11.12.18

Rahvaalgatusest ja Pätsi ausambast

Politoloog Andres Kasekamp on andnud Eesti Päevalehele intervjuu, kus käsitleb avaliku aruteluruumi muutumist, nn paremäärmuslasi, ja tõmbab ajaloolisi paralleele Eesti vabadussõjalaste ja EKRE vahele.
    Mõistagi kuulub taoliste rööpjoonte tõmbamine pigem kunsti kui teaduse valdkonda ja kindlasti on Kasekamp sellega kursis. Seepärast - ehkki nähes seoseid heast kolleegist hoopis teistmoodi - ei hakka ma sel teemal vaidlema ega keskendu ka kolleegi poliitikahinnangutele. Kaasaja politolooge - tõsi, kaugeltki mitte kõiki - peetakse tihti rohkem peavoolupoliitika propagandistideks kui sõltumatuteks analüütikuteks. Ent loomulikult olen nõus Kasekampi kui oma ideoloogilise vastase arvamusõiguse eest kui just mitte surema, siis kergelt haavata saama küll.
    Ent ühel küsimusel lubaksin endal siiski peatuda. Kasekamp leiab, et paremäärmuslased-populistid nõuavad igal pool, et kodanikud saaksid algatada rahvahääletust. See mõte ei ole Kasekampi arvates aga hea, sest tavakodanikud ei suutvat langetada otsuseid keerulistes küsimustes. Kasekamp toob näiteks Brexiti, mille kurvad tagajärjed tulenenud kodanike pädevuspuudusest.
    Ma tõesti ei tea, kust lugupeetud politoloog võtab, et brittide rahvahääletuse tulemus on nende jaoks kurb? Või kas on võõral üldse õigust teiste rahvaste demokraatlikke valikuid lõbusaks või kurvaks hinnata? Ning kas väike ajavahe üldse hinnanguid lubab?
    Kasekampi esitatud rahvaalgatuse-vastase teesi Eesti ajaloo-alane argument on aga hoopis kummaline.
    Nimelt teatab Kasekamp, et vabadussõjalaste rahvaalgatus "lõppes 1933.-1934. aastal sellega, et Konstantin Päts kuulutas välja kaitseseisukorra ja asus ise autoritaarset võimu teostama", ning teisal lisab otse, et rahvaalgatuse võimalus "viis demokraatia summutamiseni."
    1934. aasta 12. märtsi riigipöördele eelnes tõepoolest rida sündmusi. Ent pärast seda ei tähenda selle pärast. On raske väita, et rahvaalgatuse võimalus viis rohkem demokraatia summutamiseni, kui näiteks samuti riigipöördele eelnenud kohalikud valimised või minu pärast kasvõi Pätsi sünnipäevapidustused.
    Toonases poliitilises reaalsuses oli ilmselge, et Eesti põhiseadust tuli muuta, kuna täitevvõim oli nõrk ja äärmiselt ebastabiilne. Majanduskriisi kõige raskemal ajal, 1932-33. aastal, vahetus viis valitsust. On loomulik, et ühiskonnas tekkis nõue täitevvõimu tugevdamiseks, sest vastasel korral poleks kodanikud oma riigist ülepea hoolinud. Suure hääleenamusega kiideti 1933. aasta oktoobri rahvahääletusel heaks vabadussõjalaste poolt koostatud põhiseaduse eelnõu.
    Põhiseaduse kriis oli nüüd läbi, ka majanduskriis hakkas leevenema. Konstantin Päts ja Johan Laidoner olid toetanud uue põhiseaduse vastuvõtmist ning kiitsid pärast referendumi tulemuse selgumist ülevoolavalt Eesti rahvast, kuna põhiseaduse reform viidi läbi rahumeelsel ja seaduslikul moel. Riigikogu ja riigipea valimised pidid toimuma 1934. aasta kevadel.
    Edasi liikusid aga poliitilised protsessid neile soovimatus suunas: nad mõlemad tahtsid saada vabadussõjalaste riigipea kandidaatideks, ent nende mõlemate kandidatuurid lükati vabadussõjalaste poolt tagasi. Nii leppisid nad kokku sotsialistide juhi August Reiga, kes oli juba varem vabadussõjalaste mahasurumist nõudnud, ning panid põhiseadust rikkudes toime riigipöörde.
    Mis seos on sel kõigel rahvaalgatusega, nagu Kasekamp väidab, jääb täiesti arusaamatuks. Pigem oleks loogiline väita, et rahvaalgatuse võimalus suunas ühiskonna aktiivsuse enne riigipööret legitiimsele rajale, mistõttu jäid ära rahutused, nagu need toimusid näiteks Soomes või suuremal määral Austrias.
    Niisiis - olgu teiste rahvaalgatuse vastaste väidetega kuidas on - olen nõus kõigiga neist hea meelega Kasekampiga väitlema - ent argument Eesti ajaloost selleks ei sobi. Kasekampi enda vabadussõjalaste teemal kaitstud dissertatsiooni põhjal kirjutatud ja 1999. aastal ilmunud raamatus sellist väidet ei esine, sest teaduslikus diskussioonis see väide vett ei peaks.
    Küll aga kinnitab Kasekamp oma raamatus, et vabadussõjalased ei plaaninud jõuga võimu võtta, et valimiskampaania ei viinud riiki anarhia-taolisesse olukorda, mida väitsid Päts ja Laidoner, kelle retoorika "riigi päästmiseks" oli liialdatud. Ilma kahtluseta oli nende tegevus mõjutatud ka nende isiklikest ambitsioonidest (The radical right in interwar Estonia. Macmillan Press, 1999, lk 106).   
    Sellega seoses naaskem uuesti Konstantin Pätsi ausamba diskussiooni juurde. Sergei Metlev leiab, et verbaalne verevalamine selle ümber pigem nõrgestab meie ajaloolist identiteeti, ning pakub välja mälestusmärgi idee, kus Tõnisson ja Päts istudes vestlevad. Olen Metleviga nõus selles mõttes, et mälestusmärgi idee järjekordne väljakäimine ei tee Pätsi mainele head. Pigem tuleks oodata, kuni kired tema isiku ümber rahunevad ning saame teda tasakaalukalt hinnata. Pealegi pole siiani selgust tema poliitilise oponendi Artur Sirgu hukkumise asjaoludest. Ei ole usaldusväärseid tõendeid, et mängus oli Konstantin Pätsi käsi, ent ka ükski teine versioon ei ole tõendatud.
    Kaheldav on ka iseenesest üllas idee - panna Päts ja Tõnisson omavahel vestlema. Ma ei ole kindel, kas Tõnisson, kes Pätsi autoritaarežiimi vastu võitles - teiste hulgas ka vabadussõjalastega koostööd tehes - ning kes võib-olla just asjaolu tõttu, et Pätsi režiim Nõukogude baaside ajal väljasõidukeelu kehtestas, sovettide haardesse jäi, ikka Pätsiga vestelda sooviks. Veel.
    Metlev leiab taas õigustatult, et andestamise ja leppimise kultuur on hindamatu väärtus, mis teeb valust hoolimata südames ruumi headele kavatsustele ja tegudele.
    Ent andestamise eelduseks on andekspalumine nende ees, kellele ollakse liiga teinud. Päts ei saa seda enam teha. Küll aga saaks seda teha Eesti Vabariik - meenutagem, et meil on tegemist sellesama riigiga, kus 1930. aastate teisel poolel demokraatlikult mõtlevaid kodanikke represseeriti. Andestamist, mida Metlev pakub, võiks alustada sellega, et Eesti Vabariik vabandab moraalselt nende ees. 

25.11.18

Eesti rahvastik ja võõrtöölised: hetkeseis. Lühendatult ilmunud Maalehes 22. 11. 2018. Jaak Valge ja Henn Põlluaas 


Valimiste lähenedes kõneldakse rahvastikust palju ning sel teemal ongi tulnud viimasel ajal ka häid uudiseid.
    Esimene ja kõige olulisem meediasse jõudnud uudis on see, et käesoleva aasta kaheksa kuuga on Eestis registreeritud kaheksa protsenti rohkem sünde kui eelmisel aastal samal ajal, seega võib aasta lõpul sündida umbes tuhat last rohkem kui 2017. aastal ning summaarne sündimuskordaja võib tõusta mulluselt 1,59-lt lapselt naise kohta 1,72-le.
    Teine oluline teave on aga Anneli Kähriku ja Tiit Tammaru analüüsi tulemus, mille kohaselt on Soome asunud eestlased seal vähe lõimunud, st Soome eestlaskond omab veel suurt tagasirändepotentsiaali. Soomes on üle 50 tuhande eestlase, neist suur osa oskustöölisi - just neid, keda Eesti praegu väga vajab. Tõenäoliselt ongi rändes Soomega toimumas pööre Eesti kasuks.

Migratsiooniandmed on raskesti tõlgendatavad

Tõsi, pööre pole ilmselt toimunud sellises ulatuse nagu Eesti Statistikaameti andmed näitavad, st nagu oleks Soomest 2017. aastal naasnud üle 500 inimese rohkem kui Eestist Soome asus. Nimelt kalkuleerib Statistikaamet rändeandmeid residentsuse indeksi alusel, mis aga kogu väljarännet ei kajasta. Näiteks 2016. aastal asus Eesti Statistikaameti andmetel Eestist Soome elama 2647 isikut, Soome Siseministeeriumi andmetel tuli Soome aga 2933 isikut Eestist. Seega oli Eesti-poolne väljarände alaregistreeritus ca 10%. Ent üldpilti see siiski tõenäoliselt ei muuda. Rändepöörde jätkumine ja ulatus sõltub edaspidi Eesti poliitikast.
    Ka muud teadaolevad migratsiooninäitajad on raskesti tõlgendatavad. Eesti Statistikaamet pakub, et 2017. aastal oli väljarännanud Eesti kodakondseid 8014, sisserännanuid 8549. Kui arvestada, et väljaränd on 10% ulatuses alaregistreeritud, nagu Soome puhul, on Eesti kodanike rändesaldo jätkuvalt miinuses - st välja rändab reohkem, kui sisse. Tõsi - miinus on väiksem kui 2016. aastal.
    Venemaa ja Ukraina kodanikke asus aga Eestisse 2309 ning Eestist lahkus 1208. Ka 2016. aastal olid suhteliselt sarnased näitajad. See tähendab - arvestades jälle väljarände 10%-list alaregistreeritust - et Eestisse võis 2016. ja 2017. aastal asuda ligi tuhat Vene ja Ukraina kodanikku rohkem, kui siit lahkus.
     Aprillis täitus sisserände piirarv, mis oli käesoleval aastal 1315 isikut. Sisserändekvoodiga reguleeritakse tänase seisuga peamiselt majanduslikel põhjustel Eestisse elama asuda soovivate kodanike arvu, kes ei ole Euroopa Liidu riikide, Norra, Šveitsi, Islandi, USA ega Jaapani kodanikud. Pererändajad ja Eestisse õppima asujad ei kuulu samuti piirarvu alla. Lisaks ei kuulu piirarvu alla suurinvestorid, tippspetsialistid, kellele makstakse vähemalt kahekordset Eesti keskmist palka, ning isikud, kes tulevad Eestisse tööle teadlaseks, õppejõuks või asuvad tööle IKT valdkonda, iduettevõttesse või planeerivad iduettevõtlusega Eestis tegelema hakata, samuti need, kellele on antud elamisluba õppimiseks, kuid kes taotlevad pärast seda elamisluba mistahes muul alusel. Samuti lapsehoidjad-koduabilised, kes on vabastatud ka maksude tasumisest.
    Käesoleval aastal anti töötamiseks elamislube 1268, neist 1144 ehk ligi 90% Ukrainast, Valgevenest ja Venemaalt tulijatele. Suvel esitletud Praxise analüüsi kohaselt moodustasid aastatel 2009-2014 sisserände piirarvu alla kuulunud kõrgharidusega sisserändajad 46% kõikidest sisserändajatest. Seetõttu tegid mitmed meediaväljaanded järelduse, et Eestisse sisserändajad on eelkõige kõrgprofessionaalid. Tegelikult on trend muutunud. Nimelt muudeti 2017. aasta alguses regulatsiooni, mille kohaselt pidi välismaalane, kes sai Eestis töötamiseks elamisloa, saama 1,24 kordset keskmist Eesti brutopalka. See asendati Eesti keskmise brutopalga nõudega. Olukorras, kus majandus elavnes, oli sel kaks tulemust - esiteks täitus sisserände piirarv 2017. aastal juba juulikuus, 2018. aastal aga aprillis ja teiseks muutus töörändajate profiil: 2018. aastal moodustasid kõrgharidusega töötamiseks elamisloa saanud sisserändajad alla ühe kolmandiku kõigist kvoodi alusel elamisloa saanutest. Ehk teisisõnu näib, et toome Ukrainast ja Venemaalt sisse nendesamade erialade töötajaid, kes meilt mujale on lahkunud. See mulje süveneb, kui vaadelda nn lühiajalise võõrtööjõu tegevusalasid.

Nn lühiajalised töötajad

Sisserände ja Eesti tööjõuturu seisukohalt on aga veel olulisemad need leevendused, mis on viimastel aastatel sisse viidud nn lühiajaliste, st ilma elamisloata võõrtöötajatele, keda sisserännanute hulka ei loeta ning kelle töötamine Eestis ei ole mingi seadusega arvuliselt piiratud. Nimelt tõsteti 2016. aastal lühiajalise töötamise aega seniselt kuuelt kuult üheksale kuule ning kaotati lühiajalise Eestist eemal viibimise registreerimise nõue. 2017. aasta algusest vähendati lühiajalistele töötajatele seni kehtinud 1,24 kordse Eesti keskmise palga nõuet 1,0ni. 2018. aastal tõsteti lühiajalise töötamise aeg aastale. Lisaks muudeti nn lühiajaliste töötajate kategooria hulka kuuluvate nn hooajatöötajate sätteid: 2017. aastani oli hooajatöö võimalik vaid põllumajanduses ning tööandja oli kohustatud maksma välismaalasele tööandja põhitegevusala keskmist brutotöötasu, kuid mitte vähem, kui 1,24 kordset Eesti keskmist brutopalka. 2017. aastast loobuti nn hooajatöötajate töötasu nõudest ja võimaldati hooajatööde sektoreid määratleda valitsusel. Vastava valitsuse määruse kohaselt laiendati hooajatöö ka majutus- ja toitlustussektorile ning toiduainete ja alkoholivaba joogi tootmisele. Nn hooajatöötajatel on võimalik Eestis töötada järjest kuni 270 päeva.
    Nende regulatsioonide tulemusena kasvas nn lühiajaliste töötajate arv 2017. aastal 2016.  aastaga võrreldes üle nelja korra - 7584 inimeseni. 2018. aastal pikendati aga lühiajalise töötamise aega veelgi – üheksalt kuult ühele aastale. Seejuures eeldati Siseministeeriumi poolt esitatud eelnõu seletuskirjas, et lühiajaliste töötajate arv võiks kasvada kuni 10 tuhandeni. Tegelikult oli Politsei- ja Piirivalveameti andmetel 20. oktoobriks registreeritud 15 752 lühiajalist töötajat, nende hulgas 2411 hooajatöötajat, kellele ei kehti vähemalt Eesti keskmise brutopalga nõue.
    Lisaks eelpooltoodutele omavad tööturul märkimisväärset osakaalu nn renditööjõud ja illegaalsed võõrtöölised, kelle arv ei ole teada. Kuid see on omaette teema.

Töörände mõju Eesti majandusele ja tööjõuturule

Juhul, kui arvestada migratsiooni hulka ka nn lühiajaline tööjõud, on valitsus lasknud toimuda sisserännet samas ulatuses, mis iseloomustas Eestit 1940. aastate teisel poolel, mil Eestisse asus 20 tuhande ringis peamiselt slaavi asualalt pärit isikut aastas, ning seejuures oli samuti tegemist töörändega. Loomulikult jääb neist ligi kahekümnest tuhandest Eestisse sel aastal tulnud nn lühiajalisest töötajast kohale väike osa, ent mööngem, et neil, kes Eestisse soovivad jääda, on seda kerge teha abielu, õppimaasumise vms korraldamise kaudu. Ka nõukogude okupatsiooni aastatel ei jäänud ju kaugeltki kõik Eestisse rännanud siia, vaid kohale jäi iga kuues või seitsmes. Lõppkokkuvõttes andis see ikkagi tohutusuure sisserännu. Slaavi päritolu sisserändajad ei leevenda kuidagi meie lõimumisprobleeme, vaid vastupidi, teevad need keerulisemaks. Samuti teevad nad pikemas vaates keerulisemaks meie rahvastikuprobleemid, kuna nende sündimus on veel madalam kui põlisrahvastikul.
    Isenesestmõistevalt pidurdab võõrtööliste massiline kasutamine Eesti oma tööjõu palgakasvu, kuna neile makstakse Eesti keskmist või keskmisest väiksemat töötasu. Madalamapalgalise tööjõu olemasolu tähendab omakorda väiksemat survet "targemate" töökohtade loomiseks, st pidurdab innovatsiooni. Väiksem palgakasv pidurdab meie Soome ja mujale siirdunud tööjõu naasmist.
    Võõrtööjõu massiline rakendamine on 2018. aastal taganud paljudele ettevõtjatele kasumid ja lubanud Eestis ära teha töid, mis vastasel korral tegemata oleks jäänud. Ent see töö on olnud vähemkvaliteetsem kui omakeelsete professionaalide rakendamise korral.
    Ettevõtjatele ei saa kasumihuvi pahaks panna. Ent nende hääl on praegu avalikus ruumis ülevõimendatud. Jätkuvalt räägitakse tohutust tööjõupuudusest, ehkki nn lühiajalise tööjõu sissetoomise võimalused on piiramatud. On arusaamatu, mida selle teema esikõneleja Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar ikkagi riigilt soovib. Kas võõrtööjõu palganõude täielikku kaotamist, mis lubaks sõna otseses mõttes orjatööjõu sissetoomist piiramatul hulgal? Või kvoodi kaotamist, mis lubaks Eestisse kolmandatest riikidest alaliselt sisse tuua senisest veel rohkem inimesi? Ehk teisisõnu - muuta Eesti rahvastikustruktuuri veel kiiremini põlisrahvastiku kahjuks.
    Töövõtjate hääl on aga hoopis kuulmatu. Sest Eesti ehitaja Soomes teeb sisulist tööd, mitte lobitööd poliitikute ja meediaväljaannete juures. Seejuures on kummastav, et Eesti ametiühingud, kes peaksid just Eesti töövõtjate eest seisma, on samuti hääletud.
    Kokkuvõttes tuleb aga tõdeda, et jätkub kogu rahvastiku kahanemine ning kuna Eesti kodanikke rändas välja rohkem, kui sisse, ning slaavi päritolu sisserändajaid oli rohkem kui väljarändajaid, siis tõenäoliselt kahaneb ka eestlaste osakaal. Nn lühiajalise tööjõu sissetoomise plahvatuslik kasv tähendab, et oleme maha magamas oma majanduse innovatsioonipotentsiaali ja tööjõu tagasirändepotentsiaali realiseerumist. Nende realiseerimiseks ei ole midagi tehtud. Selle asemel, et tõsta võõrtööjõu rakendamise palgakriteeriumi, mis tooks meile haritumaid sisserändajaid, tõstaks Eestis palku ka üldiselt ning annaks motiivi meie lindatütarde ja kalevipoegade naasmiseks, on palgakriteeriume alandatud. 
    Niisiis - kui vaadelda viimase kahe aasta rahvastiprotsesse tervikuna, ei ole järelduse näol tulemuseks hea uudis.

05.08.18

Kaks suur vastasseisjat: EKRE ja vabadussõjalased

Eesti vabadussõjalaste liikumisel on kõik kultusnähtuse elemendid - ülikiire tähelend, juhtide idealism, ebaõiglane mahasurumine ja liidri müstiline hukkumine. Vastandades end mugandunud poliitilisele eliidile, saavutasid vabadussõjalased majanduskriisi tingimustes, mil ühiskonna õiglustunne oli teravnenud, silmapaistva populaarsuse. 1933. aasta oktoobris lahenes põhiseaduslik kriis vabadussõjalaste eelnõu heakskiitmisega rahvahääletusel. 1934. aasta veebruaris lagunes Eesti sotsialistide erakond - vabadussõjalaste kõige järjekindlam vastane. Ka majandus pöördus tõusteele. Vabadussõjalaste arvates ootas nüüd pärast 1934. aasta aprillis toimuma pidanud valimisi neid ees Eesti “teine vabariik”. Mitte ainult uus peatükk Eesti ajaloos, vaid uus köide.
    Ent 1934. aasta 12. märtsi riigipööre paiskas põrmu nii selle Eesti ajaloo ühe kõige võimsama poliitilise liikumise kui ühtlasi ka Eesti demokraatia. Katsed riigipöörde-eelset olukorda taastada olid kohmakad ja edutud. 2. augustil 1937 hukkus vabadussõjalaste juht Artur Sirk Echternachis selgitamata asjaoludel. Üks peatükk Eesti ajaloos oli läbi. Võitjad kirjutasid ajaloo.
    Kui jätta kahe maailmasõja vahelise Eesti kommunistid kõrvale, kuna nende eesmärgiks ei olnud iseseisva Eesti tugevdamine, vaid hävitamine, ning kellega seetõttu mingit koostööd olla ei saanud, siis oleme sedavõrd terava poliitilise suure vastasseisu tunnistajaks uuesti nüüd, viimastel aastatel. EKRE edulugu on peaaegu sama muljetavaldav, kui vabadussõjalaste oma aastatel 1931-1934 ning vastandumine senise poliitladvikuga sama ühene.
    Nii vabadussõjalaste liikumise kui EKRE populaarsuse kasvu peapõhjuseks ei ole valijate hirmude ärakasutamine, milles nende poliitilised vastased neid süüdistanud on, oskuslik PR töö ega isegi karismaatilised liidrid. Mõlema esilekerkimise otsustavaks teguriks on senise poliitilise eliidi poliitika nihkumine oma valijate ootustest kõrvale ehk poliitladviku võõrandumine. Demokraatia tingimustes peabki seejärel tekkima uus, nende valijate ootusi realiseeriv poliitiline jõud, keda senine poliitika ei rahulda. Laupkokkupõrge senise eliidiga on samuti paratamatu ning toimub seda suurema hooga, mida erinevamad on poliitilised eesmärgid ning mida suurem on uue tulija toetus.

Sama ja erinev

Vabadussõjalaste ja EKRE peamiseks sarnasuseks on nende rahvuskonservatiivne ideoloogia. Seetõttu on sama ka peamine poliitiline vastane - marksism või uusmarksism. Ehkki marksistide poliitiline tegevuskava on muutunud, keskendudes nüüd immigratsiooni soodustamisele ning seksuaalvähemuste esiletõstmisele - on rahvuslusevastasus ja ka lõppeesmärk - rahvusriigi asendamine multikultuursete ühiskondadega - sama. 1920. aastate teisel poolel oli sotsialistide erakond Eesti populaarseim, ent ta poolehoid langes aastatel 1932-1934 kivina, ligikaudu samas proportsioonis tänaste sotsiaaldemokraatide toetuse langusega. Mõlemal juhul appi võetud agressiivne propaganda - 1930. aastate alguses süüdistati vabadussõjalasi koostöös Saksa natsionaalsotsialistidega ja riigipöörde kavatsuses - 2016-2018. aastal aga süüdistatakse EKREt Putini toetamises - on oma läbinähtava ebaloogilisuse tõttu mõjunud marksistidele ja teistele sama propagandarelva kasutanud poliitikutele pigem kontraproduktiivselt.
    Teised, rahvuslike ja uusmarksistlike poliitiliste voolude vahepealsed erakonnad ei ole neis küsimustes põhimõttelised, vaid võivad kalduda nii uusmarksistide poole, nagu seni, kui ka EKRE poole, kui viimase populaarsus veelgi kasvab ja väliskontekst soodustab. Ning seni soodustab ilmselgelt üha rohkem.
    Kuid EKRE ja vabadussõjalaste liikumise vahel on ka rida olemuslikke erinevusi. Vabadussõjalaste liikumise poliitikateravik oli suunatud ühele küsimusele - Eesti põhiseaduse muutmisele täitevvõimu kesksemaks. See tagas erakondade intriigidest väsinud valija poolehoidu, ent tekitas kahtlusi vabadussõjalaste truuduses demokraatiale, ning sellest hoolimata, et nende koostatud konstitutsioon tagas erakondade olemasolu ja jätkuva rolli riigi valitsemises, ei suutnud nad kahtlusi veenvalt tõrjuda. Pole välistatud, et osa neist pidas toonaste poliitiliste moevoolude jälgedes tõepoolest demokraatlikku valitsemiskorraldust väheefektiivseks ja aegunuks - meenutagem, et vabadussõjalaste juhtkond koosnes endistest sõjameestest - ning ei saa kindlalt väita, et nende võimuletuleku korral parlamendi roll Eestis kuigi oluliseks oleks jäänud. Kuid nende süüdistamine demokraativaenulikkuses ei ole asjakohane, sest tegelikult realiseerunud alternatiiv - riigipööre - ei jätnud demokraatiast järele fassaadigi. Tänaste rahvuskonservatiivide poliitikafookus on aga lai, ilma ühe teravikuta, ning tuleviku poliitikategemise vaade toetub üheselt esindusdemokraatlikule alusele, mida aga nähakse vajadust täiendada rahvaalgatuse ja -hääletuse seadustamisega.
    Vabadussõjalased olid üheselt Eesti oludest väljakasvanud Eesti-keskne liikumine. Mõjukaid rahvusvahelisi liitlasi ei olnud neil kusagilt võtta. Lähiriikides Soomes ja Lätis olid sama ideoloogia kandjad hoopis vähema mõjuga. EKRE võib end erinevalt vabadussõjalastest näha ühe osana kogu läänemaailma globalismivastasest liikumisest ning ülistab Donald Trumpi kui üht selle eestvedajat. Tulevik näitab, kas asjakohaselt või -kohatult.

EKREst ei saa kultusnähtust

Edasi on Eesti poliitmaastiku kujunemises aga põhimõtteliselt kolm võimalust. Esiteks see, mis juhtus Eestis 12. märtsil 1934 ehk uue tulija likvideerimine. Kuigi nii Eesti kui Euroopa Liidu tänastele poliitilistele juhtidele võivad eriti rahvahääletused, aga ka valimised olla väga vastumeelsed, pole tänases maailmas võimalik uut poliitilist jõudu eeslavalt eemaldada riigipöörde teel ja valimis ära jätta.
    Teiseks võimaluseks - selliseks, nagu vabadussõjalased 1934. aasta algul oma poliitilist tulevikku nägid - on kas EKRE võimuletulek mingis koalitsioonis või nende poliitilise agenda ülevõtmine, igatahes uue poliitilise normaalsuse kehtestamine. Nii juhtus Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei eesmärkidega Eesti iseseisvuse taastamise käigus.
    Kolmandaks võimaluseks on aga uue poliitilise jõu ideede moonutamine ja nüristamine, nende allaneelamine peavoolu poolt. Nagu juhtus Res Publicaga peale 2003. aastat.
    Vabadussõjalased olid erinevalt EKRE juhtidest poliitikas vähekogenud ning tegid oma vastaste riukalikkuse alahindamise kõrval vähemalt ühe ränga poliitilise vea, mis võinuks Eesti ajaloole teise suuna keerata: nad tegid teravat vastupropagandat 1932. aastal rahvahääletusel olnud Riigikogu eelnõule, ehkki see nende programmiliste eesmärkidega peaaegu kokku läks. Nii demonstreerisid nad omalt poolt sedasama riigimehelikkuse puudumist, milles oma vastaseid põhjusega süüdistasid. Nende teine otsus võinuks anda Eesti ajaloole uue suuna.
    EKRE Riigikogu fraktsioon on vähemalt ühel korral hääletanud pigem poliittehnoloogiliselt kui väärtuspõhiselt, ent suuri poliitilisi vigu, mis Eesti ajalugu muuta võinuksid, justkui teinud pole, tõsi, selleks pole olnud ka võimalust. Põhimõttekindlus ja otseütlemine on vägagi hinnatavad, ent kindlasti tuleks EKRE juhtide, eriti aga poolehoidjate mainele kasuks suurem poliitiline viisakus. Kõik erakonnad esindavad mõnd osa Eesti ühiskonnast ning moodustavad koos terviku. Kaotusehüsteerias EKRE vastastelt endilt esimest sammu oodata ei ole, küll aga võiks seda endale lubada tõusuteel olev poliitiline jõud. See ei tähenda põhimõttekindlusest loobumist, vaid Eesti poliitkultuuri taseme tõstmist, on riigimehelik, on kogu Eesti ühiskonna huvides.
    EKREt vabadussõjalastega sarnaselt poliitikalavalt elimineerida pole võimalik. Nii ei kujune EKRE kultusnähtuseks, vaid kasvab Eesti poliitilisse süsteemi sisse, muutes ühtlasi ka ise poliitilst süsteemi. Mida varem seekordne suur vastasseis leeveneb terveks demokraatlikuks ideede konkurentsiks, seda parem. 
Õhtuleht, 31. juui 2018

31.07.18

Eesti Vabariik 100: kuidas said Eesti kesksed võimuorganid oma nimed? 

Küllap võisid eesti taadid juba 19. sajandil kusagil kõrtsitoas tulevasest Eesti riigist fantaseerides arutada, kas Eesti riigi juhti peaks nimetama keisriks, kuningaks või peavanemaks. Ehkki mehed võisid selle rehnutipidamise käigus ka tõsiselt tülli minna, oli see ikkagi pelk õllelauajutt, sest oma Eesti riigi loomise väljavaated näisid toonases maailmas nullilähedased. Kui iseseisvumise võimalused 1918. aastal ootamatult tekkisid, tuli Eesti kõrgemad riigivõimuorganid luua, sisustada ja nimetada improviseerides.
    Nimede saamislugu, nende kestmine või asendamine, nagu ka nimedele või mainekujundusele keskendumise määr peegeldab ühiskonna hoiakuid. Kahe maailmasõja vahelises Eestis pöörati nimetustele hoopis vähem tähelepanu kui tänapäeval. Ühiskond oli vaesem, võrdsem, aga ka sisulisem ja ratsionaalsem.  
    Alljärgnevalt vaatlen lühidalt, millal ja kuidas kehtestati esimest korda tänases Eestis käibel olevad kõrgemate riigiorganite nimetused Riigikogu, valitsus, president ja peaminister.

Riigikogu

1918.-1919. aastal ei kahelnud ükski Eesti mõjukam rahvajuht, et riik saab olema demokraatlik ja selles riigis saab olema parlament. Viimase nimi muutus aktuaalseks siis, kui Asutava Kogu põhiseaduse komisjon hakkas koostama Eesti Vabariigi konstitutsiooni. See tähendab, 1919. aasta suvel, kui Vabadussõda veel käis.
    23. oktoobril 1919. aastal tuli komisjonis arutusele põhiseaduse eelnõu, mille oli kokku seadnud Jüri Uluots. Eelnõus nimetati parlamenti Rahvanõukoguks. Liitsõna mõlemad pooled olid loogilised: Eestis oli 1917. aastal alanud demokraatiapuhang, mille käigus oli tekkinud hulganisti kõikvõimalikke nõukogusid, komiteesid ja muid kogusid. Tõsi, nõukogu oli nimetusena pisut punasekarva, ent siiski lõplikult rikkumata. Pealegi oli Asutava Kogu koosseis - hoolimata sellest, et bolševikud sinna ei kandideerinud - kõigi aegade kõigist Eesti demokraatlikult valitud esinduskogudest kõige vasakpoolsem: 120st saadikust oli 7 sotsialisti-revolutsionääri, 41 sotsiaaldemokraati ja 30 toona enamjaolt vasakpoolset hoiakut jagavat tööerakondlast. Jaan Tõnissoni juhitud Rahvaerakonnal oli vaid 25 ja Konstantin Pätsi juhitud Maarahva Liidul 8 kohta. Ülejäänud 9 kohta kuulusid Kristlikule Rahvaerakonnale ja saksa ning vene rahvusvähemuste esindustele.
    Esimest korda tuli parlamendi nimi põhiseaduse komisjonis hääletusele 19. detsembril 1919. Hääletati kõigepealt liitsõna viimast osa - kas volikogu või nõukogu. Eestilikum nimi - volikogu - sai 6 häält, nõukogu mitte ühtegi. Edasi hääletati nimevariante Rahvavolikogu või Riigivolikogu. Esimesele anti 3, teisele 4 häält, seega jäi nüüd parlamendi nimetuseks Riigivolikogu. Kuid nii oli poolkogemata tekkinud tsaari-Venemaa Riigiduuma eestikeelne nimetus.           
    27. mail 1920 tuli parlamendi nimi esimest korda arutusele Asutava Kogu täiskogus. Sotsiaaldemokraat Johan Jans leidis, et Riigivolikogu ei ole hea nimetus - parlament peab niisugust nimetust kandma, mida teistel ei ole. 8. juunil tegi Konstantin Päts ettepaneku võtta parlamendi nimeks Riigivolikogu asemel Riigikoda, sest sõna “voli”, nagu ta selgitas, on sõnatüve poolest võõras, kuna on venekeelsest sõnast “volja” (e. k. tahe) võetud. Sotsiaaldemokraat Jakob Mikiver pani parlamendi nimeks ette Saadikutekoda, teine sotsiaaldemokraat Karl Virma Riigiesituskogu. Rahvaerakondlane Johannes Reinthal (Reintalu) tegi aga ettepaneku nimetada parlament Riigikoguks. Pätsi ettepanekul otsustati nimetus veel lahtiseks jätta.
    11. juunil 1920 toimunud põhiseaduse komisjoni koosolekul otsustati jätkuvalt eelistada nimetust Riigivolikogu, teiste nimede nagu Riigikogu, Riigiesitusekoda, Riigikoda, Saadikutekoda ja Parlament asemel.
    Samal päeval toimunud täiskogu istungil arvas Tõnisson, et Riigivolikogu on küll tuttav nimetus, ent Vene ajast tuntud asutusena, kus ainult mõtteid võidi vahetada. Kõige otstarbekohasem oleks nimetus, "millel teataval viisil meie rahva hingeeluline maik juures on, see oleks sõna “koda”". Tõnisson leidis, et kui mingi vanakõlaline nimetus võtta, siis oleks parim Riigikogu, Rahvakogu, või Riigikoda.
    Seepeale soovitas rahvaerakondlane Jaan Järve nimetust Maakoda. Sotsiaaldemokraatid reageerisid sellele hüüetega saalist - Õllekoda, Veekoda! Tõsisemalt kõnelenud sotsiaaldemokraat Karl Ast märkis, et tuntud nimetused oleksid Parlament ja Riigivolikogu, ja veel nimetamata jäänud Maapäev ja Riigipäev, kõne all võiks olla ka Seim, aga see nimi oli Asti arvates siiski liiga võõras. Riigiesituskogu ja Saadikutekoda olid Asti arvates liiga pikad nimetused, selle asemel arvas ta paremaks juba Riigikoda, kuid soovitas võtta kaalumisele ka Parlament, kuna see oli tema väitel kõigis Euroopa maades tuntud ja tarvitusel. Kristlik rahvaerakondlane Nikolai Kann pakkus aga nimetust Riigikoda.
    Tööerakondlane Ado Anderkopp leidis, et Maakoda ei sobi, kuna see mitte kõike ära ei ütle, Kui võtta "koda", siis tuleks juba võtta Riigikoda. Nimetus Maapäev oli Anderkoppi väitel minevikus tekkinud siis, kui tulid kokku kindlalt fikseeritud tähtajaks, näiteks aastas üks päev või kaks kuni kolm päeva. Anderkopp väitis, et see nimetus on “välja rännanud” Preisimaalt, mis tähendas nois poliitilistes oludes suurema osa rahvasaadikute silmis tugevat miinust. Nüüd tekkis lühike vaidlus Tõnissoniga, kes kinnitas, et see nimetus pärineb Põhjamaadelt. Anderkopp jäi enda juurde - niipalju kui tema teab, on see nimetus "Saksamaalt laiali lagunenud". Edasi kahtles ta, kas nimetus Riigivolikogu ikka halva mulje loob rahva hulgas, kuna ka nimetus "minister" on ju tulnud Venemaalt. Parlament ei sobinud Anderkoppi arvates keeleliselt, sest rahvas hakkaks parlamendi asemel tarvitama sõna "lament", ja siis võiks öelda, et "rahvaesitajad läksid lamenti tegema". Ta toonitas, et komisjon leidis soovitavaks nimetuseks Riigivolikogu.
    Nüüd hääletati. Riigiesituskoda sai 6 häält, Riigikoda 47, Saadikutekoda 3, Riigikogu 20, Maakoda 8, Parlament 15 ja Riigivolikogu 3 häält. Seega oli nüüd kilbile jäänud Pätsi ettepanek.
    Eelnõu kolmas lugemine täiskogus toimus 15. juunil 1920. Sätte juures, kus fikseeriti, et parlamendi valimistel ei ole hääleõiguslikud nõdra-, hullumeelsed, pimedad, kurttummad ja pillajad, tegi Reinthal uuesti ettepaneku nimetus Riigikoda asendada nimetusega Riigikogu. Koosoleku juhataja teatas asjakohaselt, et ei ole õige koht selle ettepaneku tegemiseks - õige koht on eelnõu vastava peatüki arutamise juures - ja hääletusele seda ettepanekut ei pannud.
    Õigel kohal ei jätnudki Reinthal uuesti sama ettepanekut tegemata.
    Ilmselt suuremale osale hääletamisest mitte osa võtnud Asutava Kogu liikmetele ootamatult sai ettepanek nüüd poolt 26 ja vastu 25 häält. Reinthali visadus oli ta sihile viinud.        

Valitsus

Päästekomitee päevakäsus 24. veebruarist 1918 nimetati ametisse Eesti Ajutine Valitsus. Nime üle kindlasti pikki ja sisukaid diskussioone aega pidada polnud, aga küllap võis nime eeskujuks olla Venemaa Ajutine Valitsus. Asutava Kogu poolt 4. juulil 1919 vastu võetud Eesti Vabariigi valitsemise ajutise korra kohaselt sai Ajutisest Valitsusest Eesti Vabariigi valitsus. Sama nimetust kasutati ka Jüri Uluotsa poolt Asutava Kogu põhiseaduse komisjonile esitatud eelnõus ning vaidlusi see nimetus komisjonis esile ei kutsunud. 11. juunil 1920, kui eelnõu Asutava Kogu täiskogus arutusel oli, arvas Karl Ast siiski, et parem oleks siiski nimetus "kabinett", väites, et see termin tuleb niikuinii kasutusele. Hääletusele ta seda ettepanekut siiski panna ei lasknud - oletatavasti teadvustades, et heakskiitu pole loota.   

President

Asutava Kogu põhiseaduse komisjonile esitatud Jüri Uluotsa põhiseaduse eelnõus presidendi ametikohta ei olnud. Uluots oli ise tegelikult riigipea ametkoha poolt, ent kava kokkuseadmisel oli ta arvestanud jõudude vahekorraga Asutavas Kogus. Vasakpoolsed erakonnad ja ka osa teisi eitasid nimelt riigipea ametikoha vajadust, pidades võimu jagamist demokraatiast kaugenemiseks ning presidenti välise hiilguse toonitamiseks, mis on rahvariigis üleliigne.
    Otsustav hääletamine riigipea institutsiooni üle toimus Asutava Kogu täiskogus 10. juunil 1920. Hulk vaidlusi oli juba varem peetud ning vasakpoolsed olid endile kindlaks jäänud. Nüüd vaidlustas ainsana presidendi institutsiooni puudumist Kristliku Rahvaerakonna esindaja Jaan Lattik. Ta väitis, et juba vanal ajal oli eestlastel selline valitsemise instituut nagu vanem, ning leidis, et vaevalt hakkaksime oma presidenti kummardama kui jumalat, sarnane kummardamise kultus on slaavi tõust üle tulnud. “Eestlane on korrekt inimene, tema oskab väga hästi inimesest lugu pidada, kellele ta ise on andnud õigused ja keda ta on valinud oma esitajaks. See lugupidamine saaks eestlasel tingimata olema, kui temale antaks võimalus valida omale vanemat - presidenti. Selles isikus näeb ta õieti iseennast, näeb oma tööd ja vaeva. Eestlane on inimene, kes omal ühtegi kodu ette ei saa kujutada, kui seal peremeest ei ole. Peremehe mõiste on eestlase juures palju sügavam, kui ühegi teise rahva juures." Ast leidis seepeale, et Lattiku kõne ei olnud riigiteadlase, vaid hingeteadlase oma ja kinnitas: “Kui meie tahame leida parajat ja ajasündsat valitsemise viisi, siis peame pöörama demokraatia tarkuse poole, mitte Eesti rahva ajaloolise tarkuse poole. Et Eesti hingele iseäranis omane oleks võimu ja valitsuse kehastamine ühes isikus, seda ei saa kuidagi selgeks teha. Selge on aga see, et Eesti, revolutsiooni läbi käinult ja tundes neid halbtusi, mis endaga kaasas kannab isevalitsuslik riigikord, tahab püsima jääda ja edasi püsida rahvavalitsusliku riigina. Tuletan ainult ühte pisikest asjakest meelde, nimelt seda, et presidendi võim niisugusena, nagu ta praegu konstitutsioonilistes riikides tuntud on, mitte millegi poolest ei erine monarhide võimust.”
    Kohe ka hääletati ja presidendita jäämine sai 57 poolt, 10 vastuhäält.
    1920. aastatel, kui vasakpoolne mõtteviis senise populaarsuse kaotanud oli, tehti kodanlike erakondade poolt mitmeid tulemuseta jäänud üritusi konstitutsiooni muuta. Viimaks muutus küsimus teravaks 1930. aastate alguse majanduskriisi ajal, mil kodanikud täitevvõimu ebastabiilsust riigipea puudumisega seostama hakkasid. Riigikogu poolt 1931-1932. aastal koostatud uue põhiseaduse kavas oli riigipea institutsioon presidendi nimetusega, ent 1932. aasta augustis toimunud referendumil lükati kava ülinapilt tagasi. Sama juhtus 1933. aasta juunis ka teise Riigikogu kavaga, kus oli samuti ette nähtud presidendi nimega riigipea. Vabadussõjalaste juhatus oli aga juba 9. novembril 1932 esitanud rahvaalgatuse korras oma põhiseaduse muutmise kava, mille koostamisega olid ilmselt kõige rohkem vaeva näinud Artur Sirk, Theodor Rõuk ja Paul Telg. Nende eelnõus oli otsevalitava riigipea nimetuseks riigivanem. 1933. aasta oktoobri referendumil võetigi uus põhiseadus suure hääleenamusega vastu.
    1933. aasta põhiseadus hakkas osaliselt kehtima 1934. aasta 24. jaanuarist. Täies mahus pidi põhiseadus kehtestima hakkama hiljemalt 1934. aasta 3. maist, missuguseks ajaks pidid olema toimunud riigvanema ja 50-liikmelise Riigikogu valimised. Enne, 12. märtsil 1934 korraldasid aga ametisolev valitsusjuht Konstantin Päts, Johan Laidoner ja August Rei riigipöörde ning valimised jäid ära.     
    1936. aasta jaanuaris alustasid Johannes Klesment, Eduard Laaman ja Hugo Kukke autoritaarse valitseja Konstantin Pätsi näpunäidete alusel uue põhiseaduse eelnõu koostamist. Kui detailideni Päts eelnõu koostamist juhtis, pole teada, ent ametikohtade nimetused pidid olema küll tema dikteeritud või vähemalt üheselt heaks kiidetud. Eelnõu oli koostatud nii, et tagas Pätsile autoritaarse riigi juhi koha. Riigipea nimetuseks oli president.
    Uus põhiseadus kiideti heaks mittedemokraatlikult valitud autoritaarežiimi-meelse Rahvuskogu poolt. Presidendi nimetust keegi kahtluse alla ei seadnud. Põhiseadus hakkas kehtima 1. jaanuarist 1938.

Peaminister

24. veebruaril 1918 Päästekomitee päevakäsuga loodud Eesti Ajutise Valitsuse juhi ametinimetuseks oli ministrite nõukogu esimees. Pärast Saksa okupatsioonivõimu lagunemist 1918. aasta novembris Eesti Maanõukogu vanematekogu otsusega uuendatud Ajutise Valitsuse ametinimetuseks oli aga juba peaminister. Kolmanda nime sai valitsusjuht Eesti Vabariigi valitsemise ajutise korra vastuvõtmisega Asutava Kogu poolt 4. juulil 1919, ning seekord oli nimetuseks valitsuse esimees. 23. oktoobril 1919. aastal Uluotsa poolt Asutava Kogu põhiseaduse komisjonile esitatud põhiseaduse eelnõus oli aga valitsusjuhi nimetuseks taas peaminister ning see nimetus esialgu komisjonis vaidlusi ei põhjustanud. 10. juunil tegi kristlik rahvaerakondlane Nikolai Kann Asutava Kogu täiskogus ettepaneku nimetus peaminister asendada nimetusega riigivanem, kutsudes esile vasakpoolsete rahvaesindajate naeru. Karl Ast ütles, et komisjonis pole seda küsimust arutusel olnud. “Arvan, et komisjon kindlasti sarnase ettepaneku vastu oleks ja omalt poolt lisan juurde, et igatahes sarnane eestistamine, nagu ta selle ettepanekuga on mõeldud, iseendast Eestile küll tugevust ja rahvuslikku püsivust kinnitada ei suuda.” Kanni ettepanek lükatigi tagasi.
    Põhiseaduse eelnõu kolmandal lugemisel täiskogus 15. juunil 1920 tegi Nikolai Kann sama ettepaneku. Nüüd olid selle poolt ka tööerakondlased - Ado Anderkopp leidis, et eelnõu kohaselt, kus presidendi ametkohta ei olnud, on Eesti peaministri ülesanded palju suuremad, kui peaministritel tavaliselt, sest ta peab lisaks olema ka Eesti riigi esindaja. Kanni ettepanek sai nüüd 37 poolt ja 30 vastuhäält.
    Vabadussõjalaste poolt koostatud ja 1933. aastal refendumil heaks kiidetud põhiseaduses nimetati riigivanemaks aga riigipead, mitte valitsusjuhti. Seega oli riigivanema nimetus valitsusjuhilt nö ära võetud ning loogiliselt jäi valitsusjuhile üle nüüd peaministri nimetus. Kes selle nimemuutuse kombinatsiooni esimesena välja pakkus, pole teada, aga kindlasti pidi peaministri nime aktsepteerima Artur Sirk kui autoriteetseim vabadussõjalaste juht.
    Ka 1. jaanuarist 1938 kehtima hakanud autoritaarses põhiseaduses nimetati valitsusjuhti peaministriks.

***

Kehtiva põhiseaduse väljatöötamisel Põhiseaduse Assamblees jäid vaidlusteta kehtima nimetused valitsus, Riigikogu ja peaminister. Tõsisem diskussioon toimus riigipea nimetuse üle. Jüri Adamsi töögrupi poolt koostatud põhiseaduse eelnõus oli riigipeale pakutud riigivanema nimetust, nagu see oli olnud 1933. aasta rahvahääletusega vastu võetud konstitutsioonis. Põhiseaduse Asaamblee eelistas aga 16. jaanuaril 1992 toimunud hääletusel 16 poolt-, 14 vastu- ja 4 erapooletu häälega presidendi nimetust ja nii jäid kõik esimese iseseisvusaja lõpul kehtinud kõrgemate riigivõimuorganite nimetused ka iseseisvuse taastanud Eestis samaks.
    Loomulikult on nimepanek kollektiivne looming. Kui aga tahame esile tõsta isikuid, kes tänaste riigivõimuorganite nimede esmaseks kehtimahakkamiseks kõige otsustavamalt on panustanud, siis peaks Riigikogu nime eest au omale saama Johannes Reinthal (Reintalu), peaministri nime eest tõenäoliselt Artur Sirk ja presidendi eest arvatavasti Konstantin Päts.

Kas ja kuidas saab vähendada populismi?

Mõni aeg enne uusi valimisi ei tegele poliitikud riigi valitsemisega, vaid valimiskampaaniaga, mille kulmineerudes kerkivad päevavalgele eelkõige ühiskonnas suuremat poolehoidu omavad teemad. Ning vastupidi - kampaaniate vahelisel ajal tegelevad poliitikud probleemidega, mille lahendamiseks on sisuline vajadus, ent mis võivad mõnes huvigruppides tugevat vastuseisu põhjustada. Tulemusena pole poliitika pidev protsess, vaid pidev teemavahetus. Valimiskampaania tähendab ka probleemide lihtsustamist ning mittemidagiütlevate, aga kõlavate, kõigile meeldivate, aga ebarealistlike loosungite väljapakkumist. Või selliste loosungite, mida ei kavatsetagi täita. Teisisõnu populistlike loosungite väljapakkumist, mille täitmata jätmine võõrandab valijaid poliitikast ja poliitikutest.
    Populismi ja pideva teemavahetuse leevendamiseks on kaks teed. Esiteks - jätta valimised ära. Mööngem, et nii võiks juhtuda vaid eriolukorras, mida meist enamus ei soovi. Teine - demokraatlik, ühiskonna poolt soovitud ja realistlik võimalus on laiendada poliitikute vastutust valijaskonna ees ka valimiste vahelisele ajale. Ning selle saavutamise kõige lihtsam, toimivam ja läbiproovitum lahendus on seadustada rahva algatatud ja seadusandjale siduv rahvahääletus.
    Ühiskonnauuringute Instituudi käesoleva aasta alguse väärtushinnangute uuringu kohaselt pooldas põhiseaduse muutmist nii, et rahval oleks õigus algatada rahvahääletusi 47,5% Eesti kodanikest, ja "pigem jah" vastas veel 32,7%. Seda, et tänaseks on see küsimus ühiskonnas selgeks mõeldud, tõestab "ei oska öelda" väike osakaal - vaid 7,8%. Ning sedavõrd suur pooldajate osakaal - kokku 87% arvamust omajatest - on ülimalt harukordne. Siinkirjutajale polegi mõnd teist nii suure pooldajaskonnaga poliitikameedet teada. Sedavõrd kõrge toetus on argument iseenesest.
    Loomulikult ka erakondadele. Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid kinnitas 24. mail, et Keskerakond soovib põhiseaduse muudatust, mille kohaselt tuleb juhul, kui riigikogu lükkab tagasi eelnõu, mille on esitanud 20 000 või 25 000 inimest, panna see eelnõu rahvahääletusele. Karilaiu sõnul Keskerakond kindlasti mingeid pehmendusi ja järeleandmisi selles nõudmises ei tee. Helir-Valdor Seeder toonitas aga Isamaa äsjasel suurkogul, et tänast Eestit iseloomustavaks jooneks on inimeste üha suurenev soov neid puudutavates otsustes kaasas olla ning leidis, et pihta võiks hakata rahvaalgatusele rohelise tee andmisest. Otsedemokraatia on ka roheliste erakonna ja EKRE programmiliseks nõudmiseks.
    Asjakohaselt, sest rahvahääletused ei soosigi mõnd maailmavaadet teise arvel, vaid demokraatiat tervikuna.
    Ka ettevõtjate riigireformi visioonis deklareeritakse, et rahvahääletusega tuleb anda rahvale õiguslikult siduv otsustus olulisemates ning poliitiliselt vastuolulistes küsimustes, mis võimaldab "ületada kaasamise kohatise näilikkuse ning selle kaudu vähendada rahva ja võimu vastastikust pinget ning võõrandumist, samuti ületada üleskerkinud tupikseise." Ettevõtjate visioon rahvaalgatuse osas pole siiski selge, ent teema tõstatus on igatahes õigeaegne, ning kinnitus, et Eesti parlamentarism on selleks piisavalt tugev, on asjakohane. Meie taasiseseisvus ja kodanikkond on küpsenud üle veerand sajandi. Meie esimesel iseseisvusajal seadustati rahva poolt algatatud referendumid aga juba ajutises põhiseaduses 1919. aastal, siis, kui Vabadussõda veel käis. Sest rahvaalgatust ja rahvahääletust ei nähtud iseseisvusele ja demokraatiale ohuna, vaid toena.
    Kui erakondade puhul võiks kahtlustada valimiseelset populaarsuse taotlust, siis ettevõtjate puhul oleks meeldiv teadvustada, et majanduseliit hingab ühiskonna enamusega ühes rütmis. Tuletagem meelde, et rahva poolt algatatud rahvahääletuse võimalused läksid koos Eesti demokraatiaga kaotsi 1934. aasta riigipöördega. Tänane riigikorraldus on seetõttu justkui Pätsi autoritaarrežiimi jäänuk. Rahvaalgatuse korras siduvate rahvahääletuste käivitamine võimalused on kümne Euroopa riigi põhiseaduses. Need võimalused ei suurenda, vaid vastupidi, vähendavad kampaanialikkust ja populismi, võttes poliitikutelt ebarealistlike lubaduste andmise motiivi, kuna enam ei saa väita, et pakutud lubadus pole teostatav koalitsioonikaaslaste vastuseisu tõttu. Ning loovad poliiteliidi ja rahva tihedama seose ning ühiskonna kollektiivse vastutuse tõstmise kaudu sidusat ühiskonda. Sidusas ühiskonnas, nagu ka õnnelikus perekonnas oldakse kergemini nõus alluma lõppotsusele isegi siis, kui seda heaks ei kiideta. Ühine identiteet, nagu toonitab Roger Scruton, võtab eriarvamustelt teravuse.
    Rahvaalgatuse kindlaid vastased ongi ülivähe - nimetatud uuringu andmetel vaid 3,9%, kuid nende hulka kuulub isikuid, kellele meedias meelsasti sõna antakse, nagu Ahto Lobjakas, või isikuid, kes omavad või on omanud kõrget ametipositsiooni, nagu Eiki Nestor, Ülle Madise või Toomas Hendrik Ilves. Nende põhimõttekindlust tuleb muidugi tunnustada, kuid ühtegi sisulist põhimõttelist argumenti rahvaalgatuse vastu nende poolt esitatud ei ole, seevastu aga küllaga demagoogilisi või populistlikke põhjendusi - just selliseid, milles oma vastaseid süüdistatakse. Iseasi, kui ollakse demokraatia vastu või mõistetakse demokraatiat kui poliitilist režiimi, kus pole rahva tahtel kohta. Seda aga rahvaalgatuse vastased seni tunnistanud pole. Demokraatliku mõtteviisi olemasolu loob eelduse, et neid on võimalik ümber veenda. Sest on ebaloogiline, kui rahvast peetakse piisavalt küpseks, et lubada otsustada erinevate poliitiliste programmide vahel poliitikuid valides, ent ebaküpseks mõnd konkreetset küsimust otsustama.
    Nii saaks sisuliseks diskussiooniteemaks olla vaid see, missugused võiksid olla künnised. Rahvahääletuse algatamine ei tohiks olla nii lihtne, et seda saaksid teha väikesed avantüristlikud grupid, ent mitte ka nii raske, et kodanikele tunduks see lootusetu. Mõnes riigis on künnised täpsed, nagu Šveitsis, mõnes teises mitte, näiteks Lätis ja Leedus on need liiga kõrged.
    Sihtasutus Terve Rahvas on välja töötanud põhiseaduse parandused, mille kohaselt rahvaalgatuse korras esitatud eelnõu saadetakse rahvahääletusele, kui sellel on vähemalt 25 tuhande kodaniku toetus. Põhiseaduse muutmise eelnõu korral oleks aga rahvahääletuse toimumise künniseks 40 tuhat kodanikku. Seadusemuudatus loetaks rahvahääletusel heakskiidetuks, kui selle poolt hääletanuid on vähemalt 5% hääletamisest osavõtnute koguarvust rohkem, kui vastuhääletanuid. Põhiseaduse muutmise otsus tehtaks aga rahvahääletusest osavõtnute vähemalt üheneljandikulise poolthäälte enamusega. Nii kaitstakse konstitutsioonis deklareeritud kodanike põhiõigusi, sh vähemuste õigusi juhuslike- või protestihääletuste eest.
    Muidugi võib künniseid sättida ühte- või teistmoodi ning ka muid tehnilisi detaile lahendada erineval viisil, mida tulekski parlamendis arutada. Õigus algatada põhiseaduse muutmist on vähemalt viiendikul Riigikogu liikmetest, ning kui tänase seisuga on rahvaalgatuse ja -hääletuse põhimõttelisteks pooldajateks Riigikogus kolm erakonda, kel kokku 46 kohta, siis ei sega miski eelnõud Riigikogu täiskogusse toomast.
    Aega ei ole palju, sest põhiseaduse muutmise eelnõu peab riigikogus arutatama kolmel lugemisel, kusjuures esimese ja teise lugemise vahet peab olema vähemalt kolm kuud ning teise ja kolmanda lugemise vahet vähemalt üks kuu.
    Keskerakonnal, Isamaal ja EKREl on nüüd võimalus demonstreerida, et nad soovivad sisulisi muutusi ja populismi vähendamist ning nende avaldused ei ole pelk populism ehk häältepüüdmislubadused, mida ei kavatsetagi lunastada.
Õhtuleht, 5. juuni 2018

Kuidas peatada viitsütikuga pommi?

Bloomberg avaldas 20. aprillil Leonid Ragozini artikli "Euroopa rahvastiku kahanemise viitsütikuga pomm tiksub Baltikumis" alapealkirjaga "Noored töölised lahkuvad läände, samal ajal kui pagulased Lähis-Idast ja Aafrikast on välistatud. ÜRO näeb varitsevat katastroofi."(https://www.bloomberg.com/news/articles/2018-04-20/europe-s-depopulation-time-bomb-is-ticking-in-the-baltics)
    Autor leiab, et endiste idabloki riikide läänelike fassaadide taga - ning tõstab neist näitena esile eelkõige Balti riike ja just Lätit - on teistsugune reaalsus: need riigid kaotavad kõige rohkem oma kodanikke. Ragozin märgib õigustatult, et väljarände taga on Läti ebapiisav majanduskasvkasv ja asjaolu, et Läti elatustase jääb Euroopa Liidu keskmisele mitmekordselt alla, mille tulemusena lahkuvad noored ja haritud inimesed. Edasi kirjutab Ragozin aga põhjalikult ja taunivas võtmes idaeurooplaste, sealhulgas lätlaste immigratsioonivastasest hoiakust.
    Artiklis opereerib Ragozin ÜRO Rahvastikuosakonna prognoosidega, ent piirdub ainult rahvaarvuga, pööramata tähelepanu rahvastikumuutuse teistele olulistele tahkudele, eelkõige elanikkonna vananemisele.
    Eesti olukorda on Ragozin kujutanud Lätist leebemana, eelkõige Eesti mõnevõrra kõrgema keskmise sissetuleku tõttu, mis tõukub edukamatest majandusreformidest ja suunast kõrgtehnoloogilisele majandusele. Aga ka asendist: kuna Soome on lähedal, siis osa neist eestlastest, kes seal töötavad, ei lahku Eestist jäädavalt.
    Ragozin ei peatu madalama elatustaseme ega immigratsioonivastasuse põhjustel ega paku ka lahendusi, ent ta artiklist kumab sisserände suurendamise soovitus.
    Ka mitmed Eesti poliitikud on sama meelt. Näiteks Kaja Kallas näib arvavat, et ühiskonna vananemist on võimalik immigrantide abil peatada ning leiab, et Eestil on sisserändajaid vaja just majanduslikku mõõdet arvestades. "Need inimesed aitavad lahendada neid probleeme, mis Euroopal varem või hiljem kätte jõuavad", väidab Kallas. (https://www.postimees.ee/3205413/kaja-kallas-pogenikest-meil-on-neid-tegelikult-vaja).
    Kui probleemiks pidada ainuüksi elanikkonna vähenemist, ning eesmärgiks seada ainüksi riigi rahvastiku kasv või senise arvukuse säilitamine, on Ragozinil ja Kallasel õigus. Ent tõsiasi on ka see, et rahvaarvu suurus ja ühiskonna jõukus ei ole omavahel seotud – on olemas nii kõrge heaolutasemega väikeriike kui madala heaolutasemega suurriike. Ning ükski Euroopa riik ei sea eesmärgiks taastetasemest allpoololeva sündimuse tõttu kahaneva rahvastiku asendamist sisserännanutega.
    Euroopa rahvastikuprobleem on hoopis keerulisem, hõlmates esimeses järjekorras rahvastikuvananemisest tulenevat tööealiste ja ülalpeetavate suhte muutumist esimeste kahjuks. 2016/2017. aasta Eesti inimarengu aruandes selgitab professor Allan Puur, et arusaam, nagu aitaks sisseränne lihtsamini toime tulla rahvastiku vananemisega, on ekslik. https://inimareng.ee/ranne-ja-rahvastiku-muutused-eestis-ning-euroopas/ Rahvastiku majanduslikult ja demograafiliselt kestlikuma vanuskoostise kujundamisel kuulub keskne roll sündimusele, järeldavad erinevaid rändeprognoosi variante kõrvutades demograafid Luule Sakkeus, Jerome McKibben, Allan Puur, Leen Rahnu ja Liili Abuladze. (https://inimareng.ee/ranne-ja-rahvastiku-muutused-eestis-ning-euroopas/rahvastikuprognoos-erinevate-randestsenaariumide-korral/).
    Sedasama näitab tegelikult ka ÜRO Rahvastikuosakonna prognoosi keskmine variant, mida on kasutanud ka Ragozin. (https://esa.un.org/unpd/wpp/Download/Standard/Population/). Kuna Ragozin on piirdunud vaid rahvaarvuga, siis võib talle Lääne-Euroopa olukord tõepoolest näida parem kui Ida-Euroopa oma. Märkamata jääb, et rahvastiku vanuskoostises Lääne-Euroopal eelised puuduvad. Näiteks suhteliselt madala eeldatud sündimusega (1,64 last naise kohta ajavahemiku 2015-2100 keskmisena) Saksamaal näeb ÜRO Rahvastikuosakond samaks ajavahemikuks ette 15,1 miljonilist migratsiooni netosaldot. Suurele sisserändele vaatamata tõuseks Saksamaa üle 65 aastaste ja vanemate arv 20-64 aastaste suhtes ikkagi 2100. aastaks 67,8%ni (2015. aastal 34,8%). Pisut kõrgema ennustatava sündimusega (1,76 last) Läti puhul nähakse ajavahemikuks 2015–2100 ette negatiivset rändesaldot 138 tuhande võrra.  ning 65 aastaste ja vanemate osakaalu tõusu tööealiste suhtes 56,6%ni (2015. aastal 31,5%). Muidugi tuleb neid numbreid, nagu ka Ragozini pakutud rahvastiku kahanemise arve käsitleda arvutuslike orientiiridena, mis sõltuvad prognoosi eeldustest, aga vananemisprobleemi arvestades pole Ragozinil põhimõtteliselt põhjust Saksamaa pärast vähem muretseda kui Läti pärast. Pigem vastupidi. Lisaks tuleb arvestada, et sisserännanute hõivemäär on reeglina madalam kui põlisrahvastikul. Siinjuures ei tohi unustada ka lõimumisprobleeme, mis sisserände korral riigil kulutustena lasuvad.
     Eesti ja Läti puhul tuleks aga lisaks silmas pidada kaht asjaolu: esiteks pärinevad meie potentsiaalsed sisserändajad neist piirkondadest (Venemaalt ja Ukrainast), kus ei ole kõrge sündimus, ning kuna langeb sisserändajate ja nende järeltuljate sündimus uuel asukohamaal tavaliselt väheneb, siis pikemas prespektiivis immigratsioon teravdab, mitte ei leevenda vananemisega kaasnevaid probleeme. Teiseks on meie ühiskondade ees jätkuvalt väga suur, Nõukogude ajast pärinev lõimumisülesanne, mida uued slaavi taustaga sisserändajad kuidagi lihtsamaks teha ei aita. Pigem vastupidi.
    Seega jääb viitsütikuga pommi peatamise võimaluseks Eestis ikkagi sündimuse kasv ja majandusareng, millega kaasneks töötasu tõus. Suuremahuline sisseränne Ukrainast ja Venemaalt rahvastiku vananemise peatamise eesmärgil võrdub aga püramiidskeemi ehitamisega, mis nõuab kuni kokkuvarisemiseni uusi ja uusi sisserändajaid. Muidugi on aga kõigiti asjakohane nende tippspetsialistide sisseränne, kes loovad uusi kõrgtehnoloogilisi töökohti ja aitavad meie majandusel teha hädavajalikku kasvuhüpet.
Autor tänab Allan Puuri paranduste ja kommentaaride eest.
Äripäev, 16. mai 2018

Võõrtööjõu sisseränne ja lõimumine

Mõnevõrra ootamatult oleme nüüd, üle veerand sajandi hiljem, taas nende probleemide ees, mille tõttu iseseisvuse taastamist omal ajal eluküsimusena võtsime. Nimelt on taas hoogu kogunud sisseränne Venemaalt ja Ukrainast. Meie rändesaldo nende maadega oli aastatel 2010-2015 ligikaudu tuhande inimese võrra aastas plusspoolel ning viimasel kahel aastal on pluss olnud ilmselt veel suurem. Ent erinevalt Nõukogude Liidu ajast toimub nüüd Eesti põliselanike väljaränne põhja ja lääne poole. Statistikaamet rändearve põlisuse ega rahvuse lõikes ei avalda, ent hinnangu kohaselt, arvestades ka Politsei- ja Piirivalveameti tähtajaliste elamislubade statistikat, oleme sajandi algusest kaotanud ligikaudu Pärnu linna jagu eestlasi ja 2010. aastast alates on meile lisandunud ligikaudu Paide linna jagu venelasi ja ukrainlasi.
    Peale selle on viimastel aastatel plahvatuslikult kasvanud nn lühiajaliste, samuti enamjaolt Ukrainast ja Venemaalt pärit töötajate arv. Eelmisel aastal lubati selliseid inimesi Eestisse ligi kaheksa tuhat. Lisaks on Eestis siseministri väitel 5000 ebaseaduslikku töötajat. Eesti keskmine palk jääb Eurostati andmetel ostujõu pariteedi alusel arvestatuna euroala keskmisest jätkuvalt ligikaudu kaks korda alla. Tööjõu hoogustunud sissevool Ukrainast ja Venemaalt, kus palgatase on veelgi madalam, hoiab tagasi meie palgakasvu tagasi ja surub niimoodi meie oma tööjõudu Eestist välja. Ning vastupidi, meie praegusele majandustõusule reageeriv kiirem palgakasv lubaks meil osa oma tööjõust välismaalt tagasi saada.
    Ent siiski näeme mõnede poliitringkondade ja ettevõtjate kampaaniat, mille sihiks on  sisserändepoliitika lõdvendamine. Sel taustal tuleks küsida, kas varem Eestisse saabunud inimesed - tuletagem meelde, et ka Nõukogude-aegne immigratsioon oli tööränne - on siin lõimunud?
    Lõimumise teemal on lihtne põhjendamatult optimismi kalduda, nagu ka enne 2007. aasta nn pronksiöid juhtus. Küllap me ju kõik sooviksime, et meie välispäritolu kaasmaalased oleksid  Eestile lojaalsed ja Eestis oma eluga rahul. Tegelikku seisu varjutab ka tänapäevane poliitkorrektne ja mainekujunduslik lähenemine, mistõttu sisu - eriti laialivalguvate lõimumiskriteeriumide puhul - uduloori taha peitub.
    Sedavõrd tõsiste otsuste puhul tuleks aga lõimumise edukust väga tõsiselt hinnata. Olgu siinkohal esitatud vaid mõned näitajad, seejuures üritamata väita, et just need kirjeldavad lõimumistaset ammendavalt või kõige täpsemalt. Kuid kahtlemata on need näitajad märgilised. Ehkki tean, et õige oleks kasutada välispäritolu ja põlisrahvastiku võrdlemist, määratledes välispäritolu rahvastikuks need isikud, kes ise, kelle mõlemad vanemad või kõik neli vanavanemat on sündinud väljaspool Eestit, pole see võrdlus teostatav, sest kättesaadavad andmed on rahvuspõhised. Seejuures tuleb ikkagi teadvustada, et meie põliste kaasmaalaste (Peipsi-ääre venelased jt) keskmised sotsiaalsed karakterisikud on rohkem sarnased eestlaste, kui välispäritolu rahvastikuga: seega oleksid eelnimetatud alusel tehtud võrdlused veelgi selgepiirilisemad.
    Niisiis, - kõigepealt keel. Ehkki keeleoskajaks loetakse väga elementaarse tasemega isikud, oli 2000/2001. aasta rahvaloenduse kohaselt eesti keele oskuse määr teiskeelse elanikkonna seas 38%, 2011. aasta rahvaloenduse kohaselt aga 44%. Pole teada ühtegi teist riiki, kus riigikeele oskuse näitaja oleks nii madal, ka Lätis on vastav näitaja kõrgem. Tõsi, paranemine on selge, ning seda just nooremate hulgas, ent senise tempo korral kuluks Eesti püsielanike ligilähedasetltki täieliku eesti keele oskuse saavutamiseks - eeldusel, et sisseränne ei suurene - veel ligi pool sajandit.
    Ent kui eesti keele oskus on tasapisi paranenud, kas see tähendab ka lojaalsuse suurenemist Eestile? Paraku ei saa seda öelda. Vähemalt niikaua, kui üle kahe kolmandiku Eestis elavate sisserännanute päritolumaa pole Eesti-sõbralik ning 77% meie mitte-eestlaste teleajast möödub Venemaa propagandat edastavate telekanalite seltsis, 13% neutraalse sisuga venekeelsete telekanalite seltsis ning vaid 2% ETV+ ja 4% eestikeelseid telekanaleid vaadates. Seejuures ei tarbi välispäritolu rahvastik rohkem muid eestikeskseid kultuurimeediume, sest üldine kultuuritarbimise aktiivsus on mitte-eestlastel veerandi kuni kolmandiku võrra madalam kui eestlastel. Meenutagem veel, et äsjastel Venemaa presidendi valimistel toetas 93% Eestis hääletanud Venemaa kodanikest Vladimir Putinit.
    Seevastu on aga mitte-eesti emakeelega vangide osakaal Eesti kinnipidamisasutustes 59%. Ehk teisisõnu, mitte-eesti emakeelega isikud on vanglates 1,9 korda eesti emakeelega isikutest "üleesindatumad". Tõsi, võimalik, et on toimunud teatud muutus, kuna 10 aastat tagasi oli vene keelt kõnelevaid kinnipeetavaid 60%. Ent kui eeldada, et need andmed on ühel alusel, ning muutumine toimub samas tempos (1% 10 aasta kohta) ka edaspidi, ning venekeelse elanikonna suhtarv jääks samaks, siis kuluks ühtlustumiseks veel ligi 300 aastat.
    Immigratsiooni reeglipärasuseks on sisserändajate ebaühtlane jaotumine sihtriigis. Eestis on ülekaalukas osa välispäritolu rahvastikust koondunud Kirde-Eesti linnadesse ning Tallinna, kus teisekeelsed moodustavad vastavalt 92% ja 47%. 2016. aastal diagnoositi kõigist HIV uutest juhtudest 87% just Ida-Virumaal ja Tallinnas. HIV levimus 15-49-aastase elanikkonna hulgas oli 2010. aastal ligikaudu 1,2%. Kui arvata, et HIV levimuse osakaal maakonniti on sama proportsiooniga, kui uued juhtumid, on HIV levimus Ida-Virumaal ja Tallinnas keskmiselt 2,5%, missugune näitaja on märksa suurem kui sama näitaja Venemaal ja Ukrainas ning mida maailmas ületab tõenäoliselt vaid paarkümmend Aafrika riiki. Andmed ei võimalda arvutada HIV levimust Eesti välispäritolu rahvastiku seas, ent pole kahtlust, et tulemus oleks veelgi masendavam. 
    Kui teistes Euroopa Liidu liikmesriikides on 1000 elaniku kohta 2009. aasta andmetel 1–5 süstivat narkomaani, siis Eestis on see suhtarv 15. Kõigist narkomaania ravialustest oli aga 2015. aastal vaid 14% eesti rahvusest. Seda osakaalu aluseks võttes võib arvutada, et eestlaste hulgas on kangete narkootikumide tarvitamine peaaegu viis korda vähem levinud kui mitte-eestlaste seas, ning ehkki usaldusväärseid andmeid napib, näib, et kangete narkootikumide tarvitajate osakaal Eesti välispäritolu rahvastiku seas on maailma absoluutses tipus.
    Töötuse määr oli aga 2015. aastal eesti keelt keskmiselt oskavate mitte-eestlaste seas kaks korda kõrgem kui eestlastel ja eesti keelt mitteoskavate mitte-eestlaste seas 2,5 korda kõrgem. Tõsi, hästi eesti keelt oskavate mitte-eestlaste töötusmäär oli madalam, kui eestlastel, aga see võib tulla nende üldiselt paremast haridustasemest ja võimekusest. Aga 2015. aasta oli hea aasta, kuid kriisi korral, kui tööpuudus üldiselt suureneb, nagu 2010. aastal, oli ka hea keeleoskusega mitte-eestlaste tööpuudus suurem, kui eestlastel, keskmise keeleoskusega mitteeestlaste tööpuudus ületas eestlaste oma rohkem kui kaks korda ning eesti keelt mitteoskavate inimeste oma ligi kolm korda. Niisiis on kriisi saabudes Eestis - nagu ka teistes riikides - esimesena löögi all sisserännanud.
    Need andmed demonstreerivad üheselt, et peamiselt möödunud sajandil saabunud sisserändajate lõimimiseni on Eesti veel väga pikk tee käia. See on ka paratamatu, sest nii ulatuslikku ja pikaajalist sisserännet nagu Eestisse 1950.-1980. aastatel, pole 20. sajandil ühtegi teise Euroopa riiki toimunud. Tänu sellele püsib Eesti immigrantrahvastiku osatähtsuse pingeridade eesotsas. Euroopa Liidu maadest edestab meid selles osas vaid Luksemburg. Sellest, aga ka kõrvalasuva suurriigi mõjutustegevusest tulenevalt on Eesti ees seisev lõimumisülesanne hiigelsuur ja ühiskonnalt väga ressursimahukat ja pikaajalist pingutust nõudev.
    Selles keerulises olukorras pole süüdi Eesti põliselanikud ega ka meie välispäritolu kaasmaalased ise, vaid Nõukogude Liidu okupatsioon ning toonane poliitika, mille üheks osas oli ühtse nõukogude rahva moodustamise utoopiline eesmärk.
    Mida teha, et olukorda sisuliselt, mitte formaalselt parandada, tuleb hoolikalt mõelda. Kuid üheselt selge on see, mida ei tule teha. See on avantüristlik immigratsiooni soodustamine ja selle probleemide mahavaikimine või teisejärguliseks pisendamine. Nüüd - erinevalt Nõukogude okupatsiooniajast - on rändepoliitika otsuste tegemine meie endi käes.
Artikli autor tänab Allan Puuri märkuste ja nõuannete eest.   
Õhtuleht, 20.aprill 2018