Raamatu juhatavad sisse kaks tsitaati peategelaselt: „Kui ma oleksin jäänud Nõukogude Liitu, oleksin astunud komparteisse“ ning „Riigile maksu maksmine on minu usu vastu“. Männili olemuse mõistmiseks väga tabavad. Täpsemad, kui raamatu pealkiri, sest pole selge, kas see mees elitaarne oli. Vähemalt siis, kui me ei mõista elitaarsuse all ainult jõukust, mõjukat ärilist positsiooni ja haruldast kunstikogu, liiati kui need on omandatud kahtlaste võtetega. Elitaarsuse alla peaks käima ka keskmisest kõrgem eetiline standard ja vastutustunne ühiskonna ees.
Männil on pigem Eesti Ostap Bender. Too kandis edevaid kollaseid saapaid ja pakkus oma epitaafile kirja, mille kohaselt hauaplaadi all pidi puhkama mees, kes armastas ja kannatas, nimelt armastas raha ja kannatas selle puuduse käes. Hästi sobiks see kiri Männililegi, kel oli 24st paarist koosnev mõttetult kalliste Sam Lucchese saabaste kollektsioon, kuid kes kannatas samuti väga rahapuuduse käes. Sest tal polnud seda kunagi piisavalt palju. Raamatu pealkirjaks sobiks aga näiteks see: „Harry Männil – mees, kes tahtis näida elitaarne.“ Ning alapealkirjaks: „Mis ponnistustest hoolimata korda ei läinud.“
Paradoksaalselt nullis need ponnistused tema teenistus Saksa-aegse poliitilise politsei assistendina. Paradoksaalselt sellepärast, et tõendid tema oletatavatest kuritegudest on vaieldavad. Mis muidugi iseenesest ei tähenda, et ta kuritegusid korda poleks saatnud.
1980. aastateks näis, et ta ongi oma eluunistusele lähedal – 1974. aastal oli ta tutvunud USA presidendi Gerald Fordiga, 1979. aastal käis Venetsueela ametliku delegatsiooni koosseisus Iisraelis, kus kohtus muuseas legendaarse kindrali Mordechai Guriga ja hilisema peaministri Ariel Sharoniga.
Ent algas holokaustikampaania ja natsiküttimise hammasrataste vahele jäi ka Männil. 1993. aastal teatas Simon Wiesenthali Keskuse tegevjuht Efraim Zuroff president Lennart Merile, et Balti Strateegiliste ja Rahvusvaheliste uuringute instituudi nõukogu liige Harry Männil on teinud aktiivset koostööd natsidega. Konkreetsetest kuritegudest pole tõendeid leitud, ent 1994. aastal tühistas USA tema eluaegse viisa, mis tähendas sisuliselt tema muutumist rahvusvaheliseks paariaks.
Siinkohal peaks igatahes Zuroffit tänama – ilma temata oleks sellest kosmopoliitsest küünikust saanud tõenäoliselt Eesti rahvuskangelane, midagi Lennart Meri sarnast, sellest hoolimata, et tal Eesti ees mingeid teeneid ei olnud. Nüüd jäi tema Eesti-karjääri laeks Savisaare majandusnõunike klubi presidendi koht.
Kuid sellega pole tahetud öelda, et Männil oleks miinusmärgiga mees. Kahtlemata oli see Eesti Ostap Bender huvitav inimene, väga heade juhiomadustega ja ärivaistuga särav suhtleja ning karismaatiline avantürist. Sünniaeg ja -koht söötsid talle seiklusvõimalusi rikkalikult ette.
Olev Remsu oma erksa sule ja tunnetusega on nende kirjapanemiseks parim valik. Raamat on saanud ladus ja huvitav, kadestamisväärselt intelligentne, kuid mitte intellektuaalitsev. Remsu pole selle vastuolulise persooni kujutamisel teravustest ära hiilinud, vaid vastupidi, lähenenud otserünnakuga. Intervjuukirjeldused manavad Männili persooni lihast ja luust ette. Kirjutada niimoodi alles hiljuti lahkunud mõjukast isikust on suur kunst, peenel köiel kõndimine, kuid Remsu on sellega ideaalilähedaselt hakkama saanud. Vältinud tellimustöö muljet, ükspuha siis, kelle poolt. Või lasknud mitmelt poolt tellida, kuid mitte end osta. Igatahes oli eetiline standard siinkirjutajale sobiv, mis teeb lugemise kosutavaks. Välja arvatud ehk Vaino Väljase kiitmine sovetiriigi heaks tehtud tööde eest.
Kirjanikud ja ajaloolased püüavad tegelikult üht ja sama eesmärki – inimhinge põhiolemuse tabamist. Meetodid on erinevad, mistõttu tõsilooliste faktide ja protsesside viitamiseks Olev Remsu raamat alati ei kõlba. Nii Einar Sanden, Karl Säre teemadel jõulist ilukirjandust viljelenud Briti luuraja, kellele Remsu kohati ilmaasjata heausklikult tugineb, kui ka Remsu ise ülehindavad NKVD/KGB/FSB masinavärgi loogikat – seda nii 1940. aasta pöörde kui Männiliga seoses. Remsu näib näiteks uskuvat, et Vene luurel on materjali Männili kohta, mida mingil põhjusel ei taheta välja anda. Soovitaksin kõigil KGB vandenõuteoreetikutel lugeda profülaktikaks Eesti Riigiarhiivi filiaalis säilitatavaid Nõukogude välisluure materjale. Võite veenduda, et Nõukogude luure loogika oli tavamõistuse loogikast üsna erinev, sarnane Nõukogude bürokraatliku süsteemi loogikale, see tähendab, kohati üsna totter. Maksti entsüklopeediaartiklite ümberkirjutuste eest, tõe pähe võeti lennukaid kuulujutte ja luuramisel keskenduti vihuti naljakatele pisiasjadele.
Võib-olla just nende pisidetailidega tegelemise väljaimbumine ongi loonud Nõukogude luurest mulje kui kõikehõlmavast süsteemist, sest kui juba sellistele pisiasjadele panustatakse, siis võiks arvata, et küllap teatakse suurtest asjadest kõike. Tegelikult võis Nõukogude luure saamatutel ja omavahel rivaalitsevatel harudel olulistest protsessidest ja isikutest teave mitte lihtsalt puududa, vaid võis puududa ka arusaamine, et sellist teavet üldse vajatakse.
Remsu raamatu väärtust need tähelepanekud ei kõiguta. Remsu ei ole ajaloolane, vaid kirjanik, tema esimene eelistus ei peagi olema faktitruudus, vaid kirjanduslik veenvus. Ajaloolasi aga võivad tema seosed edukalt inspireerida. Nii nagu vene Remsu ehk Revzun (Viktor Suvorov) on oma pööraste hüpoteesidega viimase maailmasõja ajalugu edendanud võib-olla rohkemgi kui akadeemilised ajaloolased.
10.12.11
14.07.11
Rein Kasak. 50 aastat saatana embuses. Varrak, 2011.
Kirjutasin sellest raamatust nupu „Eesti Ekspressile“, ent teen siin lisaks pikema ülevaate, kuna need mälestused jätsid väga võimsa mulje. Sobiksid Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“ lisaköiteks: umbes pool sellest illustreerima ühe konkreetse küüditatu käekäiku, ning ülejäänu kirjeldama edasipüüdliku isiku eluvõitlust „Suures tsoonis“. Selle eluvõitluse osaks olid ka sidemed KGB-ga. Seejuures, nagu ka Solženitsõn märgib, võis psühholoogiliselt raskem olla elu „Suures tsoonis“ ehk Nõukogude riigis, kui rohkemate mõtte- ja saatusekaaslatega „Väikses tsoonis“ ehk asumisel või laagris. Kui viimases muidugi üldse füüsiliselt ellu jääda võimalik oli.
Raamatu ristiisaks on üks perestroikaaegne Eesti autoriteet. Nimelt tahtis Kasak siis ilmutada andmeid, et interrinde taga on KGB. Enne konsulteeris tolle isikuga, tahtes oma plaanile toetust saada ning olla kindel, et see ei kahjusta Eesti iseseisvuspüüdeid. Too soovitas loobuda. „Selle asemel, et avaldada ajakirjanduses paar artiklit, asusin ma tööle ja panin kirja enda ja oma põlvkonna loo.“ (lk 585). Uurisin Kasakult, kes see isik ikkagi oli. Tuli välja, et Arnold Rüütel.
Aga ei tea, kas tasubki nii väga imestada meremehe poliitilise naiivsuse üle, kes läks nõu küsima sellelt, kes oli nende taga, keda ta rünnata kavatses, ning seda nõu ka kuulda võttis. Küllap pidasid paljud tol 1989. aastal tippkommunist Arnold Rüütlit Eesti iseseisvusvõitluse üheks juhiks. Ehkki ta veel aasta tagasi oli nõudnud USA senaatorite sekkumise lõpetamist Eesti NSV siseasjadesse.
Aga teisalt saime niimoodi tõesti ühe põlvkonna loo. Loomulikult ei esinda 1937. aastal sündinud Kasak generatsiooni tüüpilist eestlast, seda töölist-kolhoosnikku, kes püüdis energiasäästlikult oleleda defitsiitsetele kaupadele ligipääsetaval töökohal, ja juhul, kui tõesti joomisest aega üle jäi, panustada oma maja ehitamisse. Kasak kuulub 1941. aasta küüditatuna selle põlvkonna äärealadele. Tal on, mida mäletada, ja ta esitab oma läbielamused veenvalt, värvikalt ja ülivõimsa tundelaenguga. „Ma ei unusta kunagi, kuidas tädi Raaja seina taga pliidil pannkooke küpsetas. See lõhn ajas mind hulluks, see tungis kõikidesse mu kõhna ihu pooridesse. Tädi Raajal hakkas minust kahju ja ta tõi mulle voodisse ühe pannkoogi. See kadus mu kõhtu hetkega, see tegi näljatunde veel suuremaks. Ma ei suutnud perenaiselt pilku eemale pöörata, piilusin teda läbi kardinapilu. Ilmselt märkas ta minu piilumist ja keelas mul selle ära. Kellelegi ei meeldi, kui teda lakkamatult jälgivad näljase lapse silmad. Kõiki näljaseid ei suuda keegi ära toita.... Mulle tundus, et tädi Raaja on mind unustanud: ma hakkasin köhatama, esmalt harva ja vaikselt, seejärel üha sagedamini ja valjemalt.“ (lk 66). „Leivajagamise päev oli aga alles kaugel. Olukord oli lootusetu. „Pojake, kui sa homme midagi söödavat riiulilt teiste inimeste toidukompsudest ei võta, siis me siit eluga ei pääse,“ sosistas ema mulle.... Seda ema antud ülesannet pole ma kunagi unustanud. Ma pidin hankima emale süüa, et me ei sureks. Mulle polnud vaja pikalt asja seletada. Kes minust peale ema veel hoolis. Mitte keegi.“ (lk 81). „Ühel väga külmal päeval hakkasid onni trügima mingid räbaldunud riietuses kujud, kes vaevu sarnanesid inimestega.... Ema rääkis, et need olid mehed, kes saadeti vangilaagrist asumispaika.... Nad pandi elama tühja majja, mis asus jõe ääres esimesel tänaval.... Kuidas või kas neid üldse toideti, seda ma ei tea. Kui aga võtta arvesse, et isegi minu ema, kes käis tööl, ei saanud kolhoosilt midagi, siis muidugi ei saanud midagi ka need mehed, kes näljastena ja jalgsi marssides olid siia kohale toodud ega jaksanud üldse tööle minna..... Mehede põdesid düsenteeriat ja tüüfust ning surid vaikselt... Ühe meie küla eestlase sõnul oli ta näinud, kuidas üks neist õnnetutest eestlastest oli tuikunud külapoe juures ja pakkunud tüki leiva eest oma ilusaid kodukootud eesti mustriga labakindaid. Võib arvata, et need kindad olid tal nagu mingi talisman, ainuke, mis teda veel kauge kodu ja eluga sidus. Ta oli neid hoidnud kuni viimse hetkeni, nüüd aga oli valmis neist loobuma, et oma elu veel paari päeva võrra pikendada.“ (lk 99-100).
Andekas ja tohutu tahtejõuga noormees suutis end Siberis koolitada ning asumiselt pääsenuna soodsate asjaolude kokkulangemise tõttu astuda ja lõpetada Tallinna Merekooli. Meremehe staatus oli sovetiühiskonnas ülikõrge eelkõige seetõttu, et neil oli aeg-ajalt võimalik „Suurest tsoonist“ väljapoole pääseda, ning sealt ka trendirõivaid ning muud kaupa tuua. Selleks oli aga teadagi vaja välisviisat, mis tähendas omakorda KGB usaldust. Kasakul kui negatiivselt märgitul oli selle usalduse hankimine aga eriti raske. Kümmekond aastat sõitiski ta koos värvikate kaaslastega, kellest osa olid lumpenproletaarlased staatuselt, ehk joodikud, osad aga lumpenproletaarlased hingelt, ehk rannasõidulaevadele ümber kasvama saadetud, varguse või pummeldamisega vahele jäänud varem välissõitudel käinud meremehed. Viimaste seas oli ka KGB agente, kes mõistetavalt erilise püüdlikkusega oma varasemat positsiooni taastada üritasid. Kolleeg Jefstafi Pavlovitš Surovtsev, endine eriüksuse võitleja, kes sõja ajal diversandina Eesti omakaitselastest talumehi tapmas käis (kiideldes: „Nuga läks ihusse nagu võisse“) hakkas Kasakut parteisse agiteerima: „Võttes arvesse teie energiat, aktiivsust, visadust, andekust ja ausust, saate te ühiskonda kõige paremini aidata siis, kui olete parteis. Väljaspool parteid ei saavuta te mitte midagi.“ (lk 352-353).
1971. aastal kutsuti Kasak Eesti Merelaevandusse, kus temaga soovis vestelda Riikliku Julgeolekukomitee major Voldemar Paal. Küllap Kasak teadvustas kohe, millega kaasa läheb. Kõigepealt nõustus ta koostama nimekirja neist isikutest, kellega oli meremehena kokku puutunud. Üsna pea andis kaks ta allkirja – esimese paberile, milles kinnitas, et hoiab saladuses oma seotust KGB-ga, teises, et on võtnud omale varjunime Šmidt. Peagi tuli anda ka kolmas allkiri, et on saanud 25 rubla. (lk 362). Kasak väidab, et tõmbas teadlikult oma tegevusele piirid, ning see on üsna veenev: „Minul jäi nüüd üle kas või nahast välja pugeda ja püüda kõigest hingest... ei, mitte kõigest hingest, ma pidin vaid tegema näo, et ma olen väga püüdlik ja hoolas. KGB ohvitseridega ei saa töötada koos nagu mõttekaaslasega. Ei tohi laskuda amoraalsete tegudeni.“ (lk 363). Piiritõmbamine seisnes selles, et ta proovis otsustada, kes ta töökaaslastest on KGB agent, ning sellest lähtudes kirjutada oma iseloomustused. Näiteks kahe oma kursusekaaslase kohta, keda ta pidas KGB informaatoriteks, kirjutas ta, et nad on natsionalistlikult meelestatud (lk 369). Kasak arvab, et laevadel oli KGB informaatoreid umbes 20%.
Niisiis oli Kasaku taktikaks KGB heaks töötades KGB-ga mitte riidu minna, kuid ka mitte sisulisi teeneid osutada. „Inimene võis olla kes tahes, kuid need, kes olid teinud läbi Siberi näljaaja ja õudused, ei saanud olla lurjused.“ (lk 486). Tõenäoliselt oli selles KGB-ga mängimises ka enesepettust ja naiivsust. „Mul on häbi tunnistada, kuid juba peaaegu neljakümneaastasena arvasin ma ikka veel, et nõukogude KGB, vaatamata oma kuritegelikule olemusele, poliitilistele mõrvadele ja muudele stalinlikele töömeetoditele võitleb siiski avaliku kuritegevuse vastu, salakaubaveo, alkoholismi ja muu sellise vastu, ning teeb seda üle kogu riigi. (lk 434). Igatahes hakkas tema karjäär edenema, KGB kontaktisik soovitas talle kirjutada avalduse ka parteisse astumiseks... „ja teile avaneb võimalus saada kaugsõidukapteniks.“ „See kõik sai teoks siiski mitte tänu KGB abile, vaid seetõttu, et KGB oli võtnud maha pidurid minu eluteelt.“ (lk 376). 1972. aastal määrati ta parvlaeva „Sõprus“ kapteniks, ning 1973. aastal nägi ta välisviisa saanuna esimest korda vaba maailma.
Just 1970. aastate alguses, naftašoki ajal, naftasaaduste mitmekordse hinnatõusu tingimustes võis Nõukogude Liidul olla viimane võimalus kiirete reformidega plaanimajandust paindlikumaks muuta ja oma olemasolu pikendada. Riigi vanuritest juhtkond otsustas ettearvatult mittemidagitegemise kasuks ning terve ühiskond jätkas kiirenevat mandumist. Ka välissõidulaevadel varastati ja joodi kuidas jõuti. Jõid madrused, motoristid ja vanemabid, oma kajutis „lõid peegliga kokku“ kaptenid. Allakäivale süsteemile omaselt edutati neid joodikuid ja vargaid ikkagi, peaasi, et nad olid KGB kaitse all, st koputajad. Ka KGB käis alla. Kingitused, mida Kasak laeva kuraatoriks olnud Gorjajevile sokutas, muutusid üha kaalukamateks. „Me mõlemad teadsime, et sadamaväravas seisvad relvastatud naisvalvurid teda läbi otsima ei hakka.“ (lk 435).
Kasaku karjäär tipnes teaduslaeva „Akademik Boris Petrov“ kapteni kajutis. 1980. aastate lõpul pandi Kasakule meri kinni, kuna ta kaotas KGB usalduse. Tõenäoliselt mitmete spioonilugude tõttu, kus Kasak KGB lootusi ei täitnud, kuid küllap ka isiklike konfliktide tõttu. KGB-l õnnestus küll Kasakule siis meri sulgeda, võttes temalt võimaluse töötada isegi rannasõidulaevadel, ent mitte sulgeda tema võimalust KGB-st kirjutada, kuna temast varast, sutenööri ega provokaatorit teha ei õnnestunud. Kuid küllap ajendasid otsust KGB-st kirjutada mitte ainult „laulva revolutsiooni“ laineharja eetika ja kasvanud rahvuslik eneseteadvus, vaid ka isiklik solvumine: „Otsustasin, et minu elu edasiseks sisuks, peab saama, maksku, mis maksab, näidata minu võimaluste piires, kuidas värvatakse informaatoreid, kuidas neid psühholoogiliselt mõjutatakse, näidata selle tegevuse haaret, seda, kuidas tungitakse inimese hinge, Nõukogude riigi kõikidesse tegevusvaldkondadesse ja struktuuridesse – ja seda kõike ühe isiku näite varal.“ (lk 16). Jah, Kasaku koostööle KGB-ga võib anda nii- või teistsuguse hinnangu, aga see „edasine sisu“ on tal nüüd täidetud, hoolimata sellest, et tema käsikirjast on mõned olulised osad välja jäetud.
Selle raamatu üldises hoiakus on jõuliselt tunda kahekümne aasta tagust, raamatu kirjutamise aegset lootust, et uus, kujunev ühiskond on eetiliselt hoopis kõrgemal tasemel kui sovetiühiskond. KGB ja iseenda tegevust kriitiliselt arvustanud Kasak ei teadnud siis, et see lootus ei täitu. Ta ei teadnud, et ka Lennart Meri oli kirjutanud KGB variorganisatsiooni VEKSA jaoks aruandeid, analüüsides seal, kuidas oleks võimalik paremini Eesti iseseisvuse pooldajate vastu võidelda. Ehkki ühiskond seda teada sai, kujunes Lennart Merist Eesti kultusriigimees, kõigi aegade hinnatuim Eesti president, mis tähendab ühtlasi, et kehtestus vastav eetiline standard. Ta ei teadnud, et ka teise Eesti presidendi sidemed KGB-ga on enam kui tihedad selle isiku ameti tõttu Eesti NSV tippjuhtkonnas. Ta ei teadnud, et iseseisvuse taastanud Eesti kolmas president, kellel polnud endal võimalust KGB-ga koostööd teha, võtab justkui selle kompenseerimiseks oma lähemaks nõuandjaks Nõukogude eriteenistustega seotud isiku.
Nostalgia on tunne, mis hindab minevikku positiivselt üle, vastukaaluks puudustele olevikus. Seega viimastel aastatel esile kerkinud sovetinostalgia, mida meie praegune president kritiseerib, on vähemalt osalt tekkinud arusaamisest, et meie ühiskonna eetilised väärtused ei erinegi väga palju sovetiajast. Kasaku raamat on võimas vastukaal sovetinostalgiale, kujutades mõtleva inimese ränki valikuid sovetiühiskonnas. Meil tänapäeval nii ränki valikuid siiski ei ole. Raamat on vastukaal Nõukogude aja ülehindamisele, kuid tuletab meile ühtlasi kriipivalt meelde ka meie endi muutumist kellekski selliseks, kelleks me kakskümmend aastat tagasi saada ei tahtnud.
Raamatu ristiisaks on üks perestroikaaegne Eesti autoriteet. Nimelt tahtis Kasak siis ilmutada andmeid, et interrinde taga on KGB. Enne konsulteeris tolle isikuga, tahtes oma plaanile toetust saada ning olla kindel, et see ei kahjusta Eesti iseseisvuspüüdeid. Too soovitas loobuda. „Selle asemel, et avaldada ajakirjanduses paar artiklit, asusin ma tööle ja panin kirja enda ja oma põlvkonna loo.“ (lk 585). Uurisin Kasakult, kes see isik ikkagi oli. Tuli välja, et Arnold Rüütel.
Aga ei tea, kas tasubki nii väga imestada meremehe poliitilise naiivsuse üle, kes läks nõu küsima sellelt, kes oli nende taga, keda ta rünnata kavatses, ning seda nõu ka kuulda võttis. Küllap pidasid paljud tol 1989. aastal tippkommunist Arnold Rüütlit Eesti iseseisvusvõitluse üheks juhiks. Ehkki ta veel aasta tagasi oli nõudnud USA senaatorite sekkumise lõpetamist Eesti NSV siseasjadesse.
Aga teisalt saime niimoodi tõesti ühe põlvkonna loo. Loomulikult ei esinda 1937. aastal sündinud Kasak generatsiooni tüüpilist eestlast, seda töölist-kolhoosnikku, kes püüdis energiasäästlikult oleleda defitsiitsetele kaupadele ligipääsetaval töökohal, ja juhul, kui tõesti joomisest aega üle jäi, panustada oma maja ehitamisse. Kasak kuulub 1941. aasta küüditatuna selle põlvkonna äärealadele. Tal on, mida mäletada, ja ta esitab oma läbielamused veenvalt, värvikalt ja ülivõimsa tundelaenguga. „Ma ei unusta kunagi, kuidas tädi Raaja seina taga pliidil pannkooke küpsetas. See lõhn ajas mind hulluks, see tungis kõikidesse mu kõhna ihu pooridesse. Tädi Raajal hakkas minust kahju ja ta tõi mulle voodisse ühe pannkoogi. See kadus mu kõhtu hetkega, see tegi näljatunde veel suuremaks. Ma ei suutnud perenaiselt pilku eemale pöörata, piilusin teda läbi kardinapilu. Ilmselt märkas ta minu piilumist ja keelas mul selle ära. Kellelegi ei meeldi, kui teda lakkamatult jälgivad näljase lapse silmad. Kõiki näljaseid ei suuda keegi ära toita.... Mulle tundus, et tädi Raaja on mind unustanud: ma hakkasin köhatama, esmalt harva ja vaikselt, seejärel üha sagedamini ja valjemalt.“ (lk 66). „Leivajagamise päev oli aga alles kaugel. Olukord oli lootusetu. „Pojake, kui sa homme midagi söödavat riiulilt teiste inimeste toidukompsudest ei võta, siis me siit eluga ei pääse,“ sosistas ema mulle.... Seda ema antud ülesannet pole ma kunagi unustanud. Ma pidin hankima emale süüa, et me ei sureks. Mulle polnud vaja pikalt asja seletada. Kes minust peale ema veel hoolis. Mitte keegi.“ (lk 81). „Ühel väga külmal päeval hakkasid onni trügima mingid räbaldunud riietuses kujud, kes vaevu sarnanesid inimestega.... Ema rääkis, et need olid mehed, kes saadeti vangilaagrist asumispaika.... Nad pandi elama tühja majja, mis asus jõe ääres esimesel tänaval.... Kuidas või kas neid üldse toideti, seda ma ei tea. Kui aga võtta arvesse, et isegi minu ema, kes käis tööl, ei saanud kolhoosilt midagi, siis muidugi ei saanud midagi ka need mehed, kes näljastena ja jalgsi marssides olid siia kohale toodud ega jaksanud üldse tööle minna..... Mehede põdesid düsenteeriat ja tüüfust ning surid vaikselt... Ühe meie küla eestlase sõnul oli ta näinud, kuidas üks neist õnnetutest eestlastest oli tuikunud külapoe juures ja pakkunud tüki leiva eest oma ilusaid kodukootud eesti mustriga labakindaid. Võib arvata, et need kindad olid tal nagu mingi talisman, ainuke, mis teda veel kauge kodu ja eluga sidus. Ta oli neid hoidnud kuni viimse hetkeni, nüüd aga oli valmis neist loobuma, et oma elu veel paari päeva võrra pikendada.“ (lk 99-100).
Andekas ja tohutu tahtejõuga noormees suutis end Siberis koolitada ning asumiselt pääsenuna soodsate asjaolude kokkulangemise tõttu astuda ja lõpetada Tallinna Merekooli. Meremehe staatus oli sovetiühiskonnas ülikõrge eelkõige seetõttu, et neil oli aeg-ajalt võimalik „Suurest tsoonist“ väljapoole pääseda, ning sealt ka trendirõivaid ning muud kaupa tuua. Selleks oli aga teadagi vaja välisviisat, mis tähendas omakorda KGB usaldust. Kasakul kui negatiivselt märgitul oli selle usalduse hankimine aga eriti raske. Kümmekond aastat sõitiski ta koos värvikate kaaslastega, kellest osa olid lumpenproletaarlased staatuselt, ehk joodikud, osad aga lumpenproletaarlased hingelt, ehk rannasõidulaevadele ümber kasvama saadetud, varguse või pummeldamisega vahele jäänud varem välissõitudel käinud meremehed. Viimaste seas oli ka KGB agente, kes mõistetavalt erilise püüdlikkusega oma varasemat positsiooni taastada üritasid. Kolleeg Jefstafi Pavlovitš Surovtsev, endine eriüksuse võitleja, kes sõja ajal diversandina Eesti omakaitselastest talumehi tapmas käis (kiideldes: „Nuga läks ihusse nagu võisse“) hakkas Kasakut parteisse agiteerima: „Võttes arvesse teie energiat, aktiivsust, visadust, andekust ja ausust, saate te ühiskonda kõige paremini aidata siis, kui olete parteis. Väljaspool parteid ei saavuta te mitte midagi.“ (lk 352-353).
1971. aastal kutsuti Kasak Eesti Merelaevandusse, kus temaga soovis vestelda Riikliku Julgeolekukomitee major Voldemar Paal. Küllap Kasak teadvustas kohe, millega kaasa läheb. Kõigepealt nõustus ta koostama nimekirja neist isikutest, kellega oli meremehena kokku puutunud. Üsna pea andis kaks ta allkirja – esimese paberile, milles kinnitas, et hoiab saladuses oma seotust KGB-ga, teises, et on võtnud omale varjunime Šmidt. Peagi tuli anda ka kolmas allkiri, et on saanud 25 rubla. (lk 362). Kasak väidab, et tõmbas teadlikult oma tegevusele piirid, ning see on üsna veenev: „Minul jäi nüüd üle kas või nahast välja pugeda ja püüda kõigest hingest... ei, mitte kõigest hingest, ma pidin vaid tegema näo, et ma olen väga püüdlik ja hoolas. KGB ohvitseridega ei saa töötada koos nagu mõttekaaslasega. Ei tohi laskuda amoraalsete tegudeni.“ (lk 363). Piiritõmbamine seisnes selles, et ta proovis otsustada, kes ta töökaaslastest on KGB agent, ning sellest lähtudes kirjutada oma iseloomustused. Näiteks kahe oma kursusekaaslase kohta, keda ta pidas KGB informaatoriteks, kirjutas ta, et nad on natsionalistlikult meelestatud (lk 369). Kasak arvab, et laevadel oli KGB informaatoreid umbes 20%.
Niisiis oli Kasaku taktikaks KGB heaks töötades KGB-ga mitte riidu minna, kuid ka mitte sisulisi teeneid osutada. „Inimene võis olla kes tahes, kuid need, kes olid teinud läbi Siberi näljaaja ja õudused, ei saanud olla lurjused.“ (lk 486). Tõenäoliselt oli selles KGB-ga mängimises ka enesepettust ja naiivsust. „Mul on häbi tunnistada, kuid juba peaaegu neljakümneaastasena arvasin ma ikka veel, et nõukogude KGB, vaatamata oma kuritegelikule olemusele, poliitilistele mõrvadele ja muudele stalinlikele töömeetoditele võitleb siiski avaliku kuritegevuse vastu, salakaubaveo, alkoholismi ja muu sellise vastu, ning teeb seda üle kogu riigi. (lk 434). Igatahes hakkas tema karjäär edenema, KGB kontaktisik soovitas talle kirjutada avalduse ka parteisse astumiseks... „ja teile avaneb võimalus saada kaugsõidukapteniks.“ „See kõik sai teoks siiski mitte tänu KGB abile, vaid seetõttu, et KGB oli võtnud maha pidurid minu eluteelt.“ (lk 376). 1972. aastal määrati ta parvlaeva „Sõprus“ kapteniks, ning 1973. aastal nägi ta välisviisa saanuna esimest korda vaba maailma.
Just 1970. aastate alguses, naftašoki ajal, naftasaaduste mitmekordse hinnatõusu tingimustes võis Nõukogude Liidul olla viimane võimalus kiirete reformidega plaanimajandust paindlikumaks muuta ja oma olemasolu pikendada. Riigi vanuritest juhtkond otsustas ettearvatult mittemidagitegemise kasuks ning terve ühiskond jätkas kiirenevat mandumist. Ka välissõidulaevadel varastati ja joodi kuidas jõuti. Jõid madrused, motoristid ja vanemabid, oma kajutis „lõid peegliga kokku“ kaptenid. Allakäivale süsteemile omaselt edutati neid joodikuid ja vargaid ikkagi, peaasi, et nad olid KGB kaitse all, st koputajad. Ka KGB käis alla. Kingitused, mida Kasak laeva kuraatoriks olnud Gorjajevile sokutas, muutusid üha kaalukamateks. „Me mõlemad teadsime, et sadamaväravas seisvad relvastatud naisvalvurid teda läbi otsima ei hakka.“ (lk 435).
Kasaku karjäär tipnes teaduslaeva „Akademik Boris Petrov“ kapteni kajutis. 1980. aastate lõpul pandi Kasakule meri kinni, kuna ta kaotas KGB usalduse. Tõenäoliselt mitmete spioonilugude tõttu, kus Kasak KGB lootusi ei täitnud, kuid küllap ka isiklike konfliktide tõttu. KGB-l õnnestus küll Kasakule siis meri sulgeda, võttes temalt võimaluse töötada isegi rannasõidulaevadel, ent mitte sulgeda tema võimalust KGB-st kirjutada, kuna temast varast, sutenööri ega provokaatorit teha ei õnnestunud. Kuid küllap ajendasid otsust KGB-st kirjutada mitte ainult „laulva revolutsiooni“ laineharja eetika ja kasvanud rahvuslik eneseteadvus, vaid ka isiklik solvumine: „Otsustasin, et minu elu edasiseks sisuks, peab saama, maksku, mis maksab, näidata minu võimaluste piires, kuidas värvatakse informaatoreid, kuidas neid psühholoogiliselt mõjutatakse, näidata selle tegevuse haaret, seda, kuidas tungitakse inimese hinge, Nõukogude riigi kõikidesse tegevusvaldkondadesse ja struktuuridesse – ja seda kõike ühe isiku näite varal.“ (lk 16). Jah, Kasaku koostööle KGB-ga võib anda nii- või teistsuguse hinnangu, aga see „edasine sisu“ on tal nüüd täidetud, hoolimata sellest, et tema käsikirjast on mõned olulised osad välja jäetud.
Selle raamatu üldises hoiakus on jõuliselt tunda kahekümne aasta tagust, raamatu kirjutamise aegset lootust, et uus, kujunev ühiskond on eetiliselt hoopis kõrgemal tasemel kui sovetiühiskond. KGB ja iseenda tegevust kriitiliselt arvustanud Kasak ei teadnud siis, et see lootus ei täitu. Ta ei teadnud, et ka Lennart Meri oli kirjutanud KGB variorganisatsiooni VEKSA jaoks aruandeid, analüüsides seal, kuidas oleks võimalik paremini Eesti iseseisvuse pooldajate vastu võidelda. Ehkki ühiskond seda teada sai, kujunes Lennart Merist Eesti kultusriigimees, kõigi aegade hinnatuim Eesti president, mis tähendab ühtlasi, et kehtestus vastav eetiline standard. Ta ei teadnud, et ka teise Eesti presidendi sidemed KGB-ga on enam kui tihedad selle isiku ameti tõttu Eesti NSV tippjuhtkonnas. Ta ei teadnud, et iseseisvuse taastanud Eesti kolmas president, kellel polnud endal võimalust KGB-ga koostööd teha, võtab justkui selle kompenseerimiseks oma lähemaks nõuandjaks Nõukogude eriteenistustega seotud isiku.
Nostalgia on tunne, mis hindab minevikku positiivselt üle, vastukaaluks puudustele olevikus. Seega viimastel aastatel esile kerkinud sovetinostalgia, mida meie praegune president kritiseerib, on vähemalt osalt tekkinud arusaamisest, et meie ühiskonna eetilised väärtused ei erinegi väga palju sovetiajast. Kasaku raamat on võimas vastukaal sovetinostalgiale, kujutades mõtleva inimese ränki valikuid sovetiühiskonnas. Meil tänapäeval nii ränki valikuid siiski ei ole. Raamat on vastukaal Nõukogude aja ülehindamisele, kuid tuletab meile ühtlasi kriipivalt meelde ka meie endi muutumist kellekski selliseks, kelleks me kakskümmend aastat tagasi saada ei tahtnud.
07.05.11
Marju Lauristin. Punane ja sinine. Peatükke kirjutamata elulooraamatust. Tallinn 2010.
Õieti on mälestusi kogu raamatu mahust vähem kui kolmandik, ülejäänu 500 leheküljest moodustavad artiklid ja intervjuud aastatest 1970-2009.
Mälestuste osa oli minule huvitavam, ning eriti esimene ots, kus Lauristin meenutab oma lapsepõlve ning analüüsib oma vanemate ja vanavanemate poliitilisi valikuid ja nende põhjusi. Tõsi võinuks olla veel huvitavam ja sügavamale minev: ajaloolasena on mul kahju, et Lauristin ei ole kasutanud rohkem neid dokumente, mis temal pere- ja meil kõigil avalikus riigiarhiivis olemas, ning mis teda kahtlemata häälekamalt kõnetavad, kui mõnd vähem teemaga isiklikke seoseid omavat uurijat. Aga siiski on see tekst ka sellisena vist üks põhjalikumaid Eesti „juunikommunistide“ motiivide analüüse, ning väärib sellisena igal juhul väga kõrget tunnustust. Oletan, et autoril polnud selle tekstiosa kirjutamine psühholoogiliselt kerge.
See oli punane pere, kust Lauristin pärit. Punaseks või revolutsionääriks olemine iseseisvussõja-eelsel ajal tähendas ebaõigluse vastast võitlust revolutsiooniliste meetoditega. Eesti-vastase lisatähenduse omandas see keelend hiljem, Vabadussõja ajal. Enne 1917-18. aastat olid ka eesti rahvuslased revolutsionäärid, või vähemalt iseloomustasid nii neid nende vastased. 1918-19. aastal jaotusid kõik need endised eesti revolutsionäärid kahte leeri: iseseisvuse pooldajateks ehk „valgeteks“ ja iseseisvuse vastasteks ehk nüüd „päris“ punasteks, kommunistideks, enamlasteks või bolševikeks, kuidas keegi nimetada võtab.
Lauristin kirjeldab oma revolutsionääridest-kommunistidest lähisugulasi ja nende sõpru mõistetavalt soojalt ja sümpaatiaga, või kohati kerge kaastundevirvega. Isiklikust vaatekohast teeb ta seda kindlasti põhjusega - on selge, et kuigi need isikud polnud demokraadid ning olid kõike muud kui Eesti patrioodid, polnud nad igatahes ka mingid madalalaubalised fanaatikud või äraostetud lurjused, vaid haritud, intelligentsed, erksa tajuga põhimõttelised maailmaparandajad. Minule on need tüübid isiksustena väga põnevad, ning kui ma minevikust mõne vestluskaaslase leida tahaksin, siis mitte mõne kodanliku poliitiku, vaid just sellise punase revolutsionääri. Arvan, et niimoodi otseallikatest Lauristini hinnanguid ja põhjuslike seoste kette kontrollides jääks osa neist kehtima, osa aga mitte. See tähendab, et mälestuste autor ei ole mitte alati veenev. Peavoolulisus, mis teravad nurgad võimalikult kaasaja Eesti poliitkorrektsusega piiritletud voolusängi katsub kokku suruda, ning asjaolu, et veri on paksem kui vesi, missugune reegel kehtib ka enesereflektsiooni valdava tippsotsioloogi puhul, määrab ka nende mälestuste häälestatuse.
Lauristini vanaisa Anton Künnapuu oli, nagu mälestuste autor kirjutab, ”äge õiguse otsija”, kes ühines 1905. aasta revolutsiooni ajal punastega, ning oli ka 1917. aastal väga haaratud Venemaal alanud revolutsioonist. Võttis mõnikord tollal alles 13-14 aastase Olga rahvakoosolekutele kaasa. ”Lapsena isaga koos saadud romantiline revolutsioonielamus mõjutas üsna otsustavalt minu ema eluvalikuid.” (lk 21). Anton Künnapuu muutus aga ”päris punaseks”, lahkus 1918. aastal Eestist ning seega jõudis ilmselt ka Vabadussõjas iseseisvuslaste vastu võidelda. Autor märgib lk 21, et ta vanaisa suri 1919. aastal Narvas soetõppe, lk 25 aga, et ”jäi punaste poolel võideldes sõjas kaotsi”. Anton Künnapuu naine ehk autori vanaema Helene Künnapuu läks kohtu alla 1925. aastal ”põrandaaluste” abistamise pärast, missugust terminit autor läbivalt kasutab, kuid mis on küll suhteliselt peitenimeline määratlus isikute kohta, kelle programmiliseks eesmärgiks oli proletariaadi diktatuur ja Eesti ühendamine N. Liiduga. Helene Künnapuule mõisteti kuus aastat vanglakaristust ning nagu autor kirjutab, ”vangist vabanenult saadeti ta Venemaale” (lk 28). Kas tõesti oli Venemaale minek kellegi teise kui vabanenu enda otsus?
Ka mälestuste pakutud versioon Helene Künnapuu punase eluliini tekkimisest ei tundu veenev – selle kohaselt võis Helene kadunud mehe jälgi otsides meeleheitel N. Liidu saatkonda minna, kust hakkas saama Rahvusvahelise Revolutsionääride Abistamise Organisatsiooni raha ja jagama seda vangistatute perekondadele; ühtlasi andes ”põrandaalustele” kasutada oma korterit. Paraku tunduvad ikkagi loogilisemad teistsugused seosed - N. Liidu saatkonna kaudu toetati rahaliselt ”põrandaaluseid” ehk Moskva-meelseid kommuniste.
Lauristin kritiseerib Aarne Rubeni ”ilkvel toonis” kirjeldust ja märgib, et Olga Künnapuu oli hästi kasvatatud ja uhke kooliõpetaja tütar, kelle jaoks oli pärast gümnaasiumi lõpetamist lahti palju võimalusi. Selles pole tõesti põhjust kahelda. Olga Künnapuu (Lauristin) käiski aasta Tartu ülikoolis. Küllap oleks haridustee jätkamine tema elukäigu teiseks muutnud. ”Kuid partei kutsus ta sealt ära tagasi Tallinna ja ema lojaalsus seltsimeestele oli tugevam teamistejanust. Tallinnas sai tema ülesandeks valgustustöö töölisnaiste hulgas.” (lk 24). ”Lojaalsus seltsimeestele” on jälle peitenimeline väljend, millel minu jaoks veenvus puudub, kui selle all just ei mõelda mõnesse seltsimehesse pimesi armunud olemist. See tark ja kena neiu pidi aru saama, et tegemist on lojaalsusega Moskvale, aga kustkohalt ja miks see tekkis, on minu jaoks ikkagi jätkuvalt küsimärk. Pole selge, kas Olga Lauristin oma valikutes siiski hiljem pettus. ”Ema ei kahetsenud oma valikuid ega kurtnud kunagi. Ta oli väga kinnine, ei rääkinud endast ega pihtinud oma pettumustest ka vanas eas mitte.” (lk 24-25) Esimeses lauses on öeldud, et ei kahetsenud oma valikuid, teises, et ei pihtinud oma pettumustest, st kas neid pettumusi siiski oli?
Käsitledes 1930. aastate lõppu, kinnitab mälestuste autor (lk 28), et Hendrik Allik ja Johannes Lauristin vaielnud kommunistide käitumise üle kõvasti, ning eriti teravaks läksid vastuolud siis, ”kui Stalini komissar Karl Säre saadeti Moskvast Eestisse ”revolutsiooni tegema.” Säre võttis juhtimise üle, kõik pidid temale alluma. Allik oli selle vastu, temale see Moskva komissari juhitud peitemäng ei meeldinud, tema arvates oleksid kommunistid pidanud iseseisvalt võimu haarama. Aga Lauristin läks Säre mängudega kaasa.” (lk 28). Vaevalt küll, et nende vaidluste fookus Moskva rollile sai keskenduda, sest Moskvast oli Eesti kommuniste ja sh Allikut juhitud kogu Eesti iseseisvusaja. Tegemist pidi olema isiklike vastuolude või taktikaliste pisidetailidega. Hendrik Allik ei saanud olla nii juhm, et oleks arvanud, et Eesti kommunistid ilma Moskva abita suudavad võimu haarata. Küll aga on teatud rõhkude ümbertõstmise korral veenev Hendrik Alliku ja Johannes Lauristini lühiiseloomustus: ”...mõlemad kuulusid minu arvates noorukina sarnasesse inimtüüpi, kellele on iseloomulik väga kõrge enesehinnang ning protest ühiskonna vastu, mis ei võimalda neil oma andeid ja unistusi teostada.” (lk 29). Kõrge enesehinnangu on usutav, ning kui unistuseks pidada proletariaadi diktatuuri ning N. Liiduga ühinemist, siis ei olnud Eesti ühiskonna enamus tõepoolest selle unistusega solidaarne. Autor toob unistusena esile siiski haridusjanu: nii Johannes Lauristin kui Hendrik Allik ”elasid teravalt läbi sotsiaalset ebaõiglust, mis tõkestas vaestest oludest pärit andekate noorte haridusteed ja eneseteostust.... sellest kasvas välja klassiviha ja poliitiline kirg.” (lk 30). Kindlasti oli tegemist tundliku sotsiaalse närviga isikutega, ning tolleaja maailmas võisid andekad noored tõesti hariduseta jääda (seda nii ”kodanlikes” ühiskondades kui N. Liidus!), kuid ikkagi, ikkagi.... seal on veel midagi muud, mis laskis neil võõrriigi või Kominterni nimelise Eesti-vaenuliku organisatsiooni poolt juhitutena oma ühiskonna vaenlaseks muutuda. Iseasi, kui ”oma” see Eesti ühiskond neile algusest peale oli. Kui mitte, siis polnud nad ka reeturid, ning mitte ainult nende endi arvates. Me ju ei nimeta reeturiks neid, kes on ”teisel pool”. Kui rindejoont pole, on nad lihtsalt ”teised”, ning tihti võivad olla ka sõbrad. Kui teisel pool rindejoont, siis on nad vaenlased. Minu arvates võibki just see olla võti Eesti kommunistide käitumise mõistmiseks. Näiteks Viktor Kingissepp kinnitas oma teadaolevalt viimases kirjas 29. jaanuaril 1922, et tema tegutsemismotiiviks Eestis on „isiklise vaenuni“ ulatuv viha kodanluse vastu, ning ta elab sellele vaenule, et lähendada kättemaksu silmapilku. „Kui see käes, siis kustub minus igasugune huvi Eesti vastu ja ma lähen mujale.“ Rahvusvahelise kommunisti identiteet oli tugevam kui Eesti identiteet, ning neid kommunistlikke ideesid sai kõige efektiivsemalt ellu viia Moskva poliitikat järgides. Kui see nii oli, siis tundub kõik edasine lihtne ja loogiline: need eesti soost kommunistid olid küll Eesti iseseisvuse vaenlased, kuid oma ideede järgijatena sirgjoonelised ja mehised tüübid.
Autor iseloomustab siiski juunipöörde järel Moskva võimu vahendajaks saanud Johannes Lauristini petetud marionetina, ”kes ise seda oma pimedas võidujoovastuses ei mõistnud” ning kelle ”roll polnud enamat kui olla Moskva isandate suuvooder ja raamatupidaja. Tema vanglas kultiveeritud ilusa käekirjaga on hoolikalt täidetud kümneid lehekülgi natsionaliseerimisel üle võetud asjade nimekirju.” (lk 30). Jah, meil kõigil on märksa kergem uskuda, et 1940. aastal võõrvõimu teenistusse läinuid lihtsalt peteti. Sellest ka need ”Mongoolia variandi” legendid, millega õigustame mitte ainult ”päris” kommuniste, vaid veel rohkem oma vasakharitlaste massilist kollaboratsiooni, kes olid ju olnud ka iseseisvusajal peavoolu arvamusliidrid, mitte Lauristini sugused ausad mässajad. Johannes Lauristin ei saanud minu arvates küll 1940. aastal olla petetud marionett, vaid pidi sovetivõimu pimedaks tööriistaks muutuma juba varem. Millal, ei tea. Võib-olla on indikaatoriks 1936-38. aasta kommunistide hukkamised N. Liidus: neist vähemalt osa olid ju Eestisse jäänute varasemad võitluskaaslased ning isiklikud tuttavad/sõbrad; kui ikka sel puhul ei tekkinud küsimusigi, rääkimata protestidest, tähendas see ühtlasi ka kõigi järgmuiste Moskvast tulevate korralduste pimedat heakskiitmist.
Edasi kirjutab Marju Lauristin pikalt neist legendidest, mis Johannes Lauristini surma kohta käivad ning mis justkui küsimärgistavad ametliku versiooni, mille kohaselt Lauristin sai surma 28. augustil 1941 miiniristleja Jakov Sverdlovi pardal Tallinnast põgenedes. Veenev pole neist legendidest ükski, küll aga võimaldavad need Johannes Lauristini näidata siiski sovetivõimudele mingist hetkest ebasobiva isikuna, ning mind ei jäta maha tunne, et just sellepärast autor neid legende nii visalt uskuda tahabki.
Ülejäänud mälestuste osa ma kommenteerima ei hakka. Kõige rohkem paistab sealtki välja autori hoidumine peavoolu, ja seda nii sovetiajal kui viimasel kahekümnel aastal. Täpselt samuti nagu meil kõigil – oleme me siis kosmopoliitse või rahvusliku maailmavaatega - meie poliitiliselt kirglikud vanavanemad võiksid meid kõiki täna imestunult määratleda hoopis konjunkturistidena või ükskõiksetena. Autori puhul annab aga kokku täpselt selle, mis meie globaliseeruva maailma trendidega kokku läheb. Tunnistan, et ega see halb ei ole, ehkki minule endale on sümpaatsemad või vähemalt huvitavamad need teised, haruvoolude inimesed, keda tänaseks väga vähe järele on jäänud. Aga ühiskonda hoiab koos ikkagi peavool, kurnates harujõgedes kulgejate ideedest välja sobivad ja tagades niimoodi ühiskonna liikumise kõige ohutumat teed pidi. Kuid küll oleks hea, kui suudaksime ka tänapäeva haruvoolumõtlejate suhtes olla sallivad, olgu need haruvoolumõtlejad siis Moskva-meelsed, nagu Lauristini sugulased, või rahvuslased. Sest uued ideed tekivad just peavoolust väljaspool.
Mälestuste osa oli minule huvitavam, ning eriti esimene ots, kus Lauristin meenutab oma lapsepõlve ning analüüsib oma vanemate ja vanavanemate poliitilisi valikuid ja nende põhjusi. Tõsi võinuks olla veel huvitavam ja sügavamale minev: ajaloolasena on mul kahju, et Lauristin ei ole kasutanud rohkem neid dokumente, mis temal pere- ja meil kõigil avalikus riigiarhiivis olemas, ning mis teda kahtlemata häälekamalt kõnetavad, kui mõnd vähem teemaga isiklikke seoseid omavat uurijat. Aga siiski on see tekst ka sellisena vist üks põhjalikumaid Eesti „juunikommunistide“ motiivide analüüse, ning väärib sellisena igal juhul väga kõrget tunnustust. Oletan, et autoril polnud selle tekstiosa kirjutamine psühholoogiliselt kerge.
See oli punane pere, kust Lauristin pärit. Punaseks või revolutsionääriks olemine iseseisvussõja-eelsel ajal tähendas ebaõigluse vastast võitlust revolutsiooniliste meetoditega. Eesti-vastase lisatähenduse omandas see keelend hiljem, Vabadussõja ajal. Enne 1917-18. aastat olid ka eesti rahvuslased revolutsionäärid, või vähemalt iseloomustasid nii neid nende vastased. 1918-19. aastal jaotusid kõik need endised eesti revolutsionäärid kahte leeri: iseseisvuse pooldajateks ehk „valgeteks“ ja iseseisvuse vastasteks ehk nüüd „päris“ punasteks, kommunistideks, enamlasteks või bolševikeks, kuidas keegi nimetada võtab.
Lauristin kirjeldab oma revolutsionääridest-kommunistidest lähisugulasi ja nende sõpru mõistetavalt soojalt ja sümpaatiaga, või kohati kerge kaastundevirvega. Isiklikust vaatekohast teeb ta seda kindlasti põhjusega - on selge, et kuigi need isikud polnud demokraadid ning olid kõike muud kui Eesti patrioodid, polnud nad igatahes ka mingid madalalaubalised fanaatikud või äraostetud lurjused, vaid haritud, intelligentsed, erksa tajuga põhimõttelised maailmaparandajad. Minule on need tüübid isiksustena väga põnevad, ning kui ma minevikust mõne vestluskaaslase leida tahaksin, siis mitte mõne kodanliku poliitiku, vaid just sellise punase revolutsionääri. Arvan, et niimoodi otseallikatest Lauristini hinnanguid ja põhjuslike seoste kette kontrollides jääks osa neist kehtima, osa aga mitte. See tähendab, et mälestuste autor ei ole mitte alati veenev. Peavoolulisus, mis teravad nurgad võimalikult kaasaja Eesti poliitkorrektsusega piiritletud voolusängi katsub kokku suruda, ning asjaolu, et veri on paksem kui vesi, missugune reegel kehtib ka enesereflektsiooni valdava tippsotsioloogi puhul, määrab ka nende mälestuste häälestatuse.
Lauristini vanaisa Anton Künnapuu oli, nagu mälestuste autor kirjutab, ”äge õiguse otsija”, kes ühines 1905. aasta revolutsiooni ajal punastega, ning oli ka 1917. aastal väga haaratud Venemaal alanud revolutsioonist. Võttis mõnikord tollal alles 13-14 aastase Olga rahvakoosolekutele kaasa. ”Lapsena isaga koos saadud romantiline revolutsioonielamus mõjutas üsna otsustavalt minu ema eluvalikuid.” (lk 21). Anton Künnapuu muutus aga ”päris punaseks”, lahkus 1918. aastal Eestist ning seega jõudis ilmselt ka Vabadussõjas iseseisvuslaste vastu võidelda. Autor märgib lk 21, et ta vanaisa suri 1919. aastal Narvas soetõppe, lk 25 aga, et ”jäi punaste poolel võideldes sõjas kaotsi”. Anton Künnapuu naine ehk autori vanaema Helene Künnapuu läks kohtu alla 1925. aastal ”põrandaaluste” abistamise pärast, missugust terminit autor läbivalt kasutab, kuid mis on küll suhteliselt peitenimeline määratlus isikute kohta, kelle programmiliseks eesmärgiks oli proletariaadi diktatuur ja Eesti ühendamine N. Liiduga. Helene Künnapuule mõisteti kuus aastat vanglakaristust ning nagu autor kirjutab, ”vangist vabanenult saadeti ta Venemaale” (lk 28). Kas tõesti oli Venemaale minek kellegi teise kui vabanenu enda otsus?
Ka mälestuste pakutud versioon Helene Künnapuu punase eluliini tekkimisest ei tundu veenev – selle kohaselt võis Helene kadunud mehe jälgi otsides meeleheitel N. Liidu saatkonda minna, kust hakkas saama Rahvusvahelise Revolutsionääride Abistamise Organisatsiooni raha ja jagama seda vangistatute perekondadele; ühtlasi andes ”põrandaalustele” kasutada oma korterit. Paraku tunduvad ikkagi loogilisemad teistsugused seosed - N. Liidu saatkonna kaudu toetati rahaliselt ”põrandaaluseid” ehk Moskva-meelseid kommuniste.
Lauristin kritiseerib Aarne Rubeni ”ilkvel toonis” kirjeldust ja märgib, et Olga Künnapuu oli hästi kasvatatud ja uhke kooliõpetaja tütar, kelle jaoks oli pärast gümnaasiumi lõpetamist lahti palju võimalusi. Selles pole tõesti põhjust kahelda. Olga Künnapuu (Lauristin) käiski aasta Tartu ülikoolis. Küllap oleks haridustee jätkamine tema elukäigu teiseks muutnud. ”Kuid partei kutsus ta sealt ära tagasi Tallinna ja ema lojaalsus seltsimeestele oli tugevam teamistejanust. Tallinnas sai tema ülesandeks valgustustöö töölisnaiste hulgas.” (lk 24). ”Lojaalsus seltsimeestele” on jälle peitenimeline väljend, millel minu jaoks veenvus puudub, kui selle all just ei mõelda mõnesse seltsimehesse pimesi armunud olemist. See tark ja kena neiu pidi aru saama, et tegemist on lojaalsusega Moskvale, aga kustkohalt ja miks see tekkis, on minu jaoks ikkagi jätkuvalt küsimärk. Pole selge, kas Olga Lauristin oma valikutes siiski hiljem pettus. ”Ema ei kahetsenud oma valikuid ega kurtnud kunagi. Ta oli väga kinnine, ei rääkinud endast ega pihtinud oma pettumustest ka vanas eas mitte.” (lk 24-25) Esimeses lauses on öeldud, et ei kahetsenud oma valikuid, teises, et ei pihtinud oma pettumustest, st kas neid pettumusi siiski oli?
Käsitledes 1930. aastate lõppu, kinnitab mälestuste autor (lk 28), et Hendrik Allik ja Johannes Lauristin vaielnud kommunistide käitumise üle kõvasti, ning eriti teravaks läksid vastuolud siis, ”kui Stalini komissar Karl Säre saadeti Moskvast Eestisse ”revolutsiooni tegema.” Säre võttis juhtimise üle, kõik pidid temale alluma. Allik oli selle vastu, temale see Moskva komissari juhitud peitemäng ei meeldinud, tema arvates oleksid kommunistid pidanud iseseisvalt võimu haarama. Aga Lauristin läks Säre mängudega kaasa.” (lk 28). Vaevalt küll, et nende vaidluste fookus Moskva rollile sai keskenduda, sest Moskvast oli Eesti kommuniste ja sh Allikut juhitud kogu Eesti iseseisvusaja. Tegemist pidi olema isiklike vastuolude või taktikaliste pisidetailidega. Hendrik Allik ei saanud olla nii juhm, et oleks arvanud, et Eesti kommunistid ilma Moskva abita suudavad võimu haarata. Küll aga on teatud rõhkude ümbertõstmise korral veenev Hendrik Alliku ja Johannes Lauristini lühiiseloomustus: ”...mõlemad kuulusid minu arvates noorukina sarnasesse inimtüüpi, kellele on iseloomulik väga kõrge enesehinnang ning protest ühiskonna vastu, mis ei võimalda neil oma andeid ja unistusi teostada.” (lk 29). Kõrge enesehinnangu on usutav, ning kui unistuseks pidada proletariaadi diktatuuri ning N. Liiduga ühinemist, siis ei olnud Eesti ühiskonna enamus tõepoolest selle unistusega solidaarne. Autor toob unistusena esile siiski haridusjanu: nii Johannes Lauristin kui Hendrik Allik ”elasid teravalt läbi sotsiaalset ebaõiglust, mis tõkestas vaestest oludest pärit andekate noorte haridusteed ja eneseteostust.... sellest kasvas välja klassiviha ja poliitiline kirg.” (lk 30). Kindlasti oli tegemist tundliku sotsiaalse närviga isikutega, ning tolleaja maailmas võisid andekad noored tõesti hariduseta jääda (seda nii ”kodanlikes” ühiskondades kui N. Liidus!), kuid ikkagi, ikkagi.... seal on veel midagi muud, mis laskis neil võõrriigi või Kominterni nimelise Eesti-vaenuliku organisatsiooni poolt juhitutena oma ühiskonna vaenlaseks muutuda. Iseasi, kui ”oma” see Eesti ühiskond neile algusest peale oli. Kui mitte, siis polnud nad ka reeturid, ning mitte ainult nende endi arvates. Me ju ei nimeta reeturiks neid, kes on ”teisel pool”. Kui rindejoont pole, on nad lihtsalt ”teised”, ning tihti võivad olla ka sõbrad. Kui teisel pool rindejoont, siis on nad vaenlased. Minu arvates võibki just see olla võti Eesti kommunistide käitumise mõistmiseks. Näiteks Viktor Kingissepp kinnitas oma teadaolevalt viimases kirjas 29. jaanuaril 1922, et tema tegutsemismotiiviks Eestis on „isiklise vaenuni“ ulatuv viha kodanluse vastu, ning ta elab sellele vaenule, et lähendada kättemaksu silmapilku. „Kui see käes, siis kustub minus igasugune huvi Eesti vastu ja ma lähen mujale.“ Rahvusvahelise kommunisti identiteet oli tugevam kui Eesti identiteet, ning neid kommunistlikke ideesid sai kõige efektiivsemalt ellu viia Moskva poliitikat järgides. Kui see nii oli, siis tundub kõik edasine lihtne ja loogiline: need eesti soost kommunistid olid küll Eesti iseseisvuse vaenlased, kuid oma ideede järgijatena sirgjoonelised ja mehised tüübid.
Autor iseloomustab siiski juunipöörde järel Moskva võimu vahendajaks saanud Johannes Lauristini petetud marionetina, ”kes ise seda oma pimedas võidujoovastuses ei mõistnud” ning kelle ”roll polnud enamat kui olla Moskva isandate suuvooder ja raamatupidaja. Tema vanglas kultiveeritud ilusa käekirjaga on hoolikalt täidetud kümneid lehekülgi natsionaliseerimisel üle võetud asjade nimekirju.” (lk 30). Jah, meil kõigil on märksa kergem uskuda, et 1940. aastal võõrvõimu teenistusse läinuid lihtsalt peteti. Sellest ka need ”Mongoolia variandi” legendid, millega õigustame mitte ainult ”päris” kommuniste, vaid veel rohkem oma vasakharitlaste massilist kollaboratsiooni, kes olid ju olnud ka iseseisvusajal peavoolu arvamusliidrid, mitte Lauristini sugused ausad mässajad. Johannes Lauristin ei saanud minu arvates küll 1940. aastal olla petetud marionett, vaid pidi sovetivõimu pimedaks tööriistaks muutuma juba varem. Millal, ei tea. Võib-olla on indikaatoriks 1936-38. aasta kommunistide hukkamised N. Liidus: neist vähemalt osa olid ju Eestisse jäänute varasemad võitluskaaslased ning isiklikud tuttavad/sõbrad; kui ikka sel puhul ei tekkinud küsimusigi, rääkimata protestidest, tähendas see ühtlasi ka kõigi järgmuiste Moskvast tulevate korralduste pimedat heakskiitmist.
Edasi kirjutab Marju Lauristin pikalt neist legendidest, mis Johannes Lauristini surma kohta käivad ning mis justkui küsimärgistavad ametliku versiooni, mille kohaselt Lauristin sai surma 28. augustil 1941 miiniristleja Jakov Sverdlovi pardal Tallinnast põgenedes. Veenev pole neist legendidest ükski, küll aga võimaldavad need Johannes Lauristini näidata siiski sovetivõimudele mingist hetkest ebasobiva isikuna, ning mind ei jäta maha tunne, et just sellepärast autor neid legende nii visalt uskuda tahabki.
Ülejäänud mälestuste osa ma kommenteerima ei hakka. Kõige rohkem paistab sealtki välja autori hoidumine peavoolu, ja seda nii sovetiajal kui viimasel kahekümnel aastal. Täpselt samuti nagu meil kõigil – oleme me siis kosmopoliitse või rahvusliku maailmavaatega - meie poliitiliselt kirglikud vanavanemad võiksid meid kõiki täna imestunult määratleda hoopis konjunkturistidena või ükskõiksetena. Autori puhul annab aga kokku täpselt selle, mis meie globaliseeruva maailma trendidega kokku läheb. Tunnistan, et ega see halb ei ole, ehkki minule endale on sümpaatsemad või vähemalt huvitavamad need teised, haruvoolude inimesed, keda tänaseks väga vähe järele on jäänud. Aga ühiskonda hoiab koos ikkagi peavool, kurnates harujõgedes kulgejate ideedest välja sobivad ja tagades niimoodi ühiskonna liikumise kõige ohutumat teed pidi. Kuid küll oleks hea, kui suudaksime ka tänapäeva haruvoolumõtlejate suhtes olla sallivad, olgu need haruvoolumõtlejad siis Moskva-meelsed, nagu Lauristini sugulased, või rahvuslased. Sest uued ideed tekivad just peavoolust väljaspool.
19.02.11
Ferdinand Kull. Mässumehi ja boheemlasi. Esimesi Eesti diplomaate. Tallinn, 1996.
Need mälestused on esmakordselt ilmunud 1932. aastal ajalehes „Vaba Maa“ ja 1933. aastal raamatuna. 1996. aasta väljaandele toreda saatesõna kirjutanud Eero Medijaise väitel jätkus autorile raamatute müügist saadud summadest ligi neljaks aastaks. Selles julgeksin siiski kahelda, aga selge on, et mälestused on nö müügiks kirjutatud. Seega on autor pingutanud nende loetavaks tegemisega ning see pingutus on kahtlemata vilja kandnud: mälestused on saanud erakordselt elavad ja värvikad. Tühjalt kohalt pingutamine siiski üksi ei aita. Ferdinand Kull ei olnud aga tühi koht, vaid osav sõnakunstnik, ning tüüp, kellel neid elujuhtumeid, mida sõnaks vormida, küllaga jätkus. See 1884. aastal sündinud ja endale kireva elutausta hankinud boheemlane on mh huvitav ka selle poolest, et meie ajale ebatüüpiliselt, ent tema ajale siiski küllaltki levinult sulasid tema vaadetes sõbralikult kokku vasakradikalism ja rahvuslus. See sümbioos määras tema poolevaliku ja tegevuse 1918. aastal, mil ta koos konservatiivse rahvuslase Jaan Tõnissoni ning teistega Eesti välisdelegatsiooni liikmeks sai. Tõsi, Tõnissoniga läks ta ruttu tülli. Kui maailmavaatelised erinevused on suured, tõuseb konflikt ka pisiasjadest, lisaks oli Kull ikkagi improviseeriv boheemlane, Tõnisson aga autoritaarne juht.
Võib-olla oligi see just vasakradikalism, mis temas hiljem ikkagi saatuslikult moondununa välja lõi, võib-olla midagi muud. 1930. aastate alguses kirjutatud mälestustes ei mõista ta, kuidas muidu mõistlikest ja sõbralikest inimestest oma ühiskonna vaenlased saavad, nimelt 1905. aasta revolutsioonist kirjutades meenutab ta soojalt oma vanglakaaslast, naistelemmikut Rud. Nieländerit ja jätkab: „Millistel salapärastel mõjudel Nieländer sedavõrd fanaatiliseks enamlaseks muutus, et isegi peale vanglast vabanemist nendega Venemaale läks ja iseseisva Eesti vastu Narva frondil võideldes surma sai, jääb minule täielikult arusaamatuks“ (lk 37), kuid 1945. aastal kirjutas ta ise avalduse komparteisse astumiseks! Edasine oli valus - 1947. aastal, peale kandidaadiaega, võetigi ta parteisse, kuid juba paar kuud hiljem heideti välja, arreteeriti 1951. aastal ja mõisteti vangilaagrisse. Medijainen oletab, et just komparteisse astumise avaldus saigi talle saatuslikuks, sest kandidaadiperioodil uuriti põhjalikult ta minevikku.
Aga mälestused 1905. aasta revolutsioonist, mis nii paljusid eestlasi vasakpoolseks mõjutas, on vägevad, minu arvates palju huvitavamad kui näiteks „päris kirjaniku“ Karl Asti omad. Nii kirjeldab Kull, kuidas muutus Riia keskvanglas surmanuhtluse täideviimine koos mässuliste meeleolude levimisega (lk 45): „Iga surmamõistetu kohta olnud siis ainult 3 sõdurit, kuna aja jooksul seda arvu järjest tuli suurendada, sest ka paljud sõdurid muutusid aegamööda revolutsioonilisteks ja lasid mööda, kas meelega või sisemise ärrituse tõttu. Lõpuks, kui seitsmest sõdurist enam ei piisanud, muudeti mahalaskmine poomiseks; selle muutuse põhjusena olla ametlikus käsukirjas toodud see asjaolu, et revolutsionääride hukkamine Vene riigile liiga kulukaks läheb, kuna ühe nööriga mitukümmend inimest võib surmata.“
1905. aasta revolutsioonis olid lätlased hoopis aktiivsemad kui eestlased ning Kull kirjeldab põnevaid kokkupuuteid nende pühendunud kartmatute mässajatega, kes sarnaselt tänastele moslemivõitlejatele oma elust vähe hoolisid ning nt meeleheitlikult vanglat ründasid, et oma aatekaasalasi päästa. Ülimalt emotsiaalsena mõjub kirjeldus mehisest lätlasest Alfonsist, kes aga surma palge ees oma kaaslased reetis ning tapalavale saatis. Aga pääsu ei olnud temal endalgi, hoolimata teda meeletult armastanud professoritütre pingutustest: „Viiendana toodud „kletkast“ Alfons kohale, kuid ta rabelenud ja möiranud kui lõvi, nii et neljal tugeval valvuril tema kinnihoidmisega suur tegemine olnud. Nii ei saadudki Alfonsi käsi ja jalgu enne surma raudadest vabastada. Ta pruut Glazovskaja jäi päev peale poomist raskelt haigeks ega tõusnud enam voodist: paari nädala pärast oli ka tema elul lõpp. Ametlikult suri ta tiisikusse, kuid meie kõik olime veendunud, et nii äkiline lõpp ainult hingelistel põhjustel võis tulla.“ (lk 55).
Ka järgnevad kirjeldused elust Pariisis, Eesti boheemliku kogukonna seas töötamisest ja nälgimisest, pidutsemisest ja reisimisest ning kaaslaste armulugudest, on muidugi ka hästi kokku pandud ja huvitavad, aga mitte nii emotsionaalsed.
Raamatu teises osas – Eestile 1918. aastal tunnustust, laenu, sõjavarustust ja sõjalist ning välispoliitilist abi taotlenud välisdelegatsiooni tegevuse kirjelduses on boheemlaslikku hoogu ning emotsionaalsust vähem ning analüüsi rohkem, aga teravad tunded ei puudu loomulikult sealtki. Mulle oli huvitav ja ootamatu autori sümpaatia Soome punaste vastu sealse jõhkra kodusõja ajal. Ma ei tea, kas see tõukub jälle Kulli vasakradikaalsest vaatest neile, või on asjakohane. „Suurem osa metsikusi, mis Soome kodusõjas ette tuli, pandi just Vene salkade poolt toime, kuna Soome punased ise üldiselt väga korrektselt esinesid. Igas erapooletus vaatlejas, kel juhus oli tähele panna nende vaimustust, vaprust, korraarmastust, korrektsust eraisikute ja isegi omade klassivaenlaste vastu, pidi tahes ehk tahtmata nende vastu teatud aukartus tõusma.“ (lk 159).
Üsna veenvalt, aga 1930. aastate alguse mõistes poliitilise korrektsuse piirist üle astudes teeb Kull selgeks, et suurriigid poleks Eesti iseseisvust mingil juhul tunnustatud, kui bolševike võim Venemaal oleks kukutatud. Viimases olid aga võidukad suurriigid peaaegu kindlad. „Nii soovitas Ameerika saadik Morris meile tungivalt Venemaaga jääda vähemalt föderatsiooni vahekorda. Kui me sellele vastasime, et on ju võimatu enamlastega astuda föderatsiooni, siis näis ta imestavat, kuidas me oma tulevikuplaanides üldse enamlastega võime arvestada. Bulgaarlased, kui endised Saksamaa liitlased, seletasid Entente'i suurriikide paindlikku poliitikat meie täielise iseseisvuse asjus koguni iseäraliselt: need nägevat hääl meelel, et me satuksime enamlaste alla, et pärast viimaste langemist neil kodanliku või tsaristliku Venemaaga ei tekiks piinlikku vahekorda meie iseseisvuse pärast.“ (lk 256). Selles mõttes oli meie Vabadussõda tõesti paradoksaalne – tuli võidelda vaenlasega, kelle üle saadud lõplik võit oleks meile tähendanud meie sõjasihi – st iseseisvuse - tühistamist. Sõda lõppes aga just nii, nagu Eesti iseseisvuseks vaja oli, st bolševike väljatõrjumisega Eestist, kuid võimulejäämisega Venemaal. Niisuguse seisu sepitsemisel oma panuse andnud Kullile endale andis see veel 20 aastat sellist elu, mida ta elada mõistis, st täis rahahäda, ilmselt kirglikke armulugusid ning pahinal voolavat alkoholi.
Võib-olla oligi see just vasakradikalism, mis temas hiljem ikkagi saatuslikult moondununa välja lõi, võib-olla midagi muud. 1930. aastate alguses kirjutatud mälestustes ei mõista ta, kuidas muidu mõistlikest ja sõbralikest inimestest oma ühiskonna vaenlased saavad, nimelt 1905. aasta revolutsioonist kirjutades meenutab ta soojalt oma vanglakaaslast, naistelemmikut Rud. Nieländerit ja jätkab: „Millistel salapärastel mõjudel Nieländer sedavõrd fanaatiliseks enamlaseks muutus, et isegi peale vanglast vabanemist nendega Venemaale läks ja iseseisva Eesti vastu Narva frondil võideldes surma sai, jääb minule täielikult arusaamatuks“ (lk 37), kuid 1945. aastal kirjutas ta ise avalduse komparteisse astumiseks! Edasine oli valus - 1947. aastal, peale kandidaadiaega, võetigi ta parteisse, kuid juba paar kuud hiljem heideti välja, arreteeriti 1951. aastal ja mõisteti vangilaagrisse. Medijainen oletab, et just komparteisse astumise avaldus saigi talle saatuslikuks, sest kandidaadiperioodil uuriti põhjalikult ta minevikku.
Aga mälestused 1905. aasta revolutsioonist, mis nii paljusid eestlasi vasakpoolseks mõjutas, on vägevad, minu arvates palju huvitavamad kui näiteks „päris kirjaniku“ Karl Asti omad. Nii kirjeldab Kull, kuidas muutus Riia keskvanglas surmanuhtluse täideviimine koos mässuliste meeleolude levimisega (lk 45): „Iga surmamõistetu kohta olnud siis ainult 3 sõdurit, kuna aja jooksul seda arvu järjest tuli suurendada, sest ka paljud sõdurid muutusid aegamööda revolutsioonilisteks ja lasid mööda, kas meelega või sisemise ärrituse tõttu. Lõpuks, kui seitsmest sõdurist enam ei piisanud, muudeti mahalaskmine poomiseks; selle muutuse põhjusena olla ametlikus käsukirjas toodud see asjaolu, et revolutsionääride hukkamine Vene riigile liiga kulukaks läheb, kuna ühe nööriga mitukümmend inimest võib surmata.“
1905. aasta revolutsioonis olid lätlased hoopis aktiivsemad kui eestlased ning Kull kirjeldab põnevaid kokkupuuteid nende pühendunud kartmatute mässajatega, kes sarnaselt tänastele moslemivõitlejatele oma elust vähe hoolisid ning nt meeleheitlikult vanglat ründasid, et oma aatekaasalasi päästa. Ülimalt emotsiaalsena mõjub kirjeldus mehisest lätlasest Alfonsist, kes aga surma palge ees oma kaaslased reetis ning tapalavale saatis. Aga pääsu ei olnud temal endalgi, hoolimata teda meeletult armastanud professoritütre pingutustest: „Viiendana toodud „kletkast“ Alfons kohale, kuid ta rabelenud ja möiranud kui lõvi, nii et neljal tugeval valvuril tema kinnihoidmisega suur tegemine olnud. Nii ei saadudki Alfonsi käsi ja jalgu enne surma raudadest vabastada. Ta pruut Glazovskaja jäi päev peale poomist raskelt haigeks ega tõusnud enam voodist: paari nädala pärast oli ka tema elul lõpp. Ametlikult suri ta tiisikusse, kuid meie kõik olime veendunud, et nii äkiline lõpp ainult hingelistel põhjustel võis tulla.“ (lk 55).
Ka järgnevad kirjeldused elust Pariisis, Eesti boheemliku kogukonna seas töötamisest ja nälgimisest, pidutsemisest ja reisimisest ning kaaslaste armulugudest, on muidugi ka hästi kokku pandud ja huvitavad, aga mitte nii emotsionaalsed.
Raamatu teises osas – Eestile 1918. aastal tunnustust, laenu, sõjavarustust ja sõjalist ning välispoliitilist abi taotlenud välisdelegatsiooni tegevuse kirjelduses on boheemlaslikku hoogu ning emotsionaalsust vähem ning analüüsi rohkem, aga teravad tunded ei puudu loomulikult sealtki. Mulle oli huvitav ja ootamatu autori sümpaatia Soome punaste vastu sealse jõhkra kodusõja ajal. Ma ei tea, kas see tõukub jälle Kulli vasakradikaalsest vaatest neile, või on asjakohane. „Suurem osa metsikusi, mis Soome kodusõjas ette tuli, pandi just Vene salkade poolt toime, kuna Soome punased ise üldiselt väga korrektselt esinesid. Igas erapooletus vaatlejas, kel juhus oli tähele panna nende vaimustust, vaprust, korraarmastust, korrektsust eraisikute ja isegi omade klassivaenlaste vastu, pidi tahes ehk tahtmata nende vastu teatud aukartus tõusma.“ (lk 159).
Üsna veenvalt, aga 1930. aastate alguse mõistes poliitilise korrektsuse piirist üle astudes teeb Kull selgeks, et suurriigid poleks Eesti iseseisvust mingil juhul tunnustatud, kui bolševike võim Venemaal oleks kukutatud. Viimases olid aga võidukad suurriigid peaaegu kindlad. „Nii soovitas Ameerika saadik Morris meile tungivalt Venemaaga jääda vähemalt föderatsiooni vahekorda. Kui me sellele vastasime, et on ju võimatu enamlastega astuda föderatsiooni, siis näis ta imestavat, kuidas me oma tulevikuplaanides üldse enamlastega võime arvestada. Bulgaarlased, kui endised Saksamaa liitlased, seletasid Entente'i suurriikide paindlikku poliitikat meie täielise iseseisvuse asjus koguni iseäraliselt: need nägevat hääl meelel, et me satuksime enamlaste alla, et pärast viimaste langemist neil kodanliku või tsaristliku Venemaaga ei tekiks piinlikku vahekorda meie iseseisvuse pärast.“ (lk 256). Selles mõttes oli meie Vabadussõda tõesti paradoksaalne – tuli võidelda vaenlasega, kelle üle saadud lõplik võit oleks meile tähendanud meie sõjasihi – st iseseisvuse - tühistamist. Sõda lõppes aga just nii, nagu Eesti iseseisvuseks vaja oli, st bolševike väljatõrjumisega Eestist, kuid võimulejäämisega Venemaal. Niisuguse seisu sepitsemisel oma panuse andnud Kullile endale andis see veel 20 aastat sellist elu, mida ta elada mõistis, st täis rahahäda, ilmselt kirglikke armulugusid ning pahinal voolavat alkoholi.
25.01.11
Evald Uustalu. Tagurpidi sõudes. Mälestusi ajavahemikult 1914-1943. Stockholm, 1982.
Evald Uustalu on nö teise poole mees, kui juunikommunistideks saanud vasakharitlasi esimeseks pooleks arvata. Sündinud 1912 Tallinnas, lahkunud Lundis 1982. Eesti Vabariigis diplomaat, sõja alguses kandis metsavenna rõivaid ja hiljem Soome mundrit, Rootsis paguluses teenis leiba arhivaarina ning on Eesti jaoks oluline ajaloolasena. Kui 1980. aastate keskpaiku tema ohtrate fotodega illustreeritud koguteost „Eesti Vabariik 1918-1940“ vaadata sain, tundus see ehtsa ja veenvana, justkui käepigistusena teisest maailmast, kus vägevad eesti mehed elavad ja päris ajalugu kirjutavad. Tekste keeruliseks ning ebausutavaks kruttimata, ilma Marxi-Lenini tstitaatideta ning asja eest teist taga iga nähtuse juures klassivõitlust nähes.
Evald Uustalu mälestused on asjalikud. Just nimelt asjalikud, sest ehkki esineb ka dramaatilisi kirjeldusi, iseloomustab mu arust kogu teksti teatav arhivaari kuivus. Ma ei oleks kindel, et see on miinuseks, libastumine teise äärmusesse – niigi dramaatiliste juhtumite ülenõretav kirjeldamine oleks seda aga kindlasti.
Üle poole raamatu mahust hõlmavad kirjeldused autori lapsepõlvest ja kooliajast. Need on detailirikkad ning seetõttu ilma kahtluseta ajaloolastele väärtuslikud, aga südamesseminevalt tähenduslikud vast ikka eelkõige Uustalu sugulastele või eakaaslastele. Evald Uustalu õppis Westholmi gümnaasiumis, sealsamas, kus kultusõpetajaks oli Nigol Andresen, kelle olemust jätkuvalt tabada püüan. Uustalu ei kirjuta temast kiitvalt, ehkki möönab neis vähestes teda puudutavates ridades, et Andresen oli koolis kuulus teatava joviaalsusega esitatud teravmeelsuste poolest.
Välisministeeriumi ametnikuna nägi ja elas autor kaasa Eesti Vabariigi okupeerimisele. Eesti enda tegemistest või tegematajätmistest toob ta esile kaks viga – esikohal millegipärast „muidugi interneeritud Poola allveelaeva põgenema pääsmine“ ning teiseks see, et Eesti välisminister Karl Selter baaside lepingu pealesurumise eel Moskvasse minekut igati vältida ei püüdnud, vaid vastupidi, ise Moskvasse sõitu taotles (lk 139). Esimene viga ei tundu minule küll kuidagi veenev, sovetid oleks ettekäände nii ehk nii leidnud või lihtsalt välja mõelnud. Meenutagem Mainila tulistamist sovettide endi poolt Talvesõja provokatsioonina või süüdistust Leedu vastu punaarmeelaste röövimises ja tapmises. Nõukogude Liidu välispoliitika saavutus oma eesmärke mitte tänu peentele rafineeritud intriigidele ning täppiläinud planeerimisele, vaid jõhkrusele. Tegelen parasjagu Nõukogude välisluure Tallinna residentuuri materjalidega, ning Nõukogude luure taset ilmestab mu arvates väga hästi üks lugu, mis siinkohal kõrvalpõikena esitatud olgu. Otsustas nimelt Eesti kommunist Viktor Külm 1936. aasta kevadel kirjutada süüdistuse Eesti kodanliku valitsuse vastu. Mõeldud, tehtud, ning materjali üleandmiseks seadis kommunist sammud N. Liidu konsulaati. Kuidas seal suhtlemine toimus, pole teada, aga ju siis läks materjal, kuhu vaja, sest 16. mail 1936 küsiti kirjaga N. Liidu välisluure keskkontorist, kes on selline Viktor Külm ja miks ta külastab konsulaati. „Ning kes on see Anvelt, kellele ta tahtis edasi saata materjali Eesti valitsuse poliitikast?“ Niipalju siis kardetud ja kõike teadvaks arvatud Nõukogude luure tegelikust pädevusest.
Too Jüri Uustalu, kelle mälestustest mõni aeg tagasi kirjutasin, punase juulivolikogu liige ja N. Liitu astumise palve esitaja, oli Evald Uustalu onu. Veri on paksem kui vesi, ning isegi ajaloolased, kes peaksid olema kõige paremini kursis inimeste kalduvusega selektiivsele mäletamisele, ei saa oma isiku puhul sellest üle. Nimelt kirjeldab Evald Uustalu, et ta onu sattus juulivolikogu kandidaadiks oma endise sotsialistist (JV) parteikaaslase Paul Vihalema telefonikõne tõttu. „Et Vihalem kommunistide leeri oli üle läinud, seda üks kooliõpetaja keset Läänemaad ei võinud teada ja arvates, et tegemist on sotsiaaldemokraatide aktsiooniga, oli ta oma nõusoleku kandideerimiseks andnud.“ Nagu Jüri Uustalu enda hiljem avaldatud mälestustest teada, ei olnud ta sel ajal mitte naiivne kooliõpetaja keset Läänemaad, kes valimisi sotsiaaldemokraatliku aktsioonina võinuks näha, ega teinud talle ettepanekut kandideerida ka mitte sotsialist Vihalem, vaid kommunist Oskar Cher.
Aga ikkagi, miks Evald Uustalu ise ei läinud 1940. aastal punastega kaasa, nagu näiteks Välisministeeriumi ametnik Rudolf Sirge, kellest ta muuhulgas pigem positiivselt kirjutab? Miks tema, kõike muud kui natsimeelne, võttis selle asemel 1941. aasta suvel vabatahtlikult relva, et koos sakslastega punaseid sh Sirge-suguseid Eestist välja tõrjuda? Viimane jäi siiski teatavasti tööõnnetuse läbi Eestisse. Aga ikkagi, mis on see, mis tõmbab rindejoone temasuguste ja Rudolf Sirge suguste vahele? Jõukus, ja sellest tulenev erinev taust, erinevad lapsepõlvekogemused, koolitus, koolikaaslased jne, jah seda küll, kohe kindlasti. Aga mitte ainult. Elitaarsest Westholmi gümnaasiumist tuli ka punaseid ning Moskva-meelne Hella Wuolijoki, keda Tuomioja millegipärast õrnroosaks nimetab, oli ju pururikas. Ning teisalt oli palju töölispoisse, kes poolevaliku aastatel teadlikult punaste vastu võitlesid.
Evald Uustalu mälestused on asjalikud. Just nimelt asjalikud, sest ehkki esineb ka dramaatilisi kirjeldusi, iseloomustab mu arust kogu teksti teatav arhivaari kuivus. Ma ei oleks kindel, et see on miinuseks, libastumine teise äärmusesse – niigi dramaatiliste juhtumite ülenõretav kirjeldamine oleks seda aga kindlasti.
Üle poole raamatu mahust hõlmavad kirjeldused autori lapsepõlvest ja kooliajast. Need on detailirikkad ning seetõttu ilma kahtluseta ajaloolastele väärtuslikud, aga südamesseminevalt tähenduslikud vast ikka eelkõige Uustalu sugulastele või eakaaslastele. Evald Uustalu õppis Westholmi gümnaasiumis, sealsamas, kus kultusõpetajaks oli Nigol Andresen, kelle olemust jätkuvalt tabada püüan. Uustalu ei kirjuta temast kiitvalt, ehkki möönab neis vähestes teda puudutavates ridades, et Andresen oli koolis kuulus teatava joviaalsusega esitatud teravmeelsuste poolest.
Välisministeeriumi ametnikuna nägi ja elas autor kaasa Eesti Vabariigi okupeerimisele. Eesti enda tegemistest või tegematajätmistest toob ta esile kaks viga – esikohal millegipärast „muidugi interneeritud Poola allveelaeva põgenema pääsmine“ ning teiseks see, et Eesti välisminister Karl Selter baaside lepingu pealesurumise eel Moskvasse minekut igati vältida ei püüdnud, vaid vastupidi, ise Moskvasse sõitu taotles (lk 139). Esimene viga ei tundu minule küll kuidagi veenev, sovetid oleks ettekäände nii ehk nii leidnud või lihtsalt välja mõelnud. Meenutagem Mainila tulistamist sovettide endi poolt Talvesõja provokatsioonina või süüdistust Leedu vastu punaarmeelaste röövimises ja tapmises. Nõukogude Liidu välispoliitika saavutus oma eesmärke mitte tänu peentele rafineeritud intriigidele ning täppiläinud planeerimisele, vaid jõhkrusele. Tegelen parasjagu Nõukogude välisluure Tallinna residentuuri materjalidega, ning Nõukogude luure taset ilmestab mu arvates väga hästi üks lugu, mis siinkohal kõrvalpõikena esitatud olgu. Otsustas nimelt Eesti kommunist Viktor Külm 1936. aasta kevadel kirjutada süüdistuse Eesti kodanliku valitsuse vastu. Mõeldud, tehtud, ning materjali üleandmiseks seadis kommunist sammud N. Liidu konsulaati. Kuidas seal suhtlemine toimus, pole teada, aga ju siis läks materjal, kuhu vaja, sest 16. mail 1936 küsiti kirjaga N. Liidu välisluure keskkontorist, kes on selline Viktor Külm ja miks ta külastab konsulaati. „Ning kes on see Anvelt, kellele ta tahtis edasi saata materjali Eesti valitsuse poliitikast?“ Niipalju siis kardetud ja kõike teadvaks arvatud Nõukogude luure tegelikust pädevusest.
Too Jüri Uustalu, kelle mälestustest mõni aeg tagasi kirjutasin, punase juulivolikogu liige ja N. Liitu astumise palve esitaja, oli Evald Uustalu onu. Veri on paksem kui vesi, ning isegi ajaloolased, kes peaksid olema kõige paremini kursis inimeste kalduvusega selektiivsele mäletamisele, ei saa oma isiku puhul sellest üle. Nimelt kirjeldab Evald Uustalu, et ta onu sattus juulivolikogu kandidaadiks oma endise sotsialistist (JV) parteikaaslase Paul Vihalema telefonikõne tõttu. „Et Vihalem kommunistide leeri oli üle läinud, seda üks kooliõpetaja keset Läänemaad ei võinud teada ja arvates, et tegemist on sotsiaaldemokraatide aktsiooniga, oli ta oma nõusoleku kandideerimiseks andnud.“ Nagu Jüri Uustalu enda hiljem avaldatud mälestustest teada, ei olnud ta sel ajal mitte naiivne kooliõpetaja keset Läänemaad, kes valimisi sotsiaaldemokraatliku aktsioonina võinuks näha, ega teinud talle ettepanekut kandideerida ka mitte sotsialist Vihalem, vaid kommunist Oskar Cher.
Aga ikkagi, miks Evald Uustalu ise ei läinud 1940. aastal punastega kaasa, nagu näiteks Välisministeeriumi ametnik Rudolf Sirge, kellest ta muuhulgas pigem positiivselt kirjutab? Miks tema, kõike muud kui natsimeelne, võttis selle asemel 1941. aasta suvel vabatahtlikult relva, et koos sakslastega punaseid sh Sirge-suguseid Eestist välja tõrjuda? Viimane jäi siiski teatavasti tööõnnetuse läbi Eestisse. Aga ikkagi, mis on see, mis tõmbab rindejoone temasuguste ja Rudolf Sirge suguste vahele? Jõukus, ja sellest tulenev erinev taust, erinevad lapsepõlvekogemused, koolitus, koolikaaslased jne, jah seda küll, kohe kindlasti. Aga mitte ainult. Elitaarsest Westholmi gümnaasiumist tuli ka punaseid ning Moskva-meelne Hella Wuolijoki, keda Tuomioja millegipärast õrnroosaks nimetab, oli ju pururikas. Ning teisalt oli palju töölispoisse, kes poolevaliku aastatel teadlikult punaste vastu võitlesid.
23.01.11
Enn Kivimaa. Karl Pedak. „Vähid nailonis“. Tallinn, 1968.
Need on loomulikult varjunimed, kelle taha on Andrus Roolahe tunnistusel varjunud tema ise ja Valdo Pant. Mina ei lugenud seda raamatut mitte enesepiinamiseks, vaid et saada teavet Johannes Mihkelsoni kohta, kes oli 1930. aastatel üks Eesti energilisemaid juhtivaid ametiühingutegelasi ja vasakpoolseid. Varem olen lugenud Mihkelsoni huvitavalt ja suhteliselt inforikkalt kirjutatud mälestusi. Paguluses oli Mihkelson jätkuvalt väga aktiivne, üks Eesti sotsialistide juhte, ning ka juhtivaid tegelasi kesksetes pagulasorganisatsioonides.
Raamat oli mitte ainult primitiivne propaganda, vaid midagi enamat või vähemat. Lihtsalt jälkus. Justkui tahaksid teksti autorid igal leheküljel vanduda, et nad on poliitilised närukaelad, ja mitte ainult, vaid et vastumeelsust süvendada, on lisaboonusena see ilkuv tekst kirja pandud kuidagi kvaliteetse nilbusega, justkui nagu endistest elumeestest impotentide sule läbi.
Paraku ei ole ma päris kindel, kas Mihkelsoni, ühe kirglikuma 1930. aastate vapsidevastase ja internatsionalisti, hilisema kommunistliku Tallinna töölispataljonlase (võib-olla ka hävituspataljonlase) ja raamatu autorite väitel ka NKVD koputaja kohta ei sobi sama väljend, mida raamatu autorid kõigest hingest on omandada tahtnud. Vähemalt siis, kui need toodud fotod pole võltsingud, vaid tõesti katked Mihkelsoni pealekaebustest NKVD-le. Aga see küsimus on tähtis, ning kui vastused mulle muu uurimise käigus ise ette ei tule, teen selle kunagi spetsiaalselt kindlaks. Muide, paguluses, kus Mihkelsonil oli siiski kahtlasevõitu kuulsus, aitas see raamat paradoksaalselt tema mainet parandada: loogika on selline, et kui ikka N. Liidu eriteenistus kõigest hingest mõnd rahvuskaaslast ründab, ju ta siis ikka N. Liidu vaenlane on. Ning küllap ta siis, 1950-60. aastatel ka oli, tehes tõenäoliselt koostööd USA luurega.
Teisest küljest esindab see Pandi-Roolahe jälk raamat justkui klassikalist, juba 1920. aastate alguses alanud konflikti Eesti Moskva-meelsete kommunistide ja kosmopoliitidest vasaksotsialistide vahel. Esimesed olid pimedad stalinistid, teised tahtsid säilitada teatavat kasvõi näilist isemõtlemist. Pärast 1944. aastat said kommunistid Eestis võimule, endised vasaksotsialistid aga jagunesid, osa Eestisse jäänuid muutus samuti kommunistideks-stalinistideks, aga teine osa Lääne paguluses sotsiaaldemokraatideks. See jaotus võis isikuti kujuneda üsna juhuslikult.
Väli, kust nii ühele kui teisel poole siirduti, ei piirdunud ainult vasaksotsialistidega, vaid oli tegelikult veel laiem. Stalinistideks võisid muutuda mitte ainult Eesti vasaksotsialistid, vaid ka Eesti sotsialistid. Peaksin siin tegema möönduse – ma ei taha teha üldistust, et sotsialistide või sotsiaaldemokraatide tee totalitaarse ideoloogia rüppe oleks reeglipäraselt hõlbus. Tollal olid ikkagi spetsiifilised olud, eelkõige natsiideoloogia esiletõus, mis sundis otsima tuge mujalt ja võimaldas ühe toena näha ka Stalinit. Aga jah, iseasi, kuipalju tolleaegsetes Eesti sotsialistides ikka demokraatlikkust oli. Tõsi, kindlasti oli ka nende seas päris järjekindlaid demokraate, aga juhtkonnas mitte üleliia palju. Igatahes August Rei õhutas Pätsi-Laidoneri 1934. aasta riigipööret ning õigemini olekski seda täpsem nimetada Päts-Laidoner-Rei riigipöördeks. Hiljem võitles Rei kõigi vahenditega selle vastu, et Eestis enam vabu parlamendivalimisi ei korraldataks (kas nüüd Riigikogu Kantselei poolt väljaantav August Rei parlamendiuuringu stipendium ei mõju selle taustal natuke groteskselt?) ja Päts pakkus teda Ždanovile 1940. aastal Varese asemel juunipeaministriks. Sotsialistide teine juht Karl Ast, kes oli sarnaselt Reiga autoritaarrežiimi teenistuses, pakkus 1940. aasta suvel oma teeneid Varese ebavalitsuse välisministrile Nigol Andresenile, paludes end Rootsist okupeeritud Eestisse kutsuda. Ma ei tea, miks see teoks ei saanud. Küllap jäi siinsetel stalinistidel ainult natuke paindlikkusest puudu, et Reid ja Asti oma meeskonda möllida. Teisalt ei vajanudki nad Reid ja Asti ja paindlikkust, sest tuntud isikutest kaastöötajaid jätkus niigi.
Aga Valdo Panti peavad tänapäeva Eesti ajakirjanikud üheks oma eeskujuks, nagu temanimelise ajakirjanduspreemia järgi tuleb arvata. Ning 1993. aastal asutati Eestis Johannes Mihkelsoni keskus, mis tegeleb oma kodulehe kohaselt koolituse ja arendusega, et aidata kaasa Eesti tasakaalustatud ja demokraatlikule arengule. Võib-olla ongi see Eesti, kus me nüüd oleme, just Mihkelsoni mõistes tasakaalustatud ja demokraatlik. Küllap kirjutan sellest kunagi ühe tõsise essee.
Neid vasakharitlastest hilisemaid juunikommuniste uurides olen mõelnud, et on väga tähtis selgitada kollaboratsioonile viivaid psühholoogilisi mehhanisme. Aga kui mõtlen nendesamade kollaborantide mainele tänases Eestis, siis pole kindel, kas keegi seda üldse teada tahab. Aga ega ma ei kirjutagi tänasele Eestile ega selleks, et kellelegi meeldida.
Raamat oli mitte ainult primitiivne propaganda, vaid midagi enamat või vähemat. Lihtsalt jälkus. Justkui tahaksid teksti autorid igal leheküljel vanduda, et nad on poliitilised närukaelad, ja mitte ainult, vaid et vastumeelsust süvendada, on lisaboonusena see ilkuv tekst kirja pandud kuidagi kvaliteetse nilbusega, justkui nagu endistest elumeestest impotentide sule läbi.
Paraku ei ole ma päris kindel, kas Mihkelsoni, ühe kirglikuma 1930. aastate vapsidevastase ja internatsionalisti, hilisema kommunistliku Tallinna töölispataljonlase (võib-olla ka hävituspataljonlase) ja raamatu autorite väitel ka NKVD koputaja kohta ei sobi sama väljend, mida raamatu autorid kõigest hingest on omandada tahtnud. Vähemalt siis, kui need toodud fotod pole võltsingud, vaid tõesti katked Mihkelsoni pealekaebustest NKVD-le. Aga see küsimus on tähtis, ning kui vastused mulle muu uurimise käigus ise ette ei tule, teen selle kunagi spetsiaalselt kindlaks. Muide, paguluses, kus Mihkelsonil oli siiski kahtlasevõitu kuulsus, aitas see raamat paradoksaalselt tema mainet parandada: loogika on selline, et kui ikka N. Liidu eriteenistus kõigest hingest mõnd rahvuskaaslast ründab, ju ta siis ikka N. Liidu vaenlane on. Ning küllap ta siis, 1950-60. aastatel ka oli, tehes tõenäoliselt koostööd USA luurega.
Teisest küljest esindab see Pandi-Roolahe jälk raamat justkui klassikalist, juba 1920. aastate alguses alanud konflikti Eesti Moskva-meelsete kommunistide ja kosmopoliitidest vasaksotsialistide vahel. Esimesed olid pimedad stalinistid, teised tahtsid säilitada teatavat kasvõi näilist isemõtlemist. Pärast 1944. aastat said kommunistid Eestis võimule, endised vasaksotsialistid aga jagunesid, osa Eestisse jäänuid muutus samuti kommunistideks-stalinistideks, aga teine osa Lääne paguluses sotsiaaldemokraatideks. See jaotus võis isikuti kujuneda üsna juhuslikult.
Väli, kust nii ühele kui teisel poole siirduti, ei piirdunud ainult vasaksotsialistidega, vaid oli tegelikult veel laiem. Stalinistideks võisid muutuda mitte ainult Eesti vasaksotsialistid, vaid ka Eesti sotsialistid. Peaksin siin tegema möönduse – ma ei taha teha üldistust, et sotsialistide või sotsiaaldemokraatide tee totalitaarse ideoloogia rüppe oleks reeglipäraselt hõlbus. Tollal olid ikkagi spetsiifilised olud, eelkõige natsiideoloogia esiletõus, mis sundis otsima tuge mujalt ja võimaldas ühe toena näha ka Stalinit. Aga jah, iseasi, kuipalju tolleaegsetes Eesti sotsialistides ikka demokraatlikkust oli. Tõsi, kindlasti oli ka nende seas päris järjekindlaid demokraate, aga juhtkonnas mitte üleliia palju. Igatahes August Rei õhutas Pätsi-Laidoneri 1934. aasta riigipööret ning õigemini olekski seda täpsem nimetada Päts-Laidoner-Rei riigipöördeks. Hiljem võitles Rei kõigi vahenditega selle vastu, et Eestis enam vabu parlamendivalimisi ei korraldataks (kas nüüd Riigikogu Kantselei poolt väljaantav August Rei parlamendiuuringu stipendium ei mõju selle taustal natuke groteskselt?) ja Päts pakkus teda Ždanovile 1940. aastal Varese asemel juunipeaministriks. Sotsialistide teine juht Karl Ast, kes oli sarnaselt Reiga autoritaarrežiimi teenistuses, pakkus 1940. aasta suvel oma teeneid Varese ebavalitsuse välisministrile Nigol Andresenile, paludes end Rootsist okupeeritud Eestisse kutsuda. Ma ei tea, miks see teoks ei saanud. Küllap jäi siinsetel stalinistidel ainult natuke paindlikkusest puudu, et Reid ja Asti oma meeskonda möllida. Teisalt ei vajanudki nad Reid ja Asti ja paindlikkust, sest tuntud isikutest kaastöötajaid jätkus niigi.
Aga Valdo Panti peavad tänapäeva Eesti ajakirjanikud üheks oma eeskujuks, nagu temanimelise ajakirjanduspreemia järgi tuleb arvata. Ning 1993. aastal asutati Eestis Johannes Mihkelsoni keskus, mis tegeleb oma kodulehe kohaselt koolituse ja arendusega, et aidata kaasa Eesti tasakaalustatud ja demokraatlikule arengule. Võib-olla ongi see Eesti, kus me nüüd oleme, just Mihkelsoni mõistes tasakaalustatud ja demokraatlik. Küllap kirjutan sellest kunagi ühe tõsise essee.
Neid vasakharitlastest hilisemaid juunikommuniste uurides olen mõelnud, et on väga tähtis selgitada kollaboratsioonile viivaid psühholoogilisi mehhanisme. Aga kui mõtlen nendesamade kollaborantide mainele tänases Eestis, siis pole kindel, kas keegi seda üldse teada tahab. Aga ega ma ei kirjutagi tänasele Eestile ega selleks, et kellelegi meeldida.
19.01.11
Jüri Uustalu. Kremlis, kongis ja suures Siberis. Tartu, 2009.
Raamat on ajaloolastele oluline sellepärast, et seal käsitletakse nö seestpoolt poliitilisi olusid ja olmedetaile Eestis ja N. Liidus 1939-41, edasi Saksa okupatsiooniajal, ka vanglas, Nõukogude vanglas ning Siberis laagris kuni 1955. aastani. Mälestused ei ole kaetud iseseisvuse taastamise järgse aja hoiakukihiga, vaid on kirjutatud ilmselt aastatel 1962-65, ning nähtavasti mitte ilmtingimata avaldamiseks mõeldud, mis muidugi neile väärtust lisab. Pärast 1990. aastaid poleks selliseid mälestusi üldse kirjutatud, või siis oleks oma motiive põhjendatud klassikaliselt, nii nagu Arnold Rüütel – läksin komparteisse, et seestpoolt Eesti asja ajada. Aga teisalt on raamatus ka seda, mis väärtust alandab. Autori taust oleks võinud olla käsikirja trükki toimetanute poolt hoopis paremini lahti kirjutatud. Praegu ei saa me raamatu eessõnast teada isegi autori eluaastaid, rääkimata tema varasemast poliitilisest tegevusest. Põhiline aga - pole üldse selgitatud käsikirja loomise ja hoidmise asjaolusid. Selline ebaprofessionaalne toimetamine paneb kahtlema, kas käsikirja publitseerinud autori sugulased ka mälestustes endis midagi „korrigeerinud“ pole. Loodetavasti siiski mitte.
Aga huvitav on küll, kuidas see vist natuke naiivne ja kohati kuidagi robustselt siiras või teisal robustselt (võib-olla ka iseendale) valetav autor põhjendab oma poliitilisi valikuid. Mulle oli muidugi põnev eelkõige see, kuidas ja miks see endine aktiivne sotsialist, Kullamaa Silla kooli juhataja ja küllap lugupeetud koolimees, kes tundis enne juunipööret üsna hästi Johannes Semperit, Hans Kruusi, Aleksander Jõeäärt, Nigol Andresenit, Neeme Ruusi ja teisi juunikommunistideks saanuid, 1940. aastal ise Nõukogude võimu teenistusse läks. Mingil määral aitab ta mõista ka teiste 1940. aasta punaste valikuid. Muide, kolm neist 1940. aasta riigivolikogu ehk siis Eesti NSV asutava kogu liikmeist - Jüri Uustalu, Hans Kruus ja Johannes Semper, olid olnud ka 1919. aasta Eesti Asutava Kogu liikmed.
Jüri Uustalu kirjeldab, missugused tunded teda valdasid, kui Oskar Cher helistas talle, Lääne maavanema abile, ja küsis, kas ta ei oleks nõus kandideerima riigivolikogu valimistel: „Kui ma vastaksin eitavalt, võidakse mind tembeldada saboteerijaks ja sellisena saata mind Solovki surmalaagrisse. Mõned teatmed andsid selliseks kartuseks põhjust. Tervis ei luba astuda valimiseelsesse poliitilisse võitlusesse, mille tarvidust ma ikka oletasin. Aga kui mind soovitakse läbi viia, eks siis organiseerigu minu esitajad mu kasuks kihutustööd!... Teisest küljest pidasin lugu uue valitsuse koosseisust ja leidsin, et selliste meestega oleks meeldiv koos töötada.“ (lk 26). Jah, esimese põhjenduse näol on tegemist küll robustse valega – küllap oleks Uustalu võinud leida sada argumenti, miks mitte kandideerida, end samas siiski mitte ohtu seades, ning eriti hästi oleks kõlvanud põhjenduseks seesama kehv tervis. Pigem ikka soovis ta lugupeetud uue valitsuse meestega koos töötada. Ehk võimu juurde saada.
Hiljem valimiskomisjonis selgus Uustalule, et vastakandidaate kandideerima ei lastagi. Järgneb lause, mis viitab autori kõike muud kui adekvaatsele enesehinnangule: „Seesuguse talitusviisiga leppimine oli minul kui järjekindlal demokraadil päris raske.“ Aga leppis küll, ning ta lubas isegi ühele end registreerima tulnud vastaskandidaadile, nimelt Villem Maakerile, „kes kuidagi ei tahtnud talle partei esindajate poolt tehtud ettepanekule, loobuda kandideerimisest minu kasuks, vastu tulla“, et püüab valituks saamise korral ka väikemaapidajate kasusid silmas pidada. Edasi saab „järjekindel demokraat“ väga lihtsalt üle oma lubaduse murdmisest: „Seda lubadust ma muidugi täita ei saanud: vahele tulid teised sündmused ja olukorrad.“ (lk 30).
Päris värvikad on kirjeldused „valimiskampaaniast“ ja tööst „parlamendis“. Edasi määrati Jüri Uustalu delegatsiooni koosseisu, kes pidi viima Moskvasse punase riigivolikogu deklaratsiooni, millega otsustati ühineda NSV Liiduga. Delegatsioon pidi paluma, et Eesti NSV võetaks vastu N. Liidu koosseisu. „Rahustasin end sellega, et nõukogude riigi olukorraga siiski kasulik ja huvitav oleks otseselt tutvuda.“ Kirjeldused reisist Moskvasse on tõesti värvikad, aga kohati iseloomustavad üleolevad hinnangud venelastele autorit primitiivse šovinistina. Olen varemgi tähele pannud, et viimane käib kohati konjunkturismiga väga hästi kokku. Eesti arvamisega N. Liidu vabariigiks sai Uustalust Eesti NSV ülemnõukogu liige. Oma rolli hinnates kirjutab Uustalu: „Oli ka neid, kes mulle selle „au“ puhul õnnegi soovisid. Suur hulk või isegi suurem hulk rahvast nägi minu sattumises sellesse delegatsiooni oma riigi ja rahva reetmist. Seda meelt olid enam või vähem vanad põllumehed maal. Teist vaadet võis olla paljudel võlgusattunud põllumeestel, neile tegi valitsus kingituse võlgade kustutamise näol. Maarahvaga mul kokkupuuteid ka väga sagedasti ei olnud, et oleksin vastarindlastega suud-suu vastu kõnelema sattunud. Maal ma kõnelemas enam ei käinud, seda rohkem oli mul omavahelisi kõnelusi ja arutlusi olukorra kohta, milles oli palju arvustuseväärset. Minust saadi aru ja üldkokkuvõttes otseselt mu kallale ei kiputud. Mul oli oma vabanduseks näidata isegi president K. Pätsi alistumine uuele võimule. Ja Päts oli ju külas väga kiidetud mees.“ (lk 40).
Mingil teadmata põhjusel ei leidnud Uustalu aga uue võimu silmis heakskiitmist ning rohkem ta karjääri ei teinud. Uustalu ise seostab seda küll oma liigse suupruukimisega N. Liidu olude aadressil, aga usutav see ei tundu. Oleks tegemist olulisema tüübiga, teeksin kindlaks, mis tegelikuks põhjuseks oli. Uustalu peale aega siiski raiskama ei hakka.
Igatahes ei evakueerunud ta 1941. aasta sügisel Nõukogude tagalasse, vaid jäi sakslaste poolt okupeeritud Eestisse. Istus mõnda aega vangis. Kuulus Omakaitsesse, valvas Nõukogude sõjavange. Kui punased tagasi tulid, algasid arreteerimised. „Ühel päeval möödus meie elukohast konvoi saatel salkkond mehi, arvult umbes 30 inimest. Konvoeeriv sõdur tuli sisse ja küsis leiba, osutades konvoeeritavatele. Vastasin, et pean ise leiba ostma.“ (lk 152).
Aga vanglaleiba tuli oma rahvuskaaslastele leivatükki andmast keeldunud Uustalul endal üsna varsti sööma hakata. Saksa okupatsiooniaja üleelanud Nõukogude Eesti ülemnõukogu liige oli NKVD-le muidugi ülimalt kahtlane. Uustalul, vastupidi, jätkus mõistust loota selle „auväärse mandaadi“ abil end ebameeldivustest päästa. Järgnes uurimine ja Siberi vangilaager kuni 1955. aasta lõpuni. Jälle üsna värvikad kirjeldused.
Oma elutee võtab ta kokku nii: „Läbielatud aegadele tagasi mõeldes on mul tihti tulnud keelele küsimus, mis minu tegevuses oleks võinud teistsugune olla, oletades, et ma tõepoolest oleks suuteline olnud iga kord vabalt oma tegevuse suunda määrama. Ühed on mind omavahelises kõneluses süüdistanud isamaa ja rahva reetmises, nagu oleks minu otsustest mingisugusel määral sõltunud eesti rahva saatus. Teised (anonüümselt küll) on mulle süüks pannud bolševistlikku resp. kommunistlikku tegevust, nähes selles pahelist hoiakut. Kolmandad, rahvuselt venelased, on minu käitumist kvalifitseerinud Nõukogude Liidus kehtiva kriminaalkoodeksi paragrahv 58-1a alusel kui isamaa reetmist. Igalt poolt on järgnenud hukkamõistvad sanktsioonid nii või teistsugusel kujul mitte üksi minu, vaid ka mu perekonna vastu, kes on justnagu minu pärast pidanud kannatusi läbi elama. Mida siis mina oleksin pidanud teisiti tegema? Vastuseid on antud, kuid need on olnud üksteisele risti vastukäivad. Endamisi aga olen mõelnud, et saatus on andnud mulle omapärase vastuse – mulle on antud pärast kõike, mis sündinud, veel aastaid elada ja rahva kasuks töötada. Millest on tulenenud see vastus, selle kohta tehku otsus juba teised.“ (lk. 311).
Jah, ka timukad võivad end ikka õigustada väitega, et ega hukatav ilma nendeta tapmata poleks jäänud. Lembitu Varblane, eessõna autor, tsiteerib nähtavasti ilma irooniata Jüri Uustalu hilisemaid õpetussõnu: „Mina olen püüdnud võidelda tõe ja õiguse eest, nagu olen suutnud. Teie, lapsed, kandke oma hinges meie rahva vabaduse vaimu, ausa töö vaimu.“ Aus robustne demagoogia.
Aga huvitav on küll, kuidas see vist natuke naiivne ja kohati kuidagi robustselt siiras või teisal robustselt (võib-olla ka iseendale) valetav autor põhjendab oma poliitilisi valikuid. Mulle oli muidugi põnev eelkõige see, kuidas ja miks see endine aktiivne sotsialist, Kullamaa Silla kooli juhataja ja küllap lugupeetud koolimees, kes tundis enne juunipööret üsna hästi Johannes Semperit, Hans Kruusi, Aleksander Jõeäärt, Nigol Andresenit, Neeme Ruusi ja teisi juunikommunistideks saanuid, 1940. aastal ise Nõukogude võimu teenistusse läks. Mingil määral aitab ta mõista ka teiste 1940. aasta punaste valikuid. Muide, kolm neist 1940. aasta riigivolikogu ehk siis Eesti NSV asutava kogu liikmeist - Jüri Uustalu, Hans Kruus ja Johannes Semper, olid olnud ka 1919. aasta Eesti Asutava Kogu liikmed.
Jüri Uustalu kirjeldab, missugused tunded teda valdasid, kui Oskar Cher helistas talle, Lääne maavanema abile, ja küsis, kas ta ei oleks nõus kandideerima riigivolikogu valimistel: „Kui ma vastaksin eitavalt, võidakse mind tembeldada saboteerijaks ja sellisena saata mind Solovki surmalaagrisse. Mõned teatmed andsid selliseks kartuseks põhjust. Tervis ei luba astuda valimiseelsesse poliitilisse võitlusesse, mille tarvidust ma ikka oletasin. Aga kui mind soovitakse läbi viia, eks siis organiseerigu minu esitajad mu kasuks kihutustööd!... Teisest küljest pidasin lugu uue valitsuse koosseisust ja leidsin, et selliste meestega oleks meeldiv koos töötada.“ (lk 26). Jah, esimese põhjenduse näol on tegemist küll robustse valega – küllap oleks Uustalu võinud leida sada argumenti, miks mitte kandideerida, end samas siiski mitte ohtu seades, ning eriti hästi oleks kõlvanud põhjenduseks seesama kehv tervis. Pigem ikka soovis ta lugupeetud uue valitsuse meestega koos töötada. Ehk võimu juurde saada.
Hiljem valimiskomisjonis selgus Uustalule, et vastakandidaate kandideerima ei lastagi. Järgneb lause, mis viitab autori kõike muud kui adekvaatsele enesehinnangule: „Seesuguse talitusviisiga leppimine oli minul kui järjekindlal demokraadil päris raske.“ Aga leppis küll, ning ta lubas isegi ühele end registreerima tulnud vastaskandidaadile, nimelt Villem Maakerile, „kes kuidagi ei tahtnud talle partei esindajate poolt tehtud ettepanekule, loobuda kandideerimisest minu kasuks, vastu tulla“, et püüab valituks saamise korral ka väikemaapidajate kasusid silmas pidada. Edasi saab „järjekindel demokraat“ väga lihtsalt üle oma lubaduse murdmisest: „Seda lubadust ma muidugi täita ei saanud: vahele tulid teised sündmused ja olukorrad.“ (lk 30).
Päris värvikad on kirjeldused „valimiskampaaniast“ ja tööst „parlamendis“. Edasi määrati Jüri Uustalu delegatsiooni koosseisu, kes pidi viima Moskvasse punase riigivolikogu deklaratsiooni, millega otsustati ühineda NSV Liiduga. Delegatsioon pidi paluma, et Eesti NSV võetaks vastu N. Liidu koosseisu. „Rahustasin end sellega, et nõukogude riigi olukorraga siiski kasulik ja huvitav oleks otseselt tutvuda.“ Kirjeldused reisist Moskvasse on tõesti värvikad, aga kohati iseloomustavad üleolevad hinnangud venelastele autorit primitiivse šovinistina. Olen varemgi tähele pannud, et viimane käib kohati konjunkturismiga väga hästi kokku. Eesti arvamisega N. Liidu vabariigiks sai Uustalust Eesti NSV ülemnõukogu liige. Oma rolli hinnates kirjutab Uustalu: „Oli ka neid, kes mulle selle „au“ puhul õnnegi soovisid. Suur hulk või isegi suurem hulk rahvast nägi minu sattumises sellesse delegatsiooni oma riigi ja rahva reetmist. Seda meelt olid enam või vähem vanad põllumehed maal. Teist vaadet võis olla paljudel võlgusattunud põllumeestel, neile tegi valitsus kingituse võlgade kustutamise näol. Maarahvaga mul kokkupuuteid ka väga sagedasti ei olnud, et oleksin vastarindlastega suud-suu vastu kõnelema sattunud. Maal ma kõnelemas enam ei käinud, seda rohkem oli mul omavahelisi kõnelusi ja arutlusi olukorra kohta, milles oli palju arvustuseväärset. Minust saadi aru ja üldkokkuvõttes otseselt mu kallale ei kiputud. Mul oli oma vabanduseks näidata isegi president K. Pätsi alistumine uuele võimule. Ja Päts oli ju külas väga kiidetud mees.“ (lk 40).
Mingil teadmata põhjusel ei leidnud Uustalu aga uue võimu silmis heakskiitmist ning rohkem ta karjääri ei teinud. Uustalu ise seostab seda küll oma liigse suupruukimisega N. Liidu olude aadressil, aga usutav see ei tundu. Oleks tegemist olulisema tüübiga, teeksin kindlaks, mis tegelikuks põhjuseks oli. Uustalu peale aega siiski raiskama ei hakka.
Igatahes ei evakueerunud ta 1941. aasta sügisel Nõukogude tagalasse, vaid jäi sakslaste poolt okupeeritud Eestisse. Istus mõnda aega vangis. Kuulus Omakaitsesse, valvas Nõukogude sõjavange. Kui punased tagasi tulid, algasid arreteerimised. „Ühel päeval möödus meie elukohast konvoi saatel salkkond mehi, arvult umbes 30 inimest. Konvoeeriv sõdur tuli sisse ja küsis leiba, osutades konvoeeritavatele. Vastasin, et pean ise leiba ostma.“ (lk 152).
Aga vanglaleiba tuli oma rahvuskaaslastele leivatükki andmast keeldunud Uustalul endal üsna varsti sööma hakata. Saksa okupatsiooniaja üleelanud Nõukogude Eesti ülemnõukogu liige oli NKVD-le muidugi ülimalt kahtlane. Uustalul, vastupidi, jätkus mõistust loota selle „auväärse mandaadi“ abil end ebameeldivustest päästa. Järgnes uurimine ja Siberi vangilaager kuni 1955. aasta lõpuni. Jälle üsna värvikad kirjeldused.
Oma elutee võtab ta kokku nii: „Läbielatud aegadele tagasi mõeldes on mul tihti tulnud keelele küsimus, mis minu tegevuses oleks võinud teistsugune olla, oletades, et ma tõepoolest oleks suuteline olnud iga kord vabalt oma tegevuse suunda määrama. Ühed on mind omavahelises kõneluses süüdistanud isamaa ja rahva reetmises, nagu oleks minu otsustest mingisugusel määral sõltunud eesti rahva saatus. Teised (anonüümselt küll) on mulle süüks pannud bolševistlikku resp. kommunistlikku tegevust, nähes selles pahelist hoiakut. Kolmandad, rahvuselt venelased, on minu käitumist kvalifitseerinud Nõukogude Liidus kehtiva kriminaalkoodeksi paragrahv 58-1a alusel kui isamaa reetmist. Igalt poolt on järgnenud hukkamõistvad sanktsioonid nii või teistsugusel kujul mitte üksi minu, vaid ka mu perekonna vastu, kes on justnagu minu pärast pidanud kannatusi läbi elama. Mida siis mina oleksin pidanud teisiti tegema? Vastuseid on antud, kuid need on olnud üksteisele risti vastukäivad. Endamisi aga olen mõelnud, et saatus on andnud mulle omapärase vastuse – mulle on antud pärast kõike, mis sündinud, veel aastaid elada ja rahva kasuks töötada. Millest on tulenenud see vastus, selle kohta tehku otsus juba teised.“ (lk. 311).
Jah, ka timukad võivad end ikka õigustada väitega, et ega hukatav ilma nendeta tapmata poleks jäänud. Lembitu Varblane, eessõna autor, tsiteerib nähtavasti ilma irooniata Jüri Uustalu hilisemaid õpetussõnu: „Mina olen püüdnud võidelda tõe ja õiguse eest, nagu olen suutnud. Teie, lapsed, kandke oma hinges meie rahva vabaduse vaimu, ausa töö vaimu.“ Aus robustne demagoogia.
Telli:
Postitused (Atom)
