26.03.16

Mida võiks rahvaalgatuse võimaldamine Eestis muuta?

Ettekanne konverentsil "Kas Eesti on demokraatiaks valmis?" 27. veebruaril 2016
 
Postimehe ajakirjanikud leidsid mõni aeg tagasi asjakohaselt või vähemalt täpses suunas mõeldes, et Eestit viimastel aastatel kõige enam mõjutanud inimene on Swedbank Grupi tegevjuht Michael Wolf. Nüüd süüdistati seda inimest Swedbanki nõukogu poolt kahtlastes tehingutes, sellele kuritegudes süüdistavale isikule maksti 23 miljonit Rootsi krooni ehk 2,45 miljonit eurot valurahaks ja tagandati. Väidetavasti uurimine käib, aga ma ei oleks üldse kindel, et me teada saame, mida too Eesti mõjukaim inimene aastatel 2009-2015, mil ta selles ametis oli, valesti tegi. Kui me katsuksime uurida selle suure juhi - sest kuidas seda mõjukaimat Eesti inimest ikka teisiti nimetada - poliitilisi vaateid või ka eraelulisi andmeid, siis ei saaks me suure tõenäosusega teada mitte midagi - muidugi välja arvatud juhul, kui Wolf ise otsustab end reklaamida. Nii et me ei tea, kes see meie suur juht on. Ilmselt pole põhjust lisada, et meil pole olnud vähimatki pistmist ei tema ega ka tema järeltulijate valimisega - veel enam - me ei saa isegi kuidagi mõjutada nende valimist, ning mis peamine, nende tegevust.
    Niimoodi see elu meil globaliseerumisajal käib. Aga kui te toksite Google otsingumootorisse sisse demokraatia ja definitsioon, siis saate kõige esimese vastusena Merriam Websteri ilmavõrgu-entsüklopeedia määratluse, mille kohaselt demokraatia on valitsusvorm, kus inimesed valivad liidrid hääletamise teel. Cambridge online-sõnaraamat pakub pisut täpsemat definitsiooni: demokraatia on usk vabadusse ja inimestevahelisse võrdsusesse või valitsussüsteem, mis põhineb sellel veendel ja milles võim on kas valitud esindajate või otseselt rahva enda käes.
    Demokraatia tähendust on varem siiski eri aegadel ja kohtades mõistetud eri moodi. Väga üldiselt võib öelda, et kuni 1930. aastateni mõisteti demokraatia all tõepoolest rahva tahet, ent kalduti arvama, et kõik rahvad ei ole demokraatiaks kohased. 1930. aastast peale tekkis aga ka teine tendents - autokraatlikud valitsejad hakkasid püüdma demokraatia mõistet ümber sõnastada. Ka Eesti kultuuriruumis oli siis esimene kord, mil valitsejad püüdsid väita, et demokraatia ei ole rahva tahe. Päts hakkas korrutama - ja mõni usub seda siiamaani - et ta kehtestas oma autoritaarrežiimi demokraatia toetuseks. Mõni võib-olla usub ka seda, mida Leonid Brežnev veel hiljem rahvale ilmutas, et just Nõukogude Liidus on arenenud sotsialistlik demokraatia. Tõesti, Nõukogude konstitutsiooni kohaselt oli kodanikel sõnavabadus, meelsusvabadus, demonstratsioonide vabadus, käidi ka valimistel jne, ent neid vabadusi sai tegelikus elus kasutada ainult sellesama režiimi kinnistamiseks, mitte poliitika suunamuutmiseks rahva tahte kohaselt. Ma tahaks väga eksida, aga mulle tundub, et tasahilju oleme me uuesti sellise demokraatia mõistmise poole teel.
    Pätsi argumendid aga, et rahvas ei oska otsustada, kuna on liiga elevil, palavikus, korra nimetas ka, et on haige jne, et poliitilisi küsimusi saavad ikkagi otsustada elukutselised poliitikud ja eksperdid, mitte rahvas, kes pole veel küps, on mu arvates taolise retoorika klassika, kust võiksid praeguse rahvaalgatuse vastased samuti malli võtta. Niisiis annan hea vihje, ühiskonna enamuse arvamuse kriitikud, ärge raisake aega, ärge leiutage jalgratast, lugege Pätsi kõnesid! See kõik on juba olnud!
    Miks siis taolised argumendid uuesti päevakorrale kerkinud on - olukorras, kus ühiskonna haridustase ja informeeritus on kindlasti kasvanud? Tegelikult on see sama küsimus, miks meil taas otsedemokraatiat vaja on.
    Need põhjused ei ole samad, mis Pätsi ajal. Ning ka demokraatiast loobumine ei saa tänapäeval käia nii, nagu Päts-Laidoner kokkuleppel sotsiaaldemokraatidega seda tegid, st riigipöördega.
    Esimese põhjuse ma juba ütlesin selle näitega, mille alguses tõin. See on globaliseerumine, võimu koondumine selle võimu mõjust mujale. Ma ei ole üldsegi originaalne selle tendentsi väljatoomisel, sotsiaalteadlased nimetavad seda hellitavalt demokraatia defitsiidiks globaliseerumise tingimustes. Ning suurt pilti vaadates näeme veel, et tänapäeva maailm muutub aina problemaatilisemaks, ebademokraatlikud riigid Hiina ja Venemaa muutuvad üha mõjukamateks ning meie enda poliiteliidi käsitlus demokraatiast üha ebamäärasemaseks. Samal ajal anname järjest käest oma riigi iseotsustusõigust. Kui me leiame, et iseseisvuse kaotusele 1940. aastal viis ka demokraatia puudumine Eestis, peaksime ajaloost õppima.
    Teine põhjus on esimesega seotud ja selleks on poliitikute võõrandumine oma ühiskonnast - me ei ole kindlad, kas meie valitud poliitikud tegutsevad oma ühiskonna või kellegi teise juhtnööride järgi ja kulutavad meie riigimakse, mis nad saavad erakondade riikliku rahastamise kaudu, lihtsalt selleks, et oma tegevust õigustada. Imelikul kombel tekivad poliitilisse päevakorda küsimused, mis seni ühiskonda erutanud ei ole, ning neid, kes kinnisilmi poliiteliidi argumentidega nõus ei ole, sildistatakse erinevate äärmuste, natsismi ja Putini pooldamises. Nagu oleks tagasi tulnud stalinliku nõiajahi ajad, mil neid, keda kahtlustati ebalojaalsuses režiimile, süüdistati ühtaegu nii Saksamaa, USA, Inglismaa ja Jaapani spiooniks olemises, ehkki nende riigid olid omavahel vaenujalal. Valikuid ei arutata, kuna poliitiline korrektsus eeldab, et neid ei ole olemas. Valitseva ortodoksia kohaselt on lihtsalt vale ja diskrimineeriv oletada, et näiteks migratsioon võiks põhjustada meie riigile soovimatuid tagajärgi, kirjutas minu hea kolleeg Soome Teaduste Akadeemia liige professor Timo Vihavainen juba seitse aastat tagasi.
    Jah, mulle tundub, et praegu on tegemist sõnavabaduse piiramise katsetega, liiga palju on meie riigis sellekohaseid näiteid. Kellele meist meeldiks, kui teda sõimatakse, ent selles olukorras, kus pole usaldust poliitikute vastu, mõjub nn vihakõne kui raskesti defineeritava nähtuse juurutamine meie karistusõigusesse küll sõnavabaduse piiramisena. Uskuge, et ma ei tunne vähimatki sümpaatiat ei Saksa natsiideoloogia ega ka suurvene šovinismi vastu, sest kuidas saaks üks eesti rahvuslane seda tundagi. Küll aga tunnen sümpaatiat Voltaire’le omistatava mõtte vastu: “Ma ei pruugi nõus olla ühegi sõnaga, mis te ütlesite, aga ma olen kindlasti valmis kaitsma teie õigust seda öelda.” Kui meie konstitutsioonis on kirjas südametunnistuse-, usu- ja mõtte- ja sõnavabadus ning õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele, siis see peaks minu arusaamise järgi kehtima ühtemoodi kõikide, nii natside kui vene šovinistide puhul. Ma tean, et see mu arvamus ei ole populaarne, aga ma pean ikkagi ütlema, et mind häiris nii Risto Teinose Eesti riigist väljasaatmine kui ka Päästeameti rühmapealiku Sergei Menkovi vallandamine töölt, kuna ta kommenteeris mõnitavalt aastapäevaparaadi. Seejuures polnud tema iroonia lõikavam, kui näiteks “Tujurikkuja” sketši oma. Kas on tõesti nii, et ühiskonna enamuse arvamust võib kritiseerida, aga riigi institutsioone mitte? Minu arvates on meil õigus kõike kritiseerida. Võib-olla on nii, et kui me need sammud täna vaikides heaks kiidame, siis kiidame heaks ka poliitilise korrektsuse raamid, mis võivad ükskord kääridena kinni laksatada ka meie endi puhul. Peame olema siin väga valvsad.
    See valvsus muutub aga üha raskemaks, sest salastamine laieneb kõigisse eluvaldkondadesse, riigisaladuse, ärisaladuse või isikuandmete kaitse sildi all. Demokraatlik ühiskond on avatud, transparentne. Riigikogu komisjonide salvestiste hävitamise plaan on üks näide liikumisest teises suunas, mis mulle kui ajaloolasele on eriti arusaamatu. Kui enne soovitasin ühiskonna arvamuse alahindajatel kasutada Pätsi autoritaaraja propagandaargumente, siis salvestiste hävitamise puhul ma seda enam soovitada ei saa: siin on meie poliiteliit oma kitsendustega lihtsalt Pätsi autoritaarajast ette jõudnud.  
    Kolmas - aga mitte tähtsuselt kolmas - on minu arvates meie identiteediküsimused - meil pole enam selge, kes me oleme, milleks me oleme, mis on meie eesmärk, missugusena tahame näha oma tulevikku. President on kasutanud head kujundit - mis tõi meid siia, ei vii meid edasi - võimalik, et see nii on - aga esmase asjana peaksime ikka teadma, kuhu edasi, st mis on meie eesmärgid. Meetodid, need, mis meid edasi või eesmärgini viivad, sõltuvad eesmärgist, ühe eesmärgi puhul kasutame ühtesid meetodeid, teise puhul teisi ja mingit mõtet pole rääkida ainult meetoditest, eesmärki sõnastamata.
    Siinkohal pean uuesti üle kordama, et rahvaalgatusõigus, mida me tahame, ei ole mitte eelistus ühele või teisele ideoloogiale, vaid platvorm erinevate vaadete ausaks konkurentsiks, selleks, et saavutada parem tulemus. Aktsiooni algatajad on kõik erinevate poliitiliste vaadetega. Me kõik oleme kritiseerinud poliiteliidi praktikat, mil hea ettepanek lükatakse tagasi seepärast, et see ettepanek tuli nö valest kohast. Mõned aastad tagasi kirjutasin ise küll kohe harta 12 üleskutsele alla, sellest hoolimata, et nägin, et algatajad ei esindanud sama poliitilist ideoloogiat, mida mina. Kahjuks need harta inimesed, kelle poole pöördusime, meiega praegu ei ühinenud. Ma siiralt loodan, et veel ühinevad. Otsedemokraatia tähendab ka vastandumist poliitilistele intriigidele ning vastutustundlikke otsuseid ise, vaid ka sellega seotud poliitilise eetika taseme tõusu. Meie algatust on võrreldud või kohati samastatud vabadussõjalaste liikumisega. Minu arvates on vabadussõjalaste hinnang Eesti ühiskonnas küll põhjendamatult kriitiline, kuid vähemalt ühe poliitilise vea tegid nad ka küll: nad vastandasid oma kampaaniates end liiga teravalt elukutselistele poliitikutele ja erakondadele. Ehkki meil pole täna põhjust karta sellist riigipööret, nagu 1934. aastal - see ei ole läänemaailmas lihtsalt vähemalt täna kuidagi võimalik - peaksime meie seda viga küll vältima - vastupidi - koos töötama kõigi nendega, kes neid eesmärke aktsepteerivad.  
    Oleme oma algatusgrupiga arutanud, et meie esmane ja ainus eesmärk otsedemokraatias olekski põhiseaduse ja alamate õigusaktide muutmine niimooodi, et meil oleks võimalik algatada siduvaid rahvahääletusi. Pärast seda võib algatusgrupp loodetavasti sõpradena laiali minna. Rahvaalgatus ei tohi olla karikatuur - see, mis tuli välja Harta liikumise käigus tehtud ettepanekutest. Rahvaalgatus peab tähendama seda, et rahval on tõepoolest võimalik seadusi teha ja muuta. Algatusi ei saa lubada poliitikute poolt nö rajalt maha võtta. Teisalt ei tohi see olla ka mehhanism, mis destabiliseeriks poliitilist süsteemi. On selge, et päris kõiki küsimusi ei saa rahvahääletusele panna, aga see loetelu ei tohi olla pikk ega ka mitmetitõlgendatavalt sõnastatud. Minule isiklikult meeldib 1920. aasta konstitutsiooni ja seaduste süsteem, ning mu arvates võiks selle ka täna edasiste aruka tasakaalu otsingute aluseks võtta.
     Aga nüüd tulen veel tagasi selle juurde, mida rahvaalgatuse sisseviimine Eestis muuta võiks. Kõigepealt saab just rahvaaalgatusega tasakaalustada globaliseerumisest tingitud dedemokratiseerumist. Me ei pruugi varsti enam Venemaa vastu saada oma parema elatustasemega - veel enam, julgen arvata, et SRÜsse kuuludes oleks Eesti isegi praegu SKT tasemes jõukam. Aga arvan, et suurem osa meist ei tahaks ikkagi sellises Eestis elada. Me eristume Venemaast oma kodususe, oma paindlikkuse ja oma demokraatiaga. Venemaa autoritaarsusele ei tule vastu hakata sellega sarnastudes, lastes endale ühel või teisel moel peale suruda autoritaarset mõtlemist ja väärtusi, vaid vastupidi, rohkema demokraatiaga, julgelt oma ühiskonna demokraatlikku sidusust suurendades. Et muuhulgas ka Eestis elavad vene inimesed näeksid iseotsustusõiguses kontrasti meie ja Venemaa vahel, ning see kaalukeel peaks kalduks väga selgelt meie kasuks. Meie riigis peaks kodanik end tundma kodanikuna, kes riigi põhiotsuste tegemisel kaasa räägib, mitte riigialamana, kelle osaks jääb riigiisade otsustele kuulekalt järele kiita. Ka Euroopa Liidu probleemide lahenduseks ei ole minu arvates küll tsentralism ja suurem autokraatia, kuidas me seda ka ei nimetaks või põhjendaks, vaid rohkem demokraatiat selle mõiste ehedas tähenduses.
    Teiseks toob rahvaalgatus meie enda poliitikud meile lähemale: juba see teadmine, et nende poolt kehtestatud seadused on rahvaalgatuse korras muudetavad, distsiplineerib poliiteliiti. Meenutagem taas, kui kaua on räägitud valimisseaduse muutmise vajadusest, erakondade riikliku rahastamise lõpetamisest või vähemalt tasakaalustamisest ja parlamendi liikmete kuluhüvitistest - viimane, tõsi küll, on väike asi, aga demonstreerib poliiteliidi võõrandumise ulatust. Ning rahvaalgatuse kaudu saaks tõsta poliitilisse päevakorda tõesti need küsimused, mis ühiskonna enamikku või vähemalt suurt osa muretsema panevad, nagu näiteks Eesti rahvastikukriis.
    Kolmas ja peamine muutus minu arvates oleks aga - nagu enne märkisin - võimalus meie identiteedi ja eesmärkide klaarimiseks. Peatun siinkohal sel pisut pikemalt ja võtan taas vabandades näitlikustamiseks appi ühe mõttekäigu meie presidendi viimasest kõnest. Nimelt väidab president meie julgeolekuküsimuste kontekstis, et arusaam, et “Eesti saaks olla mini-Šveits Venemaa külje all, kuulub juba absurdi rubriiki. Kuidas on üldse võimalik seesuguse enesepettuseni jõuda?” Loomulikult olen presidendiga nõus, et Venemaa on meile täna oht. Aga asi, mis mind isiklikult tema mõttekäigu juures häirib, on lühike ajahorisont, lühike, mõne aasta sisse mahtuv mõtlemine, ning nende agressiivne hukkamõist, kes strateegilisemalt mõtlevad. Meenutagem, et alles mõned aastad tagasi rääkisid meie juhtpoliitikud sõbralikust Venemaast ja nimetasid russofoobideks kõiki neid, kes nägid Venemaas ohtu. Selline lühike mõtlemine ei vaja tõesti eesmärke, vaid ainult meetodeid, et oma praegust olekut tagada. Strateegilise mõtlemise puhul ei naeruvääristaks me sellist soovi, sest Venemaa jääb ju meie kõrvale alatiseks, ning meie kui väikeriigi ideaal peakski olema neutraalsus, ning kui me maailma saame kusagile poole tüürida, siis peaks see olema just rahu.
    Selline lühike mõtlemine ongi minu arvates üks esindusdemokraatia puudusi, mida rahvaalgatusega kompenseerida saaks. Rahvaalgatuse taaskehtestamisega saame me kindlaks teha, kas olemegi rahul olukorraga, mis meid hääbumiseni viib. Kui oleme, siis teame, et oleme selle otsuse teinud tõesti meie ise, mitte Michael Wolf või keegi, kelle nimegi me ei tea.

Eesti suveräänsusest ja probvintsistumisest

Kõne Eesti Vabariigi Riigikogus 19. novembril 2015           

Lugupeetud rahvaesindajad. Olen oma elukutselt ajaloolane, ning minu erialane vaade on ehk õigustuseks sellele, et 15 minutiks teie kõrge kogu tähelepanu pälvida. Nimelt näevad ajaloolased protsesse pikemas vaates. Tänases poliitikas mängib ajalugu aga kummaliselt ambivalentset rolli – ühelt poolt tundub, et minevik pole olnud kunagi nii poliitiline ja kirgi kiskuv kui tänapäeval, teisalt aga peetakse Läänemaid kogu Lääne tsivilisatsiooni kõige tänapäevakesksemateks.
               On loogiline, et see kummaline ambivalentsus võtab aeg-ajalt veidraid vorme. Me kaldume kohati täiesti meelevaldselt seostama mineviku ideoloogiaid tänase poliitikaga, aga samas on meie president korduvalt hoiatanud, et me ei tohiks minevikku kinni jääda. Tõsi, nende hoiatuste sõnum on teistsugune – manitsus, et endist aega enam tagasi ei saa. Olen ajaloolase, kodaniku ja valijana selle sõnumiga nõus niikaua, kui see ei laiene mõttekäiguks, et meil, eestlastel, ei tohiks nüüdsel globaliseerunud ajal olla oma ideaale ega üleajalisi eesmärke – justkui kõik sõnastataks meile kusagilt mujalt ette ära. Kõigepealt tuleks märkida, et ajaloolises perspektiivis ei pruugi tänases üleilmastumises olla midagi uut – I maailmasõja eelne maailm oli paljude näitajate poolest globaliseerunum kui tänane maailm. See on lihtsalt tehnoloogia, aga võib-olla osalt ka poliittehnoloogia, tegelikult igatahes pealispind, mis eksitab meid mõtlema, et oleme jõudnud ajajärku, mil inimolemuse püüdlused on muutunud. Rahvad on alati või vähemalt alates rahvuslikust ärkamisest püüelnud suveräänsusele. Suveräänsus on õigus otsustada ja lahendada poliitilisi küsimusi teatud lõplikkusastmega, on iseotsustusõigus. Ka globaliseerumisajal pole rahvaste suveräänsuspüüete ja suveräänsete riikide arv maailmas vähenenud, vaid vastupidi, suurenenud, ning ka siinsamas, meie vanas Euroopas, võime jälgida uhkeid katalaane ja šotlasi, kes on pikka aega iseseisvusele püüelnud ning kelle eesmärgid just meie ajal täide minna võivad.
               Eesmärk või ideaal on aga ühiskonna ja riigi identiteedi üks olulisem osa, selle puudumine tähendaks pikemas perspektiivis ühiskonna lagunemist ning riigi puhul suveräänsuse kaotust. Lühemas perspektiivis tähendab ideaali puudumine aga üha uute ja uute õigusaktide vajadust, sest ühtse identiteedita ühiskonna liikmed ei tea ilma täpsete instruktsioonideta, kuidas erinevates olukordades käituda.
               Kuid tõsi on, et raamid, milles oma eesmärke ellu viia, on erinevatel aegadel erinevad. Ent raamid saavad mõjutada meetodeid, mitte eesmärke endid. Ning kui raamid on kitsad, tähendab eesmärgistatus neiski raamides maksimumi saavutamist. Oma konkreetseid eesmärke peame sõnastama ise, oma eeltingimustest, potentsiaalist ja iseloomust lähtudes, aga kahtlemata saame oma eesmärkide sõnastamiseks leida inspiratsiooni ning ka mingi valdkonna otseseid eeskujusid nii kaasegsest vertikaalsest kui ka ajaloolisest horisontaalsest ruumist. Mõne eeskuju leiame ühest, teise teisest kohast.
               Meie riigi ajaülene üldine eesmärk on sõnastatud meie konstitutsiooni preambulis ja selleks on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. See, kõigis meie neljas põhiseaduses fikseeritud eesmärk on sõnastatud juba peaaegu 100 aastat tagasi. Loomulikult ei arva ma, et kirjatäht tuleks igaveseks ajaks kivisse raiuda. Aga me elame demokraatlikus ühiskonnas, kus kõigil on õigus algatada diskussiooni meie põhiseaduse üle ning kui ühiskonna enamus leiab, et seda on vaja muuta, siis tuleb ka muuta. Kuni see kehtib, tuleb seda aga järgida, sest tahame ju elada euroopalikus seadusriigis ning lisaks kas või sellepärast, et suur osa meie inimestest on elanud ja elavad oma elu teadmises, et nad ehitavad Eesti tulevikku ning on selle nimel olevikus nõus millestki loobuma. Kui poliitiline eliit ei järgi meie põhiseadust, vaid kusagilt mujalt tulevaid soovitusi, on see kõigi nende inimeste petmine. Aga mitte ainult. See on ka provintsistumine.
               Provintsistumist võiks pidada suveräänsuse kaotuse, aga võib-olla ka ühiskonna lagunemise esimeseks faasiks. Provintsistumist ei saa mõõta metropoli suunduvate raudtee- või lennuühenduste tihedusega. Provints on, nagu Maarja Vaino seda tabavalt on kirjeldanud, tsiteerin: “...vaimne seisund, mitte geograafiline asend. See avaldub siis, kui arvatakse, et ollakse milleski mahajäänud, ollakse „maakas“, tuntakse alaväärsust.” Loomulikult ei saa provintsil olla omaette eesmärke, sest provintsile sõnastatakse ju eesmärgid mujalt, kas riiklikust metropolist või vaimse provintsistumise korral sealt, mida metropoliks peetakse. Tihti on selle vaimse metropoli nimi meie provintslase suus Euroopa, aga sisult ei tähenda see provintslase Euroopa rikast vaimu ja pluralistlikku demokraatlikku kultuuri, vaid ühte, rahvuslusevastast poliitilist suunda. Eriti halenaljakas on aga see, kui võimule tullakse loosungiga “Uhke Eesti üle”, võimul olles aga teatatakse, et oma eesti rahva pärast on häbi.  Minu arvates võib tihendada sidet võimuolijate ja ühiskonna vahel rahvaalgatusõiguse sisseseadmine rahvahääletuste korraldamiseks. Kahe maailmasõja vahel oli meil see õigus olemas, kuni Konstantin Päts teostas riigipöörde ja kehtestas ebademokraatlikul teel uue konstitutsiooni. Ma ei usu, et meie ühiskond oleks otsedemokraatiaks täna vähem küps kui tol ajal.
               Kui aga mingi poliitilise sammu ainsaks argumendiks on see, et kusagil mujal ehk vaimses metropolis on niimoodi, ning meie peame ka samamoodi välja nägema –  hoolimata oma eeltingimustest ja võimalustest – või siis jätma mingi vajaliku sammu astumata, põhjendades, et mujal nii ei tehta, et see pole euroopalik, et meie maine kellegi silmis langeb jne. – siis need ongi provintslase argumendid. Provintsistumise korral püütakse tihti olla veel palju n.-ö. progressiivsem või agressiivsemalt poliitkorrektsem kui metropol ise. Näiteks välispäritolu rahvastiku integratsioonikogemust võiksime tegelikult hoopis meie ise Lääne-Euroopa riikidele jagada, sest meile algas massiimmigratsioon varem ning välispäritolu rahvastiku osakaal on suurem. Immigratsiooni plusside ja miinuste üle diskuteerimine on kindlasti teretulnud, ning selles diskussioonis on vajalikud ka taustateadmised teiste riikide kohta, aga valiku puhul ei saa argumendiks olla väide, et kusagil mujal, kujuteldavas metropolis, on palju teise nahavärviga uusimmigrante.
               Eesti ajaloost on niisugune hoiak ja käitumine, kus imetletakse teisi ja tahetakse ise olla keegi teine, tuntud kadakasakslusena. Tõsi, enamasti kukub see haledalt välja. Nii ühelt kui teiselt poolt vaadatuna. Salomo Heinrich Vestringi eesti-saksa sõnaraamatu järgi oli kadakasakslane mitte ainult poolsakslane, vaid ka lollpea. Sama mõttetu, kui tunda nostalgiat selle järele, mida kunagi pole olnud, see tähendab, oma ajalugu idealiseerida, sama mõttetu on meie juunikommunistide kombel idealiseerida teisi ühiskondi, olgu need siis idas või läänes, s. t. tunda nostalgiat selle järele, mida ei ole olemas. Kadakasakslusest kasvab välja ka tunne, mida Indrek Hargla on kirjeldanud omarahvavihana.
               Ma koostan Eesti Vabariigi eelmise iseseisvusaja parlamendi ajalugu. See oli väga dünaamiline aeg, mil rahvasaadikutel tuli teha iseseisvalt väga vastutusrikkaid otsuseid. Ning uskuge mind – tolleaegse parlamendi liikmed olid suures plaanis teiega väga sarnased. Oli imetlusväärset analüüsi- ja kõneoskust, ajaproovile vastupidanud täpseid hinnanguid, aga – mis seal salata – ka enesekindlat tühikargamist ja mõttetut intrigeerimist. Tänast ja kahe maailmasõja vahelist Eesti Vabariiki eristavad vahepeal väga kiiresti muutunud poliitilised, majanduslikud ja tehnoloogilised olud. Muutunud olud teevad paljud ühiskonna tahud omavahel raskesti võrreldavateks. Või kui need võrreldavad on, siis topeltvõrdlusena – nii, et võrdleme omaaegset Eestit tollaste teiste riikidega ja tänast Eestit praeguste teiste riikidega. Valdkondades, kus seda võrdlust teha annab, just majanduse- või rahvastikunäitajatega, selgub, et omaaegne Eesti oli – edukam. Ning ma küll ei arva, et selle teadvustamine või samasuguse edu taotlemine tänasel päeval oleks kuidagi minevikku kinnijäämine või tühi nostalgitsemine.
               Üks asi on veel otse võrreldav, ehkki mitte arvunäitajatega. See on mentaliteet. Väidan, et täna on provintsistumise ulatus ehk kadakasakslus järsult suurem, ühiskonna, eriti aga just poliitikute eneseusaldus järsult väiksem. Me oleme harjunud väitega, et meil puudub ühe või teise küsimuse lahendamiseks või mingis valdkonnas seisukoha võtmiseks pädevus. Mina ajaloolasena tahaksin siis alati küsida: kuhu see pädevus meil küll kadus, meie Eestis, kus on kõrgharidusega inimesi sadu kordi rohkem kui toona? Omaaegne Eesti Pank näiteks viis oma paarikümne töötajaga läbi väga keerukat rahapoliitikat, miks meie arvame, et me täna sellega hakkama ei saaks? Ning usun ka seda, et just provintsistumine on üheks põhjuseks, miks tänase iseseisvusaja saavutused on väiksemad kui kahe maailmasõja vahelise Eesti omad. Sest provintslus või kadakasakslus võimendab poliitkorrektsust, toodab omarahvapõlgust ja -viha, aga teeb ka teatavate küsimuste käsitlemise valulikuks, välistab alternatiivide otsimise, võimaluse klaarida kõiki valikuid, välistab viljaka analüüsi.
               Austatud rahvaesindajad! Ajaloolasena võin deklareerida, et ühiskonnad, erinevalt poliitilistest või majandusmudelitest, on pikaealised. Ma ei usu, et ma liialdan. kui väidan, et tänane maailm on ebastabiilsem. kui ta seda kunagi viimaste kümnendite vältel on olnud, ning ebastabiilsus ei näita kahanemise, vaid kasvamise märke. Seega vajame täna kainet otsustusvõimet ja provintslikkusest kammitsemata mõtte vabadust rohkem kui lähiminevikus. Me vajame ühiseid eesmärke ka seepärast, et poliitikute puhul tähendab ühise eesmärgi puudumine võimetust diskussiooni kaudu paremate tulemusteni jõuda. Aga kui kellelgi tekib meie riigi peaeesmärgi osas kahtlusi, tuleb taas lugeda meie põhiseadust. Ma usun, et eesti rahvus, kultuur ja keel on vajalikud ka Euroopale, sest Euroopa jõud on mitmekesisuses. Jäägemgi siis eestlasteks siin Eestis, ärme muuda oma maad identiteedita provintsiks. Ma olen veendunud, et ka tuleviku ajaloolased kirjutavad teie tegevusest eesti keeles ja loodan, et nad saavad oma objekti hinnata vähemalt sama positiivselt, kui mina kahe maailmasõja vahelist Eesti parlamenti.

Eesti põhiväärtused

Huige, 16. september 2015.
Ma ei ole religioosne inimene ja lisaks pooldan veel mõnd asja, mis konservatiivse ideoloogiaga kindlasti kokku ei lähe. Küll aga määratlen sarnaselt Sihtasutusega Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks praegust olukorda kultuurisõjana või erinevate poliitilis-kultuuriliste hoiakute konfliktina. Mind teeb murelikuks kooseluseaduse ebademokraatlik läbisurumine – ehkki rahvahääletusel oleksin homoinimeste õiguste suurendamisele ise poolthääle andnud - ning nüüd Brüsseli immigratsioonipoliitika heakskiitmine meie juhtivate poliitikute poolt. Tuletagem meelde, et Eesti Vabariik keeldus Džohhar Dudajevi lesele kodakondsuse ning Afganistanis sõdinud eestlaste tõlgile Omarile varjupaiga andmisest.
Mina peaksin just neid tegelikeks poliitilisteks pagulasteks, kelle ees Eestil on kohustused, ning leian, et meie presidendi ja valitsuse humanismi argument nüüdse migratsioonikriisi puhul on silmakirjalik. Samuti leian, et minul kui kodanikul on õigus kritiseerida Euroopa Liidu poliitikat, mis rändekriisi sellises ulatuses esile on kutsunud ning nüüd Eestis kultuurisõja lõkkesse kuiva hagu lisab. Kui rändekriisi põhjusi veidigi sügavamalt analüüsida, siis selleks on poliitiline ja sõjaline sekkumine immigrantide päritolumaade siseasjadesse, millest ka Eesti valitsused on demokraatia ja läänelike väärtuste sildi all innukalt osa võtnud. Sama sildi all üritatakse meile nüüd peale suruda Euroopa Liidu ummikusse jooksnud ning selgelt perspektiivitu immigratsioonipoliitika heakskiitmist.
Aga kultuurisõja üheks teemaks on ka see, kui tänapäevakeskne on poliitika ja kas tulevikueesmärke peaks sõnastama. Ebademokraatlikult juhitud Euroopa Liit on tänapäevakeskse, kriisist kriisi kulgeva ja ainult kriisidele reageeriva poliitika näiteks. Multikultuurse ideoloogia pooldajatest poliitikud on sõnastanud endale rea ideoloogilisi postulaate, millest osa on terve mõistusega vastuolus, ning hulga tabusid, mille vahel tuleb loovida, ja sestap seisnebki nende poliitika eesmärk iseenda poolt välja mõeldud karide vältimises, mitte aga liikumises õitsvate ühiskondade ja õiglase ning tasakaalustatud maailma poole.
Nii ei tea me, kuhu Euroopa Liit on teel, ning kellegi käest pole seda ka küsida. Me näeme küll Brüsseli poliitikute silmavirutavat mannetust, ent meie endi võimalused poliitikat mõjutada on väikesed. Samuti pole meil aimu, kuhu Brüsseli-truud poliitikud Eestit viia tahavad ning kas nad seda isegi teavad.

***
Küll aga on meil endil olemas tekstid, kus meie riigi sisu ja eesmärgid on selgelt sõnastatud. Need on Eesti põhiseadused. Ja neid on olnud neli. Põhiseadus on tüvitekst, mis fikseerib ühiskonna aluskorralduse, kajastades tema eesmärke, põhiideid, hoiakuid, moraalseid väärtusi ja traditsioone ehk ühiskonna põhiväärtusi. Põhiväärtused on konkreetsete olukordade ülesed.
Esimese Eesti põhiseaduse koostamisega algas töö Asutava Kogu komisjonis 1919. aasta kevadel, kui vaenlane oli Eesti pinnalt minema aetud. Asutava Kogu valimisaktiivsus oli ülikõrge, kõrgem kui Eesti seadusandlike kogude valimistel varem või hiljem. Valimisõigus oli üle 20 aastastel üldine, s. t. oli ka naistel. Kõrvalepõikena. Kui olen üliõpilaste käest küsinud, kus said naised varem valimisõiguse, kas Eestis või neis mais, mida klassikalise demokraatia eesminejateks peetakse, nimelt Prantsusmaal ja Šveitsis, siis õige vastuse – s. t. Eesti - nimetab keskeltläbi kümnest üks. Võib-olla kajastab see ignorantsi kõrval ka seda, et oleme üles kasvatanud rahvusliku alaväärsuskompleksiga noorte põlvkonna.
Tollal koostas põhiseaduse projekti isik, kes kindlasti alaväärsuskompleksi käes ei vaevelnud – noor, 29-aastane õigusteadlane Jüri Uluots. Aga tollal oligi kogu Eesti rahvas noor, 1920. aastate alguses oli 15–29-aastaseid 26%, täna aga 18% ning nende osakaal väheneb järgmistel aastatel kiiresti. Ühiskond, kus on noori rohkem, käitub teistmoodi, julgemalt, dünaamilisemalt ning rohkem ette vaatavalt. Märkigem, et teise Eesti Vabariigi kõige olulisema seaduse – maaseaduse projekti koostas samuti 29-aastane agraarteoreetik Theodor Pool, ning Eesti maareformi on peetud Euroopa kõige radikaalsemaks ja üheks kõige õnnestunumaks.
Niisiis, tol 1919. aastal pakatas toonane Eesti erinevalt tänasest nii noorusest kui eneseusaldusest. Põhiseaduse preambuli eelnõu tekst kõlas nii: “Eesti rahvas, kõikumata usus ja vankumatus tahtmises luua oma riiki, mis on rajatud õigluse, seaduse ja vabaduse peal kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus elus ja üleüldises kasus, võttis vastu ja määras järgmise põhiseaduse." Seda sõnastust redigeeriti mõnevõrra, kuid temas sisalduvad mõtted kinnistusid kõikidesse esimese iseseisvuse aegsetesse põhiseadustesse. Tegemist oli seega mitte üleliia pateetilise kinnitusega, et see riik on loodud eestlaste poolt – tolleaegses mõistes tähendas Eesti rahvas eestlasi – on õiglane, vaba, seadustel põhinev ja mõeldud nii täna kui tulevikus siin elavatele eestlastele. Põhiseaduse tekstis kinnitati, et ka vähemusrahvustel Eesti riigis on kõik õigused.
Tolleaegne eneseusaldus tähendas tahtmist ja jõudu mitte kopeerida, vaid teha omamoodi. Eesti põhiseadus oli sulam parlamentarismist ja Šveitsi põhikorrast. Puudus riigipea institutsioon. See lähtus arusaamast, et nii on kõige demokraatlikum, president seostus nimelt monarhiga, monarhia omakorda Vene tsaari või Saksa keisriga, ning nendega ei tahtnud eesti naine ja eesti mees mingit seost tunda.
Ka muud konstitutsiooni lähte-eeldused olid väga demokraatlikud. Rahvast nähti majesteedina, valitavat esinduskogu rahva sulasena. Keegi põhiseaduse komisjonist ega hiljem ka Asutava Kogu täiskogu liikmetest ei vaidlustanud, et põhiseadus peab kehtestama rahvaalgatusõiguse rahvahääletuste läbiviimiseks. Tööerakondlane Ado Anderkopp rääkis 27. mail 1920 Asutavas Kogus, et kui esinduskogu arvamus peaks erinema rahvahääletuse tulemusest, siis on esinduskogu muutunud lõhkiseks peegliks, kus rahvas end ära ei tunne, ning on loogiline, et esinduskogu lahkub siis otsekohe ametist. Demokratism kajas vastu ka põhiseaduse punktist, mille kohaselt Eesti Vabariigi kodanikele ei saanud rahuajal anda teenetemärke. Arutati, kas põhiseadusega keelustada sõjaväe Eesti piiridest väljaviimine rahuajal, ning kas fikseerida surmanuhtluse keelustamine.
Kõik omast ajast ees olevad ideed põhiseadusse ei läinud, ent igatahes sai põhiseadus uhkelt omapärane ja demokraatlik. Poliitiliste režiimide mõõtesüsteemi Polity IV järgi kuulus Eesti 1920. aastatel maailma kaheteistkümne ja Euroopa seitsme kõige demokraatlikuma riigi hulka.
Aga sel 1920. aasta põhiseadusel oli ka defekte. See muutis täitevvõimu ebastabiilseks. Erinevatel põhjustel 1920. aastatel põhiseaduse parandamine ei õnnestunud.
Siis aga algas suur majanduskriis, mis ajas poliitilised vahekorrad väga teravaks. Ning võib-olla just rahvaalgatusõigus aitas vältida kodusõda. Korraldati kolm põhiseaduse eelnõu rahvahääletust. Kõigi eelnõude kohaselt tuli sisse seada riigipea amet ja tugevdada täitevvõimu, kõigi kohaselt pidi president või riigivanem valitama otse rahva poolt ning kõigis oli sees rahvaalgatusõigus rahvahääletuste korraldamiseks. Võitis vabadussõjalaste eelnõu.
12. märtsil panid aga Konstantin Päts ja Johan Laidoner sotsialistide ärgitusel ja toel toime riigipöörde. Demokraatia kaitseks, nagu riigipöörajad põhjendasid. Sarnaselt nendega, kes täna väidavad, et sõnavabadust tuleb piirata sõnavabaduse kaitseks. Pärast seda pole Eesti ühiskonnal rahvaalgatusõigust rahvahääletuste korraldamiseks enam olnud.

***
Seati sisse autoritaarkord, parteid keelustati, sõnavabadust kitsendati. Päts teatas, et riigi kõrgeim võim on küll rahvas, kuid rahvast on parasjagu tabanud haigus. Ka marksistide ajaleht “Rahva Sõna” hoiatas valimiste korraldamise ja sõnavabaduse taastamise eest, sest leiti, et meeled pole rahunenud.
Järgmine, autoritaarne põhiseadus jõustus 1938. aastal ilma rahvahääletuseta ja selles ei sisaldunud rahvaalgatusõigust. Uus parlament aga oligi Ado Anderkoppi sõnu kasutades lõhkine peegel.
Missuguseks oleks Eesti saatus suures sõjas kujunenud lõhkumata peegli korral, me ei tea.
Uut põhiseadust sai tegema hakata rohkem kui poole sajandi pärast. 20. augustil 1991, Moskva riigipöörde teisel päeval moodustati Põhiseaduse Assamblee. Põhiseaduse aluseks võeti Jüri Adamsi eelnõu, sest rahvaesindajate enamus soovis parlamentaarset riiki. Põhiseaduse preambulis kinnitati taas, et Eesti riik on eestlastele – tänastele ja tulevastele põlvedele.
Aga ühes oli uus põhiseadus sarnane Pätsi põhiseadusega – seal polnud rahvaalgatusõigust. Põhiseaduse Assambleele tehtud sellekohased ettepanekud – näiteks Ernst Kirsi oma, kes kirjutas, et rahvaalgatusõigus on olnud põlvkondade vältel Eesti rahva õigustunnetuse süda – lükati tagasi, nagu ka presidendi otsevalimise ettepanek. Põhjuseks oli asjaolu, et tolleaegne Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel oli rahva seas väga populaarne ja oleks otsevalimistel presidendiks saanud. Seda aga mõjukad poliitikud ei soovinud. Nad võisid elavalt ette kujutada, et kui põhiseadusesse ei jää presidendi otsevalimist, kuid jääb siiski õigus algatada rahvahääletusi seaduste muutmiseks, siis võib ühiskond ikkagi ise otsevalimise sisse seada.
Niisiis on rahvaalgatusõigus olnud kõigis rahvahääletusel olnud põhiseaduse eelnõudes, välja arvatud meie kehtiv konstitutsioon. Samal ajal on meie põhiväärtuseks rahvuse hoidmise ja edendamise kõrval alati olnud demokraatia, rahva tahte mōistes, mille oluliseks vahendiks on rahvaalgatusõigus. Viimast ignoreeris Päts, sest tahtis olla võimul, ning Põhiseaduse Assamblee, patustades põhimõtte vastu, et põhiseadus peaks olema olukordade ülene.
Mõned aastad tagasi andiski paisunud kodanikuaktivism märku, et Eesti poliitladvik on lõhkine peegel. Rahvakogule esitatud ettepanekute hulgas sai kõige rohkem toetushääli just rahvaalgatusõigus. Kuid see ühiskonna aktivism manipuleeriti Rahvakogule eelnenud seminaride käigus mujale. Tsiteerin seminari protokolli: “Ekspertide Jüri Raidla, Liia Hänni ja Allar Jõksi arvates ei sobi vaadeldav ettepanek tänasesse Eesti süsteemi poliitilise kultuuri madala taseme tõttu. Ettepaneku realiseerimine tõstaks poliitilise populismi kvalitatiivselt järgmisele tasemele ning võib lõppkokkuvõttes osutuda Eesti õiguskorda destabiliseerivaks faktoriks. Rahvaalgatuse sisseviimine võimu teostamise mehhanismi vääriks igakülgset toetamist küpse demokraatiaga riigis, milleks Eesti Vabariik käesoleval ajal veel kahjuks ei ole. Nende väitel tegi Põhiseaduse Assamblee 1992. aastal teadliku valiku, kui jättis rahvaalgatuse Põhiseaduse eelnõusse lülitamata. Tollased kaalutlused ei ole oma aktuaalsust kaotanud.”
Paraku on taoline mõtteviis poliitladviku seas väga levinud. Seesama mõtteviis ongi viinud poliitladviku ühiskonnast võõrandumisele, lõhkiseks peegliks muutumisele. Ma ei arva, et kellelgi on õigus ainuteadvalt deklareerida, kui “küps” või mitteküps on meie ühiskond. Arvan, et minutaolisi inimesi, kes ei taha saada elukutselisteks poliitikuteks, ent leiavad, et meil on otsene õigus öelda oma sõna sekka poliitika kujundamisel, on palju, ning mida rohkem meid on, seda tugevam on ka meie ühiskond. Lõhkist peeglit ei ole võimalik parandada selle tuhmistamisega – internetikommentaaride keelustamisega – ega ka rikkumisega – sõnavabaduse piiramisega vihakõne keelustamise või mõne muu sildi all. Uusmarksistliku “Eesti Päevalehe” toimetus sõnavabaduse piiramise ühe eestvõitlejana võiks meenutada marksistliku “Rahva Sõna” saatust – ainult kolm aastat peale seda, kui “Rahva Sõna” asus toetama demokraatlike vabaduste piiranguid, keelustati ka "Rahva Sõna" ise. Nii on vastuseis sõnavabaduse kitsendamisele täna seismine ka sellesama “Eesti Päevalehe” tuleviku eest.
Käimasolevas kultuurikonfliktis, kus meid ootavad ees veel väga rasked otsused, saab ühele või teisele poolele õiguse anda ainult majesteet, see on rahvas ise. Kuidas ta seda teha saaks, seda me teame. Rahvaalgatusõigus tuleb taastada.

"1944" ja "Päikesepiste"


Huige, 7. mai 2015                                                                                                                                  
Avaldasin 2007. aastal Sirbis artikli Eesti meeste valikutest Teises maailmasõjas, kus väitsin, et esimese punase aasta repressioonide mõjul oleksid eesti mehed võidelnud sovettide vastu ükspuha kellega koos, kas vene valgekaartlaste, tšetšeenidega või Napoleoni armeega.
          2010. aastal, kui Venemaa režiimitruu noorteorganisatsioon "Naši" selgitas Venemaa suurimaid vaenlasi, olin nende hulgas ka mina kui pseudoajaloolane. Naši suvelaagris oli posti otsa seatud minu muust kontekstist eraldatud tagurpidi haakristiga mütsistatud pea kujutis ja posti külge plakat tsitaadiga sellestsamast Sirbi artiklist: "Niisiis andsid suurima panuse II maailmasõja võitlustes Eesti riigi ja rahva eest eesti mehed Saksa vormis. Teisiti ei saanudki see olla.
        Venelastest kolleegid soovitasid mul Venemaa vaenlase tiitlit siiski mitte ülehinnata ega edevaks minna. Tõesti, midagi ei sündinudki. Vene viisat mulle ei keelatud ja Venemaal arhiivides käies ma mingit erilist ahistatust ei tundnud. Ent mingi lootusetuse tunne jäi sest vaenlaseks kuulutamisest küll - olin ju artiklis tunnustanud ka oma kodumaa eest ja värvides võidelnud venelaste patriotismi ning kinnitanud, et meil kõigil - nii eestlastel kui venelastel - on ühine õigus oma ajaloo üle uhkust tunda.
***
Viimase poole aasta jooksul on Eestis ja Venemaal linale jõudnud ajaloofilmid, millel on identiteedikujunduslik tähendus. Nii Venemaa Päikesepiste" kui Eesti 1944" kannavad eri pooltel võidelnud rahvuskaaslaste lepitamise kaudu rahvusliku selgroo kujundamise ambitsiooni.
            Mõlemad linateosed on toodetud oma žanri ja oma kultuuriregiooni tippude poolt. Režissöör Elmo Nüganeni varasem töö "Nimed marmortahvlil" andis edasi Vabadussõja vaimsust ning selles oli õnnestunud stseene, kuid kutsus minus kui ajaloolases esile küsimuse, miks on vaja minevikku muudetult näidata, kui ehe minevik on palju põnevam. Venemaa kõige tuntum filmitegija, nii Nõukogude kui Putini režiimile ustav Nikita Mihhalkov on varem hakkama saanud rea filmidega, millest tuntumad ja uuemad on "Päikesest põletatud", "Siberi habemeajaja", "12" ja "Päikesest põletatud 2", kus samuti ajalooline autentsus autori poolt edastatava sõnumi võimenduse ees taanduma on pidanud.
            Ma ei oska Eesti ja Vene lintide kunstilist taset võrrelda, küll aga arvan, et 1944 on tugevam kui "Nimed marmortahvlil". See on ajastutruu film põhimõttel - nii võinuks vabalt juhtuda. Tõsi, erinevate võimaluste diapasoonist on välja valitud versioonid, mis tänase poliitraamiga paremini kokku lähevad. Mõned kohad võivad eestlastele jätta kulunud mulje, ent ettearvatavus on ajalooreaalsusega arvestavas loos ilmselt mingil määral paratamatu. See võimas lugu on siiski ühtlasi ka värske, rääkides seda, mida kõik eestlased aastakümneid teadnud, kuid mitte alati üheselt sõnastanud.
            Film on mõjuv, ning kohati ka manipuleeriv kunstižanr: pildi, teksti ja heli koostöös edasiantava sõnumi toime inimpsüühikale võib olla tugev isegi siis, kui manipuleerimiskavatsus läbinähtav. Sellel, kes kohe algusest filmi sisse elab, on kerge hilisemad ebaloogilisused - kui neid ka oleks - andestada või märkamata jätta. Küllap on 1944 puhul nii paljude eestlastega.
            Jah, kui Saksa munder vabatahtlikult selga pandi, siis küllap nii soovist Eesti eest võidelda, kuid paljudel juhtudel ka väga isiklikust tahtest tasuda esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal läbielatud alanduste ja lähedaste kannatuste eest. Klassikaline on ühe mu tuttava isa - Sõrve noormehe lugu, kes - nagu ka mitu ta klassivenda - oli nende kooli tulnud noorde naisõpetajasse platooniliselt armunud. Kuid peale bolševike lahkumist leiti õpetaja piinamisjälgedega surnukeha Kuressaare lossihoovist. Poiste valik oli ühene - munder selga. Missugune munder - seda valikut ei olnud. 1944 teeb ka selles mõttes ajalugu, et esmakordselt näidatakse ka SS vormis mehi inimlikena. 
            Filmis esineb minu arvates ka kunstiliselt väga häid leide, nagu peategelase vahetus. Eesti mehed lõhestatakse ja rebitakse erinevatele pooltele võitlema kahe kuritegeliku suurvõimu poolt, kuid taustategelaseks ehk sümboolseks Eestiks, kes Saksa mundris võidelnud eesti mehed ja eesti soost punaarmeelased kokku seob, on eesti naine, ühe peategelase õde ja teise armastatu. Samuti sümboolse laenguga on stseen, kus eestlastest punaarmeelaste üksuse komandör tunneb neid varitsuslahinguga üllatanud leegionärides ära kaasmaalased ning tulistamise seisu käsutab. Loojuva päikese taustal taanduvad Eesti SS diviisi mehed mõjuvad oma välimundrites ja okstega maskeeritud kiivrites justkui kaasaegse Eesti kaitseväelased, ning ongi tõsi, et tänane Eesti sai sündida teadmisest, et eestlasi lahutavast vormist tugevam on eestlus ise.
 
***
Kui 1944 käsitleb kahes erinevas vormis teineteise vastu võidelnud eestlasi, siis 24 miljonit dollarit ehk ca 12 korda rohkem kui 1944 maksma läinud Päikesepiste teeb sedasama venelastega kahe Ivan Bunini novelli motiive kokku konstrueerides. Põhilooks on piiramisrõngasse jäänud Peter von Wrangelli vägede ohvitseride kapituleerumine punastele Krimmis 1920. aasta sügisel, taustalooks tsaariarmee porutšiku armuafäär sõjaeelsel Venemaal.
         Krimmist punaste haardest õnnestus paljudel põgeneda, kuid alla andis üle 50 tuhande valgekaartlase, kes lootsid, et punaste väejuhatus peab oma sõna, amnesteerides need, kes tahavad Venemaale jääda ning laseb teistel vabalt Venemaalt lahkuda. Tegelikkus, nagu bolševike lubaduste puhul ikka, osutus teistsuguseks. Valgekaartlaste ja Krimmi lõksu jäänud Vene aadlike ja kodanlaste mahalaskmised algasid kohe peale punaste saabumist, halastust ei tuntud ka meditsiinipersonali ja haavatute vastu. Karistusaktsioone saadeti Moskvast juhtima karastatud revolutsionäär Zemljatška ja lüüasaanud Ungari revolutsioonijuht Bela Kun.   
            Mihhalkovil on õnnestunud tekitada impressiivseid kohti, ent tervikuna - olenemata Mihhalkovi taotletava sõnumi selgusest - jätab sümboolsete stseenidega ülekoormatud film venitatud ja ebasüsteemse mulje. Sõjaeelset tsaari-Venemaad, kus seikleb kuldsetes epolettides porutšik, kujutatakse vaatajale nii, nagu tegi seda vürst Grigori Potjomkin tsaarinna Katariina II-le - helgeid õitsenguvärve kokku hoidmata ehk potjomkini külasid ehitades. Andrei Tarkovski olevatki Mihhalkovi kohta öelnud, et tolle käed on targemad kui pea. Ehk tehniliselt on film tugevam kui sisuliselt. Peategelast vaevavale küsimusele aga - kuidas sai küll juhtuda kodusõda ning punastele allaandmine - pakutakse ääri-veeri vastust porutšiku ehk vene eliidi sõjaeelset, lihtrahvast mittehuvitatud hoiakut kujutades. Püüded peale kapituleerumist vene puna- ja valgekaartlasi ühele pildile mahutada nurjab aga teisest soost kommunistide juhtide Zemljatška ja Bela Kuni vastuseis.
                 
***
Küllap on tähenduslik, et eri pooltel võidelnud eestlasi ühendab eesti naine, siis eri pooltel võidelnud vene meeste ühenduslüliks on Vene deržaava-minevik, ning kui eestlaste lõhestajaks on võõrvõimud, siis venelaste lõhestajana ja terrori initsiaatoritena näitab Mihhalkov võõrrahvast, kelle juudi päritolu on filmis eriti rõhutatud. Vene punakaartlase vaatele revolutsioonist kui kristlikust võrdsuse ja vendluse püüdest vastandab Zemljatška kompromissitu klassivõitluse. Üks kontseptsioon, mis Venemaal levib või mida võimuringkondade poolt võib-olla teadlikult levitatakse, väidabki, et samasugused Nõukogude režiimi (ehk juutide) ohvrid kui Venemaa poolt okupeeritud rahvad, on ka venelased ise. Lükates nii tasakaalustatud enesereflektsiooni edasi ja võimendades ideed, et venelased ise pole kunagi milleski süüdi. 
            Heitliku identiteediga sootsiumid on äraarvamatud ja võivad kergesti muutuda agressiivseks. Venelased klaarivad alles oma kodusõja arveid ja on raske öelda, millal nad II maailmasõja tasakaalustatud käsitluseni võiksid jõuda. Näiteks analüüsides Vlassovi armees ning mujal Saksa mundris teeninud venelaste motiive. Vaevalt, et niipea, ning kas varem, kui teised võitjarahvad, on samuti raske öelda. Ent aeg selleks võib siiski olla lähemal, kui arvasin omal ajal, siis, kui Venemaa suurimaks vaenlaseks sain.
            Seda aega toob ehk sammukese lähemale ka 1944. Film ei mõju mitte ainult neile 100 tuhandele inimesele, kes linti kinos vaadanud on. Sellele arvule võib veel lisada mitukümmend tuhat Venemaa filmivaatajat, kes on seda teinud Vene (piraat)filmiportaalide vahendusel. Nende arv suureneb üha, kuid ka praegu on 1944 Vene tuntuimas filmiportaalis Kinozal.tv isegi üllatavalt populaarne: juba mai alguses oli seda arvutitesse laaditud üle kaheksa tuhande korra. Vähem üllatav pole vastuvõtt: loomulikult on kommentaare stiilis Eesti film on nagu Kuuba hoki ning ikka leidub neid, kes hindavad filmi fašistlikuks propagandaks, aga osa tagasisidest - hoolimata taas Venemaal alanud Kremli oponentide vastasest kampaaniast fašismivastase võitluse sildi all - on positiivne, filmi peetakse heaks ja eestlaste valikuid mõistetakse. Nii, nagu filmis 1944 pole näiliselt venelaste huve teeniv, eesti keeles rääkiv partorg Kreml venelastega identne, pole ka tänase Kremli võimu hoiakud identsed Vene ühiskonnaga.
            Küll aga ei usu ma, et venelasi on võimalik meile sõbralikumaks teha mingil ühisel multikultuursel alusel, seega ühtlasi oma ajalugu moonutades või maha vaikides. Vastupidi - kui tahame, et mõistetakse meie valikuid, peame neist selgelt rääkima, kuid tunnustama ka venelaste rahvuslikku uhkust ja identiteeti. Aga igal juhul töötab ajastutruudus Vene ühiskonnale apelleerides paremini kui õõnes propaganda või vastupropaganda, ning erinevalt Päikesepistest, mis tõenäoliselt eestlastele vähe korda läheb, on filmi 1944 lisaväärtuseks kasvõi sellesama lihtsa tõe selgitamine suurte Venemaa võidupidustuste aegu, et venelaste õigus oma ajaloole ja valikutele ei kaalu üles teiste rahvaste samasugust õigust.