25.11.18

Eesti rahvastik ja võõrtöölised: hetkeseis. Lühendatult ilmunud Maalehes 22. 11. 2018. Jaak Valge ja Henn Põlluaas 


Valimiste lähenedes kõneldakse rahvastikust palju ning sel teemal ongi tulnud viimasel ajal ka häid uudiseid.
    Esimene ja kõige olulisem meediasse jõudnud uudis on see, et käesoleva aasta kaheksa kuuga on Eestis registreeritud kaheksa protsenti rohkem sünde kui eelmisel aastal samal ajal, seega võib aasta lõpul sündida umbes tuhat last rohkem kui 2017. aastal ning summaarne sündimuskordaja võib tõusta mulluselt 1,59-lt lapselt naise kohta 1,72-le.
    Teine oluline teave on aga Anneli Kähriku ja Tiit Tammaru analüüsi tulemus, mille kohaselt on Soome asunud eestlased seal vähe lõimunud, st Soome eestlaskond omab veel suurt tagasirändepotentsiaali. Soomes on üle 50 tuhande eestlase, neist suur osa oskustöölisi - just neid, keda Eesti praegu väga vajab. Tõenäoliselt ongi rändes Soomega toimumas pööre Eesti kasuks.

Migratsiooniandmed on raskesti tõlgendatavad

Tõsi, pööre pole ilmselt toimunud sellises ulatuse nagu Eesti Statistikaameti andmed näitavad, st nagu oleks Soomest 2017. aastal naasnud üle 500 inimese rohkem kui Eestist Soome asus. Nimelt kalkuleerib Statistikaamet rändeandmeid residentsuse indeksi alusel, mis aga kogu väljarännet ei kajasta. Näiteks 2016. aastal asus Eesti Statistikaameti andmetel Eestist Soome elama 2647 isikut, Soome Siseministeeriumi andmetel tuli Soome aga 2933 isikut Eestist. Seega oli Eesti-poolne väljarände alaregistreeritus ca 10%. Ent üldpilti see siiski tõenäoliselt ei muuda. Rändepöörde jätkumine ja ulatus sõltub edaspidi Eesti poliitikast.
    Ka muud teadaolevad migratsiooninäitajad on raskesti tõlgendatavad. Eesti Statistikaamet pakub, et 2017. aastal oli väljarännanud Eesti kodakondseid 8014, sisserännanuid 8549. Kui arvestada, et väljaränd on 10% ulatuses alaregistreeritud, nagu Soome puhul, on Eesti kodanike rändesaldo jätkuvalt miinuses - st välja rändab reohkem, kui sisse. Tõsi - miinus on väiksem kui 2016. aastal.
    Venemaa ja Ukraina kodanikke asus aga Eestisse 2309 ning Eestist lahkus 1208. Ka 2016. aastal olid suhteliselt sarnased näitajad. See tähendab - arvestades jälle väljarände 10%-list alaregistreeritust - et Eestisse võis 2016. ja 2017. aastal asuda ligi tuhat Vene ja Ukraina kodanikku rohkem, kui siit lahkus.
     Aprillis täitus sisserände piirarv, mis oli käesoleval aastal 1315 isikut. Sisserändekvoodiga reguleeritakse tänase seisuga peamiselt majanduslikel põhjustel Eestisse elama asuda soovivate kodanike arvu, kes ei ole Euroopa Liidu riikide, Norra, Šveitsi, Islandi, USA ega Jaapani kodanikud. Pererändajad ja Eestisse õppima asujad ei kuulu samuti piirarvu alla. Lisaks ei kuulu piirarvu alla suurinvestorid, tippspetsialistid, kellele makstakse vähemalt kahekordset Eesti keskmist palka, ning isikud, kes tulevad Eestisse tööle teadlaseks, õppejõuks või asuvad tööle IKT valdkonda, iduettevõttesse või planeerivad iduettevõtlusega Eestis tegelema hakata, samuti need, kellele on antud elamisluba õppimiseks, kuid kes taotlevad pärast seda elamisluba mistahes muul alusel. Samuti lapsehoidjad-koduabilised, kes on vabastatud ka maksude tasumisest.
    Käesoleval aastal anti töötamiseks elamislube 1268, neist 1144 ehk ligi 90% Ukrainast, Valgevenest ja Venemaalt tulijatele. Suvel esitletud Praxise analüüsi kohaselt moodustasid aastatel 2009-2014 sisserände piirarvu alla kuulunud kõrgharidusega sisserändajad 46% kõikidest sisserändajatest. Seetõttu tegid mitmed meediaväljaanded järelduse, et Eestisse sisserändajad on eelkõige kõrgprofessionaalid. Tegelikult on trend muutunud. Nimelt muudeti 2017. aasta alguses regulatsiooni, mille kohaselt pidi välismaalane, kes sai Eestis töötamiseks elamisloa, saama 1,24 kordset keskmist Eesti brutopalka. See asendati Eesti keskmise brutopalga nõudega. Olukorras, kus majandus elavnes, oli sel kaks tulemust - esiteks täitus sisserände piirarv 2017. aastal juba juulikuus, 2018. aastal aga aprillis ja teiseks muutus töörändajate profiil: 2018. aastal moodustasid kõrgharidusega töötamiseks elamisloa saanud sisserändajad alla ühe kolmandiku kõigist kvoodi alusel elamisloa saanutest. Ehk teisisõnu näib, et toome Ukrainast ja Venemaalt sisse nendesamade erialade töötajaid, kes meilt mujale on lahkunud. See mulje süveneb, kui vaadelda nn lühiajalise võõrtööjõu tegevusalasid.

Nn lühiajalised töötajad

Sisserände ja Eesti tööjõuturu seisukohalt on aga veel olulisemad need leevendused, mis on viimastel aastatel sisse viidud nn lühiajaliste, st ilma elamisloata võõrtöötajatele, keda sisserännanute hulka ei loeta ning kelle töötamine Eestis ei ole mingi seadusega arvuliselt piiratud. Nimelt tõsteti 2016. aastal lühiajalise töötamise aega seniselt kuuelt kuult üheksale kuule ning kaotati lühiajalise Eestist eemal viibimise registreerimise nõue. 2017. aasta algusest vähendati lühiajalistele töötajatele seni kehtinud 1,24 kordse Eesti keskmise palga nõuet 1,0ni. 2018. aastal tõsteti lühiajalise töötamise aeg aastale. Lisaks muudeti nn lühiajaliste töötajate kategooria hulka kuuluvate nn hooajatöötajate sätteid: 2017. aastani oli hooajatöö võimalik vaid põllumajanduses ning tööandja oli kohustatud maksma välismaalasele tööandja põhitegevusala keskmist brutotöötasu, kuid mitte vähem, kui 1,24 kordset Eesti keskmist brutopalka. 2017. aastast loobuti nn hooajatöötajate töötasu nõudest ja võimaldati hooajatööde sektoreid määratleda valitsusel. Vastava valitsuse määruse kohaselt laiendati hooajatöö ka majutus- ja toitlustussektorile ning toiduainete ja alkoholivaba joogi tootmisele. Nn hooajatöötajatel on võimalik Eestis töötada järjest kuni 270 päeva.
    Nende regulatsioonide tulemusena kasvas nn lühiajaliste töötajate arv 2017. aastal 2016.  aastaga võrreldes üle nelja korra - 7584 inimeseni. 2018. aastal pikendati aga lühiajalise töötamise aega veelgi – üheksalt kuult ühele aastale. Seejuures eeldati Siseministeeriumi poolt esitatud eelnõu seletuskirjas, et lühiajaliste töötajate arv võiks kasvada kuni 10 tuhandeni. Tegelikult oli Politsei- ja Piirivalveameti andmetel 20. oktoobriks registreeritud 15 752 lühiajalist töötajat, nende hulgas 2411 hooajatöötajat, kellele ei kehti vähemalt Eesti keskmise brutopalga nõue.
    Lisaks eelpooltoodutele omavad tööturul märkimisväärset osakaalu nn renditööjõud ja illegaalsed võõrtöölised, kelle arv ei ole teada. Kuid see on omaette teema.

Töörände mõju Eesti majandusele ja tööjõuturule

Juhul, kui arvestada migratsiooni hulka ka nn lühiajaline tööjõud, on valitsus lasknud toimuda sisserännet samas ulatuses, mis iseloomustas Eestit 1940. aastate teisel poolel, mil Eestisse asus 20 tuhande ringis peamiselt slaavi asualalt pärit isikut aastas, ning seejuures oli samuti tegemist töörändega. Loomulikult jääb neist ligi kahekümnest tuhandest Eestisse sel aastal tulnud nn lühiajalisest töötajast kohale väike osa, ent mööngem, et neil, kes Eestisse soovivad jääda, on seda kerge teha abielu, õppimaasumise vms korraldamise kaudu. Ka nõukogude okupatsiooni aastatel ei jäänud ju kaugeltki kõik Eestisse rännanud siia, vaid kohale jäi iga kuues või seitsmes. Lõppkokkuvõttes andis see ikkagi tohutusuure sisserännu. Slaavi päritolu sisserändajad ei leevenda kuidagi meie lõimumisprobleeme, vaid vastupidi, teevad need keerulisemaks. Samuti teevad nad pikemas vaates keerulisemaks meie rahvastikuprobleemid, kuna nende sündimus on veel madalam kui põlisrahvastikul.
    Isenesestmõistevalt pidurdab võõrtööliste massiline kasutamine Eesti oma tööjõu palgakasvu, kuna neile makstakse Eesti keskmist või keskmisest väiksemat töötasu. Madalamapalgalise tööjõu olemasolu tähendab omakorda väiksemat survet "targemate" töökohtade loomiseks, st pidurdab innovatsiooni. Väiksem palgakasv pidurdab meie Soome ja mujale siirdunud tööjõu naasmist.
    Võõrtööjõu massiline rakendamine on 2018. aastal taganud paljudele ettevõtjatele kasumid ja lubanud Eestis ära teha töid, mis vastasel korral tegemata oleks jäänud. Ent see töö on olnud vähemkvaliteetsem kui omakeelsete professionaalide rakendamise korral.
    Ettevõtjatele ei saa kasumihuvi pahaks panna. Ent nende hääl on praegu avalikus ruumis ülevõimendatud. Jätkuvalt räägitakse tohutust tööjõupuudusest, ehkki nn lühiajalise tööjõu sissetoomise võimalused on piiramatud. On arusaamatu, mida selle teema esikõneleja Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar ikkagi riigilt soovib. Kas võõrtööjõu palganõude täielikku kaotamist, mis lubaks sõna otseses mõttes orjatööjõu sissetoomist piiramatul hulgal? Või kvoodi kaotamist, mis lubaks Eestisse kolmandatest riikidest alaliselt sisse tuua senisest veel rohkem inimesi? Ehk teisisõnu - muuta Eesti rahvastikustruktuuri veel kiiremini põlisrahvastiku kahjuks.
    Töövõtjate hääl on aga hoopis kuulmatu. Sest Eesti ehitaja Soomes teeb sisulist tööd, mitte lobitööd poliitikute ja meediaväljaannete juures. Seejuures on kummastav, et Eesti ametiühingud, kes peaksid just Eesti töövõtjate eest seisma, on samuti hääletud.
    Kokkuvõttes tuleb aga tõdeda, et jätkub kogu rahvastiku kahanemine ning kuna Eesti kodanikke rändas välja rohkem, kui sisse, ning slaavi päritolu sisserändajaid oli rohkem kui väljarändajaid, siis tõenäoliselt kahaneb ka eestlaste osakaal. Nn lühiajalise tööjõu sissetoomise plahvatuslik kasv tähendab, et oleme maha magamas oma majanduse innovatsioonipotentsiaali ja tööjõu tagasirändepotentsiaali realiseerumist. Nende realiseerimiseks ei ole midagi tehtud. Selle asemel, et tõsta võõrtööjõu rakendamise palgakriteeriumi, mis tooks meile haritumaid sisserändajaid, tõstaks Eestis palku ka üldiselt ning annaks motiivi meie lindatütarde ja kalevipoegade naasmiseks, on palgakriteeriume alandatud. 
    Niisiis - kui vaadelda viimase kahe aasta rahvastiprotsesse tervikuna, ei ole järelduse näol tulemuseks hea uudis.

Kommentaare ei ole: