05.08.18

Kaks suur vastasseisjat: EKRE ja vabadussõjalased

Eesti vabadussõjalaste liikumisel on kõik kultusnähtuse elemendid - ülikiire tähelend, juhtide idealism, ebaõiglane mahasurumine ja liidri müstiline hukkumine. Vastandades end mugandunud poliitilisele eliidile, saavutasid vabadussõjalased majanduskriisi tingimustes, mil ühiskonna õiglustunne oli teravnenud, silmapaistva populaarsuse. 1933. aasta oktoobris lahenes põhiseaduslik kriis vabadussõjalaste eelnõu heakskiitmisega rahvahääletusel. 1934. aasta veebruaris lagunes Eesti sotsialistide erakond - vabadussõjalaste kõige järjekindlam vastane. Ka majandus pöördus tõusteele. Vabadussõjalaste arvates ootas nüüd pärast 1934. aasta aprillis toimuma pidanud valimisi neid ees Eesti “teine vabariik”. Mitte ainult uus peatükk Eesti ajaloos, vaid uus köide.
    Ent 1934. aasta 12. märtsi riigipööre paiskas põrmu nii selle Eesti ajaloo ühe kõige võimsama poliitilise liikumise kui ühtlasi ka Eesti demokraatia. Katsed riigipöörde-eelset olukorda taastada olid kohmakad ja edutud. 2. augustil 1937 hukkus vabadussõjalaste juht Artur Sirk Echternachis selgitamata asjaoludel. Üks peatükk Eesti ajaloos oli läbi. Võitjad kirjutasid ajaloo.
    Kui jätta kahe maailmasõja vahelise Eesti kommunistid kõrvale, kuna nende eesmärgiks ei olnud iseseisva Eesti tugevdamine, vaid hävitamine, ning kellega seetõttu mingit koostööd olla ei saanud, siis oleme sedavõrd terava poliitilise suure vastasseisu tunnistajaks uuesti nüüd, viimastel aastatel. EKRE edulugu on peaaegu sama muljetavaldav, kui vabadussõjalaste oma aastatel 1931-1934 ning vastandumine senise poliitladvikuga sama ühene.
    Nii vabadussõjalaste liikumise kui EKRE populaarsuse kasvu peapõhjuseks ei ole valijate hirmude ärakasutamine, milles nende poliitilised vastased neid süüdistanud on, oskuslik PR töö ega isegi karismaatilised liidrid. Mõlema esilekerkimise otsustavaks teguriks on senise poliitilise eliidi poliitika nihkumine oma valijate ootustest kõrvale ehk poliitladviku võõrandumine. Demokraatia tingimustes peabki seejärel tekkima uus, nende valijate ootusi realiseeriv poliitiline jõud, keda senine poliitika ei rahulda. Laupkokkupõrge senise eliidiga on samuti paratamatu ning toimub seda suurema hooga, mida erinevamad on poliitilised eesmärgid ning mida suurem on uue tulija toetus.

Sama ja erinev

Vabadussõjalaste ja EKRE peamiseks sarnasuseks on nende rahvuskonservatiivne ideoloogia. Seetõttu on sama ka peamine poliitiline vastane - marksism või uusmarksism. Ehkki marksistide poliitiline tegevuskava on muutunud, keskendudes nüüd immigratsiooni soodustamisele ning seksuaalvähemuste esiletõstmisele - on rahvuslusevastasus ja ka lõppeesmärk - rahvusriigi asendamine multikultuursete ühiskondadega - sama. 1920. aastate teisel poolel oli sotsialistide erakond Eesti populaarseim, ent ta poolehoid langes aastatel 1932-1934 kivina, ligikaudu samas proportsioonis tänaste sotsiaaldemokraatide toetuse langusega. Mõlemal juhul appi võetud agressiivne propaganda - 1930. aastate alguses süüdistati vabadussõjalasi koostöös Saksa natsionaalsotsialistidega ja riigipöörde kavatsuses - 2016-2018. aastal aga süüdistatakse EKREt Putini toetamises - on oma läbinähtava ebaloogilisuse tõttu mõjunud marksistidele ja teistele sama propagandarelva kasutanud poliitikutele pigem kontraproduktiivselt.
    Teised, rahvuslike ja uusmarksistlike poliitiliste voolude vahepealsed erakonnad ei ole neis küsimustes põhimõttelised, vaid võivad kalduda nii uusmarksistide poole, nagu seni, kui ka EKRE poole, kui viimase populaarsus veelgi kasvab ja väliskontekst soodustab. Ning seni soodustab ilmselgelt üha rohkem.
    Kuid EKRE ja vabadussõjalaste liikumise vahel on ka rida olemuslikke erinevusi. Vabadussõjalaste liikumise poliitikateravik oli suunatud ühele küsimusele - Eesti põhiseaduse muutmisele täitevvõimu kesksemaks. See tagas erakondade intriigidest väsinud valija poolehoidu, ent tekitas kahtlusi vabadussõjalaste truuduses demokraatiale, ning sellest hoolimata, et nende koostatud konstitutsioon tagas erakondade olemasolu ja jätkuva rolli riigi valitsemises, ei suutnud nad kahtlusi veenvalt tõrjuda. Pole välistatud, et osa neist pidas toonaste poliitiliste moevoolude jälgedes tõepoolest demokraatlikku valitsemiskorraldust väheefektiivseks ja aegunuks - meenutagem, et vabadussõjalaste juhtkond koosnes endistest sõjameestest - ning ei saa kindlalt väita, et nende võimuletuleku korral parlamendi roll Eestis kuigi oluliseks oleks jäänud. Kuid nende süüdistamine demokraativaenulikkuses ei ole asjakohane, sest tegelikult realiseerunud alternatiiv - riigipööre - ei jätnud demokraatiast järele fassaadigi. Tänaste rahvuskonservatiivide poliitikafookus on aga lai, ilma ühe teravikuta, ning tuleviku poliitikategemise vaade toetub üheselt esindusdemokraatlikule alusele, mida aga nähakse vajadust täiendada rahvaalgatuse ja -hääletuse seadustamisega.
    Vabadussõjalased olid üheselt Eesti oludest väljakasvanud Eesti-keskne liikumine. Mõjukaid rahvusvahelisi liitlasi ei olnud neil kusagilt võtta. Lähiriikides Soomes ja Lätis olid sama ideoloogia kandjad hoopis vähema mõjuga. EKRE võib end erinevalt vabadussõjalastest näha ühe osana kogu läänemaailma globalismivastasest liikumisest ning ülistab Donald Trumpi kui üht selle eestvedajat. Tulevik näitab, kas asjakohaselt või -kohatult.

EKREst ei saa kultusnähtust

Edasi on Eesti poliitmaastiku kujunemises aga põhimõtteliselt kolm võimalust. Esiteks see, mis juhtus Eestis 12. märtsil 1934 ehk uue tulija likvideerimine. Kuigi nii Eesti kui Euroopa Liidu tänastele poliitilistele juhtidele võivad eriti rahvahääletused, aga ka valimised olla väga vastumeelsed, pole tänases maailmas võimalik uut poliitilist jõudu eeslavalt eemaldada riigipöörde teel ja valimis ära jätta.
    Teiseks võimaluseks - selliseks, nagu vabadussõjalased 1934. aasta algul oma poliitilist tulevikku nägid - on kas EKRE võimuletulek mingis koalitsioonis või nende poliitilise agenda ülevõtmine, igatahes uue poliitilise normaalsuse kehtestamine. Nii juhtus Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei eesmärkidega Eesti iseseisvuse taastamise käigus.
    Kolmandaks võimaluseks on aga uue poliitilise jõu ideede moonutamine ja nüristamine, nende allaneelamine peavoolu poolt. Nagu juhtus Res Publicaga peale 2003. aastat.
    Vabadussõjalased olid erinevalt EKRE juhtidest poliitikas vähekogenud ning tegid oma vastaste riukalikkuse alahindamise kõrval vähemalt ühe ränga poliitilise vea, mis võinuks Eesti ajaloole teise suuna keerata: nad tegid teravat vastupropagandat 1932. aastal rahvahääletusel olnud Riigikogu eelnõule, ehkki see nende programmiliste eesmärkidega peaaegu kokku läks. Nii demonstreerisid nad omalt poolt sedasama riigimehelikkuse puudumist, milles oma vastaseid põhjusega süüdistasid. Nende teine otsus võinuks anda Eesti ajaloole uue suuna.
    EKRE Riigikogu fraktsioon on vähemalt ühel korral hääletanud pigem poliittehnoloogiliselt kui väärtuspõhiselt, ent suuri poliitilisi vigu, mis Eesti ajalugu muuta võinuksid, justkui teinud pole, tõsi, selleks pole olnud ka võimalust. Põhimõttekindlus ja otseütlemine on vägagi hinnatavad, ent kindlasti tuleks EKRE juhtide, eriti aga poolehoidjate mainele kasuks suurem poliitiline viisakus. Kõik erakonnad esindavad mõnd osa Eesti ühiskonnast ning moodustavad koos terviku. Kaotusehüsteerias EKRE vastastelt endilt esimest sammu oodata ei ole, küll aga võiks seda endale lubada tõusuteel olev poliitiline jõud. See ei tähenda põhimõttekindlusest loobumist, vaid Eesti poliitkultuuri taseme tõstmist, on riigimehelik, on kogu Eesti ühiskonna huvides.
    EKREt vabadussõjalastega sarnaselt poliitikalavalt elimineerida pole võimalik. Nii ei kujune EKRE kultusnähtuseks, vaid kasvab Eesti poliitilisse süsteemi sisse, muutes ühtlasi ka ise poliitilst süsteemi. Mida varem seekordne suur vastasseis leeveneb terveks demokraatlikuks ideede konkurentsiks, seda parem. 
Õhtuleht, 31. juui 2018

1 kommentaar:

Waffa ütles ...

Nii Targa inimesena, kui Sina võiksid ometigi kaks otsa kokku panna: 1) Keskerakond 2) EKRE.

See on hale plaaster, mida nad proovivad enda kaitseks kasutada, et keegi neid putiniga koosa toimetamises süüdistab mille nad esimesena avalikult ise lendu lasid muide, plaastriks. Mina võtsin teema ülesse juba nagu ütlesin, enne nende erakonna ülestõusu ja sain sulaselget kinnitust iga nende esinemisega. Vb mul on lihtsalt selline võime, läbi näha, sest kuidas on võimalik, et nii selget asja, nii targad inimesed veel jugevad KAHELDA kas nii on ?
Nii on, ja see on kindel, kuid tuleb teha selleolukorraga mis on, meie oma riigi kasuks mis saame, ja sellest pole mingit kasu me riigile sopaga üle valada EKRE t, küll aga tuleb siin lõpuks kindlasti korralik kultuurimüüt meie omameeste päästmiseks luua ja ninanipsu anda sellele kes nende vangistuses hoidmiseks päris mitu head kaustikut kogunud. Et nad jääksid parteimeelseks. Lõpuks aga venemeelseks ja mitte maarahva mõttes. Enamus Solvangud vene imperiaalsuse suhtes ei ole tegelikult solvangut, kui asja suurest küljest vaadata, et kui tegu on töölistega... (va noored poisid, nemad onsiirad, veel & ema on noil päriselt hea! )

Kes vähegi viitsis silmi lahti hoida, teadsid juba Alguses, selgete intutsiooni jamärkide põhjal, et tegu on Venemaa loodud "Uus-Parempoolsuse"ga, sest parem meie enda loodud kui nedne, kuid teeme nii, et nad arvaksid ikkaise loonud olnud, sest see mis nad teavad, et me oleme loonud, on nad omaksnagunii võtnud, pole mõtet topelt ühte ja seda sama.

Kas tõsiselt, tulin sisetunde järgi targema inimese lehele, ja kohe alguses sain Sinu suurima vea otsa.
See siin pole mingi propakanda, see on see asi mille mina kohe peale esimese flaieri nägemist mis koju tuli ning neid loosungeid... sainaru kellega tegu. Üldiselt kahjuks on mul VÄga raske olnud aastate jooksul leida kedagigi, kes sama kindlalt seda aru saaks, kui siis ehk need, kesüllatasid mind infoga,et nende Au liige on Rüütel, vana Helme oli positsioonil venemaal mida anti AINULT valitutele, kes igavese lojaalsusega (mitte meie riigile) ning seegi teada, Alexander Dugini üle maailmsete uusparempoolsete loomis projektist, et see siin on ainukereaalne versioon kuidas igasugune võimalus mingigi uus päris parempoolsuse teke likvideerida.

(lisaks ju aastaid tagasi poliit saadetes vene noored ja nüüd veel tugevamalt keskesindajad on rääkinud mulle ammu selgelst paraleelist,et keskerakonnavene valijad ja EKRE lased polenii vastasmeelsed põhiväärtuste osas, jah, seda muide ei ole ka päris Eestlased, kuid mitte programmipõhiselt, nagu partei PR psüholoogia inimesed ette kirjutanud. See, et nad nüüd koos valitsusse minekust räägivad SALALEPINGUS, ALATISES, oleva parteiga, salalepingus selle jõuga kes meie likvideermise suurimaid jõude on alati olnud peale lääne-rooma-greeka kultuuri vallutajate, kes ikkagi alluvad kahepealisele kotkale lõppude lõpuks. Kelle valitsusel endal, muidugi ei ole venemaa rahvaste kui sellisega päriselt suurt tegemist, kunagised pätijõugud, maafiad koguti kokku välismaa tulnukate poolt, kellega kogu rahvad alla suruti ja eri kultuurid selle "venemaa" sees likvideeriti, jättes siiani mulje, nagu oleks ühe maaga tegemist. )

Ja need habemetud kannavad lipse ka veel takkaotsa, eriti targad saavad Sellest ka kunagi aru. Metsarohte nad ka ei näi promovat, seega MIS Eesti konservatiivide, Eesti Meelsetega siin saab tegu olla?