30.07.18

Vabadussõjalased: lahkunud kaotajate hääleõigus

Ajalooküsimuste üle arutavad kõik rahvad, sest minevik ei ole tänapäeva kujundamist lõpetanud. Olevikku mõistamegi ainult läbi suhte minevikuga. Nii on küpses demokraatlikus ühiskonnas ka eelmistel põlvkondadel hääleõigus, nagu on väitnud luuletaja ja filosoof Gilbert Keith Chesterton.
    Eestis on ajaloodiskussioone pigem vähe, eriti arvestades meie ülimalt vaheldusrikast viimase sajandi ajalugu, mis teeb meid justkui Euroopa ajaloo hästivarustatud laboratooriumiks. Meiega tehtud katsed ei pruugi meile endile meeldida, ent tulemused võiksid pakkuda laiemat huvi. Kuid näiteks Nõukogude-aegse kollaboratsiooni teema on Eestis sisuliselt avamata.
    Seetõttu on igati sümpaatne, et “Postimees” käsitleb jätkuvalt Eesti ajaloo sõlmküsimusi, ning ilmutas Andres Adamsonilt ülimahuka teksti 1934. aasta 12. märtsi riigipöörde ja vabadussõjalaste teemal. (http://arvamus.postimees.ee/4211579/ajaloolane-ka-vapsid-ise-pidasid-end-fasistideks).
    Paraku on hea kolleegi tekst küll hoogne ja huvitav, ent sisaldab ka rea eksitavaid väiteid ja lennukaid hüpoteese, mis ajalookaugemate kodanike poolt tõe pähe võetutena oma elu võivad hakata elama. Seetõttu on korrektuur vähemalt mõnede peamiste väidete osas hädavajalik. Suur osa tekstis väidetust peab siinkohal aga õigeks ajamata jääma. Sealhulgas riigipöörde järgsete sündmuste kajastus ja vabadussõjalaste juhtide poliitilised portreed, mille maalimisel pole Adamson siinkirjutaja arvates küll realistliku kunstniku pintslit kasutatud.
   
Kas vabadussõjalased olid fašistid?
On tõsi, et 1930. aastatel oli tänini väärkasutatud fašismi mõiste veel segasem kui tänapäeval, ent toona ei tähendanud enda fašistiks kuulutamine või fašistiks olemise omaksvõtmine poliitiliseks laibaks muutumist nagu tänapäeval. Ülipopulaarne fašistlik liikumine Eesti minevikus, mis ”Postimehe" poolt veebis artiklile antud pealkirjaga (“Ajaloolane: ka vapsid ise pidasid end fašistideks”) justkui lisakinnituse saab, ei tuleks muidugi Eesti mainele kasuks, ent ajalookirjutus, mis lähtub mainekujundusest, mitte tõetaotlusest, on juba ette vilets ajalookirjutus.
    Niisiis - kui vabadussõjalased olid fašistid, tuleb seda ka tunnistada. Ent pole mõtet kaasa minna sõimusõnade inflatsiooniga ja tunnistada seda, mida pole olnud. Taasakaalu tagab eelkõige üldtunnustatud teaduslike definitsioonide poole püüdlemine ning varasemate uurijate tööde arvestamine.
    Maailma autoriteetseim fašismiuurija Stanley Payne määratleb oma mahukas võrdlevas analüüsis Eesti vabadussõjalased mitte fašistideks, vaid paremradikaalideks. Vabadussõjalastest oma doktoritöö kirjutanud Andres Kasekamp leiab, et ehkki vabadussõjalased omasid fašistidele iseloomulikke jooni, ei saa neid lugeda ehtsateks fašistideks. Senini kõige põhjalikumalt vabadussõjalasi uurinud Rein Marandi tugineb vabadussõjalaste määratlemisel kuuepunktilisele fašismi „miinimumi“ definitsioonile, milleks on juhiprintsiip, antimarksism, antiliberalism, militariseeritud organisatsioon, antikonservatismi kallak ja totaalsuse nõue. Seda miinimumi vabadussõjalased ei kata, ning Marandi järelduseks on, et vabadussõjalased ei ole fašistid, vaid nende liikumine oli omanäoline, eestirahvuslik ja paremradikaalne.
    Selleks, et neid, aastakümnete pikkuse uurimise tulemusi ümber lükata, peaks pakkuma uue definitsiooni, uue võrdleva analüüsi või viitama mõnele senitundmatule, aga väga olulisele allikamassiivile. Ei piisa väitest, et “toona peeti vapse üldiselt fašistideks – isegi kui mõni nende juht, seesama Sirk näiteks, seda mõnes intervjuus silmakirjaks, enamate häälte ja poliitilise salongikõlbulikkuse nimel eitama tõttas.” Ka vabadussõjalased ise pidanud Adamsoni väitel endid kui mitte alati, siis igatahes sageli fašistideks. Tõendiks toob Adamson vabadussõjalasi esindanud advokaat Ferdinand Karlsoni ütluse. Edasi väidab Adamson, et vabadussõjalaste organisatsioon oli sõjaväestatud loomuga, nad olid erakondade vastased, liberalismivastased, kasutasid vägivalda poliitilises võitluses, ning ihalesid kõva kätt, mis kõik võib lugeja juhtida arvamusele, et küllap ikkagi fašistidega tegemist oli.
    Vabadussõjalaste rahvaliikumine koondas mitukümment tuhandet kodanikku, ning on tõsi, et mõnikord peeti seda liikumist ka fašistlikuks. Ning oleks imelik, kui liikmete seas poleks olnud tõepoolest pesuehtsaid fašiste. Aga ka sotsialiste, ning statistiliselt võttes ei saanud sealt puududa ka vähemalt mõni endine kommunist.
    Ent oluline on see, kelleks liikumise juhid end pidasid ja kuidas liidu häälekandja toetajaid oma lipu alla kutsus. Vabadussõjalaste juhid olid väga otsekohesed, ning kui nad oleksid end pidanud fašistideks, siis poleks nad seda varjanud, vaid oleksid kuulutanud kõigest jõust. Karlson polnud aga ühegi vabadussõjalaste juhtorgani liige. Pole teada ühtegi juhtumit, kus Sirk või mõni teine vabadussõjalaste juht oleks deklareerinud oma fašistiksolemist või reageerinud fašismisüüdistusele omaksvõtmisega. Pole sugugi kindel, et enda fašistiks kinnitamine oleks toonastes poliitilistes oludes tähendanud poliitilist salongikõlbmatust või toonud vähem hääli. Näiteks Ernst Ein polnud küll vabadussõjalane, küll aga fašist, kes kandis Tartus demonstratiivselt musta särki, kuid kutsuti ometi 1933. aasta sügisel siseministriks Tõnissoni valitsusse. Me ei pea ju seepärast tervet Tõnissoni valitsust fašistlikuks.
    Küll aga oleks fašistiks olemine toona võinud tähendada jõulist rahvusvahelist toetust. Ent kui 1934. aasta algul fašistlikust maailmaorganisatsioonist Comitati D’Azione per la Universalita di Roma vabadussõjalastele kirjutati ja paluti informatsiooni uue põhiseaduse ja vabadussõjalaste kohta, siis vastasid vabadussõjalased, et Eestis ei ole põhiseaduse muutmisega kehtestatud fašistlikku riigikorda ja vabadussõjalased pole fašistlik organisatsioon.
    Vabadussõjalaste juhtorganid olid liikmeskonna poolt valitavad - seega Rein Marandi järelduse kohaselt oli nende organisatsioon läbinisti demokraatlik. Muidugi puudus organisatsioonis distsipliin ja relvastus. Vabadussõjalaste väikesearvulised korrapidajate rühmad loodi hiljem, pärast teiste erakondade poolsõjaväelisi üksusi, siis, kui sotsialistide-kommunistide poolehoidjad nende koosolekuid segama hakkasid. Seega - kui vägivalla kasutamise abil ideoloogiat määratleda, siis olid Eesti sotsialistid-kommunistid hoopis varem ja suuremad fašistid.
    Väide, et vabadussõjalased olid liberalismi vastased, võib, aga pigem ei pruugi paika pidada, kui liberalismi mõista omaaja kontekstis ja moel. Ka vabadussõjalaste erakondadevastasus polnud põhimõtteline, vaid poliitilise kampaania osa, mis tulenes omaaegsete “kartellierakondade” ebapopulaarsusest ja on alati uue opositsioonijõu puhul tavapärane. Vabadussõjalaste koostatud konstitutsioon tagas erakondade olemasolu. “Kõva käe” ihalemine tähendas täitevvõimu tugevdamist, mida pidasid toonases olukorras vajalikuks kõik Eesti poliitilised jõud, välja arvatud marksistid. Vabadussõjalaste konstitutsioon tagas kõik kodaniku- ja isikuvabadused ning oli presidentaalsest ülesehitusest hoolimata maksimaalselt rahvavalitsuslik - rahvas sai valida 50 liikmelise parlamendi, riigivanema ning omas võimalust algatada siduvaid referendumeid. Ka konstitutsioon ise oli rahva poolt algatatud referendumitega muudetav. Teist nii “fašistlikku” konstitutsiooni pole küll kusagil maailmas seni olnud. Vabadussõjalastel puudus ka juhiprintsiip ja juhikultus, mida Adamson väidab neil olevat. See, et Artur Sirk oli vabadussõjalaste tegelik juht, ei tähenda aga juhiprintsiibi ega juhikultuse olemasolu. Vabadussõjalased ei olnud rassistid, “Võitlus” kritiseeris Hitleri poliitikat juutide suhtes. “Võitluse” veergudelt võib leida ka juutidest annetajate nimesid. Lisaks puudusid vabadussõjalastel veel kaks “fašismi miinimumis” nõutavat tunnust - totaalsuse nõue ja antikonservatismi kallak, ning nii esineb vabadussõjalastel kindlalt ainult üks “fašismi miinimumi” tunnus kuuest vajalikust - antimarksism.
    Aga lisaks iseloomustab Adamson vabadussõjalasi kui pööbli mässu, kontrollimatut ja demagoogilist massiliikumist, kelle võimulesaamine toonuks kaasa ettearvamatuid tagajärgi, ning kes juhul, kui võimule ei õnnestunuks tulla enamuse saavutamise teel Riigikogus, kavatsesid seda teha nii, nagu Hitler Saksamaal. Ehk avaliku arvamuse tasalülitamisega.
    Tõendiks on toodud vabadussõjalaste vastaste väide, mille kohaselt nad pärast riigipea valimiste võitmist kavatsevad “dekreediga kaotada sõna, trüki, koosolekute ja muud vabadused”. Tegelikult nad dekreediga neid vabadusi nende endi koostatud konstitutsioonis kuidagi kaotada ei saanud, seega on süüdistus sedavõrd primitiivne, et võinuks töötada ainult sellesama kritiseeritud pööbli, ent vabadussõjalaste vastase pööbli seas. Edasi oletab Adamson, et ohtlik olnuks ka see, kui vabadussõjalastel poleks saanud riigipea valimistel võitu - siis võinuksid nad minna jõuga võimuhaaramise katse teele, ning tagatipuks teatab, et vabadussõjalased “võisid veel märtsis 1934 ju olla või mitte olla fašistid, kuid võimule saades oleksid neiks kohe kindlasti saanud”.
    Selliste oletuste analüüs võtaks rohkesti ruumi ja paraku jätaks ikkagi järeldusse määramatuse koefitsiendi, aga on selge, et “kohe kindlasti” ei kehti kohe kindlasti. Pole päris välistatud, et riigipea valimised võitnud vabadussõjalased oleksid halvemal juhul tõepoolest kasutanud põhiseaduse võimalusi ning valitsenud sisuliselt ilma parlamendita ning päris välistatud pole ka see, et nad oleksid võimule saades proovinud kõiki marksistlikke erakondi keelustada. Nad olid kindlasti teadlikud sotsialistide ja kommunistide rahvusvahelisest ja Eesti sisesest koostööst. Kuid lisaks võis neile teada olla sotsialistide koostöö Nõukogude diplomaatidega, sest Nõukogude saatkonnas Tallinnas töötas juriskonsuldina vabadussõjalastele sümpatiseeriv advokaat. Arvatavasti sõltunuks vabadussõjalaste tegevus sotsialistide endi poliitilisest käitumisest, kuid sotsialistid olid niigi nõrgaks jäänud, suure osa oma populaarsusest maha mänginud ning nende partei oli 1934. aasta veebruaris lõhenenud. Nende üks juhte Karl Ast oli 1933. aasta lõpul oma rahvas pettunult Eestist lahkunud.
    Aga ilma parlamendita valitsemine ja marksistide ahistamine on ikkagi pigem halvemad võimalused. Tõenäoline - tõsi - kuid muidugi ei saa kunagi väita, et päris kindel - on see, et põhiseaduslik rahvavalitsuslik kord jäänuks Eestis ka peale vabadussõjalaste võimuletulekut püsima. Samuti või veel enam juhul, kui valimiste tulemusena oleks moodustatud koalitsioonivalitsus vabadussõjalaste osavõtul, mis ongi tõenäoline. Ning unustada ei tasu, et riigivõimu poliitika ei saanud rahva enamuse tahet eirata, sest 1933. aasta konstitutsioon tagas rahvale võimaluse refererendumeid algatada ja seadusi ja ka põhiseadust muuta. 
    Adamson aga lõpetab järeldusega, et vabadussõjalaste mahasurumine ehk riigipööre “oli üldiselt õige ja õigustatud.”
   
Pätsi-Laidoneri motiivid riigipöörde teostamiseks
Neid oli kahtlemata terve komplekt, ning mõni motiiv võis tõesti sarnaneda Adamsoni poolt väidetuga - aga eelkõige riigipöörajate endi poolt endile sisendatuna -, riigi päästmine noorte ettearvamatute radikaalide käest. Ent olulisem võis olla siiski muu.
    1933. aasta oktoobri rahvahääletus, kus suure häälteenamusega kiideti heaks vabadussõjalaste koostatud põhiseadus, tõi kaasa Eesti sisepoliitilise ummikseisu lahenemise. Kõrvaltvaatav Soome konservatiivne ajaleht “Uusi Suomi” kommenteeris oma 17. oktoobri juhtkirjas olukorda järgmiselt: “Harva on nähtud rahvast nii üksmeelselt üles tõusvat oma sisemise riigielu parandamiseks, nagu seda on teinud Eesti rahvas neil päevil. Vabadussõjalaste võit polnud kerge, kuid seda rohkem põhjust on neil rõõmu tunda. Nende võit on otsustav, sellest hoolimata, et seda võitu on püütud takistada kvoorumi tõstmisega. Selle hääletusega Eesti rahvas on näidanud, et ta on riiklikult küps.”
    Tõepoolest, Soomega võrreldes, kus aga demokraatia säilis, oli kriis Eestis möödunud rahulikumalt. Oli olnud lööminguid, ent mitte poliitilisi mõrvu, nagu Soomes. Ka majanduskriis oli selleks ajaks möödunud või möödumas.
    Konstantin Päts leidis peale rahvahääletust, et eriti rõõmustav on see, et rahvas seaduslikus korras on andnud oma otsuse tuleviku arengu kohta. "See annab tunnistust tema küpsusest, närvide tugevusest, mis viimase aja ärevuses ja kolme rahvahääletuse eelses võitluses rahulikult on vastu pidanud. See peab jätma meist väljapoole hea mulje.” (Hommikleht 17.10.1933). Johan Laidoner aga teatas, et “rahva suur enamus on aru saanud, et praegune riigikord on puudulik ja rahvas tahab näha võimu koondumist, mille juures oleks kergem läbi viia sisemist ülesehitamistööd, samuti ka vabariiki kaitsta väliselt. “Mina ei karda mingit diktatuuri, sest olen arvamisel, et vabadussõjalased seda ei poolda, vaid tahavad jääda demokraatliku korra juure.” (Päevalehe eritelegramm 17.10.1933).
    Ent vähem kui viie kuu pärast, 12. märtsil 1934 panid Päts ja Laidoner toime riigipöörde, põhjendades seda asjaoluga, nagu oleksid vabadussõjalased tahtnud ise riigipöörde korraldada. Loomulikult teadsid nad suurepäraselt, et see on vale, nagu teadis seda ka August Rei. Sotsialistid olid nende teadetega avalikkust eksitanud juba alates 1933. aasta suvest.
    Mis siis oli juhtunud 1933. aasta oktoobri rahvahääletuse ja järgmise aasta 12. märtsi vahel? Uus põhiseadus hakkas kehtima 24. jaanuari keskööst. Harjumäel lasti 21 kahuripauku. Hommikul korraldasid vabadussõjalased tõrvikrongkäigu. Mingeid suuremaid rahutusi ei olnud, ka kohalikud valimised, kus vabadussõjalased said valimiskoondistele antud häälte alusel arvestatuna napi võidu Põllumeeste Kogude ja Asunike Koondise ees, olid toimunud ilma vahejuhtumiteta. Seejuures on tõendamata ja tõenäoliselt ekslik väide, et vabadussõjalaste toetusbaas koosnes eelkõige varem kommunistide ja sotsialistide poolt hääletanutest ning kriisis laostunud väikekodanlastest. 
    Käimas oli riigivanema valimise kampaania, kus kandideerisid Andres Larka, Johan Laidoner, Konstantin Päts ja August Rei. Viimasel suuri võidušansse ei olnud.
    Niisiis oleks raske väita, et vahepeal oleks ühiskonnas juhtunud midagi sellist, mis riigipööret eeldanuks. Küll aga oli muutunud riigipea kandidaatide Pätsi ja Laidoneri seisund. Nende läbirääkimised vabadussõjalastega riigivanema kandidaadiks saamiseks olid nurjunud, seda ilmselt paljudel põhjustel, mille hulgas on ka nende tegelik või arvatav korrumpeeritus, mis tegi nad vabadussõjalastele vastuvõtmatuteks. Igatahes seisid nad teravas võitluses vastamisi edulainel oleva Andres Larkaga. Larkat võimalusi alahindavad väited võib rahumeeli kõrvale jätta.
    22. veebruaril avaldas “Võitlus” pika artikli Johan Laidoneri majandustegevusest. See oli hinnanguvaba dokumentidega tõestatud loetelu Laidoneri ametikohtadest, sissetulekust, varandusest ja võlgadest. Laidoneri sissetulek oli tohutu suur, ent tohutu suured olid ka võlad ning summad, mis valitsus ja Eesti Pank olid ta võlgadest kustutanud. 13. veebruaril oli Laidoner “Päevalehes” väitnud, et tema võlgasid pole keegi maksnud ega tarvitsegi maksta, sest ta kohustused on tasakaalus tema kinnis- ja vallasvaraga. Vabadussõjalased said nüüd uue töötava propagandaväite - Laidoneril on riigipeaks saamise korral võimalus lasta oma võlad kustutada. See Laidonerile väga valus süüdistus osutuski hiljem tõeks; autoritaarajal suur osa ta võlgadest kustutati tõepoolest.
    Vabadussõjalased koostasid samasuguse materjali ka Pätsi kohta, mis kavatseti Ilmar Raamoti teatel avaldada märtsikuu jooksul. Hjalmar Mäe andmete järgi oli Päts sellest kavatsusest teadlik, aga kui ka Hjalmar Mäed mitte uskuda, siis pole kahtlust, et Pätsil endal pidi jätkuma kujutlusvõimet, et seda oletada. Pole teada, mida see materjal tegelikult sisaldas, aga ilmselt pidi seal olema meeldetuletus Harju Panga pankrotist. Aga eriti valus pidi Pätsi jaoks olema teadmine, et avalikkuse ette võidakse tuua tema tasusaamine Nõukogude naftakompaniilt 1930. ja 1931. aastal, st veel isegi sel ajal, kui ta oli riigivanem. Lisaks pidi nii Pätsi kui Laidoneri ärevaks tegema asjaolu, et riigivanema kandidaadiks seadmise kampaania käigus oli 12. märtsiks 1934 Larka kogunud 52 436, Laidoner 18 220, Päts 8969 ja Rei 2786 allkirja. Päts ja Laidoner võisid nüüd selgelt ette kujutada, et Larka võib juba valimiste esimeses voorus absoluutse häälteenamuse saada ning valimiste teist vooru, kus nad võiksid üksteise kasuks kandideerimisest loobuda, ei pruugigi toimuda.
    Nii panid Päts ja Laidoner kolmanda riigivanema kandidaadi Rei toetusel toime riigipöörde. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste noored aspirandid ei teadnud, et nad likvideerivad demokraatia. Aga nii see oli. Vabadussõjalaste juhid arreteeriti, 1933. aasta põhiseaduse kohaseid valimisi ei toimunud kunagi, rahvalt võeti rahvaalgatusõigus. Teiste poliitiliste jõudude mahasurumine toimus järk-järgult hiljem. Arusaamatu on Adamsoni väide, et autoritaarsel režiimil oli igal selle eksisteerimise päeval kuni 1940. aasta juunipöördeni välja eesti rahva enamuse toetus. Millele see väide tugineb? Ning kas on üldse mõtet mõõta toetust erinevatele poliitilistele jõududele olukorras, kus opositsioon on tasalülitatud ja kodanikuvabadused puuduvad?
   
Ajaloolise õiguse jaluleseadmine
Tõsi, vabadussõjalased olid kompromissitud, kuid vaevalt saab seda alles opositsioonis olevate noorte idealistlike poliitikute puhul surmapatuks pidada.
    Võitjate ajaloo kirjutamisele suunab meid omaaegne autoritaaraja propagandamasin. Kuid demokraatlikus ühiskonnas on hääleõigus ka kaotajatel, ning ka neil, keda enam meie seas pole, on õigus õigeks mõistetud saada. Ma ei tea, kas ajaloolise õigluse jaluleseadmine just vabadussõjalaste rehabiliteerimise kaudu on vajalik, võib-olla piisaks ühest reast Riigikogu poolt vastuvõetavast Eesti Vabariigi 100 aastapäeva deklaratsioonis, kus vabandataks kõigi autoritaarajal alusetult represseeritute ees. Nende seas oli nii vabadussõjalasi, rahvaerakondlasi kui sotsiaaldemokraate ja teisi vabu kodanikke, aga tõsi, vabadussõjalasi kõige enam.
    Küll aga on arusaamatu, kui Adamson ja ilmselt ka väidet artikli tutvustusega omalt poolt toetanud “Postimees” (“Eesti padupopulistidest poliitikute nõudmised vabadussõjalased rehabiliteerida võiks lihtsalt tähelepanuta jätta, sest Päts on vapsid juba rehabiliteerinud, kirjutab ajaloolane Andres Adamson”) peab vabadussõjalasi juba rehabiliteerituks 1940. aasta 29. juuni Konstantin Pätsi ja marionettvalitsuse peaministri Johannes Vares-Barbaruse ja siseministri Maksim Unti dekreedi alusel. Sel ajal oli Eesti juba okupeeritud ning ka kõik antud õigusaktid on õigustühised. Vabadussõjalaste seisukohast võib seda arusaamist pidada isegi mõnitamiseks, sest kõnealune dekreet oli antud eelkõige kommunistide amnesteerimiseks ning kohe algasid vabadussõjalaste vastased repressioonid. Pealegi oli tegemist amnestia ehk armuandmisega, mitte rehabiliteerimise ehk süüdistusest vabastamisega. 
    Adamson lõpetab aga oma artikli järeldusega, et vabadussõjalaste rehabiliteerimisnõuded räägivad meile pigem midagi meie endi aja kohta.
    Võib-olla. Kuid tahaks loota, et meie aja kohta ei räägi midagi see, kui kiidetakse heaks valel põhinev riigipööre ja demokraatia hävitamine võimulolijate poolt, põhjendusega, et konkureeriv poliitiline jõud võib kunagi tulevikus ohtlikuks saada. See pole kooskõlas süütuse presumptsiooniga ja vastandub õigusriigi põhimõttele. Kui “Postimees” sellist hoiakut toetaks, missugune mulje paberlehes artiklile alapealkirja andmise põhjal (“Pätsile ja Laidonerile võib palju ette heita, ent populistide poolt ässitatud mässu ärahoidmine oli ainuvõimalik”) ekslikult jääda võib, siis tasuks tõsiselt muretseda, ning muidugi mitte ainult mineviku pärast.

Autor tänab kolleeg Ago Pajurit heade nõuannete eest.
Objektiiv, 25. september 2017.

Kommentaare ei ole: