30.07.18

Tuleva aasta rändepoliitika otsused võivad osutuda Eesti pöördepunktiks

Jaak Valge ja Aimar Altosaar.


Eesti rahvastiku ja majanduse areng on olnud omapärane. Okupatsiooniaastatel sarnanes Eesti rändearengult mitte välispiiriga kindlalt suletud Ida-Euroopa riikide, vaid nende Põhja- ja Lääne-Euroopa riikidega, mis olid alates 1950. aastatest massiimmigratsiooni sihtmaad. Selle tulemusel hoiab Eesti praegu Euroopa Liidus Luxemburgi järel teist kohta välispäritolu rahvastiku osakaalu poolest (33 protsenti tööealisest rahvastikust Eurostati tänavustel andmetel).
    Teine meie ühiskonna eripära, mida alati tasub meeles pidada, on aga asjaolu, et ehkki Eestit iseloomustas sarnaselt Põhja- ja Lääne-Euroopa maadega varane demograafiline nüüdisajastumine, oleme oma lääne- ja põhjapoolsete naabritega võrreldes pigem vaene või keskmiselt jõukas ühiskond. Sellal, kui meie praeguse väljarände peamine sihtmaa Soome oma jõukusehüppe tegi, tammusime meie majandusarengu ummikteel.
    Meie artikli eesmärk on arutleda, kas viimastel aastatel kasvanud sisserände maht on meie ühiskonna tuleviku seisukohalt otstarbekas.
    Neiks arutlusiks on enam kui paras aeg, sest riigikogu juures töötava rahvastikupoliitika komisjoni eesmärk on koostada Eesti rahvastikupoliitika alused aastateks 2018–2035. Siseministeeriumi juures oleva sisserände regulatsioooni töörühma eesmärk on aga sobiva töörändepoliitika ettepanekute väljatöötamine nii lühemaks kui ka pikemaks ajaks, arvestades viimasel juhul rahvastikupoliitika aluste arengukava raame.
    Mõnekümne aasta pärast võidakse just neid 2018. aasta otsuseid pidada meie ühiskonna arengu pöördepunktiks. Ent siis on see juba ajaloo teema, mida tagantjärgi muuta ei saa.

Asendusränne ei ole lahendus

Aastakümneid taastetasandist allpool püsinud sündimuse tõttu hakkab Euroopa rahvastik järgmisel kümnendil kahanema ning samal ajal väheneb ka tööealise elanikkonna osakaal – või täpsemalt nende osakaal, keda täna peetakse tööealiseks.
    Selle probleemi mehhaaniline lahendus võiks olla asendusränne, eriti tööealiste sisseränne, mis korvaks omamaise rahvastiku ja tööjõu kahanemise.
    See ei ole tegelikult lahendus. Tõepoolest, hoolimata sellest, et palju räägitakse migratsiooni hüvedest, ei kasuta asendusrännet ükski Euroopa riik. Eestis tuleks tööealiste arvu praegusel tasemel hoidmiseks 25 aasta jooksul vastu võtta umbes 170 000 uut sisserändajat, kaugemas tulevikus aga hoopis rohkem. Seega esialgu peaks sisseränne väljarännet ületama ligikaudu 7000 inimese võrra aastas, mis läheneb okupatsiooniaegsele suurusjärgule (Luule Sakkeus, Jerome McKibben, Allan Puur, Leen Rahnu, Liili Abuladze «Rahvastikuprognoos erinevate rändestsenaariumide korral», Eesti inimarengu aruanne 2016/2017, lk 64). Lisaks juhib rahvastikuprofessor Allan Puur tähelepanu Rootsi kogemusele: Rootsi sisserändajate – kellest pool pärineb väljastpoolt Euroopat – sündimus on teises põlvkonnas madalam kui põlisrahval. Eestile oluliste rände lähteriikide Venemaa ja Ukraina puhul võib tendents olla veelgi ilmsem. Sellest järeldab Puur, et suur sisseränne neist riikidest võib Eesti tulevikuvananemise pidurdamise asemel sellele hoopis hoogu juurde anda (Allan Puur «Kui palju on Eestis inimesi aastal 2100?», PM 3.06).
Ehkki olemasolevad rändeandmed ei ole täpsed, näib, et Eestis on viimastel aastatel alanud rändepööre: välja- ja sisserände voog on pöördumas sisserände kasuks. Oleme muutumas või juba muutunud rände lähteriigist rände sihtriigiks. Seejuures on eriti rõõmustav, et Eesti kodanike välja- ja naasevränne on tasakaalustumas või vähemalt ei ületa põliselanike väljaränne naasevrännet enam nii suurelt kui varem.
    Ent teisalt tuleb teadvustada, et viimasel veerandsajal aastal on Eesti olnud väljarändest tingitud rahvastikukao poolest Euroopa Liidu riikide tipus (Allan Puur, Luule Sakkeus «Ränne ja Euroopa demograafilised väljakutsed», Eesti inimarengu aruanne 2016/2017, lk 27 ja 29). Aastatel 2000–2015 on Eestisse endiselt Nõukogude Liidu alalt tulnud 7000 inimest rohkem kui sinna lahkunud, ent samal ajal on Eesti kaotanud u 37 000 inimest kõrge heaolutasemega Euroopa riikidele (Alis Tammur, Tiit Tammaru, Allan Puur «Kas Eestis toimub rändepööre? Välisrände suundumused 2000–2015», Eesti inimarengu aruanne 2016/2017, lk 39).
    See tähendab ühelt poolt, et olemegi justkui juba olnud oma rahvastiku väljavahetamise teel. Teisalt – positiivselt mõeldes – on aga tähelepanuväärselt palju neid Eesti inimesi, kes on enamasti parimas tööeas ja võiksid Eestisse naasta: viimase rahvaloenduse ajal (2011) Eesti kodakondsusega ligi 60 000 ning Eestis sündinuid üle 70 000 (Eesti Statistika, blog.stat.ee/2015/02/18/eesti-kodakondsuse-ja-paritoluga-inimesed-euroopas/). Praeguseks kindlasti rohkem.
    Paraku ei jää see ressurss igaveseks õiget tagasituleku aega ootama.

Kümmekonna aastaga Viljandi jagu inimesi

Kui jätta kõrvale Euroopa Liidu kodanikud ning naasevrändajad, võib Eestisse elamisloa alusel saabunud jagada kolme suuremasse gruppi: töörändajad, pererändajad ja õpirändajad. 2016. aastal oli neid siseministeeriumi andmetel kokku 3723. Lisaks üle paarisaja teistel põhjustel tulijat, seega kokku ligi 4000.
    Töörändajaid nn kolmandatest riikidest (peamiselt Ukrainast ja Venemaalt) asus Eestisse elamisloa alusel siseministeeriumi andmetel 2015. aastal 1231 ja 2016. aastal 1346. Töörändajatele peab tööandja maksma Eesti keskmist töötasu. See nõue jõustus tööandjate survel tänavu jaanuaris, varem oli nõutav 1,24-kordne Eesti keskmine brutokuupalk. 2015. aastal oli siseministeeriumi andmetel neist vaid pisut üle kolmandiku kõrgharidusega. Koos pereliikmetega, kelle Eesti peab samuti vastu võtma, on Ukrainast ja Venemaalt pärit inimesi Eestisse viimasel kahel aastal ümber asunud tõenäoliselt paari tuhande ringis aastas. Nimelt sai siseministeeriumi andmetel 2015. aastal Eesti elamisloa 1362 Ukraina ja 848 Venemaa kodanikku. Lisagem, et ka õpirändajana Eestisse saabunud võivad soovi korral hiljem lihtsustatud korras Eestisse tööle jääda, kuid siinses arvestuses ei kajastu.
    Kuid see pole kaugeltki kõik. Ülalmainitutele lisaks on kõikide riikide kodanikel võimalik Eestis töötada kuni üheksa kuud aasta jooksul ka ilma elamisloata – lühiajalise töötajana. Taotluse võib tööandja esitada hõlpsalt, ka e-posti teel. Taotluse võib tööandja esitada hõlpsalt, ka e-posti teel. Politsei- ja piirivalveameti 31. oktoobri andmetel on selliseid inimesi tänavu Eestisse lubatud juba 6238.
    Peale selle töötavad Eestis lähetuslepingu alusel mõnes teises Euroopa Liidu riigis tööle võetud ja Eestisse lähetatud, kes samuti siinses arvestuses ei kajastu. Kui palju on neid, ning missugust palka nad saavad, ei tea paraku mitte keegi (www.postimees.ee/4140033/rohkem-valistoolisi-eestisse-ei-mahu).
    Sisserännet Eestisse peaks reguleerima sisserände piirarv, mille suuruse määramisel lähtuti omal ajal põhimõttest, et Eesti ühiskond suudaks lisanduvad inimesed lõimida. Esialgu oli sisserände piirarv 0,1 protsenti Eesti elanikkonnast ning piirangu alla kuulusid kõik rändeliigid. Järk-järgult on sisserände piirarvu alt vabastatud rea riikide kodanikud (lisaks Euroopa Liidule Norra, Šveits, USA, Jaapan) ja rändekategooriad (pereränne, IKT erialal ja iduettevõtluses tööleasujad) ning kuigi praegugi on sisserände kvoot sama (2017. aastal 1317 inimest) ning välismaalaste seaduses deklareeritakse, et Eestisse elama asuvate välismaalaste arv on piiratud sisserände piirarvuga, on nüüd sisserändekvoodil migratsiooni reguleerimisel vaid sümboolne tähendus. Kvoot reguleerib peamiselt töörännet, seejuures kaugeltki mitte kogu töörännet.
    Kuid siseminister Andres Anvelt on öelnud, et sisserände piirmäär on praeguseks selgelt ajale jalgu jäänud, millest võiks välja lugeda, et minister soovib (töö)rännet Eestisse veelgi intensiivistada. Kuigi isegi senise trendi jätkudes oleks meil juba kuue kuni kümne aasta pärast Viljandi linna jagu uusi, peamiselt venekeelseid inimesi, kes lõimuvad väga suure tõenäosusega mitte eestlaste, vaid pigem siinse vene kogukonnaga. Kas me oleme selleks valmis?

Kas sisseränne on majanduslikult kasulik?

Isegi kui oleme selleks valmis või kui meie eesmärk on Eesti territooriumi rahvastamine selleks, et siin saaks võimalikult suures mahus toota, tuleb arvestada, et sisserännanute keskmine töötusmäär on kõrgem kui riigissündinute oma. Ning majanduskasvu aeglustumisel või majanduskriisi saabumisel sattub eriti tugeva löögi alla just immigrantrahvastik – nii hiljuti kui ka varem riiki saabunud. Näiteks 2010. aastal tõusis töötuse määr eestlaste seas 12, eesti keele oskuseta mitte-eestlaste seas aga 33 protsendini (Siim Krusell «Etnilised lõhed tööturul ja majanduskriisi mõjud», Sotsiaaltrendid 7, 2016, lk 39).
    Kindlasti on Eestile kasulik tippspetsialistide sisseränne. Kuid kvoodi, lühiajalise töörände või lähetuslepingu alusel Eestisse saabuvad töörändajad ei ole valdavalt tippspetsialistid. Nad on peamiselt sinikraed, kes asuvad tööle põhiliselt ehitusse, töötlevasse tööstusesse ja teenindusse.
Sellise töötajarühma sisseränne ei soodusta innovatsiooni ega meie oma tööjõu tagasipöördumist. Veel enam – palga suhtes leplikumate välistöötajate lisandumine tõrjub olemasolevatki tööjõudu välja.
    Odav tööjõud kinnistab aga Eesti odavale tööjõule orienteeritud majandusstruktuuri, kinnitab Tartu Ülikooli majandusprofessor Raul Eamets. Norra majandusteadlane, Tallinna Tehnikaülikooli professor Erik S. Reinert demonstreerib, miks vaesus tähendab just vaestele riikidele omastele toodetele spetsialiseerumist. «Kui suured vahed palkades on juba tekkinud, jagab maailmaturg majanduslikud tegevused, mis nõuavad oskusteta töölisi ja kus tehnoloogia areng pole võimalik, automaatselt maadele, kus on madalad palgad.» (Erik S. Reinert «Globaalne majandus: kuidas rikkad rikkaks said ja miks vaesed vaesemaks jäävad», Varrak, 2013, lk 77–79)
    Loomulikult ei kuulugi Eesti enam vaeste maade hulka. Ent on muu Euroopa kõrval kõike muud kui rikas ning tootlikkuse tasemelt oleme Euroopa Liidu keskmisest ikka veel ligi 25 protsenti maas (riigikantselei.ee/et/eesti-2020-eesmargid). Praegune majandustõus annab meile mitte ainult võimaluse saada naasevrände kaudu osa oma tööjõust tagasi, vaid ka võimaluse keskenduda innovatsioonile ning teha arenguhüpe. Selline võimalus ei pruugi lähiaastakümnetel korduda.
    Pealegi on meil olemas arvestataval määral head tööjõuressurssi, mille rakendamine on kehva juhtimisoskuse, aegunud organisatsioonikultuuri, hoiakute ja eelarvamuste taga. Kui 2/3 töölkäivatest ei ole rahul oma igapäevase tööga, kui noori põlatakse tööturul, kuna neil on vähe kogemusi ja vanu sellepärast, et kogemusi on liiga palju, siis võime järeldada, et me ei oska hinnata oma kõige väärtuslikumat vara – kõrge töömotivatsiooniga ja nüüdisaegsete oskustega inimesi.
Uute tehnoloogiate kasutusele võtmine ja majandusstruktuuri muutmine, keskendudes valdkondadele, mis loovad tööturul uusi võimalusi eakatele, on paratamatu. Mida varem ja jõulisemalt sellega alustame, seda parem.
    Tartu Ülikooli majandusteooria õppejõud Viktor Trasberg kinnitas juba aasta tagasi, et Eesti praegune odavamal ja lihtsamal tööl ning Euroopa toetusrahal põhinev majandusmudel on end lõplikult ammendanud (www.pealinn.ee/majandus/viktor-trasberg-eesti-odaval-toojoul-pohinev-majandusmudel-on-n177461). Pealegi on ühiskonnas muutusteks positiivne pinnas olemas, sest 72 protsenti Eesti elanikest ei poolda sisserände suurendamist (www.postimees.ee/4218143/kusitlus-eesti-kodanikud-ei-poolda-sisserandajate-piirarvu-suurendamist). Erinevalt okupatsiooniajast saame praegu oma immigratsiooni- ja majanduspoliitika üle ise otsustada.
    Kuid lühinägelik on teha neid otsuseid kinniste uste taga ja uisapäisa. Riigikogu rahvastikupoliitika töörühma juhi Siret Kotka-Repinski arvates aga piisab mõnest paaritunnisest kohtumisest, et koostada Eesti rahvastikupoliitka põhialused, mis on tema sõnutsi kaunis sünnipäevakink Eesti Vabariigi juubeliks.
    Kingitusi tehakse juubilaridele juba tehtud töö eest. Rahvastikupoliitika on meile aga hädavajalik tulevikuks. Kui tõesti jätkub tahet midagi Eesti rahvastiku tulevikukindluse suurendamiseks ära teha, tuleb selleks kaasata parim teadmine ning võtta piisavalt aega, et töötada välja teostatavad ja Eesti ühiskonna ootustele vastavad soovitused.
    Üks on siiski kindel – mehhaanilise iibega ehk lõdvaks lastud sisserändepoliitikaga ei lahendata ühtegi pikaajalist rahvastiku- ega majandusprobleemi, vaid pigem tekitatakse neid juurde.

Autorid tänavad Eesti demograafia keskuse juhtivteadurit Allan Puuri märkuste ja ettepanekute eest.
Postimees, 8. detsember 2017

Kommentaare ei ole: