31.07.18

Referendum kooseluseaduse küsimuses: kaotada pole midagi

Need nelikümmend parlamendisaadikut, kes 2014. aasta kevadel andsid Riigikogu menetlusse eelnõu, mille eesmärgiks oli luua samasoolistele paaridele võimalus oma kooselu registreerida, võisid olla ajendatud heast tahtest. Nad võisid prognoosida, et küsimus tekitab ühiskonnas tugevat vastukaja, ent vaevalt oletasid nad, et kooseluseadus jääb aastateks parlamenditöö kvaliteeti märgiliselt iseloomustama. Paraku mitte plussmärgiga. Vastasel korral poleks nad nii ülepeakaela käitunud ning oma argumentatsiooniga õli tulle valanud.
    Seadus võeti parlamendis vastu 9. oktoobril 2014. aastal 40 häälega 38 vastu. Seejuures ei hääletanud ükski fraktsioon monoliitselt: puudujaid või mittehääletanuid oli kõigis rühmades. Seaduse § 26 kohaselt pidi kooseluseadus jõustuma 1. jaanuarist 2016 koos rakendusaktidega.
    Kuna rakendusaktide jõustamiseks tuleb muuta ka haldus- ja tsiviilkohtumenetluse ning kodakondsuse seadust, on nende vastuvõtmiseks nõutav Riigikogu täiskoosseisu häälteenamus ehk 51 või enam häält. Eelmises Riigikogus niipalju poolthääletajaid ei olnud. Olukord ei muutunud ka uute valimiste tulemusena, või kui muutus, siis mitte kooseluseaduse pooldajatele soodsamaks. Igatahes on ka 2015. aasta kevadel kokku tulnud XIII Riigikogus puudunud rakendusaktide vastuvõtmiseks vajalik täiskoosseisu häälteenamus.
    Ent häälteenamust ei ole ka kooseluseaduse tühistamise pooldajatel. Eelmisel ja käesoleval aastal on parlament hääletanud kolmel korral tühistamise eelnõu menetlusest välja.
    Tulemuseks on õiguslik ebaselgus - erinevad juristid, ametnikud ja poliitikud tõlgendavad seadust erinevalt. Kooseluseadus justkui kehtib, ent ei kehti ka, sest selle rakendamine ei ole tagatud.
    Kooseluseadus on kütnud ühiskonnas kirgi rohkem kui ükski teine iseseisvumise taastamise järgne õigusakt. On paradoksaalne, et ehkki kooseluseaduse täies mahus jõustamine ega ka tühistamine ei tooks kaasa mingeid erilisi kulutusi, on kooseluseaduse menetlemine ja tõlgendamine teinud temast Eesti kõigi aegade kõige kallima õigusakti. Riigikogu liikmed, ametnikud ja juristid on kulutanud tuhandeid töötunde oma väärtuslikku tööaega ning maksumaksja raha, mida läheks hädasti vaja teiste küsimuste lahendamiseks. Kodanikuaktivistid on seaduse toetamiseks või mahalaitmiseks kulutanud aega, raha ja närve. Lisaks on kaotsi läinud tohutul hulgal hindamatu väärtusega sotsiaalset kapitali ning poliitikute usalduskrediiti.
    See ei tähenda iseenesest, et küsimus oleks tähtsusetu, ning kahtlemata on ebaõige seostada kooseluseadust vaid nende inimeste huviga, kes oma kooselu registreerida võiksid soovida. Ent kooseluseaduse küsimus polariseerib ühiskonda asjatult ka neis küsimustes, mis ei tohiks olla kooseluseadusega seotud, nagu Venemaa- ja läänemeelsus, globalism ja iseseisvusmeelsus. Ning see, mis kooseluseadusega toimub, on paigaltammumine, viljaka dialoogi puudumine. Edenemist pole, ning lahendust ei paista ka tulevikus. 2019. aasta Riigikogu valimistel võib kooseluseadus taas peateemaks kujunedes teised küsimused tahaplaanile suruda. Vaevalt see ühiskonna kui terviku huvidele vastab.
     Enne eelnõu teist lugemist oktoobris 2014 tegi IRLi fraktsioon ettepaneku korraldada seaduseelnõu üle rahvahääletus, mis jäi aga toona heaks kiitmata: poolt hääletas 35 ja vastu 42 saadikut.
    Referendumid sellistes küsimustes on mujal maailmas levinud praktika. Pärast IRLi ettepanekut st pärast 2014. aastat on neid Euroopas toimunud kolm - Slovakkias, Iirimaal ja Sloveenias, hiljuti ka Austraalias. Kõik nad on lõppenud erinevate tulemustega, ent küsimus on jõudnud selge lahenduseni. See ei tähenda, et olude ja hoiakute muutudes tuleks välistada teistsuguseid otsuseid ja uusi referendumeid.
    Kooseluseaduse täies mahus kehtimapanemise või tühistamise küsimus ongi klassikaline referendumiküsimus. Esiteks on tegemist väärtusotsusega, mille puhul ei ole tingimata vajalikud spetsiifilised erialateadmised, teiseks on tegemist küsimusega, mille puhul eraldusjoon ei lähe erakondade ja erakonnapooldajate vahelt. Ühes erakonnas ja ühe erakonna pooldajate hulgas võib olla nii pooldajaid kui vastaseid. Eesti praeguse olukorra erijooneks, ning eriti tugevaks argumendiks referendumi korraldamise kasuks on aga asjaolu, et parlament on jõudnud ummikusse, kust väljapääsu ei paista. Nii on täna rahvahääletuse vajadus märksa selgem, kui kolm aastat tagasi, mil IRL parlamendis referendumiettepaneku tegi. Demokraatlikus ühiskonnas on rahva hoiakud ja tahe ning seadused poliitiliste lahenduste aluseks. Ühiskonda ei tohi põhimõtteliselt hoida eemal poliitiliste lahenduste leidmisest. Eriti neis küsimustes, kus kired pikka aega üleval on olnud ning kus rahvaesindajad pole suutnud kasvavat probleemi ise ära lahendada.
    Meie kooseluseaduse referendum ei tähenda rahvahääletust samasooliste abielu, vaid konkreetse seaduse üle. Hääletusele pandav küsimus peaks olema sõnastatud piisavalt selgelt, nii, et üks vastus tähendaks kooseluseadusele rakendusaktide kehtestamise pooldamist (st kehtestamist täies mahus), teine aga kooseluseaduse tühistamist. Loomulikult peaks küsimus olema täiesti neutraalne, mitte suunama vastajaid ühe või teise vastuse poole. Olgu siinkohal toodud näide (mis küll ei pruugi kaugeltki kõige parem olla): “Kas Teie olete kooseluseaduse ja kooseluseaduse rakendusaktide jõustamise poolt?” (Vastusevariandid “JAH”; “EI”).
    Eesti Vabariigi põhiseaduse § 56 kohaselt teostab kõrgeimat riigivõimu rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu nii Riigikogu valimistega kui ka rahvahääletusega. Rahvas on saanud pärast iseseisvuse taastamist Riigikogu valida seitsmel korral, rahvahääletustel osaleda aga vaid kahel korral. Riigikogu saab eelnõusid või muid riigielu küsimusi rahvahääletusele panna lihthäälteenamusega. Parlamendil ei ole kooseluseaduse rahvahääletusele panekuks juriidilisi piiranguid.
    Rahvahääletuse korral - olgu tulemus üks või teine - saaks protsess aga ausa lõpu, lahendaks ummikseisu, vähendaks poliitika võõrandumist ning suurendaks ühiskonna sidusust. Vähemusse jäänud poolele on ühiskonna enamuse arvamuse aktsepteerimine alati poliiteliidi otsuse aktsepteerimisest kergem. Praeguse seisuga pole kumbki osapool nii ehk nii rahul.
    Seega pole kaotada midagi. Küll aga on olemas konkreetne, olemuslikult demokraatlik võimalus ühiskonda ärevil hoidva probleemi lahendamiseks.

Ilmunud pealkirja all: Vajame kooseluseaduse referendumit. Õhtuleht, 13. detsember 2017

Kommentaare ei ole: