30.07.18

Protsess II: Risto T. juhtum


Esimese maailmasõja esimestel aastatel kirjutas juudi päritolu Austria-Ungari jurist Franz Kafka teksti nimega “Protsess”, mis sai kirjandusklassikaks.
    Nimelt isiku ja võimu suhte absurdsuse kujutamise klassikaks tingimustes, mil võimuaparaat oli ühiskonnast võõrandunud, nagu lagunevas Austria-Ungari impeeriumis.
    Ühel hommikul teatavad kaks ootamatult Josef K. juurde ilmunud ametnikku, et ta on vahistatud. “Paistab küll,” ütles K. “Ja mispärast?” küsis ta siis. “Me ei ole volitatud teile seda ütlema.”” Vahistatus on siiski tinglik. Josef K.-le teatatakse, et ta peab ootama. “Teie asja uurimist on alustatud, ja te saate omal ajal kõik teada.” Josef K. tahab näha oma vahistamiskorraldust. “Mis te õige mõtlete? Kas te mõtlete, et see teie neetud suur protsess rutemini lõpule jõuab, kui te meiega, oma valvuritega, isiku kindlakstegemise ja vahistamiskäsu üle vaidlete?” K. saab teada, et ta peab ilmuma kohtusse, ning otsustab endamisi, et ametnike enesekindlus tuleb lihtsalt rumalusest. “Paar sõna mõne minuga üheväärse inimese suust tooks asjasse hoopis enam selgust kui kõige pikemadki kõnelused nendetaolistega.”
    Kuid kohus, mis justkui on kohus ning ei ole ka, selgust ei too, peale selguse, et vaidlevaid pooli ei ole - kõik ametnikud on Josef K. vastu. Protsess, mille reeglid on süüdistatavale tundmatud, ei edene, kuid Josef K. märkab, et ta hakkab oma tuttavate ja kolleegide isolatsiooni sattuma. Josef K. satub masendusse ja muutub passiivseks.
    Kõik üritused süüasja sisus selgust tuua jooksevad liiva. Õigusemõistmist nähtavasse maailma tuua ei õnnestu. Otsustajad on kusagil kättesaamatus kõrguses või sügavuses, anonüümsed, süüdistatav näeb vaid täideviijaid, kes ei tea midagi, ei taipa tuhkagi ega tahagi midagi taibata või teada. Isiku dialoogi seaduse, kohtuniku või seadusandjaga ei teki. Õigust mõistab süvariik. Kaitse ettevalmistatud dokumendid ei saa neis tingimustes midagi muuta, pealegi on teada, et neid ei arvestata. K. on justkui juba ette süüdi mõistetud ning justkui ei ole ka.
    Mõne aja pärast tulevad Josef K juurde otsuse täideviijad. Lootus kaaskodanike abile luhtub. Josef K. hukatakse. Ta ei saa kunagi teada, kas ja milles ta süüdi oli.
   

***

Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatakse, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Põhiseaduse § 11 sätestab, et isikutele seatavad piirangud ei tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.
    Need õigused ja vabadused on Eestis demokraatlikule riigile kohased. Põhiseaduse § 12 kohaselt on kõik on seaduse ees võrdsed, kedagi ei tohi diskrimineerida poliitiliste veendumuste tõttu, § 13 kohaselt kaitstakse kõiki riigivõimu omavoli eest. Põhiseaduse § 22 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus ning § 24 kohaselt on igalühel õigus olla oma kohtuasja arutamise juures. § 27 sätestab, et perekond on riigi kaitse all. Põhiseaduse § 36 järgi on igal eestlasel õigus asuda Eestisse. Põhiseaduse § 40 kohaselt on igaühel südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus, § 41 kohaselt on igaühel õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele ning kedagi ei saa veendumuste pärast võtta õiguslikule vastutusele, ning § 45 kohaselt on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni. Põhiseaduses loetletud õigused ja vabadused kehtivad võrdselt nii Eesti kodanikele kui ka Eestis viibivatele välisriikide kodanikele.
  Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes toonitatakse õigusselguse põhimõtet, mis keelab riigivõimu omavoli ja tagab, et üksikisikul on võimalik riigiorganite käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja sellega arvestada. Samuti tõstetakse põhiseadust kommenteerinud Eesti tippjuristide poolt esile salajase õiguse keeldu.
    Hea haldustava aluseks on aga arusaam, et avaliku võimu poolt isiku suhtes otsuste tegemisel tuleb isik kaasata menetlusse ning anda talle võimalus väljendada oma seisukohta. Samuti tuleb isikule selgitada tehtava otsuse põhjuseid. Sellega väljendab riik oma austust isiku väärikuse vastu.
    Need põhimõtted tähendavad, et Eesti on demokraatlik õigusriik. Austria-Ungari multikultuurse impeeriumi kokkuvarisemise-eelsest olukorrast inspireeritud “Protsess” peaks saama tänapäeva Eesti ühiskonnaga tekitada sama vähe dialoogi, kui tekkis “Protsessi” peategelasel oma riigi süvavõimuga.

***

Ühel 2015. aasta detsembrikuu pealelõunal ilmusid just oma Tartu kodust väljuva Risto T. majja kaks ametnikku, kes ta vahistasid. Tõlgina töötav Risto T. on Soome kodanik, kes tunneb end eestlasena: räägib eesti keelt emakeelena, on aastaid Eestis elanud ja soovib jätkuvalt elada Eestis koos eestlannast kaasaga.
    Nüüd sai Risto T. aga tutvuda dokumendiga, et tal pole siiski oma kodus elamise õigust, kuna talle on mõni päev varem kehtestatud 5-aastane sissesõidukeeld Eestisse. Erinevalt Josef K. juhtumist oli Risto T. vahistamine reaalne: ta sõidutati vilkuritega autos Tallinna, kust saadeti laevaga Soome. Risto T. küsimusele, kuidas kavatsetakse ta seoses oma väärteoga üle kuulata, kui ta välja saadetakse, vastas ametnik Kafka “Protsessi” vaimus: „Ei tea“.
    Sissesõidukeelu kehtestamise aluseks oli Kaitsepolitseiameti informatsioon, kus toodi keelu põhjuseks, et Risto T. kahjustab äärmuslasena Eesti Vabariigi rahvusvahelist mainet ning olukorras, kus Eestisse asub lähiajal elama arvestatav hulk teisest rahvusest, rassist ja religioonist inimesi, tuleb Risto T. tegevuses näha ohtu Eesti Vabariigi sisejulgeolekule, avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele. Ühtlasi tehti talle teatavaks, et tema suhtes on alustatud väärteomenetlust. Kaitsepolitseiameti teabes oli kirjeldatud ka seda, nagu oleks Risto T. varem oma tegevusega kahjustanud Eesti rahvusvahelist mainet ja tekitanud siseriiklikke pingeid, mistõttu alustati tema suhtes 2006. aastal kriminaalmenetlust. Kuid kirjeldatud kriminaalasi lõpetati 2008. aastal süüdistust esitamata. Ehk Risto T. tegevuses õigusrikkumisi ei tuvastatud.
    Tolsamal arreteerimise päeval otsisid ametnikud läbi Risto T. kodu ning võtsid ära umbes 1000 eurot sularaha, paar tuhat raamatut, kaks Risto T.-le kuulunud telefoni ja kaks arvutit, üks Risto T. elukaaslase kadunud emale kuulunud arvuti ja hulgaliselt teisi asju. Nüüdseks on raha lõpuks tagastatud, ent asjade tagastamise üle toimunud kirjavahetusest võiks õnnis Franz Kafka uue inspiratsioonipuhangu saada. 1. märtsil 2016 küsis Risto T., millal ta oma töövahendid ja teised asjad tagasi saab. Ühelauselise vastuse koostamiseks - asjade tagastamise küsimus otsustatakse peale semiootilise ekspertiisi teostamist - kulus terve kuu ning kiri on salastatud kuni 2091. aastani. Küsimusele, kuidas saavad töövahendid - arvutid ja telefonid - olla semiootilise ekspertiisi objektideks (nende seadmete sisu kopeerimiseks kuluks ehk mõni tund), vastati samas sürrealistlikus stiiilis küsimusest mööda, et väärteo menetluse eesmärgiks on välja selgitada, kas tegemist on vaenu õhutamisega, ning ühtlasi on väärteomenetluse eesmärgiks ka süüteo toimepanemise takistamine. Taas on kiri salastatud kuni 2091. aastani.
    Risto T. alustas oma õiguste taastamiseks kohtuasja. Meenutagem, et põhiseaduse kohaselt on igalühel õigus olla oma kohtuasja arutamise juures. Risto T. aga - erinevalt Josef K.-st oma kohtuasja arutamise juures viibida pole saanud, sest - nagu Kaitsepolitseiamet 15. veebruaril 2016 kohtule teatas - põhiseaduse kohaselt on küll igalühel õigus olla oma kohtuasja arutamise juures, kuid Risto T. kohta see ei kehti, kuna ta ei viibi Eestis. Nii on alama astme õigusaktiga, mille põhjal saadeti isik välja, tehtud võimatuks tema põhiseadusest lähtuva õiguse realiseerimine.
    Pealegi ei tohi põhiseaduse kohaselt kedagi käsitleda süüdi olevana enne, kui ta on süüdi mõistetud. Risto T.-d aga karistati ilma, et teda oleks süüdi mõistetud - veel enam - ilma, et teda oleks kunagi milleski süüdi mõistetud, lihtsalt teadmata argumentidele tugineva väite alusel, et ta võib tulevikus olla ohtlik. Ning Kaitsepolitseiameti arvates peabki sissesõidukeeld kehtima jääma ka süü puudumisest hoolimata. Nimelt Kaitsepolitseiameti kirjas Tallinna Halduskohtule 2. detsembrist 2016 kinnitatakse, et kõnes olevas haldusasjas ei ole vaja tõendada, et kaebaja oleks käitunud õigusvastaselt, sest sissesõidukeeld kehtestati prognoosi põhjal, et isik võib tõenäoliselt muutuda ohtlikuks. Millele see prognoos põhineb, st kuidas ja mille vastu Risto T. reaalselt eksinud on, selle võib Risto T. teada saada juba 2057. aastal, sest seniks on Kaitsepolitseiamet selle teabe salastanud.
   Küllap vallandaks selline asjade käik õndsas Kafkas taas loomingulise palangu.
    Protsessi ring ongi sulgumas, Kaitsepolitseiamet antud suunised on olnud kohtule täitmiseks: Tallinna Halduskohtu otsusega 16. veebruarist 2017 kinnitati uuesti üle Kaitsepolitseiameti 2015. aasta põhjendused, mille alusel Risto T. välja saadeti, st Eestisse asub lähiaastatel elama arvestatav hulk teisest rahvusest, rassist ja religioonist inimesi, ning neis tingimustes võib Risto T. osutuda ohtlikuks.

***

Kaitsepolitseiameti äsjailmunud aastaraamatus aga hoopis osatatakse neid, kes on alusetult suureks puhunud hirmu pagulaste saabumise ees. Samuti teatas Kaitsepolitseiameti peadirektor 12. aprillil 2017, et äärmuslikud vaated iseenesest ei ole Eestis keelatud. “Äärmuslikult meelestatud inimestel, kes teatud ideoloogiat propageerivad, on samuti põhiseaduse poolt garanteeritud usuvabadus ja oma vaadete propageerimine täpselt senikaua, kuni nad ei õhuta otseselt vägivalda, ja selliseid juhtumeid me ei ole fikseerinud.”
    Nii tuleb järeldada, et Eestis on tegemist kahe Kaitsepolitseiametiga. Esimene eesotsas peadirektori endaga seisab vankumatult Eesti Vabariigi põhiseaduse kaitsel, võideldes seega ühtlasi teise, põhiseaduslikke õigusi kafkalikult naeruvääristava ja kafkalikult käituva Kaitsepolitseiameti vastu.
    Esimene Kaitsepolitseiamet teatab kodulehel, et vajab edu saavutamiseks elanikkonna toetust ja usaldust, teine Kaitsepolitseiamet loob aga riigis Nõukogude režiimi sarnast hirmuõhkkonda. 
   Risto T. saadetigi esimest korda Eestist välja 1985. aastal, Nõukogude režiimi vastaste trükiste levitamise pärast.
    Mõni aasta peale seda, kui Franz Kafka oli Josef K. kuju loonud, varises teda inspireerinud keskkond ehk Austria-Ungari kummituslik impeerium kokku. Mõni aasta pärast Risto T. esimest väljasaatmist varises kokku ka Nõukogude absurdi impeerium.
    Küsimus ei ole Risto Teinoneni isikus või tema ideoloogias, mida siinkirjutaja ei kaitse. Küsimus on Eesti õiguskorras, mida peaksime kaitsma. Sest Josef K. kombel hirmudes ja masendusse sattudes variseb kokku Eesti õigusriik.
Objektiiv, 24. aprill 2017.
 

Kommentaare ei ole: