29.07.18

Priit Dieves juhtum kui signaal ühiskonnale
Eestis pole just tavapärane, et töötaja vallandatakse arvamusloo avaldamise tõttu ajalehes. Või vähemalt pole seda tehtud otse ja varjamatult. Järva-Jaani kooli ajalooõpetaja magister Priit Dievesega nüüd aga just nõnda juhtus. Kooli direktor põhjendab oma käskkirjas vallandamist Dievese artiklis “Lastetud naised, laske oma ülikõrge latt alla” väljendatud seisukohtadega.
    Priit Dievese artikli põhisõnumiks on väide, et “kallid naised” korrigeerigu oma ideaalmehe ettekujutust allapoole. Dieves solidariseerub muuhulgas Riigikogu liikme Martin Helme arvamusega, et naistel on õigus ise oma otsuseid teha, lastetud naised aga on siiski ühiskondlikult “kahjulik element ja osa meie iibeprobleemist“, ning solidariseerub sellepärast, nagu ka kirjutab, “on mures eesti rahva negatiivse iibe pärast”, st väljendab mõtet, et väike laste arv ei aita kaasa ühiskonna kestlikkusele. Dieves märgib, et kui naine keskendub ainult karjäärile ja lükkab laste saamise 30. aastatesse edasi, on oht, et tema lapsed võivad jääda sündimata. “Eestlaste iive on vaja saada positiivseks ja siinkohal on võtmetegelasteks meie naised”, võtab Dieves oma loo kokku.
    Mina ei ole kindel, et sündimust saaks tõsta eelkõige meesideaali devalveerimisega ning ma ei kasutaks ka väljendit “ühiskondlikult kahjulik element”, aga siinkohal pole see oluline - küsimus on muus - kas Dievesel on üldse õigust taolisi mõtteid avaldada.
     Järva-Jaani kooli direktori arvates Dievesel sellist õigust pole. Vallandamiskäskkirjas leiab ta, et Dievese arvamuslooga “võib kaasneda nende naiste solvamine ja alandamine, kellel on kõrgharidus ning kes 30. eluaastaks ei ole saanud vähemalt kolme last. Lisaks võib arvamuslugu puudutada negatiivselt naisterahvaid kogu Eesti Vabariigis, sest arvamusloos suhtub autor negatiivselt võrdõiguslikusesse ning nimetab võrdõiguslikkust ühiskondlikult kahjuliku nähtusena /…./ Töötaja Dievese arvamusloost võib välja lugeda, et naisterahvad peaksid loobuma kõrgharidusest, karjääri tegemisest ja võrdsest kohtlemisest, et sünnitada lapsi parendades sellega Eesti vabariigi iibeprobleeme. Antud mõttekäik võib osutuda naisterahvastele solvavaks ja alandavaks ning ebademokraatlikuks.” Haridusministeeriumi õpetajaosakonna juhataja Kristi Mikiver teatab aga, et kooli ei sobi inimene, kes “väljendab seisukohti, mis lähevad otseselt vastuollu koolihariduse, eetiliste ning põhiseaduslike printsiipidega (rassistlikud, diskrimineerivad, seksistlikud vms seisukohad).” Mikiver väidab, et Dievese artiklis väljendatu, näiteks et naised ei peaks tegelema eneseteostusega enne laste saamist või alla 27aastane lastetu naine on „ühiskondlikult kahjulik element“ jne, lähevad vastuollu õpetaja ametieetika, õppekavas kirjeldatud alusväärtuste, põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest tulenevaid üldhariduskoolide alusväärtuste ning sotsiaalainete õppe- ja kasvatuseesmärkidega, mida ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja peaks tunnis edasi andma.
    Tunnistan, et mina ei suuda solvanguid, alandamist, ebademokraatlikkust ning võrdõiguslikkuse pidamist ühiskondlikult kahjulikuks nähtuseks Dievese artiklist välja lugeda. Samuti ei oska ma tõesti näha, et Dievese seisukohad oleksid rassistlikud, diskrimineerivad või seksistlikud. Ma ei leia artiklis ka kohta, kus oleks öeldud, et naised ei peaks tegelema eneseteostusega enne laste saamist, ning ei suuda tõlgendada Dievese toetust Helme väidetavale väljaütlemisele muudmoodi kui Dieves seda otse ja selgelt teeb: murena negatiivse iibe pärast. Arvan, et koolidirektori ja õpetajaosakonna juhataja tõlgendused võivad viidata nende väga õrnale nahale ja ülimalt lennukale, ning koolidirektori puhul lausa unenäoliselt lennukale kujutlusvõimele, ning ka autoritaarsele hoiakule.
    Muidugi ei pruugi artikli sõnum meeldida neile naistele, kellel on elus teised prioriteedid, ning meeldimisega seoses peangi tegema veel ühe ülestunnistuse - olen vähemalt osalt ise süüdi selles, et Dieves artikli kirjutas. Nimelt osales Priit Dieves oma ülikooliajal minu ja mu hea kolleegi loengukursusel. Kohe loengute alguses kinnitasime koos teise õppejõuga, et meie poliitilised hoiakud on erinevad, ent see ei murenda kuigivõrd meie omavahelist koostööd ja kollegiaalsust, küll aga tähendab, et üliõpilastel pole mõtet oma eksamiesseedes esitatavaid seisukohti kohandada, sest arvamus, mis meeldib ühele õppejõule, ei pruugi meeldida teisele, ning esseede juures hindame me ikkagi eelkõige arvamuse ehedust ja argumenteeritust. Õhutasime üliõpilastel siiralt oma arvamust väljendama, sest see on kodanikuühiskonna eeldus. Ning mul pole kahtlust, et ka mu teised kolleegid on üliõpilasi oma arvamusavaldusteks julgustanud. Ma ei mäleta muidugi enam, millest Dieves toona kirjutas, aga õppeinfosüsteemi järgi on ta eksami sooritanud hindele “A”.      
    Tõsi, Dievese artiklile ma hinnet “A” ei paneks. Ent kindlasti ei saaks ma teha ettepanekut teda eksmatrikuleerida või vallandada. Sest meie põhiseaduse kohaselt on igaühel südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus, õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele, õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni. Ning arvamusartikli põhiidee on kooskõlas põhiseaduse sissejuhatusega, kus sõnaselgelt väidetakse, et Eesti riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.
    Nii võib Dievese juhtum kujuneda murranguliseks: kui tema vallandamine tunnistatakse õiguspäraseks, et tähenda see kaugeltki ainult seda, et mina olen teda ja teisi tudengeid ilmaasjata õhutanud oma arvamust avaldama, vaid midagi hoopis olulisemat, mis mõjutab tervet ühiskonda: seda, et põhiseadus ei kehti või vähemalt tuleb teda tõlgendada täiesti erinevalt neist ideedest, mida ta sisaldab.
    Õhtuleht, 29. juunil 2016.  

Kommentaare ei ole: