31.07.18

Kas ja kuidas saab vähendada populismi?

Mõni aeg enne uusi valimisi ei tegele poliitikud riigi valitsemisega, vaid valimiskampaaniaga, mille kulmineerudes kerkivad päevavalgele eelkõige ühiskonnas suuremat poolehoidu omavad teemad. Ning vastupidi - kampaaniate vahelisel ajal tegelevad poliitikud probleemidega, mille lahendamiseks on sisuline vajadus, ent mis võivad mõnes huvigruppides tugevat vastuseisu põhjustada. Tulemusena pole poliitika pidev protsess, vaid pidev teemavahetus. Valimiskampaania tähendab ka probleemide lihtsustamist ning mittemidagiütlevate, aga kõlavate, kõigile meeldivate, aga ebarealistlike loosungite väljapakkumist. Või selliste loosungite, mida ei kavatsetagi täita. Teisisõnu populistlike loosungite väljapakkumist, mille täitmata jätmine võõrandab valijaid poliitikast ja poliitikutest.
    Populismi ja pideva teemavahetuse leevendamiseks on kaks teed. Esiteks - jätta valimised ära. Mööngem, et nii võiks juhtuda vaid eriolukorras, mida meist enamus ei soovi. Teine - demokraatlik, ühiskonna poolt soovitud ja realistlik võimalus on laiendada poliitikute vastutust valijaskonna ees ka valimiste vahelisele ajale. Ning selle saavutamise kõige lihtsam, toimivam ja läbiproovitum lahendus on seadustada rahva algatatud ja seadusandjale siduv rahvahääletus.
    Ühiskonnauuringute Instituudi käesoleva aasta alguse väärtushinnangute uuringu kohaselt pooldas põhiseaduse muutmist nii, et rahval oleks õigus algatada rahvahääletusi 47,5% Eesti kodanikest, ja "pigem jah" vastas veel 32,7%. Seda, et tänaseks on see küsimus ühiskonnas selgeks mõeldud, tõestab "ei oska öelda" väike osakaal - vaid 7,8%. Ning sedavõrd suur pooldajate osakaal - kokku 87% arvamust omajatest - on ülimalt harukordne. Siinkirjutajale polegi mõnd teist nii suure pooldajaskonnaga poliitikameedet teada. Sedavõrd kõrge toetus on argument iseenesest.
    Loomulikult ka erakondadele. Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid kinnitas 24. mail, et Keskerakond soovib põhiseaduse muudatust, mille kohaselt tuleb juhul, kui riigikogu lükkab tagasi eelnõu, mille on esitanud 20 000 või 25 000 inimest, panna see eelnõu rahvahääletusele. Karilaiu sõnul Keskerakond kindlasti mingeid pehmendusi ja järeleandmisi selles nõudmises ei tee. Helir-Valdor Seeder toonitas aga Isamaa äsjasel suurkogul, et tänast Eestit iseloomustavaks jooneks on inimeste üha suurenev soov neid puudutavates otsustes kaasas olla ning leidis, et pihta võiks hakata rahvaalgatusele rohelise tee andmisest. Otsedemokraatia on ka roheliste erakonna ja EKRE programmiliseks nõudmiseks.
    Asjakohaselt, sest rahvahääletused ei soosigi mõnd maailmavaadet teise arvel, vaid demokraatiat tervikuna.
    Ka ettevõtjate riigireformi visioonis deklareeritakse, et rahvahääletusega tuleb anda rahvale õiguslikult siduv otsustus olulisemates ning poliitiliselt vastuolulistes küsimustes, mis võimaldab "ületada kaasamise kohatise näilikkuse ning selle kaudu vähendada rahva ja võimu vastastikust pinget ning võõrandumist, samuti ületada üleskerkinud tupikseise." Ettevõtjate visioon rahvaalgatuse osas pole siiski selge, ent teema tõstatus on igatahes õigeaegne, ning kinnitus, et Eesti parlamentarism on selleks piisavalt tugev, on asjakohane. Meie taasiseseisvus ja kodanikkond on küpsenud üle veerand sajandi. Meie esimesel iseseisvusajal seadustati rahva poolt algatatud referendumid aga juba ajutises põhiseaduses 1919. aastal, siis, kui Vabadussõda veel käis. Sest rahvaalgatust ja rahvahääletust ei nähtud iseseisvusele ja demokraatiale ohuna, vaid toena.
    Kui erakondade puhul võiks kahtlustada valimiseelset populaarsuse taotlust, siis ettevõtjate puhul oleks meeldiv teadvustada, et majanduseliit hingab ühiskonna enamusega ühes rütmis. Tuletagem meelde, et rahva poolt algatatud rahvahääletuse võimalused läksid koos Eesti demokraatiaga kaotsi 1934. aasta riigipöördega. Tänane riigikorraldus on seetõttu justkui Pätsi autoritaarrežiimi jäänuk. Rahvaalgatuse korras siduvate rahvahääletuste käivitamine võimalused on kümne Euroopa riigi põhiseaduses. Need võimalused ei suurenda, vaid vastupidi, vähendavad kampaanialikkust ja populismi, võttes poliitikutelt ebarealistlike lubaduste andmise motiivi, kuna enam ei saa väita, et pakutud lubadus pole teostatav koalitsioonikaaslaste vastuseisu tõttu. Ning loovad poliiteliidi ja rahva tihedama seose ning ühiskonna kollektiivse vastutuse tõstmise kaudu sidusat ühiskonda. Sidusas ühiskonnas, nagu ka õnnelikus perekonnas oldakse kergemini nõus alluma lõppotsusele isegi siis, kui seda heaks ei kiideta. Ühine identiteet, nagu toonitab Roger Scruton, võtab eriarvamustelt teravuse.
    Rahvaalgatuse kindlaid vastased ongi ülivähe - nimetatud uuringu andmetel vaid 3,9%, kuid nende hulka kuulub isikuid, kellele meedias meelsasti sõna antakse, nagu Ahto Lobjakas, või isikuid, kes omavad või on omanud kõrget ametipositsiooni, nagu Eiki Nestor, Ülle Madise või Toomas Hendrik Ilves. Nende põhimõttekindlust tuleb muidugi tunnustada, kuid ühtegi sisulist põhimõttelist argumenti rahvaalgatuse vastu nende poolt esitatud ei ole, seevastu aga küllaga demagoogilisi või populistlikke põhjendusi - just selliseid, milles oma vastaseid süüdistatakse. Iseasi, kui ollakse demokraatia vastu või mõistetakse demokraatiat kui poliitilist režiimi, kus pole rahva tahtel kohta. Seda aga rahvaalgatuse vastased seni tunnistanud pole. Demokraatliku mõtteviisi olemasolu loob eelduse, et neid on võimalik ümber veenda. Sest on ebaloogiline, kui rahvast peetakse piisavalt küpseks, et lubada otsustada erinevate poliitiliste programmide vahel poliitikuid valides, ent ebaküpseks mõnd konkreetset küsimust otsustama.
    Nii saaks sisuliseks diskussiooniteemaks olla vaid see, missugused võiksid olla künnised. Rahvahääletuse algatamine ei tohiks olla nii lihtne, et seda saaksid teha väikesed avantüristlikud grupid, ent mitte ka nii raske, et kodanikele tunduks see lootusetu. Mõnes riigis on künnised täpsed, nagu Šveitsis, mõnes teises mitte, näiteks Lätis ja Leedus on need liiga kõrged.
    Sihtasutus Terve Rahvas on välja töötanud põhiseaduse parandused, mille kohaselt rahvaalgatuse korras esitatud eelnõu saadetakse rahvahääletusele, kui sellel on vähemalt 25 tuhande kodaniku toetus. Põhiseaduse muutmise eelnõu korral oleks aga rahvahääletuse toimumise künniseks 40 tuhat kodanikku. Seadusemuudatus loetaks rahvahääletusel heakskiidetuks, kui selle poolt hääletanuid on vähemalt 5% hääletamisest osavõtnute koguarvust rohkem, kui vastuhääletanuid. Põhiseaduse muutmise otsus tehtaks aga rahvahääletusest osavõtnute vähemalt üheneljandikulise poolthäälte enamusega. Nii kaitstakse konstitutsioonis deklareeritud kodanike põhiõigusi, sh vähemuste õigusi juhuslike- või protestihääletuste eest.
    Muidugi võib künniseid sättida ühte- või teistmoodi ning ka muid tehnilisi detaile lahendada erineval viisil, mida tulekski parlamendis arutada. Õigus algatada põhiseaduse muutmist on vähemalt viiendikul Riigikogu liikmetest, ning kui tänase seisuga on rahvaalgatuse ja -hääletuse põhimõttelisteks pooldajateks Riigikogus kolm erakonda, kel kokku 46 kohta, siis ei sega miski eelnõud Riigikogu täiskogusse toomast.
    Aega ei ole palju, sest põhiseaduse muutmise eelnõu peab riigikogus arutatama kolmel lugemisel, kusjuures esimese ja teise lugemise vahet peab olema vähemalt kolm kuud ning teise ja kolmanda lugemise vahet vähemalt üks kuu.
    Keskerakonnal, Isamaal ja EKREl on nüüd võimalus demonstreerida, et nad soovivad sisulisi muutusi ja populismi vähendamist ning nende avaldused ei ole pelk populism ehk häältepüüdmislubadused, mida ei kavatsetagi lunastada.
Õhtuleht, 5. juuni 2018

Kommentaare ei ole: