31.07.18

Demokratuurist demokraatiasse: Terve Rahvas versus Poliitika.guru


Eesti liberaalse propaganda mõjukas ajutrust Poliitika.guru võtab oma 2016. aastat kokkuvõtvas analüüsis teemaks ka demokraatia. Poliitika.guru demokraatiadefinitsiooniga võib hästi nõustuda -  demokraatia on valitsemisvorm, kus lõplik võim on rahva käes.
    Aga edasi läheb analüüs imelikuks: väidetakse, et on olemas kaks demokraatiat - liberaalne demokraatia, mis on rajatud kodanike põhiõiguste ja vabaduste kaitseks, sest teatud vabadusi ja õigusi ei saa üldjuhul inimestelt ära võtta. “Liberaalne demokraatia ei lase enamusel vähemuste õigustest ja inimväärikusest üle sõita.”
  Teine demokraatia on aga Poliitika.guru analüüsi väitel mitteliberaalne demokraatia, mil enamuse võimul piiranguid pole ning mis ei anna tagatisi teatud vabaduste ja õiguste kaitseks. Saan aru, et mõeldud on eelkõige vähemuste kaitset.
  Kõigepealt tekib küsimus - kes on see, kes nn liberaaldemokraatias on defineerinud ja inimestele andnud need teatavad vabadused, mida enamus ära võtta ei saa?
    Tulen siin Poliitika.gurule appi ja pakun, et see võiks olla ainult mingi üleloomulik jõud. Sest ainult siis poleks nad muudetavad. Kui vabadused on aga ühiskonna enamuse loomuliku hoiakukujunemise tagajärg, siis on need samahästi ka muudetavad, sünkroonis ühiskonna enda muutumisega. Kui tunnistame, et ühiskond on pidevas muutumises, siis on seda ka ühiskonnaliikmete vabadused ja õigused. Osa õigusi ja vabadusi tuleb juurde, nagu näiteks 16-17. aastaste õigus osaleda kohalike omavalitsuste valimistel, teisi jääb vähemaks nagu on näiteks ühelt vähemuselt - suitsetajatelt - ära võetud vabadus teatud kohtades oma heaolu realiseerida. Mõningaid vähemusi - näiteks kangete narkootikumide kasutajaid diskrimineerib enamus aga lausa koletult või kui Poliitika.guru väljendust kasutada, siis sõidab enamus nende õigustest ja väärikusest üle.   
    Edasi peaksime Poliitika.guru loogikat kasutades küsima, kes on defineerinud need vähemused, keda enamuse eest kaitsta tuleb? Ning taas peaks nende endi loogika kohaselt vastama, et üleloomulik jõud. Sest kõiki vähemusi kaitsta ei saa, kuna ühiskond ju koosnebki erinevatest vähemustest. Pisut imelik on mõelda, et kaitseme iseennast iseenda eest, ja oleme seejuures väga uhked oma sallivuse üle. Vähemused on nii margikogujad, tuletõrjujad, kahenaise- kui kahemehepidajad, ning kui kõiki neid ja ka kõiki teisi eraldi privilegeeritult kaitsta tuleks, variseks mitte ainult demokraatia, vaid terve ühiskond kokku. Tõsi, kaitsta tuleb kõige abitumaid, aga kes on abitum, on jälle ühiskonna kokkuleppe küsimus. Liberaalid leiavad täna, et neiks on eelkõige homoinimesed ja immigrandid - ning neil on kahtlemata õigus nii arvata, ning samuti pole kahtlust, et teatavates situatsioonides need vähemused tõesti tähelepanu ja kaitset vajavad. Aga kes kõige rohkem, see on poliitilise valiku küsimus, mille saab teha ikkagi ühiskonna enamus. Mina leian näiteks, et tänases Eestis vajaksid kaitset ja tähelepanu üksikemad, kes on Eestis nii majanduslikult kui sotsiaalselt väga raskes olukorras.
    Niisiis - ainult siis, kui usume, et rea reegleid on kehtestanud mingi üleloomulik jõud, saame usukuda, et demokraatiaid on kaks. Kui me seda ei usu, siis tuleb tunnistada, et see, mida Poliitika.guru peab liberaalseks demokraatiaks, on tegelikult liberaalne ideoloogia. Igati aktsepteeritav ideoloogia, aga mitte üks ja ainuõige, vaid üks paljudest ideoloogiatest, mis peaks ühiskonna poolehoiu eest ausalt konkureerima teiste ideoloogiatega nagu sotsiaaldemokraatia, konservatism või rahvuslus.
    Kui aga liberaalne ideoloogia kuulutatakse mingi üleloomuliku jõu või poliitilise korrektsuse abil üheks ja ainuvõimalikuks demokraatia vormiks, siis pole tulemuseks hea demokraatia, vaid demokratuur - diktatuuri ja demokraatia segu. Demokratuur tähendab, et riigis toimuvad küll valimised ning ametlikult on ka sõnavabadus, aga poliitikas ja meedias domineerib eliit, kes esitab ainult üht tüüpi arvamusi. Teiste arvamuste esitamine on poliitiliselt ebakorrektne, seega on vaba arutelu piiratud.
    Poliitika.guru analüüs teatab aga edasi, et Briti rahvahääletus oli raske planeerimisviga. “Kasvava rahulolematuse ajastul, kus probleemid on keerulised ja kiired lahendusi pole, ei ole mõtet elanikkonnale otsedemokraatia vormis haamreid pakkuda, sest siis paistabki iga väljakutse naelana ja iga võimalus establishment Kuu peale saata kasutatakse ära, tagajärgedele mõtlemata.” Teisisõnu - parem on rahvahääletusi mitte korraldada, aga kui seda teha, siis nii, et need annavad establishmendile oodatud tulemuse. See tähendab, et rahvahääletus on selles lähenemises poliittehnoloogiline meetod ladviku otsuste realiseerimiseks. Pangem tähele, et siin on loogikadefekt ka Poliitika.guru enda analüüsis toodud demokraatiadefinitsiooniga, mille kohaselt lõplik võim on rahva käes. Ning veel - mis mõte siis rahvahääletuste korraldamisel üldse oleks, kui tulemus on kellegi poolt hästi ette planeeritud?
    Kasvav rahulolematus ühiskonnas, mida ka Poliitika.guru ausalt tunnistab, ongi põhjustatud demokratuuri survest. Retsept selle rahulolematuse tõrjumiseks ei ole aga ühiskonnalt demokraatia mehhanismide äravõtmine, nagu Poliitika.guru seda soovitab, vaid just nende laiendamine. Ainult niimoodi taastame usalduse eliidi ja ühiskonna vahel.
    Sihtasutus Terve Rahvas on koostanud eelnõu, mille eesmärgiks on siduvate rahva poolt algatatavate rahvahääletuste võimaluse loomine. Võimalus algatada referendumeid vähendab poliitikute ja poliitika võõrandumist, võimaldades kodanikel end selgemini tunnetada ühiskonna osana, otsustajate ja vastutajatena ning muudab poliitilised otsused ühiskonnale vastuvõetavaks. Eelnõu esitamiseks Riigikogus on vaja vähemalt 21 rahvaesindaja allkirja. Loodetavasti on demokrataatiameelseid rahvaesindajaid märksa rohkem.
    Õhtuleht, 29. jaanuar 2017, pealkirja all "Demokratuur versus demokraatia".

Kommentaare ei ole: