30.07.18

Ääremärkusi peavoolupoliitikute ja suhtekorraldajate ajaloole

Me oleme ajaloo saadused, aga mitte valmissaadused, vaid kuni arenemisvõime säilitamiseni  igavesti muutuvad poolfabrikaadid. See, kuidas ja missuguseid sündmusi oma senisest valmimisprotsessist esile tõstame, iseloomustab meid praegust olemist ja ettekujutust oma tulevikust.
    Demokraatlikus ühiskonnas hinnatakse ajaloosündmusi erinevalt, ning võitlus selle ümber on tegelikult ka poliitiline konkurents, võitlus tuleviku pärast, kus võidavad parimad, ühiskonnale sobivamad hinnangud. Kaotajad võivad saada tulevikus uue võimaluse. Autoritaarsetes ühiskondades on aga taoline konkurents täielikult või osaliselt keelatud. Kuid ka demokraatlikus ühiskonnas saab hinnangute konkurents viljakas olla vaid korrektsete alusväidete korral.  
    Järgnevalt kirjutan sellest, missuguseid ebakorrektseid Eesti ja Euroopa Liidu poliitikute ning suhtekorraldajate sagedamini tarvitatavaid ajalooväiteid mulle viimastel aastatel silma on jäänud. Seejuures kohati piinlikkustunnet alla surudes, sest selgitada tuleb väga lihtsaid asju.

Kas natsiargument on korrektne?

Tänapäeva poliitika kõige makjavellistlikum relv nii Venemaal, USAs kui Euroopas on natsismiga seostamine. Malakas, millega saab lüüa allapoole vööd. Kellegi nimetamine fašistiks või natsiks tähendab püüdu lükata nii nimetatu üle poliitilise spektri ääre, keelustada, või muuta poliitiliseks paariaks.
    Fašism ja natsionaalsotsialism on mõnevõrra erinevad, ent poliitilises retoorikas tarvitatakse neid tavaliselt sünonüümidena. Fašism või natsism on selgemini defineeritav kui näiteks äärmuslus ja populism, missuguseid mõisteid täpsustamata polegi nende tarvitajatega võimalik mõistusepäraselt väidelda. Üldtunnustatult peetakse fašismile iseloomulikeks joonteks juhikultust, üht totaalset ideoloogiat, demokraatiavastasust, antimarksismi, antiliberalismi ja antikonservativismi, ning natsionaalsotsialismi puhul kindlasti ka antisemitismi.
    Kas konservatiivse maailmavaate ja EKRE seostamisel fašismi või natsismiga on mingit alust? Kui liberalismi ja marksismi just ei samastata, siis nimetatud tunnustest võib EKRE juures täheldada vaid antimarksismi. Ent vaevalt sellest fašismisüüdistuseks piisab, sest siis võiks sedasama öelda ka näiteks Reformierakonna, IRLi ja tõenäoliselt ka Vabaerakonna kohta. Ning kuna fašism on antikonservatiivne, siis peaks fašistlik EKRE ühtlasi olema iseenda ideoloogiline vaenlane.
    Nii, nagu fašistiks või natsiks ei tee kedagi erepunase lipu- ja loosungivärvi kasutamine, ei tee seda ka tõrvikrongkäigud. Erinevad tõrvikutega seotud rituaalid on olnud levinud aastatuhandeid enne Mussolini, Hitleri ja Franco sündi, aastakümneid peale nende surma ning pole vajadust kahelda, et tõrvikurituaale kasutatakse edaspidigi. Iga aasta 1. detsembril toimub Tartu Ülikooli aastapäeva tõrvikurongkäik. Jerevanis korraldatatakse traditsooniline tõrvikrongkäik Armeenia genotsiidi ohvrite mälestamiseks. Norralased mälestavad Utøya saarel hukkunuid tõrvikrongkäiguga. Ükski kaasaja mainekamatest entsüklopeediatest (Britannica entsüklopeedia, Websteri sõnaraamat, Oxfordi entsüklopeedia, Collinsi sõnaraamat) ei seosta tõrvikurituaale fašistide või natsidega. 
    Ning veel julgen natsideks ja fašistideks sildistajatele meelde tuletada, et Stalini arvates olid peaaegu kõik ta poliitilised vastased fašistid, nende hulgas mõnel ajajärgul ka sotsiaaldemokraadid, Putini propaganda peab aga Staliniga sarnaselt üliavaralt fašiste defineerides neid oma põhivaenlasteks ja süüdistab Eestit ja teisi Balti riike fašismis.
    Ka EKRE kuulutamine ühtaegu fašistlikuks või natslikuks ja sellesama Putini-meelseks, kes fašiste oma põhivaenlaseks peab, nõuab üsna omapärast loogikat või huumorimeelt. Lisaks julgen arvata, et EKRE natslikuks, nagu ka Eesti Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda stalinistlikuks või maoistlikuks kuulutamise puhul poleks Hitler, Stalin ja Mao erinevalt Putinist hoopiski õnnelikud, vaid vastupidi, võiksid isegi rängalt solvuda.
  

Kas demokraatia võib olla oht demokraatiale?

Natsionaalsotsialismi teemaga jätkates tuleks peatuda aeg-ajalt pinnale kerkivatel väidetel, nagu võiks meid taas ähvardada natside või nendesarnaste totalitaarse ideoloogia esindajate võimuletulek: polevat õige seda ohtu alahinnata, kuna ka Saksamaal oli natside populaarsus esialgu madal. See mõttekäik võib õigustada teatavate vaadete leviku piiramist, sh sõnavabadust, või veel hullem, demokraatia enda hävitamist. Natsismi või temale sarnaneva veel kapis oleva koleda kolli peatamiseks on ju aktsepteeritavad kõik meetodid. Ka Konstantin Päts põhjendas autoritaarse korra sisseseadmist just demokraatia kaitsmisega.
    Nii on sedalaadi mõttekäikude esitamise sisepoliitiline siht mõistetav, ehkki demokraadile raskesti aktsepteeritav, sest eesmärgiks on populaarsust koguva poliitilise jõu allasurumine, seejuures vähemalt kaudselt ebademokraatlike meetoditega ähvardades. Ning lonkav ja puudulik on ka paralleeli ajalooline korrektsus. On tõsi, et Saksa natsionaalsotsialistide populaarsus oli esialgu madal. Ent populaarsuse tõusul oli rida spetsiifilisi põhjusi või tingimusi: see algas koos Saksamaa majanduse varisemisega kõige sügavamasse majanduskriisi, mida rahuaegne industriaalühiskond enne või pärast üldse kusagil kogenud oli või on, mis tekitas muuhulgas enneolematu tööpuuduse eelkõige noorte meeste seas. Lisandus ebaõiglase Versailles' lepingu tõttu tunnetatud alandus, rida poliitilisi põhjusi, kaasa arvatud Kominterni konflikti õhutav ja Saksamaa demokraatlikke jõude õõnestav poliitika, ning lõpuks, kuid väga olulise tegurina nn noorte pais - see on kõigi ühiskondadel eri ajal reeglipärase rahvastikuarenguga kaasas käiv faas, mil noorte 15-29 aastaste täiskasvanute osakaal ühiskonnas on ülikõrge. Saksamaal oli see faas 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul. Noortele rahulolematutele meestele oli natsism justkui uus religioon, täpsemini omandas ta usufundamentalismi kuju. Noorte täiskasvanute ülikõrge osakaalu faasis levis Venemaal ja võttis usufundamentalismi kuju kommunismiusk. Ning paljude moslemiühiskondade käärimisel ja radikaliseerumisel täna on just seesama taust.
    Euroopas pole loodetavasti oodata sedavõrd ränka majanduskriisi, teiseks on meie inimesed individualiseerunud, ega võta omaks religioossetele sektidele omast fanaatilist maailmavaadet, ning juhul, kui korduks tõepoolest nn noorte pais - mis on äärmiselt väheusutav - saaksime seda 15-30 aastat ette teada. Nii pole natsionaalsotsialismi või temaga sarnase totalitaarse ideoloogia võidulepääs läänemaailmas nö rohujuure tasandilt kuidagi usutav. Küll aga tuleb märkida, et suuremal osal - aga tõsi, mitte kõigil - demokraatiavastase riigipöörde juhtudel või järk-järgulisel üleminekul autoritaarsusele on demokraatia hävitajateks ikkagi võimulolijad - nii, nagu Konstantin Päts Eestis - seega tuleks demokraatiat kaitsta soovides terasemalt silmas pidada just võimulolijaid.
    Väidet, et demokraatia võib end hävitada ise, ühiskonna enamuse tahtel demokraatliku protsessi käigus, illustreeritakse samuti just Saksamaa näitega. On tõsi, et 1920. aastatel valitses Saksamaal demokraatia ning 1930. aastate algul kasvas natside populaarsus jõudsasti. Ent natside võimuletulekut ei ole siiski korrektne pidada demokraatliku protsessi tulemuseks ja päris kindlasti polnud natside võimuletuleku põhjuseks üleliia ulatuslik demokraatia. Vastupidi. Nagu märgitud, haarasid natsid võimu ülalkirjeldatud spetsiifiliste ja vaevalt kunagi korduvate tingimuste taustal ning teiseks polnud Saksamaa juba enne natside võimuletulekut demokraatlik: juba 1932. aastal oli tekkinud olukord, kus valitsus ei sõltunud enam parlamendist, vaid presidendi erakorralistest dekreetidest. Tolles kaoses ei tulnud natsid võimule mitte demokraatlikul teel, vaid nagu minu hea kolleeg III Reichi asjatundja Olaf Mertelsmann sellekohaseid uurimusi kokku võttes toonitab - poliitiliste intriigide tulemusena. Järgnenud natside võimu aegsed rahvahääletused ei puutu asja, sest kuna sõnavabadust enam ei olnud, ei kajastanud need enam rahva arvamust. Nii nagu valimised ja rahvahääletused Nõukogude Liidus.
    Mina ei oska ajaloost nimetada ühtegi juhtumit, mil ühiskond ei soovi enam iseotsustusõigust ja likvideerib omaenda kätega hästi töötava demokraatia. Kriipsutan alla, just töötava demokraatia, sest see väide ei pruugi kehtida individualiseerimata ja sügavalt religioossete ühiskondade kohta, kuhu demokraatia on eksporditud väljastpoolt, nagu tänapäeva Iraak või Afganistan, või ebaküpsesse ühiskonda kunstlikuna üle võetud, nagu 1950-70. aastatel Aafrika riikides. Nii tuleb üldistada, et demokraatia probleemide korral tänases läänemaailmas ei saa olla retseptiks demokraatlike õiguste, eelkõige iseotsustusõiguse, aga ka sõnavabaduse piiramine nn vihakõne keelustamise vajadusega või mis tahes muude argumentidega, vaid vastupidi - demokraatia laiendamine. Kui keegi nimetab seda vaadet populistlikuks, siis paluge tal selgitada, kes on populist ja mille poolest erineb populist demokraadist.   
       

Kuidas jäi Eesti ühiskond vabadusest ilma?

Eesti iseotsustusõiguse laiendamise st rahvaalgatuse ja rahvahääletuse vastased on väitnud, et omame kurba kogemust, kuna jätsime end rahvaalgatuse korras esile kutsutud rahvahääletusega 1933. aastal ise vabast ühiskonnast ilma.
    Kui tegemist on siira arvamusega, aga mitte otsitud argumendiga, siis tuleb tunnistada, et mina ja mu kolleegid pole suutnud piisavalt selgelt ühiskonnale teadvustada, kuidas Eesti demokraatia kaotus toimus. Teema väärib pikemat käsitlust, aga olgu siinkohal tähendatud, et 1933. aastal rahvahääletusel vastuvõetud põhiseadus ei jätnud meid vabadusest ilma, vaid tugevdas täitevvõimu, mis oli kujunenud olukorras paratamatult vajalik. Suuremast osast poliitilistest vabadustest jättis meid ilma siiski 1934. aasta riigipööre. Ning kui soovida väitele, et rahvas jättis end ise vabadusest ilma, samaga vastata, siis võiks öelda, et vabaduse likvideeris poliitiline eliit, sest parlament kiitis peale 1934. aasta 12. märtsi riigipööret nö esimese soojaga, kõiki fakte ja võimalikke edasisi käike teadmata, pöörde heaks. Aga ka see oleks ebakorrektne, sest ajalooprotsess on keeruline, paljude otseste, kaudsete ja hargnevate mõjudega põhjuslike seoste kett või kangas, kus toosama parlamendi otsus oli vaid üks lüli või lõim.
    Igatahes võttis Eesti ühiskonnalt viimased säilinud vabadused ja iseseisvuse 1940. aasta juunipööre ehk Nõukogude okupatsioon. Tihti ei teadvustata, et autoritaarkorra tingimustes säilinud jõuetu nn demokraatliku opositsiooni juhid - Tõnissoni pooldajad ja sotsiaaldemokraadid - olid Moskvale veel järeleandlikumad kui Pätsi autoritaarvõim ise. Vabadussõjalased kõige järjekindlamate iseseisvuse pooldajatena olid aga koos demokraatiaga likvideeritud. Kuid loomulikult ei saa väita ka seda, et demokraatia säilimise korral ja vabadussõjalaste võimukoalitsioonis olles oleks Eesti iseseisvus säilinud.

Kas iseseisvuse kaotuse põhjuseks oli välispoliitiline passiivsus ja liitlaste puudus?

Paljude poliitikute perioodiliselt korrutatava väite kohaselt oli iseseisvuse kaotuse põhjuseks 1939-1940. aastal liitlaste puudus - viga, mida meie tänane poliitika korrata ei tohiks.  
    Loomulikult on tõsi, et liitlaste olemasolu on julgeolekupoliitiliselt soovitatav, ent kindlasti pole Eesti täna iseseisev tänu või ainult tänu liitlastele. On tõsi, et Eesti ei kuulunud toona tugevasse sõjalisse blokki ega olnud meil ka sellist tugevat, ehkki ideoloogiliselt ja poliitiliselt ambivalentset toetajat nagu USA täna. Kuid toonase Eesti Vabariigi juhtkond ei olnud välispoliitiliselt passiivne ja teda selles süüdistada ei ole korrektne. Maailm oli lihtsalt teistsugune ning USA-sugustest tugevatest liitlastest oleks meil mööndustega ehk valida olnud vaid Natsi-Saksamaa, millist valikut vaevalt tänased süüdistajad oleksid soovinud. Ning see, et Eesti paratamatu sõjaline neutraalsus toona end ei õigustanud, ei tähenda, et me ei tohiks näha oma ideaali blokivälise neutraalse riigina niipea, kui see julgeolekupoliitiliselt vähegi võimalik on.

Kas Euroopa Liit on rahu tagatiseks ja rahvuslus killustab ning viib sõjale?

Neid väiteid esitatakse tihti Euroopa Liidu föderaliseerumist propageeriva poliitilise agenda kontekstis.
    On tõsi, et euroliidu riigid ei ole omavahel sõdinud. Aga Euroopa rahu pidamine ainult euroliidu teeneks on kõigepealt ebakorrektne kasvõi juba sellepärast, et me ei tea, mis oleks Euroopas juhtunud ilma Euroopa Liiduta. Küll aga kaitses minu juhendatud tudeng Liina Lember 2013. aastal Tartu Ülikoolis lõputöö, kus 284 ulatuslikuma sõjalise konflikti näitel aastatel 1946-2000 tõestas, et demograafiliselt kõrgeltmoderniseerunud ühiskonnad - ning ainult sellised ühiskonnad on olnud Euroopa Liidu liikmed - pole sõdinud üksteisega hoolimata sellest, kas nad on olnud Euroopa Liidus või mitte.
    Samuti on tõsi, et paljud konfliktid toimuvad rahvuslikul ja religioossel pinnal, aga väide, et just rahvuslus viib sõjale, on kindlasti ebakorrektne. Täpsem oleks väita, et sõjale viivad isekad majandushuvid, ja šovinism, eelkõige suurriiklik šovinism. Ning tuletagem meelde, et näiteks I maailmasõda puhkes vastuoludest multikultuursete impeeriumide vahel. Kui kokku lugeda sõjalised konfliktid rahvusriikide ja multikultuursete riikide vahel, siis poleks ma küll veendunud, et esimesi rohkem saab.
    Ainuüksi Euroopa Liidu teeneks ei saa pidada ka inimeste ja kaupade vaba liikumist, sest pole mingit põhjust, miks rahvusriigid omavahel viisavaba režiimi kehtestada või tollipiiranguid likvideerida ei saa. Viisavaba reisimine toimus ülemaailmselt ka enne I maailmasõda, kui keegi Euroopa Liidust kuulnudki polnud. Väliskaubanduspiiranguid on raskem mõõta, ent näib, et ka need olid toona siiski väiksemad kui täna.
    Ka globaliseerumine ei tähenda iseenesest sõjaliste konfliktide ohu vähenemist. Vastupidine väide ei ole igatahes vähem korrektne. Tegelikult pole selge, kuivõrd kaasajal praktiseeritav nn neoliberalistlik globaliseerimismudel, mil suurkorporatsioonid on saanud enneolematu tegutsemisvälja ja -voli, on põhjustanud enneolematult suured elatustaseme vahed eri ühiskondade vahel ja ühiskondade siseselt, küll aga on selge, et nimetatud vastuolud on üks sõdade, konfliktide, sunnitud migratsiooni, terrori jms allikad. Kui soovime neid tagajärgi leevendada, ei piisa erinevuste sallimise jms loosungitest, vaid tulebki tegeleda nende vastuolude põhjustega. Globaliseerumine ja selle vorm ei ole aga midagi etteantut, vaid sõltub poliitikute otsustest ja on tagasipööratav, nagu ka minevikus juhtunud on. 
       

***

Loomulikult on kõigil, ka poliitikutel õigus oma argumentatsioonis kasutada just selliseid kujundeid ja võrdlusi, nagu ise soovivad. Kui aga nende käigus esitatud alusväidete moonutused hakkavad ühes suunas kallutatuna paljunema, siis on põhjust muretseda, ning mitte ainult väheviljakaks kujuneva diskussiooni, vaid ka demokraatia pärast üldse.
    Fašismi ja natsismi (aga osalt ka paremäärmusluse) sildistuse kasutamine võib aga määratleda kasutajaid endid. Nimelt on loogiline, et mingi poliitilise jõu ebademokraatlikkus on seda suurem, mida laiemalt nähakse oma vaenlasi. Ehk teisi poliitilisi jõude, keda keeldutakse tunnistamast mitte ainult võimalike poliitiliste partneritena, või isegi poliitiliste vastastena, vaid soovitakse vaenlastena üle poliitilise parda visata. Nõukogude Liidus nimetati neid üle parda heidetavaid rahvavaenlasteks. Hoolimata seejuures nende ideede kandepinnast ühiskonnas. Seega - kui äärmuslust tänases Euroopas samastada ebademokraatlikkusega, siis võib juhtuda, et kõige kirglikumad võitlejad nn äärmuslusega ongi just tegelikud äärmuslased. Nagu kommunistid ja natsid olid tõepoolest äärmuslased, kuna nad ei tunnistanud, et teistel, ka neist populaarsematel poliitilistel jõududel on eluõigus.
    Tänased sildistajad võiksid mõelda, kas nad ikka tõesti kommunistide ja natsidega sarnaneda tahavad. 

Konservatiivide Vaba Sõna, august-september 2016.

Kommentaare ei ole: