30.07.18

2016. aasta: uue poliitilise jaotuse kristalliseerumine


Ajalugu ei kulge kalendri- vaid protsessipõhiselt, mistõttu on erinevate ajahetkede tähendusi keerukas määratleda. Teravaid äärejooni pakkuvate sõdade ja teravate kriiside puudumise korral kasutatakse seetõttu periodiseerimisel lähenemist, mille kohaselt joon tõmmatakse sinna, mil uus saavutab ülekaalu. Kas “uus” tegelikult ikka uueks saab, või taandub, eeldab loomulikult teadmist ka järgnevast ajast. Nii on 2016. aasta tähenduse mõtestamisel paratamatult ka ennustuse omadused.
    Küll aga julgen väita, et Eesti poliitikasse 2016. aasta midagi uut ei toonud. Võimupoliitika keskpärasus, mis on Eesti elu iseloomustanud viimased paarkümmend aastat, pakkus varasemat igavust vähemalt sama hoogsalt. Tagatoaintriigide juhuvalikuna ametisse saanud ja bürokraadina varem teiste tahet täitnud president näib seni pead murdvat, mida võiks küll ühiskond temalt oodata. Tõsi, küllap see on mõistetav, sest enne valimisi ju selliseks mõttetööks tarvidust ei olnud. Aga pole ju välistatud, et see peamurdmine positiivse tulemusega päädib.
    Hoopis olulisem Eesti jaoks on aga tekkinud võimalus, et Donald Trumpi saamisega presidendiks laheneb kogu uue iseseisvusaja raske eksistentsiaalne dilemma - kui kaugele minna Euroopa Liidu ja meie suure sõjalise liitlase USA soovitud ideoloogilises enesehävitamises, ehk globalistliku ideoloogia teenimises selle nimel, et tagada endale tugi ohu vastu Venemaalt.
    Nimelt võidakse Põhja-Ameerikas ja Euroopas just 2016. aastasse tõmmata joon, kus ülekaalu saavutas uus poliitiline jaotus. Endise, üha nõrgemini eristatava või isegi kunstlikuks suitsukatteks muutunud vasak-parempoolsuse asemel on udukardin laskunud tegelikult, globalismi-rahvusluse skaalalt.
    Globaliseerumine ja avatud maailm iseenesest pole rahvuslusega kaugeltki alati vastuolus olnud ega peagi iseenesest olema. Oma esimeses faasis 19. sajandil toetas globaliseerumine ka rahvuslust ja vastupidi. I maailmasõja järgsel ajal sai aga globaliseerumine tolleaja maailma juhtriikide poliitiliste vigade tõttu rahvusluselt tagasilöögi - majanduslik integreerumine ning migratsioon vähenes ning aega kahe maailmasõja vahel peetakse deglobaliseerumisajaks. II maailmasõja järel sai globaliseerumine uue hoo, ning 1970. aastatest algas selle neoliberalistlik etapp. Järgnenud Nõukogude Liidu ja idabloki kokkuvarisemine ei tähendanud siiski ajaloo lõppu, st sarnaste väärtuste pöördumatut võidukäiku, nagu Francis Fukuyama oma koomilises ennustuses pakkus, küll aga USA hegemoonia ja sekkumise laienemist demokraatia levitamise sildi all, kasvavat immigratsiooni lääneriikidesse, hargmaiste koroporatsioonide mõju kasvu ning nii riikidevahelise kui riigisisese majandusliku ebavõrdsuse suurenemist. Vasak- ja paremskaala hakkas järk-järgult oma tähendust kaotama, sest vasakpoolsed loobusid majandusliku ja sotsiaalse võrdsuse eest võitlemisest, keskendudes koos peavoolu parempoolsetega immigratsiooni ja vabakaubanduse soodustamisele ning multikultuursuse, feminismi ja homokultuuri propageerimisele, taustaks iseenesestmõistetav individualismi ja tänapäevakesksuse juurutamine. Rahvusriike peaksid asendama supranatsionaalsed organisatsioonid nagu Euroopa Liit ja ÜRO, rahvusidentiteedi asemel peaks domineerima suurlinnaidentiteet, nagu pakkusid oma Euroopa Manifestis Daniel Cohn-Bendit ja Guy Verhofstadt.
    Selle globalistliku ideoloogia mõju jõudis tippu unisex-presidendi Barack Obama teisel valitsusajal, olles tänaseks sügavalt juurdunud Euroopa ja Põhja-Ameerika ametnikkonnas, meedias, akadeemilistes ringkondades, suuräris, suurpanganduses, meelelahutusäris ja kodanikeühendustes. Rahvuslust kui globalistliku ideolooogia vastandit hakati üha enam marginaliseerima ning selle protsessi juurde pidi vältimatult ja üha häbematumalt kuuluma demokraatia sisu ümbersõnastamine ja sõnavabaduse piiramise püüded. Donald Trumpi võit USA presidendivalimistel peegeldabki lääne ühiskonna vastuseisu globalismile, ehkki Trumpi enda edasine tegevus on peaaegu samasugune mõistatus kui Eesti presidendi oma.
    2015. aastal tulvas Euroopasse ligikaudu miljon immigranti, kes reageerisid ühe poliitiku Euroopa Liidu kokkulepitud asüülireegleid eiravale kutsele. Küllap on tänaseks iga pisutki süvenev isik aru saanud, et see avantüristlik kutse, millel puudus nii moraalne ja poliitiline legitiimsus, ei aita tegelikke abivajajaid, kuid lammutab niigi kriisis olevaid Euroopa ühiskondi.
    Nii ei andnud käesoleva aasta Briti rahvahääletuse otsusesele Euroopa Liidust lahkuda põhipanust tööturul tõrjutud Briti onud, vaid oma karjääri tipus olev Saksa tädi, Angela Merkel. 2016. aasta aprillis Hollandis ja detsembris Itaalias toimunud rahvahääletuste tulemused kajastasid samuti vastuseisust Euroopa Liidu ja oma maa globalistliku ladviku poliitikale, ehkki kaudselt. Oktoobris toimunud Ungari referendumil, kus hääletati selle üle, kas Euroopa Liit saaks kehtestada immigrantide kohustusliku ümberpaigutamise Ungarisse ilma Ungari parlamendi loata, osales 43% hääleõiguslikest kodanikest, ning isegi 98% oli vastu, seega oli vastuhääletajaid rohkem, kui 2003. aastal sealsamas toimunud referendumil hääletas Euroopa Liitu astumise poolt.
    2017. aastal toimuvad olulised valimised mitmes Euroopa riigis. Debattidesse on lisandunud “fašismi ammuunustatud värinat”, kui tarvitada Michel Houllenbecq’i sõnu, mõistetagu seda värinat siis võimulolijate soovina vastaseid fašistidega võrrelda või vastasseisu dramaatilisust. Igatahes mure rahvastikuküsimuste üle, mida Euroopa Liidu institutsioonid eiravad või soovivad lahendada immigratsiooni kaudu, on mõistetav.
    2016. aasta märtsis ilmus maailma ühes mainekamas rahvastikuteaduse ajakirjas Population and Development Review maailma ühe mainekama demograafi Paul Demeny artikkel “Euroopa kaks demograafilist kriisi: nähtav ja teavustamata.” Rändekriis on nähtav, nendib Demeny, ent sündimuskriis on lühikese vaatepiiri tõttu teadvustamata: suuremal jaol Euroopa Liidu liikmesriikidest on sündimus väga madal ja kui tulevatel kümnenditel see ei suurene, siis langeb rahvaarv neis rohkem kui kaks korda kahe generatsiooni ehk 60 aasta jooksul. Euroopa demograafiline marginaliseerumine on silmnähtav, ning kui seda näha probleemina, siis immigratsioon pole lahendus, väidab Demeny. Väite uudsus ei seisne sisus, vaid pigem selles, et sedavõrd ühene järeldus nimeka demograafi poolt ilmub peavoolu teadusajakirjas. 
    Tõepoolest, ka ÜRO Rahvastikuosakonna 2001. aasta analüüsi kohaselt tuleks tööealiste arvu senisel tasemel hoidmiseks poole sajandi vältel Euroopasse sisse tuua 161 miljonit tööealist immigranti. Kui aga arvestada, et immigrantidega koos tulevad nende pereliikmed, ning ka immigrantidel on milegipärast omadus vananeda, vajaks Euroopa eakate ülalpeetavussuhte senisel tasemel hoidmiseks ajavahemikul 2000–2050 1,36 miljardit migranti. Jah, 1,36 miljardit!
    Niimoodi peame tõesti tunnistama, et Euroopa fundamentaalsed probleemid pole nn populistide väljamõeldis. Veel enam - ka tänapäevakesksusest ei piisa - peame tunnistama, et need probleemid tabavad ka suuremat osa meist endist, sh tänaseid otsustajaid.
    Nii pole lootust, et poliitiline vastuolu globalisliku ja rahvusliku ideoloogia vahel iseenesest laheneb.
    Uuele poliitilisele jaotusele üleminek võib, aga ei pea tähendama poliitilisi mullistusi. Positiivse stsenaariumi korral aitab uue jaotuse tunnistamine kaasa viljakatele debattidele ja demokraatlikele otsustele, kus üht poolt ei üritata äärmusluse, populismi vms sildi all üle poliitilise spektri ääre lükata. Selle eelduseks on sõnavabaduse ja ühiskonna enamuse hoiakute tunnustamine.
    Otsedemokraatial peaks neis oludes olema senisest suurem roll. Kui aga rahvahääletusi ei käsitleta ühiskonna enamuse poolt antud suunavalikuna, vaid kõneldakse nende “õnnestumisest” ainult juhul, kui tulemus vastab globalistliku eliidi ootustele, tähendab see, et demokraatia mõistmises on kontseptuaalne defekt. Pingutus sellest ülesaamiseks on meie kõigi huvides.
    Eesti Päevaleht, 28. detsember 2016, pealkirja all "Kätte on jõudnud rahvusluse ja globalismi kokkupõrke aeg."

Kommentaare ei ole: