27.12.14

Jaak Valge: Johannes Vares-Barbarus oleks pidanud sündima Euroopa Liitu! Maaleht, 4. detsembril 2014


Äsja mahuka uurimuse “Punased” esimese osa avaldanud ajaloolane Jaak Valge ütleb, et juunikommunistid olid Eesti ühiskonnast võõrandunud, pidades seda oma ande jaoks liiga väikeseks. Eliidi võõrandumise märke võib täheldada ka tänases Eestis.
--

Neil päevil teatas üks erakond, et Eesti asi on sotsiaaldemokraatlik asi. Mida teie sellisest väitest arvate?

Täpsem on öelda, et toona, 20. sajandi alguses, ajasid Eesti asja kõik. On tõepoolest õige, et 1917. aasta revolutsioonide ajal oli Eesti poliitiline ideoloogia vasakpoolne. See vasakpoolsus tähendas eelkõige tsaarivastasust ja püüdlust sotsiaalse ja rahvusliku võrdsuse poole. Aga veel rohkem kui vasakpoolsus, iseloomustab toonast eesti ideoloogiat rahvuslikkus. Isegi sotsiaaldemokraadid, kes marksistidena pidid olema internatsionalistid, olid samas ka rahvuslikud. Ainult kommunistid ei olnud rahvuslikud. Kui tolle aja sotsiaaldemokraate võrrelda tänase päeva erakondadega, võiksime jõuda sama hästi või pigem IRLi juurde. Aga muidugi on seesugune parralleelitamine sügavalt spekulatiivne, ajastu kontekst oli teistsugune ja need võrdlused ei päde. 

Aga milline oli ikkagi Tammsaare jt kirjandusklassikute suhe sotsiaaldemokraatiaga?

Kindlasti ei olnud Tammsaare marksist. XX sajandi esimesel poolel tähendas marksism klassivõitluse ja proletariaadi hegemoonia tunnustamist. Suurest marksismi tüvest hargnesid XX sajandi algul teatavasti kommunism ja sotsiaaldemokraatia, nende vahele jäi austromarksism, millest hiljem tekkis eurokommunism. Kõik need suunad on marksistlikud. Tänase sotsiaaldemokraatliku erakonna poolt reklaamides nimetatud isikutest võis osa, nagu näiteks Tuglas, tõesti olla vaadetelt marksistist sotsiaaldemokraat (Friedebert Mihkelson (Tuglas) oli Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei liige, kuhu kuulusid ka näiteks Viktor Kingissepp ja Vladimir Lenin - toim.). Tammsaare seda ei olnud, ja ei olnud muide ka Gustav Suits, kes kuulus hoopis sotsialistide-revolutsionääride ehk esseeride hulka. Nemad ei tuginenud marksismile, vaid vene narodnikluse traditsioonile. Eesti vaimuinimesi oligi sajandi algul kõige rohkem esseeride seas.

Miks?

Toonane marksism ja selle üks oks sotsiaaldemokraatia olid väga dogmaatilised. Sotsiaaldemokraatia eesmärgiks oli eraomanduse kaotamine ja riigistatud plaanimajanduse kehtestamine. Euroopa sotsiaaldemokraatlike erakondade programmidest kadus eraomandi kaotamise eesmärk alles millalgi peale II maailmasõda. Esseerid ehk sotsialistid-revolutsionäärid võisid oma eesmärkidelt olla isegi veel vasakpoolsemad, st nõudlesid sotsiaalset õiglust veel kiiremas korras, kuid nad ei olnud marksistid. Esseerid ei tunnustanud töölisklassi hegemooniat, suhtusid skeptiliselt proletariaadi diktatuuri ning käsitlesid ka talurahvast iseseisva klassina. Nende arvates jagunes ühiskond mitte proletariaadika ja kodanlasteks, kelle vahel oli juhm talurahvas, nagu arvasid marksistid, vaid töötegijateks ja neiks, kes elavad teiste tööst. Eesti soost esseeridele võis sümpaatne olla ka Vene esseeride programmis sisalduv föderatsiooni ja rahvusliku kultuurautonoomia idee. Esseerid olid loomingulisemad kui marksistid.

Kui hüpata Vene revolutsiooni juurest Eesti Vabariigi algusaega, siis ka ju meie maareformi on tihti nimetatud vasakpoolseks reformiks.

Küllap ta oligi. Selles mõttes, et oli egalitaristlik ja seadis oma eesmärgiks ka rahvusliku õigluse jaluleseadmise. See oligi vasakrahvuslik reform. Toona sobisid need kaks ideoloogiat - vasakpoolsus ja rahvuslikkus - omavahel kokku, tänapäeval enam mitte. Tegelikult ei näe mina küll põhjust, miks ei peaks kaasajalgi sobima, aga küllap on tänasele peavoolumõtlemisele hirmutav see pseudoparalleel natsionaalsotsialimiga. Eesti maareformi põhiideed pärinevad aga toona vasakpooolselt Tööerakonnalt, mitte sotsiaaldemokraatidelt, kuigi ka viimastel on kindlasti suur roll.

Miks vasakpoolsed omavahel läbi ei saanud, ehkki neil olid sarnased eesmärgid?

Vasakpoolsetel ei pruukinud olla sarnaseid eesmärke, marksistidel küll. Vasakpoolne, kuid mitte marksistlik Tööerakond ei soovinud klassivõitlust õhutada ega eraomandust kaotada. 
Aga miks marksistid omavahel läbi ei saanud? Oma raamatus käsitlen ma marksismi kui usku. Usu puhul on ju ikka nii, et ühe konfessiooni sees esinevad vastasseisud on kõige teravamad. Mõlemad käsitlevad teist poolt ketseritena. Aga Eesti puhul oli tegemist ka rahvusliku küsimusega. Eesti Vabadussõjas sõdisid ühel pool sotsiaaldemokraadid, kes soovisid ehitada õiglast, klassideta ühiskonda Eestis, teisel pool kommunistid, kes soovisid seda teha Venemaa koosseisus, kuna nende arvates oli rahvusriik aegunud institutsioon, mis nii ehk nii kaduma pidi. Hiljem kuulus üks partei Sotsialistlikusse Töölisinternatsionaali, teine Kominterni, osaledes nii marksistide omavahelises globaalses vastasseisus. Kommunismi võib minu arvates võrrelda mõne agressiivse lahkusu sektiga.  

Kas 1930. aastate teiseks pooleks olid endiste sotsiaaldemokraatide silmad marksismi suhtes avanenud?

Ei olnud. Sotsiaaldemokraadid või sotsialistid, nagu nad siis end kutsusid, aktsepteerisid jätkuvalt marksismi põhidogmasid. Neil oli marksistidena alati suur dilemma: kas ehitada uut ilma eraomanduseta ühiskonda üles demokraatlikult või mitte. Kommunistid ei uskunud algusest peale demokraatiasse. Sotsialistid esialgu uskusid. Ning neile tunduski 1920. aastate lõpuni, et maailm liigubki üldjoontes sinnapoole, kuhu marksmi teooria ennustas. 1930. aastate majanduskriis alguses arvasid sotsialistid, et tegu on Marxi ettekuulutuse täitumisega, kätte on jõudnud kapitalismi üldkriis. See oleks pidanud nende arvates nende populaarsust suurendama ning andma võimaluse demokraatlikul teel oma eesmärke saavutada. Aga Eestis muutusid populaarseks hoopis vabadussõjalased. Nüüd ärgitasid Eesti sotsialistide juhid Pätsi, et vabadussõjalased likvideerida. Paraku koos vabadussõjalastega tuli hüljata ka demokraatia.
1930. aastate teisel poolel olid Eesti sotsialistid väga lõhenenud ja pettunud. Osa liidritest, nagu Rei ja Ast tegid koostööd Pätsiga, osa kommunistidega ja osa tõmbus poliitikast tagasi. 

Milline oli Johannes Vares-Barbaruse ja teiste juunikommunistide side sotsialistidega?

Nad kõik tundsid üksteist, Eesti oli ju väike, intellektuaale oli vähe. Hilisemate juunikommunistide vaated olid marksistlikud, aga kusagil sotsialistide ja kommunistide vahel. Sotsialistid olid nende jaoks liiga rahvuslikud ja väheradikaalsed, kuid kommunistid jälle brutaalsed ja dogmaatilised. Samas Nõukogude kommunismi nad aktsepteerisid, kuid eesti omad tundusid neile sektantidena, poisikestena, kellega ei tasu asju ajada.

Olete põhjalikult kirjeldanud, kuidas mitmed Eesti kirjanikud ja vaimuinimesed langesid Nõukogude Liidu lummusse. Praeguse infosõja ajal oleks huvitav teada, mis nipiga see venelastel õnnestus? Nõukogude olude kohta oli ju toonagi adekvaatne informatsioon olemas.

Kui ollakse oma ühiskonnast võõrandunud - ja tulevased juunikommunistid olid Eestist võõrandunud - siis otsitakse ideaalset ühiskonda mujalt. See annab justkui moraalse õigustuse kritiseerida oma ühiskonda. Kui seda ideaalühiskonda ei ole, siis tuleb see konstrueerida. Inimteadvus kipub kõik meeldiva omaks võtma ja ebameeldiva kõrvale jätma. Lisaks võisid tulevased juunikommunistid oletada, et protsessid, mis Venemaal on võtnud brutaalse kuju, kulgevad Eestis tsiviliseeritumalt, kuna Venemaa oli nende silmis mahajäänud maa. 

Eesti ajaloo üks suuri mõistatusi on, mis olid Varese ja teiste juunikommunistide motiivid. Kas nad olid idealistid, äraostetud või šantažeeritud? Kas teie raamat annab vastuse?

Konkreetseid vastuseid esimene osa ei anna. Aga aluse mõistmiseks küll, kommunismi kui religiooni käsitlemise kaudu, ning selle tuvastamise kaudu, et nad olid Eestist juba siis võõrandunud.

Neil oleks ju olnud võimalik iseseisvast Eestist lahkuda Euroopasse, kui siin ei meeldinud!

Nad ju käisidki seal nii palju kui vähegi võimalik. Aga Vares kirjutas oma sõpradele ka oma emigreerumiskavatsusest ja sondeeris pinda arstilitsentsi saamiseks Prantsusmaal. Toona polnud see kerge, nagu emigreerumine üldse. Siis lootis Vares mõnda aega, et tal õnnestub arstina töötada kusagil Prantsuse asumaadel. Selleks tuli läbida kolmekuulised kursused, kuid mingil põhjusel jäi see tal tegemata. Kui tal oleks olnud võimalik Eestist lahkuda nõnda, et ta poleks pidanud loobuma oma elustandardist ja elustiilist, siis ta oleks seda ka teinud.

Vares-Barbarus oleks pidanud sündima Euroopa Liitu!

Täpselt! Johannes Semper samuti. 

Kas tänapäevastel euroopalikel väärtustel ja globalismil on juured nendes punastes poliitvooludes, millest teie raamat räägib?

Jah, näib küll nii. Tõsi, euroopalikud väärtused on muidugi mõiste, mida igaüks kasutab oma suva järgi. Aga globalismil ja multikultuursusel on küll marksismiga oluline ühisosa. Kaasajal on marksism muutunud, eraomandi kaotamisest ja klassivõitlusest enam ei räägita üldse, võrdsusest vähem, seevastu on esiplaanile tõusnud rahvuslusevastasus. Euroopa Ülemkogu alaline eesistuja Herman Van Rompuy on öelnud, et rahvuslus on sõdade allikas. Europarlamendi kõige vihasemaid rahvusluse vastaseid ja raevukamaid Euroopa Liidu föderaliseerumise pooldajaid Daniel Cohn-Bendit ehk “Punane Dan” on või vähemalt oli agressiivne marksist.
Ning feminism ja homosõbralik ideoloogia on jõudnud tänapäeva poliitika peavoolu eurokommunismi kaudu, mis tugineb omakorda austromarksismile. Viimane on ideoloogia, mis jäi kahe maailmasõja vahel sotsiaaldemokraatia ja kommunismi vahele.
Ma ei taha kuidagi öelda, et need uued hoiakud halvad oleksid, sõltumatult sellest, kas nad on tulnud marksismi kaudu või mitte. Asi, mis mind häirib, on aga see, kui neid surutakse jõuga, ebademokraatlikult peale, ning tarvitatakse vaba käega mõisteid nagu reaktsiooniline, progressiivne. Viimane on ka muide kõikidele marksistidele väga omane, kuna marksismil on ju alati eesmärk teada. Mulle tundub, et see on ebademokraatlik, varesbarbaruslik mõtlemine, mil oma ühiskonda peetakse juhmiks ja iseennast kutsutuks ja seatuks ühiskonna eest otsustama.

Huvitav, kuidas sobivad sellesse peavoolu kommunistlike juurtega Eesti eurovolinikud Kallas ja Ansip?

Ma arvan, et ideaalselt!

Miks Euroopa rahvuslus lepib punaste kamandamisega? Kas me oleme hea eluga ära ostetud?

Lev Gumiljovi teooria kohaselt on igas ühiskonnas 5% kirglikke inimesi, kes veavad ja ergastavad ülejäänud ühiskonda. Võib-olla ei olegi vaja kõiki ära osta, piisab mõne protsendi tasalülitamisest. Peavooluga kaasa minnes on ju palju mugavam oma elu elada, nii Nõukogude ajal kui praegu. Oleme muutunud ka märksa individualistlikumaks kui veel paarkümmend aastat tagasi. Teadvustame indiviidi hetkehuve, ent lülitame oma mõttemaailmast välja ühiskonna ja rahvuse strateegilise arendamise huvid. Meil on poliitilist kirge varasemast palju vähem, sest me oleme sarnaselt teiste Euroopa ühiskondadega vanemad.
Aga ega Euroopa rahvuslus ei lepigi. Euroopa poliitikas on toimunud sügavad struktuursed nihked, mis Eestisse jõudnud pole, ning mida Eestis pole ka teadvustatud.  

Kas Euroopa föderaliseerumine on marksistlik projekt?

Ma ei oska öelda, kas see pärineb marksismist, kuid kindlasti sobib see tänapäeva marksistidele väga. See on kosmopoliitne projekt, rõhutab uusi ja pisut revolutsioonilisi printsiipe, inimeste vaimumaailma ümbertegemise vajadust, rahvusliku identiteedi traditsioonide hävitamise vajadust. Eks see ole tõesti tänapäeva marksism. 

Kas kaasaegne marksism võib areneda sarnaseks nõukoguliku marksismiga, tuues kaasa isikuvabaduste piiramise, käsumajanduse jms?

Ma tahaks uskuda, et see ei ole võimalik, et meie tänane ühiskond ei võimalda ühe ideoloogia võimulepääsu. Kuid ohumärke on ju näha. Mõningad poliitilised hoiakud vormuvad klišeedeks ja aksioomideks, mida ei tohi enam vaidlustada. Multikultuursus on hea, immigratsioon on hea, pankade mõjuvõimu vastu ei tohi rääkida, rahvuslus on halb, homod ja juudid on vähemused, keda tuleb erinevalt teistest vähemustest raevukalt sallida, ehk teisisõnu võrdsemaks pidada. Kui neid kilšeesid mitte aktsepteerida, võid saada paremäärmuslase või halvemal juhul natsi templi. Meil on küll võimalus rääkida, aga oma rahastuse ja karjääri huvides tuleb seda teha kindlal moel. Või igaks juhuks üldse vaikida.

Me nägime tänavu ka Eestis, et kooseluseaduse debatis prooviti üht seisukohta esitada ette  õigena ja teist valena. Seda põhjendati inimõigustega, ehkki näiteks professor Lauri Mälksoo öelnud: “vajadus geiabielude tunnistamise järele ei tulene kuidagi inimõigustest üheski positivistlikus või ettekirjutatud mõttes; see saab tänapäeva ühiskonnas olla eelkõige loomuõiguslik-poliitiline otsus.”

See on tõepoolest ebameeldiv näide poliitilise religiooni kujunemisest. Tänast diktatuuri ei kehtestata mitte riigipöördega, vaid rahaga ning poliitkorrektsuse kehtestamisega, mis eraldavad põhilised väärtusotsused ühiskonna enamuse tahtest. Peaksime hoolikalt jälgima, et kavandatav karistusseadustiku muutmine meie sõnavabadust ka Nõukogude režiimi kombel piirama ei hakka. 

Teisalt: Vene ühiskond on euromarksismist küll täitsa vaba, ometi ei ole see ühiskond, milles me tahaksime elada!

Erinevused Vene ja meie ühiskonna vahel on väiksemad, kui me arvame. Ka Venemaal ei kiusata homoseksuaale taga. Kui Pussy Rioti korraldatud ühiskonna tundeid alandav intsident oleks juhtunud Eestis, küllap oleks ka meil järgenud karistus. Venemaaga on meil mitmes küsimuses väga põhimõttelisi vastuolusid, kuid mu arust norib meie president Venemaaga tühiasjade pärast. Tema võib siit Eestist peagi lahkuda, aga meie peame Venemaa naabruses edasi elama.
Ma ei tahaks Vene riigis elada muudel põhjustel. Mind häirib sealne inimese pidamine väikeseks mutrikeseks, vähene hoolivus, Vene bürokraatia kõikvõimsus, aga ka suurriiklik šovinism, püüd teha nn Suurt Isamaasõda nende identiteedi või poliitilise religiooni aluseks.

Kas näete Eesti poliitikas ka juba uusi Vares-Barbarusi?

Ei ja jah. Selliseid poliitikuid, kes on Eesti ühiskonnast tegelikult võõrandunud, nagu Vares ja Semper, on meil palju. Kui mitte enamus. Kuid see ei tähenda, et nad võiksid minna Venemaa teenistusse. Eesti ühiskonnast võõrandumine võib tänapäeval väljenduda näiteks selles, kui poliitik kuulutab, et meie väljaränne ei olegi mingi probleem. Pole häda, küll tulevad teised asemele! See ongi võõrandumine.

Miks meie tänapäeva sotsiaaldemokraadid on nõrgad, ei suuda paremerakondi võita, vaid lasevad end nende poolt ära kasutada?
Sest nad ei ole sotsialistlikud ega demokraatlikud. Sotsialistid ei saaks olla USA imperialistliku poliitika eestkõnelejad ja demokraadid ei saaks olla diktatuuri-Hiinaga suhete arendamise eestvedajad. Meie sotsid on mõlemat. Sisepoliitikas ei näe mina küll, et meie sotsid üritaksid tõsimeelselt sotsiaalset ebavõrdsust kaotada.  

Kas Keskerakond mõjub ajaloolisel taustal pigem vasakpoolse või parempoolse erakonnana?
Ei ühte- ega teistmoodi. Ma ei oska seda moodustist defineerida ei ajaloos ega tänapäevas.

Alo Lõhmus


2 kommentaari:

Margus Kiis ütles ...

Jaak Valge, Teil on siin üsna kummalisi väiteid ja ütlusi ja tahaks mõnda asja küsida. Näiteks teete vihjeid, nagu piirataks Eestis sõnavabadust. Selgitaksite, kuidas seda siis tehakse. Kas mõne "arvamusliidri" arvamus ajakirjanduses on kohe sõnavabaduse piiramine?
Ja ma ei saa aru, mis värk nende homodega on? Miks on vajalik, et neid tuleks taga kiusata? Et Venemaa on negatiivses mõttes Euroopa Liidu sarnane, sest seal ei kiusata taga homosid. Miks peaks homosid taga kiusama??? Ma ei saa aru.

Jaak Valge ütles ...

Margus Kiis,
mõne "arvamusliidri" arvamus pole kohe kindlasti sõnavabaduse piiramine, vastupidi, erinevate arvamuste avaldamise võimalus tähendabki sõnavabadust. Küll aga on sõnavabaduse piiramine mu arvates poliitkorrektsuse kehtestamine, ning sealt edasi - teatavate poliitiliste hoiakute kuulutamine aksioomideks, mille üle arutaemine on taunitav.
Aga sellest küsimusest, et mis värk nende homodega on, ma hästi aru ei saa.