27.12.14



Andres ja Pearu Eesti poliitikas. Eesti Ekspress, 19. november 2014

Maarja Vaino kirjutab oktoobrikuu Loomingus, et Eesti uue kultuuritõlgenduse järgi on Pearu ja Andres kohad vahetanud. “Pearust on saanud pigem sügavamõtteline filosoof, kes tajub maailma komplitseeritust ega oska sellele muud moodi kui veiderdades reageerida. Andrese eetikas nähakse aga kivistunud arusaamu ja tuima töörügamist, tema kipub olema kitsarinnalise ja hoolimata mehe sümbol.” Vaino pakub sellise nihke võimalike põhjustena vulgaarindividualistliku ellusuhtumise võidukäigu, mis on esile tõstnud isikliku eesmärgi, eneseteostuse või iha, aga ka tahte asendada grotesksete juhtumite nautimisega elu mõtestamist.
Olgu nüüd nende põhjustega kuidas on, nentigem, et protsess on löövalt kirjeldatud. Ning loomulikult omane mitte ainult Eestile, vaid kogu läänemaailmale.
Poliitilises kultuuris on aga toimunud täpselt vastupidine liikumine, kuid hälbega. Pearu on Eesti poliitikast kadunud, ning koos temaga ka pearulik peavoolu-väline mõtlemine ja olek. Pearulikku maailma komplitseerituse tajumist käsitletakse Eesti poliitikas äärmuslusena ja pearulikku käitumist karistatakse viivitamatult. 
Poliitik on muutunud Andreseks, aga sisutühjaks, kastreeritud Andreseks, kelle tugevaks küljeks pole see, et ta talutööd rühmab ja korraldab. Hea poliitik on nüüd see Andres, kes Krõõda heleda häälega õhtuti taluperele piiblit loeb. Mida ilmekamalt, seda parem. Kas tal on seejuures ka mingi realistlik visioon, kuidas Mäe talust eeskujulik koht teha, ja organiseerimisvõime ning karisma, pole tähtis. Peaasi, et ta on kehtiva poliitilise religiooni omaks võtnud ja seda innukalt propageerib. Muidugi on edasliikumiseks vaja veel ka õigete inimeste, mitte ühiskonna (sic!) toetust. 
Nii on poliitika ühiskonnast eraldunud ja muutunud asjaks iseeneses, vaatemänguks, “igapäevaseks õudseks maskiballiks”, nagu Kaupo Meiel iseloomustab. Poliitikuid hinnatakse selles maskiballis oma, mitte nende reeglite järgi, mis ühiskonnas kehtivad. Andrus Kivirähk märkis, et kui tema kedagi sisserännanu pojaks nimetab, ei pane seda keegi tähelegi, Delfi ei tee sest isegi pisikest nuppu. Samas mõjutab Andrus Kivirähk ühiskonna hoiakuid tänase seisuga tuhat korda rohkem kui ükspuha milline rahandusminister.  
Pearuliku “äärmusluse” defineerimine ja reeglid, kuidas poliitikud käituma peavad, on väljast sisse toodud. Poliitikute argumentatsioonis kordub aga tüütuseni alandav “euroopalikkuse” argument. Kui keegi pole “euroopalik”, on ta mängust väljas. Nagu me ise ei kuulukski Euroopasse, nagu meil ei olekski Euroopa väärtuste kujundamisel sõnaõigust. Tõsi, see ei sega samu tegelasi teises kontekstis sama tühjalt korrutamast, et Euroopa jõud on mitmekesisuses. 
Imelik on ka väide, et on olemas just teatavad, kindlad “euroopalikud” väärtused, mille üle rahvas referendumil otsustada ei tohi. Kes need väärtused siis kehtestanud on? Kas nad on tulnud kusagilt mujalt, mitte ühiskonnast endast? Ning kui on tulnud ühiskonnast endast, siis miks ühiskond neid ümber otsustada ei või?
Muidugi pole “euroopalikku” igaveseks kanoniseeritud väärtuste kogumit tegelikult olemas. Küll aga võimaldab “euroopalikkuse” puudumisega ähvardamine meile peale suruda Euroopa Liidu ja USA poliitladviku ideesid, millel tegeliku Euroopa rahvaste rikka kultuuriga pistmist pole. Pealegi, kui seame teiste Euroopa riikide poliitspektri endile eeskujuks, siis selgub, et Eesti on tõenäoliselt kõige vähem euroopalik: just meil esindavad viimasel kümnendil võimul olnud kartelliparteid kõige igavamat, üksteisele äravahetamiseni sarnast - ning lisaksin veel - ummikussejooksnud - vasakliberaalset suunda. Teiste Euroopa riikide parlamentides on ka pearulikke erakondi. Ning poliitilise loovuse jõudu võib neil rohkem olla, kui piiblilugejaks kastreeritud Andresel.     
Peeter Helme nimetab välismaiste ideede ülimuslikuks seadmist rahva seisukohtade ees tabavalt enesekoloniseerimiseks. See on seotud demokraatia mõiste teisenemisega. Demokraatia ei tähenda enam rahva või ühiskonna enamuse valikut, vaid valgustatud poliitladviku otsuseid, kes juhmi ja mahajäänud rahva enamikku nende tahte vastaselt progressi suunas juhib. Üks Eesti poliitkorrektsuse hääletoru kirjutab järjekindlalt, et enamuse arvestamine on bolševism, millegipärast unustades, et Nõukogude kommunism sai teoks ja võis toimida just tänu vähemuse diktatuurile enamuse üle. Teine arvamusliider teatas, et rahvahääletus on demokraatia tuumanupp. Ootuspäraselt tuli seepeale presidendi kantselei avaldus presidendi solidaarsusest selle arvamuslooga.
Huvitav muidugi, kuidas siis näiteks parlamendiski saaks küsimusi otsustada, kui enamusel tähendust pole? Või miks Šveits ikkagi jätkuvalt demokraatlik on, kui tema demokraatia mitu korda aastas rahvahääletustega õhku lennutatakse? Kompensatsiooniks ja hämamiseks räägib poliitladvik “kaasamisest”. Ühiskonna teavitamine on muidugi vajalik. Kuid meie poliitilises kultuuris näib “kaasamine” tähendavat avaliku arvamusega manipuleerimist seni, kuni vajalik toetus mingile küsimusele on saavutatud või probleem vähemalt väga segaseks aetud. Selleks on poliitladvikul võimu- ja finantsvõimalused olemas, kartellivälisel opositsioonil aga mitte. Sellisel kombel on “kaasamine” surrogaatdemokraatia üks instrument.
Aga lõpetuseks midagi isiklikku. Lugupeetud endised komparteilased. Paljud teist on targad ja silmapaistvad isikud. Mul ei ole vähimatki ambitsiooni teile ette kirjutada, kuidas mingist asjast rääkida ja kuidas mitte. 
Mul on lihtsalt väike isiklik palve. Palun, kui võimalik, ärge enam väitke ning ärge andke ka kaudselt mõista, et Eesti ühiskond on mahajäänud ja sovetlik. 
Mina tunnen ennast Eesti ühiskonna liikmena. Samuti minu tutvuskond. Me olema alati tahtnud ja tahame siia kuuluda. Nõukogude propagandat me põlastasime ja sovetirežiimi teenritest üritasime hoida end võimalikult kaugele.
Küll aga olite just teie kommunistliku partei liikmetena need, kes sovetlust kultiveerisid, ning kui te just silmakirjalikud ei olnud, siis olite ise sovetlikud. Julgen arvata, et kummalgi juhtumil pole teil moraalset õigust mind ja minutaolisi nüüd sovetluses süüdistada. Tänan teid ette, kui te seda enam ei tee. 


Kommentaare ei ole: