08.10.14

Juunikommunistidele küllap meeldiks Euroopa Liidus. Sirp, 15. august 2014

Jaak Valge: tänasel USA-kriitilisel hoiakul on vähem võimalusi teiseneda Venemaa armastuseks, kui omaaegsel natsivastasusel N. Liidu armastuseks.

Valle-Sten Maiste

Peagi ilmub Sul raamat eesti vaimuinimestest, kellest said juunikommunistid. Kuidas jõudsid võõrvõimu teenistusse asunud kaasmaalaste teemani? On see Sulle lihtsalt üks uurimisaines teiste seas, püüd mõista teatavat ajastut ja inimesi, või räägivad teemavaliku juures kaasa Su moraalsed veendumused, sotsiaalne närv ja isegi mure ühiskondlike asjade pärast?
Jaak Valge: Selles mõttes küll üks uurimisteema teiste seas, et olen alati ajaloolasena tegelenud teemadega, mis mulle korda lähevad ja mille kohta arvan, et nad võiksid ka teistele korda minna. Aga küllap teemade valikut suunavad ka moraalsed veendumused. Konkreetselt juunikommunistide vastu on mul alati huvi olnud, aga otsustavaks said kaks asja — esiteks imestasin Venemaa Välispoliitika Arhiivis töötades hiljem juunikommunistideks saanute vestluste üle Nõukogude diplomaatidega, sest need kajastasid juba 1930. aastate alguses hoopis sovetimeelsemaid hoiakuid, kui varem olin arvanud neil olevat. Seejärel hakkasin neist vestlustest märkmeid tegema. 
Teiseks põhjuseks oli see, et mu projekti, millega plaanisin uurida edasi Eesti 1934. aasta riigipööret ja demokraatiate kokkuvarisemise põhjusi üldse kahe maailmasõja vahelises Euroopas, ei rahastatud. Kui see oleks juhtunud, siis oleks juba paar aastat tagasi sel teemal ilmunud rida artikleid ja paks raamat riigipöördest. Selle asemel hakkasin siis nö madala intensiivsusega punastega tegelema. See madal intensiivsus tähendas ikkagi seda, et viimasel kahel aastal olen kogu oma muust hädavajalikust teadus- ja õppetegevustest ülejääva energia sellele raamatule suunanud, st meediasse pole peaaegu midagi kirjutanud, konverentsidel olen väga vähe esinenud, ning pidanud tegema kommertsprojekte, et oma eelarvet lappida. Mahuka teadusmonograafia kirjutamine ilma rahastuseta on luksus, mille pikemaaegsem nautimine viib finantsilise suitsiidini. Lisaks pean ka väga tänulik olema oma kolleegidele Demograafia Instituudist, kes mu sellise töösuuna aktsepteerisid: meie instituudile oleks hoopis kasulikum, kui ma koguksin teadusbürokraatia silmis hinnatud punkte artiklite massilise tootmisega inglisekeelsete kõrvaliste ajakirjade jaoks. 

Seoses Eesti ajaloo keskaja köitega teravnes meil debatt teemal, kuivõrd ajaloouurimine on ja võib olla ajendatud tänase päeva ühiskondlikest (ja ka kultuurilistest jne) probleemidest. Häälekas on koolkond, kes argumenteerib nende asjade suurema lahushoidmisvajaduse nimel. Olgu sajanditevanuste asjadega kuidas on. Su raamatus puudutatu näib küll tänasegi päeva jaoks vahetult illuminatiivne?
Oleneb mida lahus hoidmise all mõista. Selge on, et me vaatame minevikku kaasaja silmadega ja läbi oma eelistuste filtri. See, kes väidab, et ta on alati ajaloolasena objektiivne, on kas kiretu kuivik, pisut silmakirjateener või ei tunne ennast. Mu arvates võiks kõige tasakaalukam ajalookäsitlus kujuneda nii, et me tunnistame iseendile oma poliitilisi ja moraalseid eelistusi, ning kontrollime oma tekste just arvestades neid omi “nõrku” külgi. Ma pole kindlasti nõus sellega, et ajaloolane peab oma tekste kohandama kaasaja poliitiliste hinnangutega, ehkki seda teadlikult — rahastuse huvides — või alateadlikult — lihtsalt enesealalhoiu instinktist tehakse. Olen ka varem arvanud, et ajaloolane võiks saada kõige huvitavamaid ja üleajalisemaid tulemusi, kui ta püüaks ajalooprotsessse vaadata ka “kaotaja” silmadega, sest kogu kaasaja kontekst surub teda nii ehk nii “võitjate” ajaloo kirjutamisele. 
Juunikommunistid on olnud viimasel kahekümnel aastal Eesti ajalookirjanduses samuti kollaborantidena kaotaja seisuses. Laiemalt või pika sihikuga vaadates aga on tänaseks nende ideed tänaseks päevaks pigem võitnud — küllap nii Semperile, Vares-Barbarusele kui Andresenile meeldiks erinevalt omaaegsest Eesti Vabariigist väga tänases Euroopa Liidus elada. Kui oleksin tahtnud — võib-olla natuke Eesti ajaloo keskaja köite autoritega sarnaselt — vaadelda minevikku tänapäeva Euroopa Liidu poliitilise peavoolu väärtuste seisukohalt, siis oleksin võinud katsuda neid näidata pimedas natsionalistlikus ühiskonnas progressiivseid ideesid kandvate, aga ahistatud isikutena, kelle tee Nõukogude režiimi teenriteks oligi neis oludes paratamatu, sest multikultuurseid poliitilisi valikuid ju ei olnud. Loomulikult võib ka nii — see on autorite valik — aga ise olen katsunud neid mõlemaid lähenemisi vältida ning mõista tulevaste juunikommunistide motiive nende omas ajas. Euroopa Liidu väärtused ei ole igavesed, nii nagu ei ole igavesed olnud ühegi poliitilise moodustise või ideoloogia väärtused. Aga jah, loomulikult olen ka mina, nagu me kõik, neist tänapäeva hoiakutest või väärtustest mõjutatud ja see mõjutatus kandub paratamatult ka ajaloolaste, kaasa arvatud minu tekstidesse. Teadlikult võimendama minu arust seda ei peaks. Nii juhiksid poliitikud ajaloo kirjutamist, tegelikult võiks aga minevikust õppimine juhtida poliitikuid.   

Ajaloo ja tänaste probleemide lahushoidmise vajaduse rõhutajad on koguni möönnud, et tänases ühiskonnas toimuva käsitlemisel on Ansipi, Maruste jt nendesuguste kommunismimineviku esiletoomine kohatu. Nii jõuame täieliku relativismini. Individuaalpsühholoogilisel tasandil ei ole enam mingit “pikka kestust”?
See on minu arvates teine asi. Aga taoliste väidete esitajatele on kasulik meenutada, kuidas suhtutakse natsiminevikku.

Mina identiteedi suvalisust ja lõpmatut paindlikkust praegu absoluutselt ei mõista. Võib olla kusagil idas on kellelgil niisuguse identiteediga elamise kogemus. Meie kultuuriruumis pole keegi seda arusaamist- ja kaasaelamistvõimaldavalt kirjeldanud. Seega suhtun põhimõttekindlusetutesse ja kergelt pooli vahetavatesse inimestesse umbusklikult. Identiteet algab just pisiasjadest, et sa ei murra truudust ideaalidele just väikestes asjades. Väikestelt nurjatustelt kõrvalseisjate suhtes jõutaksegi selleni, et las kümned miljonid hukkuvad, peaasi, et kommunism sammub võidukäiku. Paljude kollaborantide puhul torkab silma just kergus, millega nad lähevad kaasa nurjatustega väikestes asjades?
Olen nõus, identiteedi “paindlikkus” näib ka mulle ebausaldusväärse isiku tunnusena. Aga küllap pead nõustuma, et meie kaasaja poliitikas domineerivad kõrgele jõudnute hulgas just sellised “paindlikud”. Võib-olla on see Sulle ootamatu, aga ma ei käsitleks neid kolme tippsovetiseerijat — Andresenit, Semperit ja Vares-Barbarust kollaborantidena. Jah, mõne definitsiooni järgi nad seda on, aga mu arvates ei ole see nende olemuse kirjeldamisel põhiline. Kollaborandid on minu arusaamise järgi need, kes pööravad ennast oma ühiskonna vastu. Aga nemad ei pidanud juba 1920. aastate algusest Eesti ühiskonda oma ühiskonnaks, nad olid truud teistele ideaalidele. Teine asi on see, et nad jätsid kohati ühiskonnale mulje, et nad hoolivad Eestist. Erakirjavahetusest selgub, et Eestil oli nende identiteedis algusest peale väga väike tähendus. Nad tundsid, et nad on neilt arvamust küsimata siia geograafilisse piirkonda ja keeleruumi istutatud, kust neil väljapääsu pole, ning see tekitas neis ahistatust. Neil ei olnud erinevalt meist võimalust Eestist lahkuda, samal ajal oma elatustaset säilitades. Meie ajal oleks Vares-Barbarus võinud olla näiteks USA-s tipparst ja mitmel alal andekad Semper ja Andresen kõrgepalgalistel euroametnike kohtadel, millega kaasneks ohjeldamatu reisimine, kuid mis jätaks aega ka kirjatööle. Aga neis väikestes asjades, mida meenutad, olid nad 1920-30. aastatel suhteliselt põhimõttekindlad, tegid tihti otsuseid, mis neile nende isikliku heaolu seisukohalt hästi ei mõjunud. Ei ole nii, et nende kollaboratsionism avaldus juba maast madalast mingites ebaeetilistes tegudes, vastupidi, nad olid altruistlikud, põhimõttelised, andekad ja värvikad isiksused. Siis, kui nad Nõukogude masinavärgi mutrikesteks sattusid, siis pidid nad ka oma minaga vastuollu minema. Kindlasti pidi millalgi toimuma ka murdumine. Aga mina oma selles raamatus “Punased I” selle ajani veel jõudnud pole, ning ei taha ka hetkel seda kommenteerida. 

Traumaatiline kollaboratsionismikogemus on XX sajandil paljudel ühiskondadel. Selle märgid ulatuvad filosoofiast (Sartre´ist Arendtini) tänaste päevapoliitiliste pusledeni. Millised kollaboratsionismikäsitlused on Sulle kõige enam mõju avaldanud ja millised kollaboratsionismi märgid Sind enim painavad, Su tähelepanu röövivad?
Mina olen rohkem lugenud autoreid, kes käsitlevad Nõukogude kommunismi külgetõmmet. Ehk siis mõne lähenemise järgi kollaboratsionismi põhjuseid. Kui ma ise selle teemaga veel ei tegelenud, jätsid mulle tugeva mulje Andres Küngi “Tuule lapsed” ja Arthur Koestleri “Pühendatud”, aga muidugi ka Solženitsõni “Gulagi arhipelaag”. Hiljem olen muidugi palju lugenud. Viimasel ajal on uusi vaatenurki sel teemal avanud Ludmilla Stern ja Michael David-Fox. Kõige veenvamaks on mulle aga jäänud Paul Hollanderi juba 1981. aastal ilmunud klassikaline Political Pilgrims, kus Nõukogude-meelse kollaboratsionismi eeldusena käsitletakse võõrandumist oma ühiskonnast. Värskematest autoritest tundub mulle veenev Mihhail Rõklini ja Emilio Gentile lähenemisviis. Nemad käsitlevad kommunismi ja marksismi usuna. Aga märkidest.…. mind paneb jätkuvalt imestama, missuguse kergusega meie poliitladvik, kes suuresti eesti patriotismi pedaalil talludes valituks on osutunud, tegelikult meie rahvuslikke huvisid eirab.   

Kas valmidus kollaboratsionismiks erineb erinevatel rahvastel? Kas kultuurikogemus ja ajalooline pärand on olulisteks teguriteks kollaboratsionismi taustal? Et nt leedukatel on suurriigi kogemus ja seega nad sulanduvad ja alluvad ja häbenevad oma väiksust vähem, kui põlvest põlve ainult alistuma, roomama ja laveerima pidanud eestlased. See on muidugi spekulatsioon, kuid kas põhimõtteliselt sellesuunalistel arutlustel üldse on mõtet?
Tõsi, võõrvõime on Eestist palju läbi käinud ja eestlased on pidanud nendega kuidagi hakkama saama. Kui kollaboratsionismi käsitleda kitsalt, koostööna võõrvõimuga, küllap meil siis seda kogemust jätkub. Kui tugeva ja vägivaldse režiimi poolt okupeeritud ühiskonnas poleks kollaborante, vaid kõik oleksid vastupanuvõitlejad, siis see ühiskond häviks füüsiliselt. Kui kõik oleksid kollaborandid, siis häviks ühiskond vaimselt. Nii et neis halbades tingimustes on vaja ellujäämiseks parasjagu ühte ja teist. Ning neid mõlemaid on meil ka olnud. Minu arvates oleks meil siiski vastupanuvaimu Nõukogude režiimile võinud siiski rohkem olla, aga see on puhtalt minu isiklik eelistus. Kui kollaboratsionismi käsitleda laiemalt, ka enesesalgamise ja “oma” vägivaldse režiimiga kaasatöötamisena, siis ma küll ei usu, et eestlased kollaboratsiooniga rohkem sina peal oleksid kui mõni teine rahvas. 
Su raamat rakendab ülihuvitavalt lähiajal võidukäiku teinud uurimisperspektiive, ideeajalugu ja ka eraelu ajalugu jne. Kuidas jõudsid niisuguse põneva poliitilist ja eraelu ajalugu põimiva lähenemislaadini?
Küllap ma jõudsin ikka oma huvist ja neist teadmistest lähtuvalt, mis mul on. Nimme moodne pole ma tahtnud olla, aga eks ta jah, natuke ebatraditsiooniline lähenemisviis on. Enn Tarvel, kellega sellest juttu oli, julgustas isikukeskselt lähenema ning mu head kolleegid-demograafid, eriti Allan Puur, juhendas mind rahvastikuteaduse meetodeid ja uurimustulemusi korrektselt kasutama. See raamatu osa, mida esialgu lihtsalt õhukese taustana mõtlesin kasutada, ehk marksismi ja kommunismi ajalugu Eestis, paisus suureks ja raamatusse trügis ka Viktor Kingissepp ning tema sabas ka mõni teine “päriskommunist”. Aga mõtlen, et ega see halb polnudki — eks me ajaloolastena olemegi neile generatsioonidele, kes Nõukogude ajal kompartei ajalugu kohustuslikult õppisid, sellise mittekommunistliku, “tegeliku” partei ajaloo käsitluse võlgu.  

Osundad oma raamatus põnevalt, kuidas NL fastsineeris meie intelligentsi eeskujuna värske moraali, sh seksuaalmoraali osas, võimaldades lahutusi, aborte jne. Tänapäeva Venemaa liigub vastupidises suunas, ent seegi on ideedega paeluda püüdmine. Kuidas Sulle tundub, kuivõrd on Venemaa tänasel positsioneerumisel seksuaal- jm moraaliküsimustes (terroristid keelasid ropendamise jms) mõju maailma ja Eesti inimestele? 
Eks see ole tänapäeva Venemaal hea propagandaleid, nii nagu omal ajal N. Venemaal vastupidine leid. Minu arvates ei peaks me Venemaa õnge hakkama — nii nagu meie meedia on teinud — vastandades osalt kunstlikult meie nn euroopalikke ja Venemaa seksuaalmoraali väärtusi. Euroopa tugevus peaks olema just arvamuste paljususes ja üks neist arvamustest on ka konservatiivne vaade — st antud juhul kooseluseaduse vastane lähenemine. Kooseluseaduse läbisurumine selliste meetoditega, nagu Eesti Päevaleht seda on teinud, st avaliku arvamusega manipuleerides ja teisi arvamusi alla surudes, on just Putini Venemaale omane. 

Ameerika, sh globaliseerumisvastasus on maailmas üsna levinud. Euraasia liit üritab sõnades liikuda mingisuguse teist laadi majanduse suunas. Savisaar esitleb end heal meelel selle majandusmudeli õpilasena. Üldiselt kipuvad lääne mahakandjad siiski Ladina-Ameerikat kõige etaloniks seadma. Kuivõrd on Venemaa eestveetaval Euraasia Liidul ja sellega kaasas käival idealistlikul sõnavahul (teame ju, millised on Venemaa siseprobleemid, kihistumine, ja kui vähe nt Siber, mille varadest riiki ülal hoidvad eksporditulud tulevad oma sotsiaalseks arenguks tagasi saab jne) potentsiaali Ladina-Ameerika kõrval mingiks ideaaliks saada?
Ma ei usu, et Venemaa või Ladina-Ameerika suudaks pakkuda mingit korralikku alternatiivi USA ja Lääne majanduse- ja elulaadimudelile. Nad on sellesama lääne elulaadi teatavate omapärasustega versioon. Mõni Ladina-Ameerika ühiskond, näiteks Brasiilia, võiks meile anda ettekujutuse, missugune on pikaajaliselt välja kujunenud multikultuurne ühiskond ja meie peaksime küsima, kas Brasiilias näeksime oma ideaali. Aga arvan, et Venemaa poliitika pole kaugeltki kõiges läbinisti negatiivne, ning meie ja Venemaa demokraatias on tegelikult väiksemad erinevused, kui tahaksime teada. Kui aga lääne kommertslikule elulaadile miski tõsist alternatiivi pakub, siis on minu arvates selleks mõned tänased moslemiühiskonnad nagu Iraan, oma turvalisuse, sõbralikkuse, püüdlusega võrdsuse poole. Aga ükski ühiskond pole ideaalne. Meie võiksime olla piisavalt tugevad, et meist rohkem või vähem meist erinevaid ühiskondi kõigi oma miinuste ja plussidega rahulikult hinnata. See rahulik hindamine ei peaks tähendama hüsteerilist ette hukkamõistu, mida meie poliitikud ja meedia teevad, aga ka hoopiski mitte nende pimesi imetlemist, mida omal ajal tegid lääne marksistlikud intellektuaalid ehk kasulikud idioodid, nagu Radek, Zinovjev ja Stalin neid nimetasid. 

Sarnaselt esimese vabariigi aegse oma kodumaa vastu asumisega näevad ka tänased lääne ning ka Eesti kriitikud oma koduühiskonnas märksa enam probleeme kui nt Venemaal. NL võis massiliselt oma inimesi tappa, kõigi ideaalidega küüniliselt ümber käia ja need pahupidi pöörata alates emantsipatsiooni ja seksuaalvabaduste lõpetamisest kuni rahuarmastuse agressiooniks pööramiseni, kodumaa kodanlased olid ikka hullemad ja kõige suuremad vaenlased. Niisuguseid New Left Reviewst ennast pöördesse lugenud vaimuinimesi jagub meil tänagi. Kuidas on võimalik, et selline “väikeste erinevuste nartsissism” pöördub oma rahva ja kodumaa vastu? 
Minule on veenev lähenemine, mis peab kommunismi ja marksismi usuks. Religioossele inimesele on omane mõningaid tegelikkuse külgi üle võimendada ja teisi mitte märgata. Kui nende arvates oli kommunism juba ette põhimõtteliselt hea ja kapitalism ja eesti rahvuslus juba ette põhimõtteliselt halb, siis polnud nüanssidel enam suurt tähendust. 1930. aastatel oli veel üks põhjus, miks paljud intellektuaalid — eriti juudi taustaga intellektuaalid N. Liitu kriitikavabana käsitlesid, — nimelt tundus N. Liit natsi-Saksamaa kõige järjekindlama vastasena. 
Aga jah, oma ühiskonda kritiseerides vajatakse tihti ideaali, moraalne nördimus oma maa puuduste vastu tundub siis nürim, kui ükski teine ühiskond ei ole kritiseeritavast parem. Nii juhtubki, et suur osa inimesi, kes on võõrandunud omaenda ühiskonnast, kaldub teisi ühiskondi idealiseerima. Hollander kirjeldab, kuidas ta 1970. aastate algul, Vietnami sõja ajal pidas loenguid Rootsi üliõpilastele. Nood kritiseerisid USA-d, ning kui ta päris, mis on nende ideaalriik, siis oli vastuseks Albaania. Hollander leiab, et niisuguse neile täiesti tundmatu maa valimine kinnitab täiusliku sotsiaalse korra mudeli otsingu sümboolset iseloomu.
Ma arvan, et tänasel USA-kriitilisel hoiakul on siiski vähem võimalusi teiseneda Venemaa armastuseks, kui omaaegsel natsivastasusel N. Liidu armastuseks. USA kriitika üleminek Venemaa armastuseks on loogilisem Lääne-Euroopas, Eestis mitte võimatu, aga mitte nii loogiline. Ka mulle on USA poliitika kohati täiesti vastuvõtmatu, ning et Eesti riigijuhid selle kohati valjuhäälselt, kohati tegudega ja kohati vaikides heaks kiidavad, on mulle alandav, aga sel tundel pole küll mingit lootust Putini-armastuseks üle minna. See, et mul meie praeguse presidendi, välisministri, kaitseministri, keskkonnaministri ja rahandusministri pärast häbi on, ei tähenda, et ma oleksin võõrandunud oma Eesti ühiskonnast. Aga ma pole kindel, kas nemad pole meie ühiskonnast võõrandunud.
 
Ehkki Eesti kultuuriline areng viimasel kahel kümnendil on olnud kujuteldamatult võimas on tänaseski Eestis neid, kellele nagu Vares-Barbarusele oli eesti kultuur liialt kipakas, et üks suur isiksus ja vaim võiks sellise sees rahuldust tunda ja Eesti iseseisvus sellisena õieti mõttetu. 
Võrreldes esimese iseseisvuse ajaga on meie mentaliteet palju muutunud. Tegelikult on sedalaadi mõtteviisi tänases Eestis minu arvates täna rohkem kui toona, ka tipp-intellektuaalide seas. Toona oli ajastu poliitiline taust rahvuslik ning kosmopoliitsed intellektuaalid tundsid ennast ahistatuna, täna on täpselt vastupidi. Toonased poliitilised hoiakud olid põhimõttelisemad, kirglikumad, ideoloogilised vahejooned selgemad. See poliitika, mis meile Brüsselist läbi meie endi poliitikute peale surutakse, on ju meie põhiseaduse preambulaga vastuolus. Täna on mõisted hägustunud, demokraatia pole enam rahva valitsus, iseseisvus pole ühiskonna õigus ise põhimõttelisi küsimusi otsustada ja relvavõitlus pole sõda. Inimesed on vanemad ja mugavamad, sissetulekutase ei sunni enam selgeid poliitilisi hoiakuid võtma, pealegi näib paljudele, et sellest pole nii ehk nii kasu, sest meid juhitakse mujalt.  

Kui vaatad inimesi, kes tänases Eestis oma kodumaad kritiseerides ei pelga kiita Venemaad ja Putinit, siis millised on nende peamised motiivid ja kuivõrd need erinevad eelmise sajandi esimese poole kodumaa vastu astunute omadest? Kuidas Sulle tundub, kas Putini-sõbraliku valitsuse võivad uue aja Ždanovid tänagi vabalt valdavalt eestlastest kokku panna? 

Vaata, mina siin Saaremaal elades ei tea selliseid. Ning Tallinnas elades ma ilmselt ei suhtleks nendega. Aga Moskva-meelse valitsuse saaks vabalt kokku, ehkki arvan — võib-olla naiivselt — et mitte esimese ešeloni poliitikutest ja intellektuaalidest. Aga täna ei pea oma ühiskonna vaimseks hülgamiseks ilmtingimata Moskva-meelne olema.

Kommentaare ei ole: