27.11.13

Käsikiri "Punased I"

Pole viimasel ajal just innukas esineja, artiklite- ja blogikirjutaja olnud. Ning ei saa selleks enne kevadet. Põhjus on selles, et kogu vunk läheb raamatu käsikirja lõpuspurdiks.
Raamatu keskseks teemaks on tulevaste juunikommunistide Nigol Andreseni, Johannes Semperi ja Johannes Vares-Barbaruse poliitiliste vaadete kujunemine 1920. aastatel. Seda olen jälginud peategelasi mõjutanud poliitiliste voolude ja sündmuste raamis. Vahetuks taustaks on Eesti poliitiline vasakriba - kommunistid, sotsiaaldemokraadid ja nende vahele jäänud marksistid. Kõik omavahel tigedas või ajuti vähemtigedas vaenus. Neist “pärispoliitikutest” trügis raamatusse ka Eesti keelt oskavate bolševike värvikas hall kardinal Viktor Kingissepp. Laiemaks taustaks on maailma poliitiline kliima ja erinevate marksismi ideoloogiate ja poliitikate muutumine aga ka marksistlike või marksismiga flirtinud Lääne intellektuaalide hoiakud. Ning loomulikult ajastu hõng. Viimast olen katsunud tajuda Eesti “päriskommunistide” ja marksistideks kujunevate intellektuaalide silmade läbi ning üldse olen üritanud nende hoiakuid nö seestpoolt vaadata. 
Uurimus tugineb põhiosas algallikatele, selleks on eelkõige nimetatud kolmiku aga ka teiste marksistide ja intellektuaalide publitseeritud tekstid, kirjavahetus ja mälestused, lisaks muu väga heterogeenne allikamassiiv alates kommunistide šifferkirjadest kuni N. Liidu saadikute ettekanneteni. Päris palju on ka poliitilist värvi näitavaid kirjandustekste. Tsitaate ja värsse on samuti palju, aga loodan, et see on ka asjakohane ja teksti elavdav, sest peategelased olid avameelsed, osava ja mahlaka sõnaseadmisega. 
Teoreetiline või üldistav osa tekkis samuti. Nimelt demograafide ja politoloogide arendatud “noorte paisu" (youth bulge) ja ajaloolaste ja ajaloofilosoofide arendatud poliitilise religiooni teooriate ühendamise järel kujunes midagi üsna omapärast. Kas ka teistele veenev, ei oska öelda. Igatahes jõudsin selleni ajaloolase moodi “ausal” teel, kirjeldava materjali läbitöötamise käigus, mitte vastupidi, kirjeldavat materjali teooria sängi surudes. Raamatu mahtu paistab kogunema ligikaudu 800 tuhat tähemärki, st tuleb ca 500-leheküljeline.
Uurimuse materjali olen kogunud teadlikult 7 aastat, ”puhast" tööaega on seni kulunud ca 3 aastat. Aga tegemist on veel, lõpuspurt on pikk. Heal juhul, kui nüüd kusagile ei takerdu, jõuab raamat ilmuda kevadel või suvel. Aga igal juhul 2014. aastal. Toimetamiseks on kokkulepe Andres Langemetsaga.
Kaks juppi raamatust olen avaldatud, sissejuhatus “Tunas” käesoleva 2013. aasta esimeses numbris (see osa tuleb raamatus siiski palju lühemalt ja teistmoodi) ja teine Andreseni punasest noorusest (“Looming” nr 10, 2011), aga need ei moodusta üle 5% raamatu mahust. Kaks artiklit lähedasel teemal ilmuvad 2014. aastal inglise ja soome keeles. Seda mitte sellepärast, et ma oluliste Eesti ajalooteemade käsitlemist välismaal ja võõrkeeles mainekamaks või õigemaks peaksin - vastupidi - aga sellepärast, et raamat eesti lugejale võimalikult värske oleks ja mina oma teadustöö punktid kätte saaksin. Niigi pean oma Demograafia Instituudi kolleegide ees maani kummardama. Oleksin oma teaduskollektiivile hoopis kasulikum mitte raamatut kirjutades, vaid artikleid tootes. Selle 36 kuuga oleksin neid vanast rasvastki multiplitseerinud paarkümmend tükki, tõsi, nii suur kogus oleks tähendanud vähe uut teavet kõrvalistes, kuigi kõrgelt koteeritud ajakirjades, mida suurt keegi ei loe. Aga sinnapoole need meie reeglid meid suunavad ning ega see ju selle raamatu ega üldse raamatute kirjutamist ei soosi.
Raamatu kirjutamist keegi otse finantseerinud ei ole. Kaudselt on seda teinud Eesti maksumaksja mu teadustegevust sihtrahaga toetades. Välisarhiivides ja -raamatukogudes töötamiseks olen lisaks mujalt tuge saanud. Aga ikkagi on raamatu kirjutamine olnud rahaline enesetapp. Aga tõeline nauding. 
Proovin nüüd korraldada finantsskeemi raamatu kirjastamiseks, kus mul oleks kaks vaga soovi, mis paraku omavahel hästi kokku ei lähe: raamatu kaanehind peab olema odav, et minusugused seda osta saaksid, ja teine, et mina ise saaksin honorari. “Tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka”, nagu Jüri Leesment luuletab. Tõsi, aga esimese soovi osas ma mööndusi ei tee, eks näis, kuis teine õnnestub. 
Kaks raamatu juppi siin allpool. 
***
Kahe maailmasõja vahelist aega Euroopas on iseloomustatud õigustatult äärmuste, eelkõige poliitiliste äärmuste ajastuna. Kuid 20. sajandi alguskümnendite Euroopa ja Eesti ühiskonna ilmet ei määranud ainult poliitilised pinged. Tunne murrangu vajaduse, uue ja parema järgi ei piirdunud poliitikaga. Maailmasõja-järgne aeg oli euroopaliku kultuuriruumi käärimise, individualiseerumise ja naiste iseseisvumise, soorollide ja seksuaalmoraali ümbermõtestamise ajajärk. 1920. aastaid iseloomustatakse ka dźässi ajastuna, tormiliste kahekümnendate, kuldsete kahekümnendate ja hullumeelsete aastatena. See oli ülevoolavuse ja piiriületuse, kiirete autode, südantlõhestavalt nutvate saksofonide, poolpaljaste tantsutüdrukute ja fanaatilise tantsimise aeg.
Tšarlestoni ja foksi tantsiti igal pool, restoranis, lokaalis ning kodus. Tantsisid kodanlased, kirjanikud ja marksistid, ning kui vähegi oskasid ja said, ka noored kommunistid. Tantsisid Vares-Barbarus ja Emilie Vares, Johannes Semper ja Aurora Semper. Semper ise tantsis nii hästi, et talle soovitati kirjanikuamet kõrvale jätta ja tantsuõpetajaks hakata. Džäss aga saavutas uuendusmeelsete ülemaailmse heakskiidu mitte niivõrd muusika enda pärast, kui modernsuse, masinate ajastu, minevikust lahkulöömise sümbolina.
Seksuaalmoraalis ei olnud XX sajandi esimeste kümnendite kõige märkimisväärsemaks muutuseks veel abieluväliste suhete ümberkujunemine, vaid uus visioon abielust kui institutsioonist. Abielu käsitleti nüüd rohkem oma olemuselt kokkuleppelisena ning hoopis enam erootilisemana kui varem. Seda visiooni propageerisid Briti botaanik ja seksireformaator Marie Stopes ja Hollandi günekoloog Theodor van de Velde. Nad avaldasid 1920. aastatel raamatuid, mis levisid suuretiraažilistena kogu Euroopas ja Eestiski, siin esialgu saksakeelsetena, aga peagi ka eesti keelde tõlgituna. 
1920. aastatel sai Euroopas ülipopulaarseks tantsijatar Josephine Baker. 3. märtsil 1928 toimus tema eluloofilmi “Troopika sireen” esietendus Tallinna rahvamajas “Grand Marina” Baker’i endaga peaosas. Enne maailmasõda oleks meela plastikaga neegritari, „musta madonna“ filmide demonstreerimine olnud võimatu. Publik, kelle seas palju Tallinna jõukamast ja nooremast seltskonnast pärinevaid, tihti I maailmassõja ja Vabadussõja läbi teinud mehi ja nende naisi või sõbratare, emantsipatsiooni märgiks pitsiga sigaretti suitsetamas, nautis ahnelt kaadreid paljaste rindadega “lõbutseva Pariisi kuningannast”. 
Marksism oli ühtaegu võitlus kogu maailma proletariaadi vabanemise eest, kuid teisalt võis näida ka ühe teena isiksuse lahtirakendamisel religiooni kujundatud tardunud moraalireeglitest. Olga Lauristin meenutab, kuidas 1922. aasta suvel kommunismiasja ajamise koosolekul Anvelt suitsukarbi ringi käima laskis, kuid Jaan Kreuks lükkas tema poole suunatud karbi aga tõrjuvalt tagasi, öeldes: “Naised ei suitseta!”. Tollal 19-aastane neiu Olga Künnapuu, kes ei olnudki suitsetaja, võttis nüüd just võrdõiguslikkuse märgiks paberossi.
***
See ei olnud vabaduse puudumine, mis Andreseni, Vares-Barbaruse ja Semperi Eesti Vabariigiga partisanisõtta ajasid, ehkki vabaduse puudumise ja neile võõra ideoloogia diktaadi üle kurtsid nad juba alates Eesti Vabariigi esimestest aastatest ning kümnendi teisel poolel see tunne neis aina süvenes. See aeg ja riik, kus Andresen, Semper ja Vares-Barbarus elama pidid - Eesti Vabariik 1920. aastatel - rahvuslik, iseteadvalt end üles ehitav ja oma uuskodanlikku klassi loov - ei olnud nende unistuste Eesti. Andreseni, Semperi ja Vares-Barbaruse unistuste riik oleks pidanud olema lahtiste piiridega, multikultuurne, multietniline, eesmärgilt marksistlik ja olekult liberaalne, vähem rahvusliku ja rohkem globaalse poole püüdlev ja kindlasti rohkem kultuuri ja loomeinimesi hindav. Sellist riiki ei olnud tollal olemas. Nõnda olid nad kõik kolm justkui oma ajast ees - lisaks ka individaliseerunud rohkem kui tolleaja keskmine eestlane. Istutatuna ühiskonda - ning mis veel hullem - keeleruumi, mida nad ise polnud valinud. 

Selle põlatud ühiskonna tunnustust vajasid nad ometi.

E-raamatut saab tasuta alla laadida Apollo ja Rahva Raamatu kodulehtedelt ning iTunesist.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Looming 1923/1:

„Uusi Suomi" pühapäises Usas nr. 34. juure leidub kellegi Y. V.
artikkel „Viron kirjakieli nykyhetkellä".

Praegune eesti kirjandus ja ajakirjandus
sisaldavat otsekui „bolševiki-luuletajate sepitsusi", mis tuletavat meele
..futuristide maaliplärtsutusi." Tsiteeritakse selle näiteks Semperi ja
Barbaruse luuletusi.

Me imetleme artikli kirjutaja võhiklust või — pahatahtlust.