27.07.13


Kirjandusse valatud marksism. Juhan Madarik. Kordnik, lipp ja jalajäljed. Koostanud M. Lauristin. Tallinn, 1979. 

Arvan, et mina võin olla ainus inimene maailmas, kes seda 10 tuhandes eksemplaris ilmunud ja 65 kopikat maksnud raamatut viimase veerandsaja aasta jooksul lugenud on. Aga vaevalt neid lugejaid varemgi teabmis palju oli. Pakun, et kui koostada edetabel autoritest, kelle puhul on trükitud raamatute hulk ja neid raamatuid lugenud isikute arv kõige rohkem raamatueksemplaride kasuks, siis võiksid Vladimir Lenini ja Leonid Brežnevi kõrval edukalt esikohtadele pretendeerida ka toosama Juhan Madarik (Johannes Lauristin) ja Eessaare Aadu (Jaan Anvelt). Eesti keeles kirjutanud autoritest oleksid nad absoluutses tipus kohe kindlasti.  
Ma ei mäleta, kas mõni neist raamatutest oli koolis kohustuslik kirjandus, aga kui oli, siis mina küll kooliajal seda kohustust ei täitnud. Minu väärikate kirjandusõpetajate möödavaatamine sellest kohustusest oleks olnud ka arusaadav, sest niipalju kui mina kirjandusest taban, hea kirjandusega siin pistmist pole. Juhan Madarik, nagu ka Eessaare Aadu, olid nn proletaarsed kirjanikud, marksistlikule klassivõitlusele ja töölisliikumisele ideoloogiale tugineva kirjanduse esindajad, nagu ka näiteks Vassili Mölder, Villem Buk, Hans Pöögelmann ja Juhan Lilienbach.  
Madarik-Lauristin kirjutas oma teosed vanglas. Seal viibis ta aastatel 1924-38, vahepeal oli 19 päeva vaba. 23. veebruaril 1931, ära kandnud esimese seitsmeaastase vanglakaristuse, leidis ta eest hoopis teistsuguse vaba maailma. “”Looming” kaenlas, krimpsus mütsilodu peas, vanamoeline palitu seljas, kirju koitanud sall kaelas, katkised saapad jalas, seisin imestavate pilkude all.” Tuttavate read olid hõredaks muutunud. “Leidus isikuid, kes minu poliitilisi vaateid halvustasid, noomisid ja manitsesid, et ma enam poliitikaga ei tegeleks,” kirjeldas ta oma 19 vabaduspäeva jutustuses “Teist korda noor vang” (lk 14, 16). Võib-olla ei osanudki ta enam selles Eesti maailmas elada. Igatahes pidi ta üle piiri Venemaale saadetama, kuid vahelejäämine põrandaaluse kirjaga viis ta uuesti teise, sinna müüritagusesse maailma, kus kõik tema viimase aja tuttavad elasid. Suure tõenäosusega lisas Eesti Vabariik teda oma vanglasse saates talle vähemalt kolm eluaastat, sest N. Liidus oleks Lauristin vaevalt 1941. aastani elanud, vaid kadunud 1937-38. aastal Stalini hakklihamasinasse nagu teisedki eesti keelt oskavate kommunistide juhid. 
Seal aga, kuhu ta nüüd teist korda sattus, “vajusid päevad nagu vette. Vangid, vahid ladusid halle, süngeid tunde üksteise kõrvale nagu turbapätse, ühesuguseid ja igavaid. Ei vaheldust, ei rõõmu, ei kurbust ega muret. Mis tehtud täna, teed aasta, kahe-kolmegi pärast. Samad seinad, sama söök, kivistunud ühetaolisus.” (“Teist korda..., lk 96).
Polnud palju asju, mis võinuksid seda ühetaolisust ja depressiooni leevendada. Üks neist oli kirjutamine. Võimalik, et ka Anvelt, kunagine Eesti Töörahva Kommuuna karm juht, tõrjus kirjutamisega lootusetusest ja tegevusetusest tõusnud depressiooni, kui ta oma jutustuste kallal pusis 1921. aastal põrandaalusena Juudi surnuaia vahi majas ning hiljem tippkommunistina N. Liidus.        
Küllap kõlbab kogu sedalaadi andetute, kuid kirglike autorite toodangut hästi iseloomustama Madariku romaani “Riigikukutajad” kommentaar “Eesti kirjanike leksikonis”: “Rom. on stiililt lakooniline, karakterite kujutamisel pealiskaudne, huvi pakub põrandaaluse tegevuse kujutamine, kusjuures illegaalse võitluse üksikasju ja meetodeid ei saanud M. täpselt kirja panna, sest oleks sellega need avalikustanud.” (lk 319). Ühesõnaga, huvi pakub see, mida täpselt teha ei saanud. 
Eks siis on Madarik teinud teisiti, st pannud need illegaalse võitluse üksikasjade ebatäpselt kirja. Näiteks nii: “Oraator kõneles kärgatades ja kurnajaid sajatades. Rahvahulgad karjusid heakskiitvalt hurraa, plaksutasid käsi. Muusika mängis jälle revolutsioonilist viisi ja nõnda mõjuvalt, nagu poleks helid tulnud läbi vasktorude, vaid inimeste südamest, tungides võitluskaaslaste hinge, vaimustades ja virgutades sangarlikkusele.” (lk 137). Lisaks on Madariku algse teksti kallal kindlasti käinud ka Nõukogude tsensor.
Tulemus oleks paarkümmend aastat tagasi tundunud naljakana, nüüd aga on pigem huvitav või kohutav. Nagu Nõukogude sõjaväest mahajäänud militaarmaastik, endise jubedustekitava võimsuse ajast söödud armetu jäänuk, samal ajal aga siiski osa meie ajaloost. Ning selle omapärase ajaloo poolt kujundatud kirjandusest.
Ometi on autorites midagi sümpaatset. Johannes Lauristin manab kommunistist kõneleja suu läbi: “Ja need kurnajate kannupoisid, koduelevandid-sotsid, kes on töörahva kodanlusele maha müünud....” (lk 137-138). Huvitav, kas Jaan Anvelt ja Johannes Lauristin oleksid ka kaasajal lahjendamata kommunistid või oleks rahamaailm neistki “koduelevandid-sotsid” teinud?    

1 kommentaar:

Sirje Lehtmaa ütles ...

Tere
Kuidas Teiega ühendust saada, et küsida Tartu rahulepingu kohta mõned küsimused.