19.06.13


Richard Majak. Omade juures vangis. Tallinn, 2012. Ilmunud Eesti Ekspress, 28. aprill 2013

1937. aastal oli Nõukogude Liidus eestlasest tippkommunist olla peaaegu sama ohtlik kui 1944. aastal Auschwitzi koonduslaagris juut. Suur erinevus seisneb aga selles, et juutide enamus ei aidanud entusiastlikult natsirežiimi üles ehitada ega vaenanud siis ja tänapäeval natside vastu võidelnuid. Represseeritud kommunistid on teinud nii üht kui teist. Üks neist, mälestuste autor Richard Majak hurjutas temaga ühes kongis istunud metsavendi: “Te olete pimedad inimlapsed! Tahate võidelda oma rahva vastu ja ka ennast hukata.”
Äsja ilmunud mälestused kirjutas Majak 1970. aastatel. Nõnda pole muljed vangistusest aastatel 1937-1946, asumiselt aastatest 1949-1954 ja nende vahepealsest ajast enam ehedad, vaid neid katab Hruštšovi ajal ladestunud ideoloogiline hinnangukiht.
1975. aastal ilmus Richard Majaku esimene mälestusteraamat “Tee tuli endal leida”. Kuigi selle raamatu tekstis esineb justkui kompartei ajaloo õpikust maha kirjutatud lõike, on toonane raamat väärtuslikum kui äsjailmunu. Eesti keeles on nüüdseks ilmunud terve massiiv laagrimälestusi, neist suur osa värvikamad ja ehedamad kui “Omade juures vangis”. Asja ei paranda ka raamatu koostaja pikk puisevõitu eessõna.
Kui nende mälestuste juures midagi omapärast esile tõsta, siis on see põhimõttelise kommunisti vaade. See omas mõttes aus ja mõndapidi vaadates sümpaatnegi inimene, hea isa ja vanaisa, oli kommunist kuni surmani. Kuid kommunistiks jäämisel oli ka pragmaatiline külg - just see võimaldas Majakul pärast mõlemat karistusvooru Eesti NSV-sse jõudes jälle oma kommunistidest tuttavaid kasutades kommunistile väärilised töökohad omandada. Ka karistusaega oli kommunistina kergem läbida.
Kui keegi peaks millegipärast otsustama Majaku mälestusi lugeda, siis soovitaksin seda teha paralleelselt Aleksandr Solženitsõni “Gulagi arhipelaagi” peatükiga “Kroonumeelsed”. Majak ei olnud Solženitsõni määratluse järgi poliitvang - see, kes oma veendumustest lahtiütlemisega oleks võinud saavutada vabaduse - vaid kroonumeelne. Kroonumeelsed respekteerisid laagrirežiimi, suhtusid laagriülemustesse aupaklikult ja laagritöösse entusiastlikult, mõistsid põgenemised hukka ja kiitsid pealekaebamise heaks. See teenis ära kaasvangide põlguse, kuid lubas laagriadministratsiooni soosingu tõttu vangistuse kergemini üle elada.
Kuidas käitus Majak laagris piirsituatsioonides, me täpselt teada ei saa. Küll aga defineerib ta end üheselt kroonumeelsena, püüdes rindele oma represseerijate eest võitlema pääseda ning üritades ka haigena tööle minna. Solženitsõniga sõnadega jätkates - “Ja tõepoolest - milleks kogu see peatükk? Selle asemel kirjutame arssinakõrguste tähtedega: JANOS KADAR, WLADYSLAW GOMULKA, GUSTAV HUSAK. Nad tegid läbi ebaõiglase arreteerimise, piinadega uurimise ja istusid ka mõned aastad kinni. Kogu maailm näeb, kui palju on nad sellest õppinud.”
1975. aastal ilmunud mälestustes märgib Majak, et ta peab oma elu kõige suuremaks veaks sissekukkumist Eestis 1918. aasta novembris, kuhu ta tuli Venemaalt põrandaalust tegevust organiseerima. Sündmus, mida Majak oma suurimaks veaks peab, oli ilmselt parim, mis tema elus Eesti ühiskonna jaoks võis juhtuda. Majaku 1970. aastate hoiakus tunneme aga ära Putini-Venemaa oma: Nõukogude režiimi kuritegusid ei eitata, kuid veel suuremateks kurjategijateks peetakse neid, kes selle kuritegeliku režiimi vastu võitlesid.

Richard Majak 1898-1984
1917: bolševike partei liige, miilitsakomissar Virumaal
1918: Venemaal punaseid polke loomas, saadetakse Eestisse, arreteeritakse peagi
1921 vahetatakse Nõukogude Venemaale, võtab nimeks Majak
1921-1937: OGPU-s ja pedagoogilisel ning parteitööl
1937-1945: vanglas ja laagris süüdistatuna spionaažis Eesti kasuks ja Ždanovi tapmise katses
1945-1949: Tartu linna haridusosakonna juhataja
1949-1954: vanglas ja asumisel, süüdistatuna kodanlikus natsionalismis
1956-1973: EKP KK Partei Ajaloo Instituudi direktori asetäitja
1967: Lenini orden; 1978 Oktoobrirevolutsiooni orden

Kommentaare ei ole: