03.01.13

Timo Vihavainen. Äratuskell Õhtumaadele. 2010. 295 lk.


Vihavainen on ajaloolane, Helsingi ülikooli Vene-uurimuste professor, kelle raamat ilmus soome keeles 2009. aastal. Vihavainen on vähem kuulus kui Johan Backman, kuid ta on Backmani üks tuntumaid oponente. Näide, millistele ebasisulistele väitlustele küll väärikas ajaloolane end raiskama peab. Aga peab, sest Backman on antifašismi malakaga vehkides pinnale kergitanud hulga vahtu. Backman, kes on teritanud poliitkorrektsed loosungid groteskselt Vene riigimeelseks, pärineb justkui hoiatusena Vihavaineni enda raamatust. 6. detsembril 2012 sai Backman Venemaa “Polaartähe” preemia kirjanduse alal, mille andis üle Venemaa Kirjanike Liidu esimees Valeri Ganitšev ise. “Polaartäht” anti tekstide eest, mis olid avaldatud peamiselt soome keeles, seega vaevalt too autoriteetne ja objektiivne žürii neid auhinnatud tekste üldse lugenud oli. Vihavainen kirjutas seepeale avaliku kirja Valeri Ganitševile (http://timo-vihavainen.blogspot.com).
Ta on õige mees seda tegema. Vihavaineni hoiak Vene teemal üldse on mulle sümpaatne: ta hindab Vene rahvast ja kultuuri, aga ei poe Vene šovinismile ega tänasele Vene riigile.  
Vihavaineni raamat koosneb esseedest. Ma ei tea, kas osa neist on ka varem ilmunud, aga näib, et nad on kirjutatud viimasel viiel aastal. Aga see polegi nii oluline, sest nad on ajatud, selle sõna parimas mõttes. Mul on kahju, et ma neid varem lugeda ei saanud, siis kui üleilmastusraamatut kirjutasin. Ning teiselt poolt hea meel, et Jüri Vlassov seda mul tungivalt lugeda soovitas.
See tähendab, et Vihavaineni raamatus käsitletud teemad on mulle olulised ning Vihavaineni mõtted mulle kaugelki mitte alati sarnased, küll aga inspireerivad. Vihavaineni raamatut on eesti keeles tutvustanud Riho Laurisaar, ent immigratsiooniteemale keskendudes. Sisserändest kirjutab Vihavainen tõepoolest, kuid ühe alateemana. Veel kirjutab ta kultuuriajaloost, Venemaast ja N. Liidust, feminismist, seksist ja seksitööstusest, mitmekultuurilisest ühiskonnast, rahvusvahelistumisest, Soomest ja tähelepanumajandusest, Soome köögist ja alkoholismist. Raamatu läbivaks jooneks on kaasaegse lääne ühiskonna üldistav kriitiline analüüs. Ning kindlasti oleks see elegantse selgusega kirjutatud raamat väärinud Eestis hoopis suuremat tähelepanu.  
Vihavainen on konservatiiv. Vähemalt mina kujutan konservatiivina just ette temasuguseid. Ning tema kriitika lähtub konservatiivsest vaatepunktist. Ta näeb lääne ühiskondade allakäiku varasemate kultuuri- ja pereväärtuste murenemises ja leiab, et “kultuurile omaste ego piiravate keeldude hajumine algas 1960. aastatel ja edasi on kulgenud erakordselt kiiresti. Kultuuri üldise muutumise võib lühidalt kokku võtta tõdemusega, et kasust lähtuv naudingu kalkuleerimine, nagu sellest 1950. aastatel kirjutas näiteks Bertrand Russell, muutus kiiresti domineerivaks. Purustati kõik tabud: seksuaalne mõõdukus ei olnud enam kiiduväärne, sõjas üles näidatud kangelaslikkus ei olnud enam austust ega voorus ja omakasupüüdlikkus imetlust väärt, pere ja emakohustused ei olnud enam pühad /...../ Uute kangelaste, eneseimetlejast hooplejate kinolinale ilmumine tähistab kultuuri olulist muutumist, kultuuri murenemist /...../ Hea on mõelda, et isegi Euroopas korda saadetud julmuste haripunktil - sõja ajal - ei olnud lubatud niisugune meelelahutus, mida võiks praegusega võrrelda.” (lk 27) “Tarbimisühiskond ei vajanud enam ei au ega peent kõnepruuki, nüüd nõudis eneseimetleja endale hüvesid, teenuseid, küllust - oma himude igakülgset rahuldamist. Ja ühiskond lubas, isegi toetas seda, ning tarbimisest sai olemasolu põhjus, mille kogu ühiskond kiitis heaks.” (lk 29). “Tarbimismentaliteedi üha jõhkram pealetung on arusaama kõrgkultuurist täielikult hägustanud ja kogu kultuur on muutunud vaid üheks tarbekaubaks teiste hulgas.” (lk 32). 
Nn Euroopa väärtustesse, millega meie poliitikud ja arvamusliidrid teiste argumentide puudusel diskussioone lõpetavad, suhtub Vihavainen üsna irooniliselt: “Kas meenuvad Euroopa väärtused klassikalises tähenduses, ristiusu ja antiikkultuuri seguna, mis Euroopas ei huvita enam kedagi? Või need väärtused, mida paljude ellujäänute mäletamist mööda järgisid Euroopa riigid aastatel 1939-1945? Ehk meenuksid tänapäevased väärtused, mis oluliselt erinevad 1960. aastate eelsetest? Ja kes võiks teada, kuidas nad erinevad homsetest väärtustest? /..../ Need on uued nähtused ka lääne kultuuris ja paari sugupõlve pärast tõenäoliselt ei tundu praegused väärtused enam kellelegi moodsad. Kogu maailm võib omaks võtta lääne tsivilisatsiooni, kui lääs säilitab maailmas suunanäitaja rolli. Ent Aasia hiiglastele ta enam eeskuju ei ole. Kas ta on praegu seda endalegi?” (lk 176).
Mujal läheb Vihavainen selle mõttekäiguga üsna lõpuni välja, ning leiab, et tõdemus lääne tarbimisühiskonna universaalsusest on saanud tugeva hoobi 2001. aasta rünnakutega USA-s. “Asja ei parandanud sellele järgnenud Iraagi sõda ega Afganistani okupeerimine. Need vaid osutasid, et maailma võimsaimaks peetud riik koos oma tsivilisatsioonikaaslastega ei olnud võimeline ohjeldama isegi väikesearvulist nomaadide seltskonda, kelle haridustase oli madal ja relvastus primitiivne /..../ Kokkupõrkes on ühel pool tarbimiskultuurist pärit rühm palgasõdureid, kelle tsivilisatsioonitase on madalam ja jõhkrus suurem, kui normaalne inimene oskab ette kujutada. Teisel pool on sama tasemega fanaatikud, kelle usutunnistus on meid pahandavalt arutu ja kes asuvad tarbimisparadiisist sama kaugel nagu taevas maast.” (lk 35). “Tegelikult loodetakse, et lääne ülivõimas kultuur on oma kõrguse jõuga võimeline tõstma iga tema mõjupiirkonda tuleva kultuuri sama kõrgele tasemele. Niisuguses usus elab lääs ning selle asemel, et rahaliste toetustega õhutada noori muretsema rohkem lapsi, paigutatakse raha mujale. Tundub, et käimas on lääne kultuuri enesetapp, mida tema enese põhjustatud rahvasterändamine kiirendab. Oma spetsiifilist loogikat järgides on meie kultuur jõudnud järeldusele, et talle endale on olematus parem kui olemasolu. Arvestades mõtte idamaist päritolu, on selle juurdumine vanas faustlikus läänes ehk veidi üllatav.” (lk 136). 
Selle mõttekonstruktsiooni lõpp on pessimistlik, ent mitte apaatne. “Ilmselt ei saa kultuuri muutumise vastu midagi ette võtta ja seega on tõenäoline, et ka lääne kultuuri ei ole võimalik päästa, ta ei jää igavesti kestma. See ei oleks üllatav, sest kõik tsivilisatsioonid on kord lõppenud. Kuid selle tõdemine ei õigusta fatalismi, mis sunnib nõustuma kõige selle halvaga, mida tsivilisatsioon praegusel arenguetapil tekitab. Nagu teised kultuurid on lääne kultuur oma arengu jooksul loonud suurepärase väärtussüsteemi, mille alused on meie tsivilisatsiooni rüpes säilinud. Nende kaitsmine barbarite rünnakute eest on kõigi kohustus, kes neid väärtusi toetavad. Kohustus ei sõltu sellest, milline on ajaloo kulg. Seda mõjutada pole meie võimuses. Küll aga saame mõjutada oma lähiümbrust ja vähim, mida teha saame, on välja öelda oma arvamus, mitte elada vales.” (lk 37-38).
Mitteapaatsena analüüsib Vihavainen ka põhjusi, mis tema arvates lääne kultuuri seestpoolt on õõnestanud. “Näib, et pärast totalitarismijärgset pohmelust on lääne kultuuriruumis hakatud kummardama ameerikalikku keskpärasust, mis peab poliitikas igasugust aatelisust kaheldava väärtusega nähtuseks, kui aade just ei teeni keskpärase kodaniku huve. Tundub, et uue, kõrgema inimese kujundamise suur idee on surnud.” (lk 93).
Selle põhjusi otsib Vihavainen mitte ainult poliitikute, vaid ka intellektuaalide hoiakutes, ning leiab pluralismi eitamises. Pluralism on keeruline, märksa kergem on omaks võtta monism, kus “pusletükid asetuvad oma kohtadele ja kus ei ole lahendamatuid moraaliprobleeme.”  Klassikaline monismi mudel oli marksism-leninism, kus “õige poole äratundmine ja sellele poolele asumine ei tekitanud kunagi probleeme”. Kuid Vihavaineni järgi kõlbavad monismi näiteks ka klassikaline utilitarism ja selle globaalne tänapäevane variant. “Praeguse arusaama järgi on kõige mõõdupuu nauding, millega võrreldes on ka vabadus ainult vahend. Selline mõtteviis, mida tema praegusel kujul võiks nimetada globaalseks ortodoksiaks, ei tunnista maailma mitmekesisust, vaid lubab lahkelt saada oma usuga õndsaks seni, kuni see usk sobib kokku globaalse ortodoksia monistliku lähtekohaga. Niipea, kui inimene kaldub kõrvale, tuleb ta kas või vägisi tuua mõistuse juurde, et ta valiks ainukese õnnele viiva tee /..../  Tuntakse tarvet põgeneda maailma liigse karmuse eest ühise rumaluse rüppe, vabastavasse poolpimedusse, kus probleemid enam ei vaeva. (lk 96-97) “/.../ laialdast toetust leidsid need agorafoobsed jõud, kes hakkasid kasutama absurdset nimetust postmodernism, viidates sellega oma ebaintellektuaalsele usutunnistusele. Niinimetatud postmodernne seisukord ei tähenda tõelise pluralismi tunnustamist, vaid doktriiniks seatud nihilismi, mis vabastab intellektuaalsest tööst. Kui kõik kõlbab, ei ole vastandlike huvide ja vaadete kokkusobimatus probleem, sest probleeme lihtsalt pole olemas.” (lk 98). 
Postmodernismi nuhtleb Vihavainen edasi veel pikalt, värvikate näidete ja naudinguga. “Kui mida tahes võidi esitada teadusena, ilma objektiivsuse, kontrollitavuse ja korratavuse kriteeriumita - ja üleüldse ilma mingite kriteeriumideta -, mis on siis teaduse mõte?” /.... / Niisugusel targutamisel on mõju neile, kes tahavad sellesse uskuda, ja nii ongi postmodernne teadlemine maailma teadusringkondades jätkuvalt jõudu kogunud, eriti perifeerias. /.../ Sama lugu on feministide käikulastud lugematute patriarhaaditeooriatega, mis juba kätkevad tõestust ja mille hüpoteese ei ole võimalik kummutada ega õigeks tunnistada /..../ Ilmselt on põhjust arvata, et akadeemilisse maailma on tekkinud üha laienev postmodernistlik ala, mida inertsi mõjul peetakse teaduse hulka kuuluvaks, mis aga meenutab religioosseid kogukondi.” (lk 100-102). Ning edasi pole imekspandav, et Vihavainen jõuab ükskord ka Michel Foucault’ juurde, kes on postmodernismi kultusideoloogina kaasaja üks enamtsiteeritud autoreid. Vihavainen peab Foucault’ filosoofiat mitte ainult tühise teadlemise, vaid ka riigi ettehoolde ja poliitilise korrektsuse ideoloogia oluliseks teoreetiliseks tagapõhjaks. Kuid klassikalise ajaloouurimuse ja sotsioloogia seisukohalt “üsna poolvillaseks ja meetodilt abituks mõtlejaks, kelle kasulikkus süvauurimuse seisukohalt on küsitav. Foucault’likku uurijat ei huvita allikakriitilisus ega esinduslik valim. Loogiliselt võttes ei huvita sellise uurimuse tulemused ka neid, kes tahavad tähtsatele küsimustele saada objektiivselt püsivaid vastuseid. Foucault’l on siiski oluline eelis, mis on ka tema populaarsuse saladus: uurimine muutub väga kergeks ja vastused võib vajaduse korral juba ette ära visandada, ning kui vaja, kummutada need uue uurimusega, sest objektiivseid mõõdupuid ei ole.” (lk 264).
Niisiis Vihavainen on minu arvates klassikaline konservatiiv, kes näeb teraselt kaasaja ühiskonna suundumiste vilju. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mõnikord mõtlen, et Vihavainen ja temasugused siiski ei oska, ei taha või ei julge oma analüüsis lõpuni minna. Nii nagu konservatiivsed poliitikudki. Marksismiperest pärit ideoloogiaid kritiseeritakse küll järjekindlalt, kuid tänapäeva suuräri ja rahamaailma mõju nähakse heal juhul massiteadvuse, mitte aga poliitikate kujundajana.  
Vihavainen kirjutab ka demokraatiast konservatiivina. Ta leiab, et eurooplase meelest kätkeb demokraatia võrdõiguslikkuse printsiipi, kuid “Ameerikas kuulub püha demokraatia põhimõtete hulka igaühe õigus hoida endale võimalikult suur hulk enda tehtud raha. Riigile on jäetud valvuriroll, mida tuleb asuda täitma siis, kui omade relvadega ei suudeta ohtusid ära hoida.” (lk 58). Teisal ironiseerib Vihavainen aga olukorra üle, mil Soome parlament võttis vastu seksi ostmist kriminaliseeriva seaduse, mida toetas arvamusküsitluse järgi veidi üle kolmandiku, vastu oli aga tublisti üle poole rahvast. “Arvamusküsitluse tulemus oli seaduse ette valmistanud saadiku meelest huvitav, kuid ta teatas, et seadusi ei tehta arvamusküsitluse põhjal. See oli uskumatu seisukohavõtt inimeselt, kes esindab mõtteviisi, et ka ühiskonna väikestel rühmadel on õigus oma väärtustele, kuid kes samal ajal eirab suurte rühmade samasugust õigust. Võib-olla on tagamõte see, et aktiivsed väikerühmad peavad samuti saama määrata, mis on enamusele lubatud ja mis mitte. See oleks ju kooskõlas vasakäärmusluse mõtteviisiga.” (lk 262). Kas Vihavainen on päris demokraat või ilmutab truudust demokraatiale ainult siis, kui leiab, et rahva enamuse arvamus läheb tema enda arvamusega kokku? Kui viimane variant, siis ei erine tema mõtteviis selles osas tema enda põlatud vasakäärmuslikust mõtteviisist. Ma ei tea seda. Igatahes ei näi demokraatia tema jaoks omaette väärtusena oluline olevat, sest ta kinnitab: “Ent lõppude lõpuks on demokraatia vaid üks viis vahetada võimukandjaid.” (lk 58).
Olen Vihavainenile ta raamatu eest igatahes väga tänulik. Ka selle eest, et ta teeb mulle mu enda eelistuste pinnal selgeks väärtuste suhtelisuse ja minu enda erinevuse konservatiivsest mõttevoolust. Nimelt on ta valinud lääne ühiskonna mandumise üheks näiteks raskeroki kultuuri. “Juunikuus Helsingis peetavale raskerokipeole Tuska festivalile kogunenud publikut vaadates tuleb tahtmatult pähe mõte, mida küll võiksid öelda valgustusajastu mõtlejad, kui neil oleks võimalus piiluda paarsada aastat progressi poole liikunud maailma.” (lk 155). “Loodus tingib selle, et üldjuhul saavad rokkaritest ja jalgpallihuligaanidest teatud vanuses normaalsed domineeriva kultuuri toetajad.” (lk 158). Ahah, nii et raskemetalli austajad on nagu jalgpallihuligaanid, kellest võivad heal juhul veel normaalsed inimesed saada. Noh, mind on ainuüksi poolel viimasel aastal “normaalseks inimeseks” saamisest hoidnud Mastodon, Soulfly, Accept, Morbid Angel ja Kreator. Olgu Allah armulik neile Rock Cafe inimestele, kes selle võimalikuks teinud. Kardan, et ka sel aastal ei saa minust “normaalse domineeriva kultuuri toetajat”. Erinevalt Vihavainenist, kes näeb raskemetalli kultuuris allakäiva lääne märki, kuulen mina selle ausas haamerduses vastasseisu sellesama lääne silmakirjaliku poliitkorrektse maailma laialivalguva libedusega. 

Kommentaare ei ole: