21.10.12

Livia Viitol. Eduard Vilde. Tallinn, 2012. 375 lk.

Ehkki tulenevalt oma uurimishuvist lugesin seda raamatut poliitilise ajaloolase silmadega, meeldis see raamat mulle ka tervikuna kohe väga. Livia Viitoli raamatu põhirõhk pole loomulikult poliitikal, vaid Vilde loomingul, põimituna Eesti poliitika ja Vilde isikliku eluga. Raamat on kohustuslik kirjandus kõigile, keda veel Eesti kultuur huvitab. Ning kui huvitab siis päris kindlasti mitte igav kohustus. Viitol oma raamatu kirjutanud “materiaalse maailma” kohati väga suurest vastuseisust hoolimata. Sarnaselt Vildega. Tulemus on Vilde vääriline.
     Eduard Vilde sündis rahvusliku ärkamisaja alguses ning elas juhtivalt kaasa teise ehk siis sotsiaalse ärkamisaja 1905. aasta revolutsiooni näol ning edasi Eesti riigi loomise ja tema toimimise esimese etapi. Ta elas aastatel 1865-1933 ehk Eesti ühiskonna seesmise arengu kõige dünaamilisemal ajajärgul. Niimoodi pole tema poliitiline kirglikkus imekspandav. Kui meis endis peaks seda kirge olema, võime Vildet kadestada, aga igal juhul ei kadestaks tema meid. Sest tema ei elanud vaimselt ja füüsiliselt vananevas ja stagneerunud, ükskõikses tarbijalikus postmodernistlikus soos, vaid dünaamilises ühiskonnas, kus ta võis määratleda enda jaoks edasiviivad ja tagasikiskuvad jõud. Kokkuvõttes edenes kõik Vilde jaoks loogiliselt. Alles 1930. aastate alguse kriisiajal tekkisid protsessid, millest ta enam päris aru ei saanud.
     Ning selles edenemises oli ka Vilde enda roll väga suur, suurem, kui ehk oleme ette kujutanud. Õpikuajalugudes esitatakse ju ikka isikuid nende formaalse positsiooni järgi. Tegelikult on raske öelda, kas Eduard Vilde roll Eesti identiteedi kujunemisel oli suurem või väiksem kui näiteks Konstantin Pätsil või Jaan Tõnissonil. Eduard Vilde oli vasakpoolne. Nõukogude võim otsustas temast teha näidiskirjaniku. Livia Viitol näitab selgelt, et nõukogude ideoloogid panid mööda. Vilde oli sotsiaaldemokraat, kuid 1905. aastast peale rahvuslikult häälestatud, olles tollal ägedas vastasseisus venemeelsemate nn tsentralistidega, kelle eestvedajateks olid ka Mihkel Martna ja Karl Ast, isikud, kellest said Eesti Vabariigi juhtivad sotsialistidest poliitikud. Muide, esimene neist teatas 1933. aastal, et ta kahetseb, et ta 1917-1918. aastal siiski kommunistide poolele ei läinud, ning teine toetas 1933-34. aastal Eesti üleminekut autoritaarkorrale ja pakkus 1940. aasta juunis oma teeneid Varese valitsuse välisministrile Nigol Andresenile.
      Vilde oli neist erinevalt tõesti sotsiaaldemokraat, kellel tolle liitsõna teine pool oli sama tähtis kui esimene. Vapsidevastasus 1930. aastate algul ei tähendanud temale Nõukogude kommunistide pooldamist, nagu paljude teistele vasakpoliitikute ja -intellektuaalidele; ta ei käinud Nõukogude saatkonnas palvlemas. Lisaks julgen arvata, et Vilde raamatud on sedavõrd kirjanduslikult laetud, et isegi nende tsenseeritult ja ideed väänavate eessõnadega avaldamine ei saanud temast teha seda, keda ta ei olnud. Võib-olla iseloomustabki see suurte kirjameeste teoseid.
      Vilde oli suur kirjanik nii omas ajas kui ka väljaspool seda. 1933. aastal Mahtra sõja aastapäevakõnes ütles ta, et toob tervisi manalast, kuna kirjaniku ülesanne on seista ühenduses mitte ainult elavate, vaid ka surnutega. Täna võiks tema meile manalast jõudu soovida, sest nii nagu 20. sajandi alguses seisab ka tänane Eesti ühiskond vastamisi ebademokraatlike jõudude ja väikekodanlik-kadakasaksliku mõtteviisi survega oma rahvuslikule identiteedile ning nendesamade jõudude poolt kehtestatud ja sellesama mõteviisi poolt sallitud äärmiselt terava sotsiaalse ebavõrdsusega.

Ilmunud lühendatult 18. oktoobril 2012 “Eesti Ekspressis”.

Kommentaare ei ole: