14.09.12

Timothy Snyder. Veremaad. Euroopa Hitleri ja Stalini vahel. Tallinn, 2011. 533 lk.



2010. aasta raamatuks tunnistasid „Veremaad“ The Atlantic, The Economist, The Financial Times, The Jewish Forward, The Independent, The New Republic, New Statesman, Reason, The Daily Telgraph jt. Ka mitmed arvamusliidrid on sillas. Eesti keeles on samuti raamatut juba ohtrasti ülistada jõutud. Pole kahtlust, et tegemist ongi verbaalselt väga võimeka autoriga, kes kirjutab erutavatel teemadel ja on oma raamatu hästi loetavaks struktureerinud. Ühesõnaga, välja on tulnud Lääne laiatarbelise ajalookirjutuse tippteos.
Jah selline see Lääne kaasaegse laiatarbelise ajalooteaduse tase on. Hoolimata raamatu uudseks küljeks peetud erinevate rahvuslike ajalugude üheks tervikuks ühendamise katsest, tundub minule küll, et Snyder korrutab ikka sama lugu. Ühe mu kolleegi väljenduse kohaselt tulevad kõik need viimasel kahekümnel aastal suuretiraažilistena avaldatud ajalooraamatud, mille keskseks sündmuseks on Teine maailmasõda ja holokaust, nagu ühest torust. Sündmused on võib-olla esitatud teistsuguses järjekorras, tuuakse teisi näiteid, aga kontseptsioon, põhjus-tagajärje seos ja argumendid on ikka samad, kellele veenvad, kellele ebaveenvad. Ning mis põhiline, ka allikabaas on otsustasandi mõttes sama. See tähendab, et neile allikatele, mis kajastavad eri riikide tippjuhtkonna põhiotsuseid, pole tuginetud. Need on jätkuvalt salastatud ja me isegi ei tea, missugused liitlaste allikaid ja Saksamaalt pärit trofeedokumente võitjariikide lukkude taga hoitatakse. Nii võib raamatust küll teada mõnda sellest, mis juhtus, seda aga, miks juhtus, oletab autor nende allikapudemete alusel, mis tema ja teiste ajaloolaste käsutusse on lubatud.
Ehkki raamatut on kiidetud ka statistika kasutamise eest, ei selgita Snyder, miks ta oma ohvrite arvestusse just need, aga mitte teised numbrid valis, osa neist isegi ühese täpsusega. Teatavasti kõiguvad eri allikates ja kirjanduses pakutud arvud väga tugevasti. Mingit allikate analüüsi Snyder ei esita, samuti ei vaeva ta lugejat eri autorite seisukohtade vastandamise või diskussioonide sõlmküsimuste esitamisega. Kriitilise lugeja silmis see raamatu usaldusväärsust ei kasvata. Niisamuti nagu see, et Snyder vassib näiteks Eestist küüditatute arvude osas, mil puhul usaldusväärne teave, erinevalt paljudest teistest massikuritegudest on kättesaadav. Olgu kiidetud raamatu toimetaja Leino Pahtma, kes sellele delikaatselt tähelepanu on juhtinud.
Aga erinevalt näiteks kunstist ja kirjandusest, kus laiatarbekauba arvustamine on iseenesestmõistetav, on samuti osaliselt kunstiks peetav poliitiline ajalookirjutus väga poliitiline. See tähendab, et peavoolu seisukohtade kritiseerimine on tabu, mõnel pool mõnede sündmuste puhul, nagu teada, isegi karistatav. Professionaalsete ajaloolaste viisakus ja enesetsensuur hoiatab ka nende allikate ja kirjanduse, mille põhjal natside metsikusi kirjeldatakse, kriitilisest käsitlusest. Olen siis ebaviisakas ja teen seda näitena ühe lõiguga, kus käsitletakse laipade põletamist Treblinka laagris, kui "1943. aasta külmadel kevadöödel seisid sakslased leekide kõrval, jõid ja soojendasid end. Inimkehad tähendasid neile taas vaid kaloreid, mis sooja annavad." (lk 290-291). Niisiis tsiteeritule eelneva eriti võika kirjelduse allikateks on kellegi J. Rajgrodzki tekst, mis ilmus Poolas 1958. aastal, Leedu poolt sõjakuritegudes süüdistatud Yitzak Aradi (s. Rudnicki), NKVD teenistuses olnud punase partisani raamat, Yankiel Wierniki 1943. aastal Poolas kirjutatud ja 1944. aastal New Yorgis ilmunud raamat ning Chil Rajchmani poolt 1944. aastal Varssavis kirjutatud, kuid alles 2009. aastal ilmunud ja kriitikat pälvinud mälestused. Loomulikult ei tähenda ilmumiskoht või autori isik iseenesest seda, et tõendid on ebausaldusväärsed. Aga seda elementaarset teadmist, et N. Liidus ja N. Liidu satelliitriikides sõja ja sõjajärgsel ajal ilmunud käsitluste koostajad olid üldjuhul või vähemalt tihti tõetaotlusest väga kaugel, oleks ikkagi raske professionaalse ajaloolase arsenalist kõrvale heita. Selle mõttekäigu klaarimiseks võiks ette kujutada olukorda, et Nõukogude kommunismi kuritegusid kirjeldatakse natsi-Saksamaal või tema liitlasriikides sõja ajal ilmunud või kirjutatud käsitluste alusel, ning nende käsitluste autorid ise on natsid või natsidega koos kommunistide vastu võidelnud. Jabur, eks ole, taolisi tõendeid ei võetaks ju tänapäeval tõsiselt üheski riigis! Snyderi toetub aga veel Ilja Ehrenburgile, kes 1942. aastal kirjutas, et sakslased pole inimesed, ja päev, mil pole tapetud ühtegi sakslast, on kaotsiläinud. Lisaks viitab ta tõenditena paljudele kommunistlikus Poolas ilmunud uurimiskomisjonide aruannetele, ning samuti kommunistlikus Poolas ja kommunistlikus Ida-Saksas ilmunud perioodilistele väljaannetele ja monograafiatele, milletaoliste usaldusväärsus küll kuigi kõrge pole. Tõsi, viidatud kirjanduse hulgas domineerib siiski 1990. aastatel ja eriti viimasel kümnendil holokausti teemal avaldatud monograafiate massiiv. Vajaks eraldi analüüsi, kuivõrd need üksteisele tuginevad-viitavad autorid tarvitavad ikka ühtesid algallikaid ning kui usaldusväärsed need allikad siiski on.
Muidugi, holokausti toimumine ei ole see, mida eelpoolsega kuidagi kahtluse alla tasuks seada. Mõelgem kasvõi Klooga laagritele. Pigem on see sovetiajal hellakstehtud tunnetus, mis iga tahtliku tõemoonutuse kahtluse puhul reageerib. Usun, et holokaust on sedavõrd õudne ajalooline kogemus, et selle teadvustamisele ja sellest järelduste tegemisele toob usaldusväärsust õõnestav liialdamine, diskussiooni elimineerimine ja holokausti tänases poliitikas ärakasutamine ainult kahju. Samuti kogu ajalooteaduse tõsiseltvõetavusele. Ainult kasu võiks aga tuua kogu teemasse puutuva informatsiooni avalikustamine. Meil Eestis võiks mõni julge suurkirjastus lasta tõlkida ja avaldada kommenteeritult “Mein Kampf”i. Siis saaks hitlerismi demokraatiat ja juute vihkav olemus üheselt tõestatud ning arvatavasti jääks natsismi jüngreid vähemaks. Ning ehk jääks vähemaks ka nende mõtete fašistlikeks ja natslikeks sõimamine, millel fašismi või natsismiga pistmist ei ole. Nüüdsel kriisiajal on see ju suisa traagiline, kuna võib efektiivselt pärssida iga ebatraditsioonilise idee. Muide, see oli Stalin ise, kes esimesena hakkas kõiki omale mittesobivaid ideoloogaid, kaasa arvatud näiteks sotsiaaldemokraatiat, fašistlikuks kuulutama.
Snyderi raamatu puhul tuleks aga tunnustada tema lõpuesseed (“Inimlikkus”), mis justkui raamatu kokkuvõte, teisalt aga iseseisev kirjatükk. Jõulises humanistlikus tekstis põhjendab Snyder stalinliku N. Liidu ja natsliku Saksamaa võrdlemise vajalikkust, vajadust massikuritegusid ja kuritegude toimepanijate motiive uurida. “Stalin ja Hitler väitsid mõlemad kogu oma poliitilise karjääri vältel, et nad on ohvrid. Nad veensid ka miljoneid teisi, et needki on ohvrid: rahvusvahelise kapitalismi või juutide vandenõu ohvrid. Poolasse tungides uskus Saksa sõdur, et surmagrimass poolaka näol näitab, et poolakad vihkavad mõistusevastaselt sakslasi. Näljahäda ajal pidi Ukraina kommunist nägema oma ukselävel näljast surnute laipu. Mõlemad kujutasid end ohvritena. 20. sajandil ei alanud ükski suurem sõda või massimõrv ilma, et agressorid või kurjategijad ei oleks kõigepealt väitnud, et nad on süütud ohvrid. 21. sajandil näeme teist agressiivsete sõdade lainet, kus väidetakse, et ollakse ohvrid, ja liidrid mitte ainult ei esita oma rahvast ohvritena, vaid viitavad seejuures selgesõnaliselt 20. sajandi massimõrvadele.”
Arvukad mainekad auhinnad pole siiski ilmaasjata antud.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Loetuga nõus.
Samas mis juhtuks viimast maailmasõda käsitleva ajalookirjutusega sh. professionaalsete ajaloolastega siis kui dokumendid avalikuks saavad. Dokumentidest mis nii lääne kui idapoolsetes arhiivides salastatud, selguks et Saksa riik pidas algusest peale kaitsesõda, küll manööversõjataktikale iseloomulikke ennetavaid rünnakuid kasutades. Veel seda et sõjakuritegusid valdavalt panid toime eeskätt nn. võitjariigid, kes hiljem võitjaõigusega alistatu kuriteod fabritseerisid. (Seda küll mitte et Saksa ülemjuhatus ilmsüüta oleks).
Lisaks see, et konflikti algpõhjused peitusid Saksa riigi sisepoliitilistel(sh. majanduspoliitilistel) otsustel mitte välispoliitilistel valikutel.
www.tomatobubble.com
tiger dolphin1

Jaak Valge ütles ...

Noh, pole välistatud, et see tõesti nii on, aga seda tuleks samuti tõestada. Igasugused vandenõuteooriaid käivad minule üsna närvidele ja kohati mõtlen isegi, et keegi toodab neid totrusi selleks, et tõsist uut teavet juba ette kompromiteerida. Sellega olen küll nõus, et II maailmasõja kohta võime veel üht-teist üllatavat teada saada. Ma küll ei tea, millal see juhtuda võiks, sest minu arvates on nende teemade ideoloogiline laetus mitte kahanenud, nagu loogiliselt eeldama peaks, vaid pigem kasvanud. Ehkki sõja lõpust saab varsti 70 aastat.

Anonüümne ütles ...

http://www.youtube.com/watch?v=vzdqRY3zNIY

Anonüümne ütles ...

https://ia800702.us.archive.org/4/items/Prof.HelmutSchrockeDerJahrhundertkrieg/prof.%20helmut%20schr%C3%B6cke%20der%20jahrhundertkrieg.pdf