14.09.12

Harri Kivilo. Kustumatu õiguse nimel. Tallinn, 2012, 400 lk.


Eestis sündinud, 1944. aastal noorukina siit põgenenud ja sovetivõimust vabanenud Eestisse naasnud Kivilo mälestused on kahtlemata tähelepanuväärsed. Kirjutamisainet jätkub - arhitekti edulugu Kanadas, paralleelne ühiskondlik tegevus skaudijuhi ja rahvuskultuurilise noorterühmituse “Vikerlased” organisaatori ja mänedžerina. Kindlasti huvitab eraialainimesi ka Kivilo tegevus ehitusala nõustajana Eestis. Ning mitte ainult erialainimesi, sest kriitiline analüüs Tartu Kaubamaja, Solarise keskuse ja Vabadussõja võidusamba kohta on kõigile ladusalt mõistetavaks kirjutatud. 
Seejuures tunnustustvääriv ning mälestuste puhul mitte just tavapärane on Kivilo kriitiline lähenemine ka oma tegevusele. “Mõned lapsevanemad palusid mind vikerlaste-taoline rühm ka Torontos moodustada. Virulased saidki loodud, kuid pean piinlikult tunnistama, et mul ei tekkinud Toronto eestlaste lastega õiget tegutsemise tunnet. Olin närviline, laste õpetamisel põhjendamatult ebaviisakas ja pärast õppepäevi Lättemäel ja ühte samaegset esinemist mingil Montreali linna poolt korraldatud üritusel, lõpetasin Virulaste tegevuse.” (lk 144). Kriitiline enesevaatlus teeb ka ühiskonnakriitilise osa usutavaks. Ebatavaline ja ajaloolase jaoks usalduväärsust kasvatav on ka see, et autor fikseerib, kui ta mingit olulist seika või motiivi ei mäleta. 
Ent väljapaistvaks - vähemalt nüüd, 2012. aastal ja juhul, kui Eesti ajalugu tulevikus uuritakse - teeb selle raamatu muu. Nimelt moodustab kolmandiku tekstist iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi poliitiliste valikute ja nende põhjuste ning tagajärgede analüüs.
Elame ajal, mil demokraatia klassikaline tähendus (rahva võim) on ühiskonna käest libisemas või ongi juba kaaperdatud. Klikk rikub iseenda kehtestatud seadusi, keskendub omaaegse Nõukogude nomenklatuuri kombel enese hüvede tagamisele ja liputab saba rahvusvahelisele rahamaailmale. Oma suhtumist demokraatlikesse mehhanismidesse kui pornograafiasse enam ei varjatagi ja arutletakse, missuguste trikkidega "kaasajastada" põhiseadust, et seejuures rahva arvamust küsida ei tuleks. Mõne viimase kuu jooksul paljastunud poliitladviku puupäine antipatriotism ja omakasuküünilisus on tõepoolest ehmatav ning seejuures pole mingit vahet, kas tegemist on võimukoalitsiooni või nn opositsiooniga. Oma rahvast on võõrandunud kõigi Euroopa Liidu riikide poliitladvik, kuid näib, et just meie oma armsa Eesti Vabariigi võimurid, täpsemalt võõra võimu vahendajad,  sammuvad mitte ainult iseseisvusest, vaid ka demokraatiast loobumise esireas. Küsimus, kuidas me justkui nii äkki sinna oleme jõudnud, võiks seega paljude jaoks kõlada asjakohaselt. Kivilo pakub sellele rahvuskonservatiivset vastust.
Selgub, et rahvuskonservatiivse vaate perspektiivis tegelikult mitte sugugi nii äkki, vaid ikka samm-sammult. Kivilo jälgib eelkõige Eesti Vabariigi rahvuspoliitikat, mis kujunenud mitmesuguste välismaiste nõuandjate ja Venemaa ees pugeda püüdmise mõjul ja näitab Eesti Vabariigi deklaratsioonide, lepingute ja seaduste alusel, et "kogu taasiseseisvuse ajal on hoolega reformeeritud Nõukogude Liidu poolt vägivaldselt moodustatud haldusühikut ENSV." (lk 286). Eesti riigina püsima jäämise tagatiseks pole peetud mitte eestlaste rahvusliku iseteadvuse arendamist, vaid Eestis elavate venelaste eestluse hoidmisse kaasamist, ehkki põhiseadus ei nõua riigi, vaid rahvuse püsimajäämist. "Eesti võib vabariigina või Euroopa Liidu ühe haldusüksusena tõesti kaua kesta, kuid eesti rahvusele on selline kestmine lausa hukatuslik." (lk 293). “Need lapsikud loosungid, millega on õhutatud eestlasi venelastega koos õnne leidma, on vaevalt innustanud ühtegi eestlast või venelast teisest rahvusest sõpra otsima. Need, kes omavahel suhtlevad, teevad seda omal algatusel.” (lk 327). “Uskudes, et pass muudab inimese selle andja austajaks, on riigivõim pidanud vajalikuks meelitada siinseid venelased kiiresti ja hulgaliselt Eesti kodanikeks saama. Et Eesti passi saamisel minetab venelane oma rahvusliku kuuluvuse, on aga ülimalt naiivne lootus. Lojaalsust ja rahvuslikku kuuluvust pole võimalik ei tuvastada ega mõõta. Seda teab ainult iga inimene ise, ja kui ta ei taha, siis ta oma tõekspidamisi avalikustama ei hakka. Pealegi on Eesti passiga venelastel võimalik väita, et nad on enda arvates elanud ENSV õigusjärgses riigis, sest kui eestlased läände liikuvale Punaarmeele mingit vastupanu ei avaldanud ja neid Tallinna vabastajatena lilledega vastu võtsid, siis on täiesti naeruväärne arvata, et Eesti ei olnudki vabatahtlikult Nõukogude Liitu astunud. Keegi ei saa arvata, et eestlased püüdsid Punaarmee sissetungi tõkestada, kui Eesti riigivõim on kahekümne aasta vältel tolle vastupanu olematuks vaikinud ja lasknud “vabastamist” kõigil soovijail igal aastal avalikult tähistada.” (lk 350). "Tajugem, et ka siis, kui olud peaksid kunagi muutuma /.../, on nende kahe rahvuse keel ja kombed niivõrd omapärased, et ülimalt kahetsusväärne oleks proovida neid kokku sulandada. Naiivne ja naeruväärne oleks soovida, et üks aitaks teisel oma keelt ja kultuuri alles hoida." (lk 361).
Kivilo arvates on tekkimas "kaks Eestit": üks venekeelne ja teine eestikeelne, seega taastub okupatsioonieelne olukord. Kuid erinevus on selles, et nüüd võib lõimuda mittetahtev eestlane võõrsile elama asuda. Lahkunute asemel võib aga riiki kutsuda tööealisi sisserändajaid, riigivõim võib tööjõu probleemi lahendamiseks avada idapoolsed piiriväravad. Küllap meeldib see mõte ka paljudele suurärimeestele. (lk 344-345).   
Autor ironiseerib ka Rein Taagepera “kahe eestimaalaste kogukonna” idee üle, kelle moodustaksid “eesti kodukeelega eestlased” ja “vene kodukeelega eestlased”. Ta kritseerib president Ilvest, kes oma teistkordselt presidendiks saamise puhul kinnitas Riigikogus, et on valmis teenima Eestit, kõiki siin elavaid inimesi nende maailmavaatest ja emakeelest sõltumatult oma parimas usus ja tõekspidamistest lähtudes. “Pole võimalik, et hr president ei tea, et "siin elavatest inimestest" vägagi suur hulk ei ole ega soovi kunagi hiljem olla Eesti Vabariigi lojaalsed kodanikud.” (lk 359-360). 
Jah, Kivilo on üks neist paljudest, tänu kellele Eesti Vabariik olemas on, ehkki farsina, nagu teine tulemine ikka kipub olema, või meie juhtumil õigemini karikatuurina. Kodaniku karikatuuriks keeldub Kivilo aga muutumast. “Tagasi kodumaal olles saadud kogemused annavad meile moraalse õiguse unustada tagasituleku lubadus ja tunda piinlikkust selle üle, et me rääkisime paguluses maailmale Eestist teisiti, kui seda Eesti riigivõim on tänaseni teinud. Siiski oleme veendunud, et meie tee tuleb lõpuni käia. Me usume, et uus põlvkond riigimehi lõpetab tõe varjamise ja hakkab eestlasi innustama olema väärikad järglased Eesti loojatele ja neile, kes mitte ühegi võõra võimu all olles ei minetanud oma rahvuslikku iseteadvust." (lk 367-368). "Riigivõimul saab olla vaid üksainus olulise tähtsusega eesmärk: teha kõik, mis on täiesti kindlalt riigi põhiseaduses määratud ja mis tagab eesti rahvuse ja kultuuri üle aegade kestmise." (lk 359).      
Loomulikult ei pruugi paljud Kivilo rahvuskonservatiivset vaadet jagada. Olenemata sellest peaks aga demokraatia olema väärtus kõigile neile, kes sarnaselt Kivilole ei soovi olla kodaniku karikatuur. On ilmselge, et Eesti poliitladvikul on põhi alt ära, kuid ekslik on arusaam, et ühtlasi on määritud kogu ühiskond. Meie poliitladvik ei ole ühiskonna peegel, vaid kõverpeegel. Eesti ja teiste Euroopa Liidu maade demograafilise, poliitilise ja majandusliku kriisi põhjus pole selles, et rahva tahet on liiga palju järgitud, vaid selles, et neid demokraatlikke ülekandemehhanisme, mis peaksid transformeerima rahva tahte võimuks, ei kasutata või moonutatakse see tahe ülekande käigus võimuladvikule sobivaks. 
Põhiseaduse paragrahv 54 kohaselt on Eesti kodaniku kohus kaitsta Eesti iseseisvust ja juhul, kui muid vahendeid ei leidu, õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu. 

Ilmunud: Sirp, 31. 08. 2012. Siinkohal on tekst kujul, nagu ta Sirbile saadeti.

Kommentaare ei ole: