10.12.11

Olev Remsu „Elitaarne mees Harry Männil“ Tänapäev 2011. - Eesti Ekspress 2. 12. 2011

Raamatu juhatavad sisse kaks tsitaati peategelaselt: „Kui ma oleksin jäänud Nõukogude Liitu, oleksin astunud komparteisse“ ning „Riigile maksu maksmine on minu usu vastu“. Männili olemuse mõistmiseks väga tabavad. Täpsemad, kui raamatu pealkiri, sest pole selge, kas see mees elitaarne oli. Vähemalt siis, kui me ei mõista elitaarsuse all ainult jõukust, mõjukat ärilist positsiooni ja haruldast kunstikogu, liiati kui need on omandatud kahtlaste võtetega. Elitaarsuse alla peaks käima ka keskmisest kõrgem eetiline standard ja vastutustunne ühiskonna ees.
Männil on pigem Eesti Ostap Bender. Too kandis edevaid kollaseid saapaid ja pakkus oma epitaafile kirja, mille kohaselt hauaplaadi all pidi puhkama mees, kes armastas ja kannatas, nimelt armastas raha ja kannatas selle puuduse käes. Hästi sobiks see kiri Männililegi, kel oli 24st paarist koosnev mõttetult kalliste Sam Lucchese saabaste kollektsioon, kuid kes kannatas samuti väga rahapuuduse käes. Sest tal polnud seda kunagi piisavalt palju. Raamatu pealkirjaks sobiks aga näiteks see: „Harry Männil – mees, kes tahtis näida elitaarne.“ Ning alapealkirjaks: „Mis ponnistustest hoolimata korda ei läinud.“
Paradoksaalselt nullis need ponnistused tema teenistus Saksa-aegse poliitilise politsei assistendina. Paradoksaalselt sellepärast, et tõendid tema oletatavatest kuritegudest on vaieldavad. Mis muidugi iseenesest ei tähenda, et ta kuritegusid korda poleks saatnud.
1980. aastateks näis, et ta ongi oma eluunistusele lähedal – 1974. aastal oli ta tutvunud USA presidendi Gerald Fordiga, 1979. aastal käis Venetsueela ametliku delegatsiooni koosseisus Iisraelis, kus kohtus muuseas legendaarse kindrali Mordechai Guriga ja hilisema peaministri Ariel Sharoniga.
Ent algas holokaustikampaania ja natsiküttimise hammasrataste vahele jäi ka Männil. 1993. aastal teatas Simon Wiesenthali Keskuse tegevjuht Efraim Zuroff president Lennart Merile, et Balti Strateegiliste ja Rahvusvaheliste uuringute instituudi nõukogu liige Harry Männil on teinud aktiivset koostööd natsidega. Konkreetsetest kuritegudest pole tõendeid leitud, ent 1994. aastal tühistas USA tema eluaegse viisa, mis tähendas sisuliselt tema muutumist rahvusvaheliseks paariaks.
Siinkohal peaks igatahes Zuroffit tänama – ilma temata oleks sellest kosmopoliitsest küünikust saanud tõenäoliselt Eesti rahvuskangelane, midagi Lennart Meri sarnast, sellest hoolimata, et tal Eesti ees mingeid teeneid ei olnud. Nüüd jäi tema Eesti-karjääri laeks Savisaare majandusnõunike klubi presidendi koht.
Kuid sellega pole tahetud öelda, et Männil oleks miinusmärgiga mees. Kahtlemata oli see Eesti Ostap Bender huvitav inimene, väga heade juhiomadustega ja ärivaistuga särav suhtleja ning karismaatiline avantürist. Sünniaeg ja -koht söötsid talle seiklusvõimalusi rikkalikult ette.
Olev Remsu oma erksa sule ja tunnetusega on nende kirjapanemiseks parim valik. Raamat on saanud ladus ja huvitav, kadestamisväärselt intelligentne, kuid mitte intellektuaalitsev. Remsu pole selle vastuolulise persooni kujutamisel teravustest ära hiilinud, vaid vastupidi, lähenenud otserünnakuga. Intervjuukirjeldused manavad Männili persooni lihast ja luust ette. Kirjutada niimoodi alles hiljuti lahkunud mõjukast isikust on suur kunst, peenel köiel kõndimine, kuid Remsu on sellega ideaalilähedaselt hakkama saanud. Vältinud tellimustöö muljet, ükspuha siis, kelle poolt. Või lasknud mitmelt poolt tellida, kuid mitte end osta. Igatahes oli eetiline standard siinkirjutajale sobiv, mis teeb lugemise kosutavaks. Välja arvatud ehk Vaino Väljase kiitmine sovetiriigi heaks tehtud tööde eest.
Kirjanikud ja ajaloolased püüavad tegelikult üht ja sama eesmärki – inimhinge põhiolemuse tabamist. Meetodid on erinevad, mistõttu tõsilooliste faktide ja protsesside viitamiseks Olev Remsu raamat alati ei kõlba. Nii Einar Sanden, Karl Säre teemadel jõulist ilukirjandust viljelenud Briti luuraja, kellele Remsu kohati ilmaasjata heausklikult tugineb, kui ka Remsu ise ülehindavad NKVD/KGB/FSB masinavärgi loogikat – seda nii 1940. aasta pöörde kui Männiliga seoses. Remsu näib näiteks uskuvat, et Vene luurel on materjali Männili kohta, mida mingil põhjusel ei taheta välja anda. Soovitaksin kõigil KGB vandenõuteoreetikutel lugeda profülaktikaks Eesti Riigiarhiivi filiaalis säilitatavaid Nõukogude välisluure materjale. Võite veenduda, et Nõukogude luure loogika oli tavamõistuse loogikast üsna erinev, sarnane Nõukogude bürokraatliku süsteemi loogikale, see tähendab, kohati üsna totter. Maksti entsüklopeediaartiklite ümberkirjutuste eest, tõe pähe võeti lennukaid kuulujutte ja luuramisel keskenduti vihuti naljakatele pisiasjadele.
Võib-olla just nende pisidetailidega tegelemise väljaimbumine ongi loonud Nõukogude luurest mulje kui kõikehõlmavast süsteemist, sest kui juba sellistele pisiasjadele panustatakse, siis võiks arvata, et küllap teatakse suurtest asjadest kõike. Tegelikult võis Nõukogude luure saamatutel ja omavahel rivaalitsevatel harudel olulistest protsessidest ja isikutest teave mitte lihtsalt puududa, vaid võis puududa ka arusaamine, et sellist teavet üldse vajatakse.
Remsu raamatu väärtust need tähelepanekud ei kõiguta. Remsu ei ole ajaloolane, vaid kirjanik, tema esimene eelistus ei peagi olema faktitruudus, vaid kirjanduslik veenvus. Ajaloolasi aga võivad tema seosed edukalt inspireerida. Nii nagu vene Remsu ehk Revzun (Viktor Suvorov) on oma pööraste hüpoteesidega viimase maailmasõja ajalugu edendanud võib-olla rohkemgi kui akadeemilised ajaloolased.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Lugesime ta teost "Lahtirakendamine", sellest ka huvi antud blogi suhtes. Zuroffi koha pealt: no tema ei suuda ka jätta! ja Männili ning Benderi ühendava aspekti osas: seal, kus lõpeb ebaõnnestumiste ahel, algab kalmistu territoorium! Einar Sanden...jah, temagi kirjutas...palju, tõsi ta on. Väga meeldiv oli lugeda Teid, mitte nii väga Neid.

Anonüümne ütles ...

Nõukogu luure ongi kõikehõlmav süsteem.

Ameeriklased (CIA) ei suutnud välja nuputada kuidas nõukogude luurel oli võimalik vangistada ja maha nottida ühe ööpäevaga 50 000 inimest kuskil aasia mõjupiirkonnas. Nimelt neil oli seal oma agentide võrgustik ajakirjanike ja oodidekirjutajate näol, kes teadsid kus keegi "rahvavaenlane" asub!

Anonüümne ütles ...

Wiesenthal oli tõestatud andmetel valetaja.

Männili mustamine koos juutidega on muidugi popp. Ehk mõni oleks temalegi soovinud Cukursi või Laagi saatust, kes mõrvati ilma kohtu otsuseta Mossadi poolt.

Mis puutub aga Olev Remsut, siis ühtin 100% Urmas Oti arvamusega - Remsu on s..apea!