14.07.11

Rein Kasak. 50 aastat saatana embuses. Varrak, 2011.

Kirjutasin sellest raamatust nupu „Eesti Ekspressile“, ent teen siin lisaks pikema ülevaate, kuna need mälestused jätsid väga võimsa mulje. Sobiksid Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“ lisaköiteks: umbes pool sellest illustreerima ühe konkreetse küüditatu käekäiku, ning ülejäänu kirjeldama edasipüüdliku isiku eluvõitlust „Suures tsoonis“. Selle eluvõitluse osaks olid ka sidemed KGB-ga. Seejuures, nagu ka Solženitsõn märgib, võis psühholoogiliselt raskem olla elu „Suures tsoonis“ ehk Nõukogude riigis, kui rohkemate mõtte- ja saatusekaaslatega „Väikses tsoonis“ ehk asumisel või laagris. Kui viimases muidugi üldse füüsiliselt ellu jääda võimalik oli.
Raamatu ristiisaks on üks perestroikaaegne Eesti autoriteet. Nimelt tahtis Kasak siis ilmutada andmeid, et interrinde taga on KGB. Enne konsulteeris tolle isikuga, tahtes oma plaanile toetust saada ning olla kindel, et see ei kahjusta Eesti iseseisvuspüüdeid. Too soovitas loobuda. „Selle asemel, et avaldada ajakirjanduses paar artiklit, asusin ma tööle ja panin kirja enda ja oma põlvkonna loo.“ (lk 585). Uurisin Kasakult, kes see isik ikkagi oli. Tuli välja, et Arnold Rüütel.
Aga ei tea, kas tasubki nii väga imestada meremehe poliitilise naiivsuse üle, kes läks nõu küsima sellelt, kes oli nende taga, keda ta rünnata kavatses, ning seda nõu ka kuulda võttis. Küllap pidasid paljud tol 1989. aastal tippkommunist Arnold Rüütlit Eesti iseseisvusvõitluse üheks juhiks. Ehkki ta veel aasta tagasi oli nõudnud USA senaatorite sekkumise lõpetamist Eesti NSV siseasjadesse.
Aga teisalt saime niimoodi tõesti ühe põlvkonna loo. Loomulikult ei esinda 1937. aastal sündinud Kasak generatsiooni tüüpilist eestlast, seda töölist-kolhoosnikku, kes püüdis energiasäästlikult oleleda defitsiitsetele kaupadele ligipääsetaval töökohal, ja juhul, kui tõesti joomisest aega üle jäi, panustada oma maja ehitamisse. Kasak kuulub 1941. aasta küüditatuna selle põlvkonna äärealadele. Tal on, mida mäletada, ja ta esitab oma läbielamused veenvalt, värvikalt ja ülivõimsa tundelaenguga. „Ma ei unusta kunagi, kuidas tädi Raaja seina taga pliidil pannkooke küpsetas. See lõhn ajas mind hulluks, see tungis kõikidesse mu kõhna ihu pooridesse. Tädi Raajal hakkas minust kahju ja ta tõi mulle voodisse ühe pannkoogi. See kadus mu kõhtu hetkega, see tegi näljatunde veel suuremaks. Ma ei suutnud perenaiselt pilku eemale pöörata, piilusin teda läbi kardinapilu. Ilmselt märkas ta minu piilumist ja keelas mul selle ära. Kellelegi ei meeldi, kui teda lakkamatult jälgivad näljase lapse silmad. Kõiki näljaseid ei suuda keegi ära toita.... Mulle tundus, et tädi Raaja on mind unustanud: ma hakkasin köhatama, esmalt harva ja vaikselt, seejärel üha sagedamini ja valjemalt.“ (lk 66). „Leivajagamise päev oli aga alles kaugel. Olukord oli lootusetu. „Pojake, kui sa homme midagi söödavat riiulilt teiste inimeste toidukompsudest ei võta, siis me siit eluga ei pääse,“ sosistas ema mulle.... Seda ema antud ülesannet pole ma kunagi unustanud. Ma pidin hankima emale süüa, et me ei sureks. Mulle polnud vaja pikalt asja seletada. Kes minust peale ema veel hoolis. Mitte keegi.“ (lk 81). „Ühel väga külmal päeval hakkasid onni trügima mingid räbaldunud riietuses kujud, kes vaevu sarnanesid inimestega.... Ema rääkis, et need olid mehed, kes saadeti vangilaagrist asumispaika.... Nad pandi elama tühja majja, mis asus jõe ääres esimesel tänaval.... Kuidas või kas neid üldse toideti, seda ma ei tea. Kui aga võtta arvesse, et isegi minu ema, kes käis tööl, ei saanud kolhoosilt midagi, siis muidugi ei saanud midagi ka need mehed, kes näljastena ja jalgsi marssides olid siia kohale toodud ega jaksanud üldse tööle minna..... Mehede põdesid düsenteeriat ja tüüfust ning surid vaikselt... Ühe meie küla eestlase sõnul oli ta näinud, kuidas üks neist õnnetutest eestlastest oli tuikunud külapoe juures ja pakkunud tüki leiva eest oma ilusaid kodukootud eesti mustriga labakindaid. Võib arvata, et need kindad olid tal nagu mingi talisman, ainuke, mis teda veel kauge kodu ja eluga sidus. Ta oli neid hoidnud kuni viimse hetkeni, nüüd aga oli valmis neist loobuma, et oma elu veel paari päeva võrra pikendada.“ (lk 99-100).
Andekas ja tohutu tahtejõuga noormees suutis end Siberis koolitada ning asumiselt pääsenuna soodsate asjaolude kokkulangemise tõttu astuda ja lõpetada Tallinna Merekooli. Meremehe staatus oli sovetiühiskonnas ülikõrge eelkõige seetõttu, et neil oli aeg-ajalt võimalik „Suurest tsoonist“ väljapoole pääseda, ning sealt ka trendirõivaid ning muud kaupa tuua. Selleks oli aga teadagi vaja välisviisat, mis tähendas omakorda KGB usaldust. Kasakul kui negatiivselt märgitul oli selle usalduse hankimine aga eriti raske. Kümmekond aastat sõitiski ta koos värvikate kaaslastega, kellest osa olid lumpenproletaarlased staatuselt, ehk joodikud, osad aga lumpenproletaarlased hingelt, ehk rannasõidulaevadele ümber kasvama saadetud, varguse või pummeldamisega vahele jäänud varem välissõitudel käinud meremehed. Viimaste seas oli ka KGB agente, kes mõistetavalt erilise püüdlikkusega oma varasemat positsiooni taastada üritasid. Kolleeg Jefstafi Pavlovitš Surovtsev, endine eriüksuse võitleja, kes sõja ajal diversandina Eesti omakaitselastest talumehi tapmas käis (kiideldes: „Nuga läks ihusse nagu võisse“) hakkas Kasakut parteisse agiteerima: „Võttes arvesse teie energiat, aktiivsust, visadust, andekust ja ausust, saate te ühiskonda kõige paremini aidata siis, kui olete parteis. Väljaspool parteid ei saavuta te mitte midagi.“ (lk 352-353).
1971. aastal kutsuti Kasak Eesti Merelaevandusse, kus temaga soovis vestelda Riikliku Julgeolekukomitee major Voldemar Paal. Küllap Kasak teadvustas kohe, millega kaasa läheb. Kõigepealt nõustus ta koostama nimekirja neist isikutest, kellega oli meremehena kokku puutunud. Üsna pea andis kaks ta allkirja – esimese paberile, milles kinnitas, et hoiab saladuses oma seotust KGB-ga, teises, et on võtnud omale varjunime Šmidt. Peagi tuli anda ka kolmas allkiri, et on saanud 25 rubla. (lk 362). Kasak väidab, et tõmbas teadlikult oma tegevusele piirid, ning see on üsna veenev: „Minul jäi nüüd üle kas või nahast välja pugeda ja püüda kõigest hingest... ei, mitte kõigest hingest, ma pidin vaid tegema näo, et ma olen väga püüdlik ja hoolas. KGB ohvitseridega ei saa töötada koos nagu mõttekaaslasega. Ei tohi laskuda amoraalsete tegudeni.“ (lk 363). Piiritõmbamine seisnes selles, et ta proovis otsustada, kes ta töökaaslastest on KGB agent, ning sellest lähtudes kirjutada oma iseloomustused. Näiteks kahe oma kursusekaaslase kohta, keda ta pidas KGB informaatoriteks, kirjutas ta, et nad on natsionalistlikult meelestatud (lk 369). Kasak arvab, et laevadel oli KGB informaatoreid umbes 20%.
Niisiis oli Kasaku taktikaks KGB heaks töötades KGB-ga mitte riidu minna, kuid ka mitte sisulisi teeneid osutada. „Inimene võis olla kes tahes, kuid need, kes olid teinud läbi Siberi näljaaja ja õudused, ei saanud olla lurjused.“ (lk 486). Tõenäoliselt oli selles KGB-ga mängimises ka enesepettust ja naiivsust. „Mul on häbi tunnistada, kuid juba peaaegu neljakümneaastasena arvasin ma ikka veel, et nõukogude KGB, vaatamata oma kuritegelikule olemusele, poliitilistele mõrvadele ja muudele stalinlikele töömeetoditele võitleb siiski avaliku kuritegevuse vastu, salakaubaveo, alkoholismi ja muu sellise vastu, ning teeb seda üle kogu riigi. (lk 434). Igatahes hakkas tema karjäär edenema, KGB kontaktisik soovitas talle kirjutada avalduse ka parteisse astumiseks... „ja teile avaneb võimalus saada kaugsõidukapteniks.“ „See kõik sai teoks siiski mitte tänu KGB abile, vaid seetõttu, et KGB oli võtnud maha pidurid minu eluteelt.“ (lk 376). 1972. aastal määrati ta parvlaeva „Sõprus“ kapteniks, ning 1973. aastal nägi ta välisviisa saanuna esimest korda vaba maailma.
Just 1970. aastate alguses, naftašoki ajal, naftasaaduste mitmekordse hinnatõusu tingimustes võis Nõukogude Liidul olla viimane võimalus kiirete reformidega plaanimajandust paindlikumaks muuta ja oma olemasolu pikendada. Riigi vanuritest juhtkond otsustas ettearvatult mittemidagitegemise kasuks ning terve ühiskond jätkas kiirenevat mandumist. Ka välissõidulaevadel varastati ja joodi kuidas jõuti. Jõid madrused, motoristid ja vanemabid, oma kajutis „lõid peegliga kokku“ kaptenid. Allakäivale süsteemile omaselt edutati neid joodikuid ja vargaid ikkagi, peaasi, et nad olid KGB kaitse all, st koputajad. Ka KGB käis alla. Kingitused, mida Kasak laeva kuraatoriks olnud Gorjajevile sokutas, muutusid üha kaalukamateks. „Me mõlemad teadsime, et sadamaväravas seisvad relvastatud naisvalvurid teda läbi otsima ei hakka.“ (lk 435).
Kasaku karjäär tipnes teaduslaeva „Akademik Boris Petrov“ kapteni kajutis. 1980. aastate lõpul pandi Kasakule meri kinni, kuna ta kaotas KGB usalduse. Tõenäoliselt mitmete spioonilugude tõttu, kus Kasak KGB lootusi ei täitnud, kuid küllap ka isiklike konfliktide tõttu. KGB-l õnnestus küll Kasakule siis meri sulgeda, võttes temalt võimaluse töötada isegi rannasõidulaevadel, ent mitte sulgeda tema võimalust KGB-st kirjutada, kuna temast varast, sutenööri ega provokaatorit teha ei õnnestunud. Kuid küllap ajendasid otsust KGB-st kirjutada mitte ainult „laulva revolutsiooni“ laineharja eetika ja kasvanud rahvuslik eneseteadvus, vaid ka isiklik solvumine: „Otsustasin, et minu elu edasiseks sisuks, peab saama, maksku, mis maksab, näidata minu võimaluste piires, kuidas värvatakse informaatoreid, kuidas neid psühholoogiliselt mõjutatakse, näidata selle tegevuse haaret, seda, kuidas tungitakse inimese hinge, Nõukogude riigi kõikidesse tegevusvaldkondadesse ja struktuuridesse – ja seda kõike ühe isiku näite varal.“ (lk 16). Jah, Kasaku koostööle KGB-ga võib anda nii- või teistsuguse hinnangu, aga see „edasine sisu“ on tal nüüd täidetud, hoolimata sellest, et tema käsikirjast on mõned olulised osad välja jäetud.
Selle raamatu üldises hoiakus on jõuliselt tunda kahekümne aasta tagust, raamatu kirjutamise aegset lootust, et uus, kujunev ühiskond on eetiliselt hoopis kõrgemal tasemel kui sovetiühiskond. KGB ja iseenda tegevust kriitiliselt arvustanud Kasak ei teadnud siis, et see lootus ei täitu. Ta ei teadnud, et ka Lennart Meri oli kirjutanud KGB variorganisatsiooni VEKSA jaoks aruandeid, analüüsides seal, kuidas oleks võimalik paremini Eesti iseseisvuse pooldajate vastu võidelda. Ehkki ühiskond seda teada sai, kujunes Lennart Merist Eesti kultusriigimees, kõigi aegade hinnatuim Eesti president, mis tähendab ühtlasi, et kehtestus vastav eetiline standard. Ta ei teadnud, et ka teise Eesti presidendi sidemed KGB-ga on enam kui tihedad selle isiku ameti tõttu Eesti NSV tippjuhtkonnas. Ta ei teadnud, et iseseisvuse taastanud Eesti kolmas president, kellel polnud endal võimalust KGB-ga koostööd teha, võtab justkui selle kompenseerimiseks oma lähemaks nõuandjaks Nõukogude eriteenistustega seotud isiku.
Nostalgia on tunne, mis hindab minevikku positiivselt üle, vastukaaluks puudustele olevikus. Seega viimastel aastatel esile kerkinud sovetinostalgia, mida meie praegune president kritiseerib, on vähemalt osalt tekkinud arusaamisest, et meie ühiskonna eetilised väärtused ei erinegi väga palju sovetiajast. Kasaku raamat on võimas vastukaal sovetinostalgiale, kujutades mõtleva inimese ränki valikuid sovetiühiskonnas. Meil tänapäeval nii ränki valikuid siiski ei ole. Raamat on vastukaal Nõukogude aja ülehindamisele, kuid tuletab meile ühtlasi kriipivalt meelde ka meie endi muutumist kellekski selliseks, kelleks me kakskümmend aastat tagasi saada ei tahtnud.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Hästi tehtud Jaak! Jätka samas vaimus, vajame su tegevust.

Anonüümne ütles ...

Ühinen eelneva kommenteerijaga!

Martti Aru ütles ...

Asjakohane arvustus!