07.05.11

Marju Lauristin. Punane ja sinine. Peatükke kirjutamata elulooraamatust. Tallinn 2010.

Õieti on mälestusi kogu raamatu mahust vähem kui kolmandik, ülejäänu 500 leheküljest moodustavad artiklid ja intervjuud aastatest 1970-2009.
Mälestuste osa oli minule huvitavam, ning eriti esimene ots, kus Lauristin meenutab oma lapsepõlve ning analüüsib oma vanemate ja vanavanemate poliitilisi valikuid ja nende põhjusi. Tõsi võinuks olla veel huvitavam ja sügavamale minev: ajaloolasena on mul kahju, et Lauristin ei ole kasutanud rohkem neid dokumente, mis temal pere- ja meil kõigil avalikus riigiarhiivis olemas, ning mis teda kahtlemata häälekamalt kõnetavad, kui mõnd vähem teemaga isiklikke seoseid omavat uurijat. Aga siiski on see tekst ka sellisena vist üks põhjalikumaid Eesti „juunikommunistide“ motiivide analüüse, ning väärib sellisena igal juhul väga kõrget tunnustust. Oletan, et autoril polnud selle tekstiosa kirjutamine psühholoogiliselt kerge.
See oli punane pere, kust Lauristin pärit. Punaseks või revolutsionääriks olemine iseseisvussõja-eelsel ajal tähendas ebaõigluse vastast võitlust revolutsiooniliste meetoditega. Eesti-vastase lisatähenduse omandas see keelend hiljem, Vabadussõja ajal. Enne 1917-18. aastat olid ka eesti rahvuslased revolutsionäärid, või vähemalt iseloomustasid nii neid nende vastased. 1918-19. aastal jaotusid kõik need endised eesti revolutsionäärid kahte leeri: iseseisvuse pooldajateks ehk „valgeteks“ ja iseseisvuse vastasteks ehk nüüd „päris“ punasteks, kommunistideks, enamlasteks või bolševikeks, kuidas keegi nimetada võtab.
Lauristin kirjeldab oma revolutsionääridest-kommunistidest lähisugulasi ja nende sõpru mõistetavalt soojalt ja sümpaatiaga, või kohati kerge kaastundevirvega. Isiklikust vaatekohast teeb ta seda kindlasti põhjusega - on selge, et kuigi need isikud polnud demokraadid ning olid kõike muud kui Eesti patrioodid, polnud nad igatahes ka mingid madalalaubalised fanaatikud või äraostetud lurjused, vaid haritud, intelligentsed, erksa tajuga põhimõttelised maailmaparandajad. Minule on need tüübid isiksustena väga põnevad, ning kui ma minevikust mõne vestluskaaslase leida tahaksin, siis mitte mõne kodanliku poliitiku, vaid just sellise punase revolutsionääri. Arvan, et niimoodi otseallikatest Lauristini hinnanguid ja põhjuslike seoste kette kontrollides jääks osa neist kehtima, osa aga mitte. See tähendab, et mälestuste autor ei ole mitte alati veenev. Peavoolulisus, mis teravad nurgad võimalikult kaasaja Eesti poliitkorrektsusega piiritletud voolusängi katsub kokku suruda, ning asjaolu, et veri on paksem kui vesi, missugune reegel kehtib ka enesereflektsiooni valdava tippsotsioloogi puhul, määrab ka nende mälestuste häälestatuse.
Lauristini vanaisa Anton Künnapuu oli, nagu mälestuste autor kirjutab, ”äge õiguse otsija”, kes ühines 1905. aasta revolutsiooni ajal punastega, ning oli ka 1917. aastal väga haaratud Venemaal alanud revolutsioonist. Võttis mõnikord tollal alles 13-14 aastase Olga rahvakoosolekutele kaasa. ”Lapsena isaga koos saadud romantiline revolutsioonielamus mõjutas üsna otsustavalt minu ema eluvalikuid.” (lk 21). Anton Künnapuu muutus aga ”päris punaseks”, lahkus 1918. aastal Eestist ning seega jõudis ilmselt ka Vabadussõjas iseseisvuslaste vastu võidelda. Autor märgib lk 21, et ta vanaisa suri 1919. aastal Narvas soetõppe, lk 25 aga, et ”jäi punaste poolel võideldes sõjas kaotsi”. Anton Künnapuu naine ehk autori vanaema Helene Künnapuu läks kohtu alla 1925. aastal ”põrandaaluste” abistamise pärast, missugust terminit autor läbivalt kasutab, kuid mis on küll suhteliselt peitenimeline määratlus isikute kohta, kelle programmiliseks eesmärgiks oli proletariaadi diktatuur ja Eesti ühendamine N. Liiduga. Helene Künnapuule mõisteti kuus aastat vanglakaristust ning nagu autor kirjutab, ”vangist vabanenult saadeti ta Venemaale” (lk 28). Kas tõesti oli Venemaale minek kellegi teise kui vabanenu enda otsus?
Ka mälestuste pakutud versioon Helene Künnapuu punase eluliini tekkimisest ei tundu veenev – selle kohaselt võis Helene kadunud mehe jälgi otsides meeleheitel N. Liidu saatkonda minna, kust hakkas saama Rahvusvahelise Revolutsionääride Abistamise Organisatsiooni raha ja jagama seda vangistatute perekondadele; ühtlasi andes ”põrandaalustele” kasutada oma korterit. Paraku tunduvad ikkagi loogilisemad teistsugused seosed - N. Liidu saatkonna kaudu toetati rahaliselt ”põrandaaluseid” ehk Moskva-meelseid kommuniste.
Lauristin kritiseerib Aarne Rubeni ”ilkvel toonis” kirjeldust ja märgib, et Olga Künnapuu oli hästi kasvatatud ja uhke kooliõpetaja tütar, kelle jaoks oli pärast gümnaasiumi lõpetamist lahti palju võimalusi. Selles pole tõesti põhjust kahelda. Olga Künnapuu (Lauristin) käiski aasta Tartu ülikoolis. Küllap oleks haridustee jätkamine tema elukäigu teiseks muutnud. ”Kuid partei kutsus ta sealt ära tagasi Tallinna ja ema lojaalsus seltsimeestele oli tugevam teamistejanust. Tallinnas sai tema ülesandeks valgustustöö töölisnaiste hulgas.” (lk 24). ”Lojaalsus seltsimeestele” on jälle peitenimeline väljend, millel minu jaoks veenvus puudub, kui selle all just ei mõelda mõnesse seltsimehesse pimesi armunud olemist. See tark ja kena neiu pidi aru saama, et tegemist on lojaalsusega Moskvale, aga kustkohalt ja miks see tekkis, on minu jaoks ikkagi jätkuvalt küsimärk. Pole selge, kas Olga Lauristin oma valikutes siiski hiljem pettus. ”Ema ei kahetsenud oma valikuid ega kurtnud kunagi. Ta oli väga kinnine, ei rääkinud endast ega pihtinud oma pettumustest ka vanas eas mitte.” (lk 24-25) Esimeses lauses on öeldud, et ei kahetsenud oma valikuid, teises, et ei pihtinud oma pettumustest, st kas neid pettumusi siiski oli?
Käsitledes 1930. aastate lõppu, kinnitab mälestuste autor (lk 28), et Hendrik Allik ja Johannes Lauristin vaielnud kommunistide käitumise üle kõvasti, ning eriti teravaks läksid vastuolud siis, ”kui Stalini komissar Karl Säre saadeti Moskvast Eestisse ”revolutsiooni tegema.” Säre võttis juhtimise üle, kõik pidid temale alluma. Allik oli selle vastu, temale see Moskva komissari juhitud peitemäng ei meeldinud, tema arvates oleksid kommunistid pidanud iseseisvalt võimu haarama. Aga Lauristin läks Säre mängudega kaasa.” (lk 28). Vaevalt küll, et nende vaidluste fookus Moskva rollile sai keskenduda, sest Moskvast oli Eesti kommuniste ja sh Allikut juhitud kogu Eesti iseseisvusaja. Tegemist pidi olema isiklike vastuolude või taktikaliste pisidetailidega. Hendrik Allik ei saanud olla nii juhm, et oleks arvanud, et Eesti kommunistid ilma Moskva abita suudavad võimu haarata. Küll aga on teatud rõhkude ümbertõstmise korral veenev Hendrik Alliku ja Johannes Lauristini lühiiseloomustus: ”...mõlemad kuulusid minu arvates noorukina sarnasesse inimtüüpi, kellele on iseloomulik väga kõrge enesehinnang ning protest ühiskonna vastu, mis ei võimalda neil oma andeid ja unistusi teostada.” (lk 29). Kõrge enesehinnangu on usutav, ning kui unistuseks pidada proletariaadi diktatuuri ning N. Liiduga ühinemist, siis ei olnud Eesti ühiskonna enamus tõepoolest selle unistusega solidaarne. Autor toob unistusena esile siiski haridusjanu: nii Johannes Lauristin kui Hendrik Allik ”elasid teravalt läbi sotsiaalset ebaõiglust, mis tõkestas vaestest oludest pärit andekate noorte haridusteed ja eneseteostust.... sellest kasvas välja klassiviha ja poliitiline kirg.” (lk 30). Kindlasti oli tegemist tundliku sotsiaalse närviga isikutega, ning tolleaja maailmas võisid andekad noored tõesti hariduseta jääda (seda nii ”kodanlikes” ühiskondades kui N. Liidus!), kuid ikkagi, ikkagi.... seal on veel midagi muud, mis laskis neil võõrriigi või Kominterni nimelise Eesti-vaenuliku organisatsiooni poolt juhitutena oma ühiskonna vaenlaseks muutuda. Iseasi, kui ”oma” see Eesti ühiskond neile algusest peale oli. Kui mitte, siis polnud nad ka reeturid, ning mitte ainult nende endi arvates. Me ju ei nimeta reeturiks neid, kes on ”teisel pool”. Kui rindejoont pole, on nad lihtsalt ”teised”, ning tihti võivad olla ka sõbrad. Kui teisel pool rindejoont, siis on nad vaenlased. Minu arvates võibki just see olla võti Eesti kommunistide käitumise mõistmiseks. Näiteks Viktor Kingissepp kinnitas oma teadaolevalt viimases kirjas 29. jaanuaril 1922, et tema tegutsemismotiiviks Eestis on „isiklise vaenuni“ ulatuv viha kodanluse vastu, ning ta elab sellele vaenule, et lähendada kättemaksu silmapilku. „Kui see käes, siis kustub minus igasugune huvi Eesti vastu ja ma lähen mujale.“ Rahvusvahelise kommunisti identiteet oli tugevam kui Eesti identiteet, ning neid kommunistlikke ideesid sai kõige efektiivsemalt ellu viia Moskva poliitikat järgides. Kui see nii oli, siis tundub kõik edasine lihtne ja loogiline: need eesti soost kommunistid olid küll Eesti iseseisvuse vaenlased, kuid oma ideede järgijatena sirgjoonelised ja mehised tüübid.
Autor iseloomustab siiski juunipöörde järel Moskva võimu vahendajaks saanud Johannes Lauristini petetud marionetina, ”kes ise seda oma pimedas võidujoovastuses ei mõistnud” ning kelle ”roll polnud enamat kui olla Moskva isandate suuvooder ja raamatupidaja. Tema vanglas kultiveeritud ilusa käekirjaga on hoolikalt täidetud kümneid lehekülgi natsionaliseerimisel üle võetud asjade nimekirju.” (lk 30). Jah, meil kõigil on märksa kergem uskuda, et 1940. aastal võõrvõimu teenistusse läinuid lihtsalt peteti. Sellest ka need ”Mongoolia variandi” legendid, millega õigustame mitte ainult ”päris” kommuniste, vaid veel rohkem oma vasakharitlaste massilist kollaboratsiooni, kes olid ju olnud ka iseseisvusajal peavoolu arvamusliidrid, mitte Lauristini sugused ausad mässajad. Johannes Lauristin ei saanud minu arvates küll 1940. aastal olla petetud marionett, vaid pidi sovetivõimu pimedaks tööriistaks muutuma juba varem. Millal, ei tea. Võib-olla on indikaatoriks 1936-38. aasta kommunistide hukkamised N. Liidus: neist vähemalt osa olid ju Eestisse jäänute varasemad võitluskaaslased ning isiklikud tuttavad/sõbrad; kui ikka sel puhul ei tekkinud küsimusigi, rääkimata protestidest, tähendas see ühtlasi ka kõigi järgmuiste Moskvast tulevate korralduste pimedat heakskiitmist.
Edasi kirjutab Marju Lauristin pikalt neist legendidest, mis Johannes Lauristini surma kohta käivad ning mis justkui küsimärgistavad ametliku versiooni, mille kohaselt Lauristin sai surma 28. augustil 1941 miiniristleja Jakov Sverdlovi pardal Tallinnast põgenedes. Veenev pole neist legendidest ükski, küll aga võimaldavad need Johannes Lauristini näidata siiski sovetivõimudele mingist hetkest ebasobiva isikuna, ning mind ei jäta maha tunne, et just sellepärast autor neid legende nii visalt uskuda tahabki.
Ülejäänud mälestuste osa ma kommenteerima ei hakka. Kõige rohkem paistab sealtki välja autori hoidumine peavoolu, ja seda nii sovetiajal kui viimasel kahekümnel aastal. Täpselt samuti nagu meil kõigil – oleme me siis kosmopoliitse või rahvusliku maailmavaatega - meie poliitiliselt kirglikud vanavanemad võiksid meid kõiki täna imestunult määratleda hoopis konjunkturistidena või ükskõiksetena. Autori puhul annab aga kokku täpselt selle, mis meie globaliseeruva maailma trendidega kokku läheb. Tunnistan, et ega see halb ei ole, ehkki minule endale on sümpaatsemad või vähemalt huvitavamad need teised, haruvoolude inimesed, keda tänaseks väga vähe järele on jäänud. Aga ühiskonda hoiab koos ikkagi peavool, kurnates harujõgedes kulgejate ideedest välja sobivad ja tagades niimoodi ühiskonna liikumise kõige ohutumat teed pidi. Kuid küll oleks hea, kui suudaksime ka tänapäeva haruvoolumõtlejate suhtes olla sallivad, olgu need haruvoolumõtlejad siis Moskva-meelsed, nagu Lauristini sugulased, või rahvuslased. Sest uued ideed tekivad just peavoolust väljaspool.

3 kommentaari:

Siim ütles ...

Huvitaivamad antud blogis on loetud mälestuste analüüsil kujunevad filosoofilised kokkuvõtted.

Anonüümne ütles ...

Jüri Estam (pole ma üldse nii väga anonüümne) kirjutab:

Jaak: sakslane ütleks "volltreffer" ehk täistabamus. Kümnesse. Sõnastus elegantne, aus, väljapeetud. Aitäh. Kas sa ei tahaks tegeleda enese kloonimisega?

Anonüümne ütles ...

Aitäh! Väga huvitav lugemine ja pani edasi mõtisklema.