19.02.11

Ferdinand Kull. Mässumehi ja boheemlasi. Esimesi Eesti diplomaate. Tallinn, 1996.

Need mälestused on esmakordselt ilmunud 1932. aastal ajalehes „Vaba Maa“ ja 1933. aastal raamatuna. 1996. aasta väljaandele toreda saatesõna kirjutanud Eero Medijaise väitel jätkus autorile raamatute müügist saadud summadest ligi neljaks aastaks. Selles julgeksin siiski kahelda, aga selge on, et mälestused on nö müügiks kirjutatud. Seega on autor pingutanud nende loetavaks tegemisega ning see pingutus on kahtlemata vilja kandnud: mälestused on saanud erakordselt elavad ja värvikad. Tühjalt kohalt pingutamine siiski üksi ei aita. Ferdinand Kull ei olnud aga tühi koht, vaid osav sõnakunstnik, ning tüüp, kellel neid elujuhtumeid, mida sõnaks vormida, küllaga jätkus. See 1884. aastal sündinud ja endale kireva elutausta hankinud boheemlane on mh huvitav ka selle poolest, et meie ajale ebatüüpiliselt, ent tema ajale siiski küllaltki levinult sulasid tema vaadetes sõbralikult kokku vasakradikalism ja rahvuslus. See sümbioos määras tema poolevaliku ja tegevuse 1918. aastal, mil ta koos konservatiivse rahvuslase Jaan Tõnissoni ning teistega Eesti välisdelegatsiooni liikmeks sai. Tõsi, Tõnissoniga läks ta ruttu tülli. Kui maailmavaatelised erinevused on suured, tõuseb konflikt ka pisiasjadest, lisaks oli Kull ikkagi improviseeriv boheemlane, Tõnisson aga autoritaarne juht.
Võib-olla oligi see just vasakradikalism, mis temas hiljem ikkagi saatuslikult moondununa välja lõi, võib-olla midagi muud. 1930. aastate alguses kirjutatud mälestustes ei mõista ta, kuidas muidu mõistlikest ja sõbralikest inimestest oma ühiskonna vaenlased saavad, nimelt 1905. aasta revolutsioonist kirjutades meenutab ta soojalt oma vanglakaaslast, naistelemmikut Rud. Nieländerit ja jätkab: „Millistel salapärastel mõjudel Nieländer sedavõrd fanaatiliseks enamlaseks muutus, et isegi peale vanglast vabanemist nendega Venemaale läks ja iseseisva Eesti vastu Narva frondil võideldes surma sai, jääb minule täielikult arusaamatuks“ (lk 37), kuid 1945. aastal kirjutas ta ise avalduse komparteisse astumiseks! Edasine oli valus - 1947. aastal, peale kandidaadiaega, võetigi ta parteisse, kuid juba paar kuud hiljem heideti välja, arreteeriti 1951. aastal ja mõisteti vangilaagrisse. Medijainen oletab, et just komparteisse astumise avaldus saigi talle saatuslikuks, sest kandidaadiperioodil uuriti põhjalikult ta minevikku.
Aga mälestused 1905. aasta revolutsioonist, mis nii paljusid eestlasi vasakpoolseks mõjutas, on vägevad, minu arvates palju huvitavamad kui näiteks „päris kirjaniku“ Karl Asti omad. Nii kirjeldab Kull, kuidas muutus Riia keskvanglas surmanuhtluse täideviimine koos mässuliste meeleolude levimisega (lk 45): „Iga surmamõistetu kohta olnud siis ainult 3 sõdurit, kuna aja jooksul seda arvu järjest tuli suurendada, sest ka paljud sõdurid muutusid aegamööda revolutsioonilisteks ja lasid mööda, kas meelega või sisemise ärrituse tõttu. Lõpuks, kui seitsmest sõdurist enam ei piisanud, muudeti mahalaskmine poomiseks; selle muutuse põhjusena olla ametlikus käsukirjas toodud see asjaolu, et revolutsionääride hukkamine Vene riigile liiga kulukaks läheb, kuna ühe nööriga mitukümmend inimest võib surmata.“
1905. aasta revolutsioonis olid lätlased hoopis aktiivsemad kui eestlased ning Kull kirjeldab põnevaid kokkupuuteid nende pühendunud kartmatute mässajatega, kes sarnaselt tänastele moslemivõitlejatele oma elust vähe hoolisid ning nt meeleheitlikult vanglat ründasid, et oma aatekaasalasi päästa. Ülimalt emotsiaalsena mõjub kirjeldus mehisest lätlasest Alfonsist, kes aga surma palge ees oma kaaslased reetis ning tapalavale saatis. Aga pääsu ei olnud temal endalgi, hoolimata teda meeletult armastanud professoritütre pingutustest: „Viiendana toodud „kletkast“ Alfons kohale, kuid ta rabelenud ja möiranud kui lõvi, nii et neljal tugeval valvuril tema kinnihoidmisega suur tegemine olnud. Nii ei saadudki Alfonsi käsi ja jalgu enne surma raudadest vabastada. Ta pruut Glazovskaja jäi päev peale poomist raskelt haigeks ega tõusnud enam voodist: paari nädala pärast oli ka tema elul lõpp. Ametlikult suri ta tiisikusse, kuid meie kõik olime veendunud, et nii äkiline lõpp ainult hingelistel põhjustel võis tulla.“ (lk 55).
Ka järgnevad kirjeldused elust Pariisis, Eesti boheemliku kogukonna seas töötamisest ja nälgimisest, pidutsemisest ja reisimisest ning kaaslaste armulugudest, on muidugi ka hästi kokku pandud ja huvitavad, aga mitte nii emotsionaalsed.
Raamatu teises osas – Eestile 1918. aastal tunnustust, laenu, sõjavarustust ja sõjalist ning välispoliitilist abi taotlenud välisdelegatsiooni tegevuse kirjelduses on boheemlaslikku hoogu ning emotsionaalsust vähem ning analüüsi rohkem, aga teravad tunded ei puudu loomulikult sealtki. Mulle oli huvitav ja ootamatu autori sümpaatia Soome punaste vastu sealse jõhkra kodusõja ajal. Ma ei tea, kas see tõukub jälle Kulli vasakradikaalsest vaatest neile, või on asjakohane. „Suurem osa metsikusi, mis Soome kodusõjas ette tuli, pandi just Vene salkade poolt toime, kuna Soome punased ise üldiselt väga korrektselt esinesid. Igas erapooletus vaatlejas, kel juhus oli tähele panna nende vaimustust, vaprust, korraarmastust, korrektsust eraisikute ja isegi omade klassivaenlaste vastu, pidi tahes ehk tahtmata nende vastu teatud aukartus tõusma.“ (lk 159).
Üsna veenvalt, aga 1930. aastate alguse mõistes poliitilise korrektsuse piirist üle astudes teeb Kull selgeks, et suurriigid poleks Eesti iseseisvust mingil juhul tunnustatud, kui bolševike võim Venemaal oleks kukutatud. Viimases olid aga võidukad suurriigid peaaegu kindlad. „Nii soovitas Ameerika saadik Morris meile tungivalt Venemaaga jääda vähemalt föderatsiooni vahekorda. Kui me sellele vastasime, et on ju võimatu enamlastega astuda föderatsiooni, siis näis ta imestavat, kuidas me oma tulevikuplaanides üldse enamlastega võime arvestada. Bulgaarlased, kui endised Saksamaa liitlased, seletasid Entente'i suurriikide paindlikku poliitikat meie täielise iseseisvuse asjus koguni iseäraliselt: need nägevat hääl meelel, et me satuksime enamlaste alla, et pärast viimaste langemist neil kodanliku või tsaristliku Venemaaga ei tekiks piinlikku vahekorda meie iseseisvuse pärast.“ (lk 256). Selles mõttes oli meie Vabadussõda tõesti paradoksaalne – tuli võidelda vaenlasega, kelle üle saadud lõplik võit oleks meile tähendanud meie sõjasihi – st iseseisvuse - tühistamist. Sõda lõppes aga just nii, nagu Eesti iseseisvuseks vaja oli, st bolševike väljatõrjumisega Eestist, kuid võimulejäämisega Venemaal. Niisuguse seisu sepitsemisel oma panuse andnud Kullile endale andis see veel 20 aastat sellist elu, mida ta elada mõistis, st täis rahahäda, ilmselt kirglikke armulugusid ning pahinal voolavat alkoholi.

Kommentaare ei ole: