19.01.11

Jüri Uustalu. Kremlis, kongis ja suures Siberis. Tartu, 2009.

Raamat on ajaloolastele oluline sellepärast, et seal käsitletakse nö seestpoolt poliitilisi olusid ja olmedetaile Eestis ja N. Liidus 1939-41, edasi Saksa okupatsiooniajal, ka vanglas, Nõukogude vanglas ning Siberis laagris kuni 1955. aastani. Mälestused ei ole kaetud iseseisvuse taastamise järgse aja hoiakukihiga, vaid on kirjutatud ilmselt aastatel 1962-65, ning nähtavasti mitte ilmtingimata avaldamiseks mõeldud, mis muidugi neile väärtust lisab. Pärast 1990. aastaid poleks selliseid mälestusi üldse kirjutatud, või siis oleks oma motiive põhjendatud klassikaliselt, nii nagu Arnold Rüütel – läksin komparteisse, et seestpoolt Eesti asja ajada. Aga teisalt on raamatus ka seda, mis väärtust alandab. Autori taust oleks võinud olla käsikirja trükki toimetanute poolt hoopis paremini lahti kirjutatud. Praegu ei saa me raamatu eessõnast teada isegi autori eluaastaid, rääkimata tema varasemast poliitilisest tegevusest. Põhiline aga - pole üldse selgitatud käsikirja loomise ja hoidmise asjaolusid. Selline ebaprofessionaalne toimetamine paneb kahtlema, kas käsikirja publitseerinud autori sugulased ka mälestustes endis midagi „korrigeerinud“ pole. Loodetavasti siiski mitte.
Aga huvitav on küll, kuidas see vist natuke naiivne ja kohati kuidagi robustselt siiras või teisal robustselt (võib-olla ka iseendale) valetav autor põhjendab oma poliitilisi valikuid. Mulle oli muidugi põnev eelkõige see, kuidas ja miks see endine aktiivne sotsialist, Kullamaa Silla kooli juhataja ja küllap lugupeetud koolimees, kes tundis enne juunipööret üsna hästi Johannes Semperit, Hans Kruusi, Aleksander Jõeäärt, Nigol Andresenit, Neeme Ruusi ja teisi juunikommunistideks saanuid, 1940. aastal ise Nõukogude võimu teenistusse läks. Mingil määral aitab ta mõista ka teiste 1940. aasta punaste valikuid. Muide, kolm neist 1940. aasta riigivolikogu ehk siis Eesti NSV asutava kogu liikmeist - Jüri Uustalu, Hans Kruus ja Johannes Semper, olid olnud ka 1919. aasta Eesti Asutava Kogu liikmed.
Jüri Uustalu kirjeldab, missugused tunded teda valdasid, kui Oskar Cher helistas talle, Lääne maavanema abile, ja küsis, kas ta ei oleks nõus kandideerima riigivolikogu valimistel: „Kui ma vastaksin eitavalt, võidakse mind tembeldada saboteerijaks ja sellisena saata mind Solovki surmalaagrisse. Mõned teatmed andsid selliseks kartuseks põhjust. Tervis ei luba astuda valimiseelsesse poliitilisse võitlusesse, mille tarvidust ma ikka oletasin. Aga kui mind soovitakse läbi viia, eks siis organiseerigu minu esitajad mu kasuks kihutustööd!... Teisest küljest pidasin lugu uue valitsuse koosseisust ja leidsin, et selliste meestega oleks meeldiv koos töötada.“ (lk 26). Jah, esimese põhjenduse näol on tegemist küll robustse valega – küllap oleks Uustalu võinud leida sada argumenti, miks mitte kandideerida, end samas siiski mitte ohtu seades, ning eriti hästi oleks kõlvanud põhjenduseks seesama kehv tervis. Pigem ikka soovis ta lugupeetud uue valitsuse meestega koos töötada. Ehk võimu juurde saada.
Hiljem valimiskomisjonis selgus Uustalule, et vastakandidaate kandideerima ei lastagi. Järgneb lause, mis viitab autori kõike muud kui adekvaatsele enesehinnangule: „Seesuguse talitusviisiga leppimine oli minul kui järjekindlal demokraadil päris raske.“ Aga leppis küll, ning ta lubas isegi ühele end registreerima tulnud vastaskandidaadile, nimelt Villem Maakerile, „kes kuidagi ei tahtnud talle partei esindajate poolt tehtud ettepanekule, loobuda kandideerimisest minu kasuks, vastu tulla“, et püüab valituks saamise korral ka väikemaapidajate kasusid silmas pidada. Edasi saab „järjekindel demokraat“ väga lihtsalt üle oma lubaduse murdmisest: „Seda lubadust ma muidugi täita ei saanud: vahele tulid teised sündmused ja olukorrad.“ (lk 30).
Päris värvikad on kirjeldused „valimiskampaaniast“ ja tööst „parlamendis“. Edasi määrati Jüri Uustalu delegatsiooni koosseisu, kes pidi viima Moskvasse punase riigivolikogu deklaratsiooni, millega otsustati ühineda NSV Liiduga. Delegatsioon pidi paluma, et Eesti NSV võetaks vastu N. Liidu koosseisu. „Rahustasin end sellega, et nõukogude riigi olukorraga siiski kasulik ja huvitav oleks otseselt tutvuda.“ Kirjeldused reisist Moskvasse on tõesti värvikad, aga kohati iseloomustavad üleolevad hinnangud venelastele autorit primitiivse šovinistina. Olen varemgi tähele pannud, et viimane käib kohati konjunkturismiga väga hästi kokku. Eesti arvamisega N. Liidu vabariigiks sai Uustalust Eesti NSV ülemnõukogu liige. Oma rolli hinnates kirjutab Uustalu: „Oli ka neid, kes mulle selle „au“ puhul õnnegi soovisid. Suur hulk või isegi suurem hulk rahvast nägi minu sattumises sellesse delegatsiooni oma riigi ja rahva reetmist. Seda meelt olid enam või vähem vanad põllumehed maal. Teist vaadet võis olla paljudel võlgusattunud põllumeestel, neile tegi valitsus kingituse võlgade kustutamise näol. Maarahvaga mul kokkupuuteid ka väga sagedasti ei olnud, et oleksin vastarindlastega suud-suu vastu kõnelema sattunud. Maal ma kõnelemas enam ei käinud, seda rohkem oli mul omavahelisi kõnelusi ja arutlusi olukorra kohta, milles oli palju arvustuseväärset. Minust saadi aru ja üldkokkuvõttes otseselt mu kallale ei kiputud. Mul oli oma vabanduseks näidata isegi president K. Pätsi alistumine uuele võimule. Ja Päts oli ju külas väga kiidetud mees.“ (lk 40).
Mingil teadmata põhjusel ei leidnud Uustalu aga uue võimu silmis heakskiitmist ning rohkem ta karjääri ei teinud. Uustalu ise seostab seda küll oma liigse suupruukimisega N. Liidu olude aadressil, aga usutav see ei tundu. Oleks tegemist olulisema tüübiga, teeksin kindlaks, mis tegelikuks põhjuseks oli. Uustalu peale aega siiski raiskama ei hakka.
Igatahes ei evakueerunud ta 1941. aasta sügisel Nõukogude tagalasse, vaid jäi sakslaste poolt okupeeritud Eestisse. Istus mõnda aega vangis. Kuulus Omakaitsesse, valvas Nõukogude sõjavange. Kui punased tagasi tulid, algasid arreteerimised. „Ühel päeval möödus meie elukohast konvoi saatel salkkond mehi, arvult umbes 30 inimest. Konvoeeriv sõdur tuli sisse ja küsis leiba, osutades konvoeeritavatele. Vastasin, et pean ise leiba ostma.“ (lk 152).
Aga vanglaleiba tuli oma rahvuskaaslastele leivatükki andmast keeldunud Uustalul endal üsna varsti sööma hakata. Saksa okupatsiooniaja üleelanud Nõukogude Eesti ülemnõukogu liige oli NKVD-le muidugi ülimalt kahtlane. Uustalul, vastupidi, jätkus mõistust loota selle „auväärse mandaadi“ abil end ebameeldivustest päästa. Järgnes uurimine ja Siberi vangilaager kuni 1955. aasta lõpuni. Jälle üsna värvikad kirjeldused.
Oma elutee võtab ta kokku nii: „Läbielatud aegadele tagasi mõeldes on mul tihti tulnud keelele küsimus, mis minu tegevuses oleks võinud teistsugune olla, oletades, et ma tõepoolest oleks suuteline olnud iga kord vabalt oma tegevuse suunda määrama. Ühed on mind omavahelises kõneluses süüdistanud isamaa ja rahva reetmises, nagu oleks minu otsustest mingisugusel määral sõltunud eesti rahva saatus. Teised (anonüümselt küll) on mulle süüks pannud bolševistlikku resp. kommunistlikku tegevust, nähes selles pahelist hoiakut. Kolmandad, rahvuselt venelased, on minu käitumist kvalifitseerinud Nõukogude Liidus kehtiva kriminaalkoodeksi paragrahv 58-1a alusel kui isamaa reetmist. Igalt poolt on järgnenud hukkamõistvad sanktsioonid nii või teistsugusel kujul mitte üksi minu, vaid ka mu perekonna vastu, kes on justnagu minu pärast pidanud kannatusi läbi elama. Mida siis mina oleksin pidanud teisiti tegema? Vastuseid on antud, kuid need on olnud üksteisele risti vastukäivad. Endamisi aga olen mõelnud, et saatus on andnud mulle omapärase vastuse – mulle on antud pärast kõike, mis sündinud, veel aastaid elada ja rahva kasuks töötada. Millest on tulenenud see vastus, selle kohta tehku otsus juba teised.“ (lk. 311).
Jah, ka timukad võivad end ikka õigustada väitega, et ega hukatav ilma nendeta tapmata poleks jäänud. Lembitu Varblane, eessõna autor, tsiteerib nähtavasti ilma irooniata Jüri Uustalu hilisemaid õpetussõnu: „Mina olen püüdnud võidelda tõe ja õiguse eest, nagu olen suutnud. Teie, lapsed, kandke oma hinges meie rahva vabaduse vaimu, ausa töö vaimu.“ Aus robustne demagoogia.

Kommentaare ei ole: