25.01.11

Evald Uustalu. Tagurpidi sõudes. Mälestusi ajavahemikult 1914-1943. Stockholm, 1982.

Evald Uustalu on nö teise poole mees, kui juunikommunistideks saanud vasakharitlasi esimeseks pooleks arvata. Sündinud 1912 Tallinnas, lahkunud Lundis 1982. Eesti Vabariigis diplomaat, sõja alguses kandis metsavenna rõivaid ja hiljem Soome mundrit, Rootsis paguluses teenis leiba arhivaarina ning on Eesti jaoks oluline ajaloolasena. Kui 1980. aastate keskpaiku tema ohtrate fotodega illustreeritud koguteost „Eesti Vabariik 1918-1940“ vaadata sain, tundus see ehtsa ja veenvana, justkui käepigistusena teisest maailmast, kus vägevad eesti mehed elavad ja päris ajalugu kirjutavad. Tekste keeruliseks ning ebausutavaks kruttimata, ilma Marxi-Lenini tstitaatideta ning asja eest teist taga iga nähtuse juures klassivõitlust nähes.
Evald Uustalu mälestused on asjalikud. Just nimelt asjalikud, sest ehkki esineb ka dramaatilisi kirjeldusi, iseloomustab mu arust kogu teksti teatav arhivaari kuivus. Ma ei oleks kindel, et see on miinuseks, libastumine teise äärmusesse – niigi dramaatiliste juhtumite ülenõretav kirjeldamine oleks seda aga kindlasti.
Üle poole raamatu mahust hõlmavad kirjeldused autori lapsepõlvest ja kooliajast. Need on detailirikkad ning seetõttu ilma kahtluseta ajaloolastele väärtuslikud, aga südamesseminevalt tähenduslikud vast ikka eelkõige Uustalu sugulastele või eakaaslastele. Evald Uustalu õppis Westholmi gümnaasiumis, sealsamas, kus kultusõpetajaks oli Nigol Andresen, kelle olemust jätkuvalt tabada püüan. Uustalu ei kirjuta temast kiitvalt, ehkki möönab neis vähestes teda puudutavates ridades, et Andresen oli koolis kuulus teatava joviaalsusega esitatud teravmeelsuste poolest.
Välisministeeriumi ametnikuna nägi ja elas autor kaasa Eesti Vabariigi okupeerimisele. Eesti enda tegemistest või tegematajätmistest toob ta esile kaks viga – esikohal millegipärast „muidugi interneeritud Poola allveelaeva põgenema pääsmine“ ning teiseks see, et Eesti välisminister Karl Selter baaside lepingu pealesurumise eel Moskvasse minekut igati vältida ei püüdnud, vaid vastupidi, ise Moskvasse sõitu taotles (lk 139). Esimene viga ei tundu minule küll kuidagi veenev, sovetid oleks ettekäände nii ehk nii leidnud või lihtsalt välja mõelnud. Meenutagem Mainila tulistamist sovettide endi poolt Talvesõja provokatsioonina või süüdistust Leedu vastu punaarmeelaste röövimises ja tapmises. Nõukogude Liidu välispoliitika saavutus oma eesmärke mitte tänu peentele rafineeritud intriigidele ning täppiläinud planeerimisele, vaid jõhkrusele. Tegelen parasjagu Nõukogude välisluure Tallinna residentuuri materjalidega, ning Nõukogude luure taset ilmestab mu arvates väga hästi üks lugu, mis siinkohal kõrvalpõikena esitatud olgu. Otsustas nimelt Eesti kommunist Viktor Külm 1936. aasta kevadel kirjutada süüdistuse Eesti kodanliku valitsuse vastu. Mõeldud, tehtud, ning materjali üleandmiseks seadis kommunist sammud N. Liidu konsulaati. Kuidas seal suhtlemine toimus, pole teada, aga ju siis läks materjal, kuhu vaja, sest 16. mail 1936 küsiti kirjaga N. Liidu välisluure keskkontorist, kes on selline Viktor Külm ja miks ta külastab konsulaati. „Ning kes on see Anvelt, kellele ta tahtis edasi saata materjali Eesti valitsuse poliitikast?“ Niipalju siis kardetud ja kõike teadvaks arvatud Nõukogude luure tegelikust pädevusest.
Too Jüri Uustalu, kelle mälestustest mõni aeg tagasi kirjutasin, punase juulivolikogu liige ja N. Liitu astumise palve esitaja, oli Evald Uustalu onu. Veri on paksem kui vesi, ning isegi ajaloolased, kes peaksid olema kõige paremini kursis inimeste kalduvusega selektiivsele mäletamisele, ei saa oma isiku puhul sellest üle. Nimelt kirjeldab Evald Uustalu, et ta onu sattus juulivolikogu kandidaadiks oma endise sotsialistist (JV) parteikaaslase Paul Vihalema telefonikõne tõttu. „Et Vihalem kommunistide leeri oli üle läinud, seda üks kooliõpetaja keset Läänemaad ei võinud teada ja arvates, et tegemist on sotsiaaldemokraatide aktsiooniga, oli ta oma nõusoleku kandideerimiseks andnud.“ Nagu Jüri Uustalu enda hiljem avaldatud mälestustest teada, ei olnud ta sel ajal mitte naiivne kooliõpetaja keset Läänemaad, kes valimisi sotsiaaldemokraatliku aktsioonina võinuks näha, ega teinud talle ettepanekut kandideerida ka mitte sotsialist Vihalem, vaid kommunist Oskar Cher.
Aga ikkagi, miks Evald Uustalu ise ei läinud 1940. aastal punastega kaasa, nagu näiteks Välisministeeriumi ametnik Rudolf Sirge, kellest ta muuhulgas pigem positiivselt kirjutab? Miks tema, kõike muud kui natsimeelne, võttis selle asemel 1941. aasta suvel vabatahtlikult relva, et koos sakslastega punaseid sh Sirge-suguseid Eestist välja tõrjuda? Viimane jäi siiski teatavasti tööõnnetuse läbi Eestisse. Aga ikkagi, mis on see, mis tõmbab rindejoone temasuguste ja Rudolf Sirge suguste vahele? Jõukus, ja sellest tulenev erinev taust, erinevad lapsepõlvekogemused, koolitus, koolikaaslased jne, jah seda küll, kohe kindlasti. Aga mitte ainult. Elitaarsest Westholmi gümnaasiumist tuli ka punaseid ning Moskva-meelne Hella Wuolijoki, keda Tuomioja millegipärast õrnroosaks nimetab, oli ju pururikas. Ning teisalt oli palju töölispoisse, kes poolevaliku aastatel teadlikult punaste vastu võitlesid.

1 kommentaar:

Jaan Uustalu ütles ...

Lp hr Valge
Vaga kena, arvustus minu isa viimase mälestuste raamatust, mis juhuslikult avastasin küberuumis kümmeldes.

Paar märkust metsavend siiski isa kunagi ei olnud. Lühikest aega saksaarmees ja hiljem Soomes IR 200 ridades siiski õige.

Saksa armeesse oli isa läinud vabatahtlikuna ja tingimustel et võtab võitlusest osa nii kaua kui sõda käib Eesti pinnal. Kuna 41 aastal Saksa armee eriti inimestest puudu ei tundud demobiliseeriti ta ka peale Tallinna valutamist siis kui rinne liikus Leningradi alla.

Miks Saksa armee. Siiski oli üldtunne nii isal kui laialt Eesti rahval, et Saksa tulek kui diktatuur aga siiski tsiviliseeritum kui äsja juuni küüditamisi läbi viinud NL oli eelistav. Looditi ka sakslaste luba Eesti iseseisvust taastada. Kahjuks mõlemad arvamused olid ekslikud nii teivileerituse taseme kui ka riikluse taastamise osas.

Isa oli peale küüditamist Lõuna-Eestis redus kui Barabarossa rinna jäi keset Eestis seisma. Isa tundis, et on vaja oma õlg alla panna et sõda Eestist eemale saada ja ida barbarist lahti saada. Ta siiski lahingutest pääses ja sõjapidamine tema isikus nägi välju kui jalgsi matk Pärnust Tallinna. Tallinna vabastamise “ paraadilt ka osa ei saanud võtta kuna rekkruutide marssimisoskus ei olnud piisav.

Saksa armeest tulles oli isa sõpradele öelnud, et Saksamaa seda sõda ei võida. Mis 1941 a. oli suhteliselt selgeltnägeja ennustus. Põhjendus oli, et ei tunnetanud mingit entusiasmi. Wehrmachtis sõja ega ka saavutatud edude üle.

Muidugi ei tundud isa eriti suurt uhkust oma saksa armee umbes kuu aega veedetud aja üle aga tunnistus sellest kui keeruline olukord toll ajal oli.

Mis puudutab Orzeli minema päästmist ei oleks see muidugi lõpp tulemusele eriti vahet teinud. Välisvõitluses mis kestis terve okupatsiooni ajal kuni 91. aastani oli see siiski oma tähtsust. Samas kui Mainila tulistamine oli üldiselt aktsepteeritud kui NL provokatsioon siis Orzel oli ilmselge neutraliteedi murdmine mis andis NL’ile argumente mis ei olnu sama kerge ümberlükata. Aga olukord muutub., täna on Orzeli juhtum isegi pluss märgiga eriti meie Poola suhetele mõeldes.

Tempora mutantur nos et mutamur in illis

Tervitustega

Jaan Uustalu
Tallinn