23.01.11

Enn Kivimaa. Karl Pedak. „Vähid nailonis“. Tallinn, 1968.

Need on loomulikult varjunimed, kelle taha on Andrus Roolahe tunnistusel varjunud tema ise ja Valdo Pant. Mina ei lugenud seda raamatut mitte enesepiinamiseks, vaid et saada teavet Johannes Mihkelsoni kohta, kes oli 1930. aastatel üks Eesti energilisemaid juhtivaid ametiühingutegelasi ja vasakpoolseid. Varem olen lugenud Mihkelsoni huvitavalt ja suhteliselt inforikkalt kirjutatud mälestusi. Paguluses oli Mihkelson jätkuvalt väga aktiivne, üks Eesti sotsialistide juhte, ning ka juhtivaid tegelasi kesksetes pagulasorganisatsioonides.
Raamat oli mitte ainult primitiivne propaganda, vaid midagi enamat või vähemat. Lihtsalt jälkus. Justkui tahaksid teksti autorid igal leheküljel vanduda, et nad on poliitilised närukaelad, ja mitte ainult, vaid et vastumeelsust süvendada, on lisaboonusena see ilkuv tekst kirja pandud kuidagi kvaliteetse nilbusega, justkui nagu endistest elumeestest impotentide sule läbi.
Paraku ei ole ma päris kindel, kas Mihkelsoni, ühe kirglikuma 1930. aastate vapsidevastase ja internatsionalisti, hilisema kommunistliku Tallinna töölispataljonlase (võib-olla ka hävituspataljonlase) ja raamatu autorite väitel ka NKVD koputaja kohta ei sobi sama väljend, mida raamatu autorid kõigest hingest on omandada tahtnud. Vähemalt siis, kui need toodud fotod pole võltsingud, vaid tõesti katked Mihkelsoni pealekaebustest NKVD-le. Aga see küsimus on tähtis, ning kui vastused mulle muu uurimise käigus ise ette ei tule, teen selle kunagi spetsiaalselt kindlaks. Muide, paguluses, kus Mihkelsonil oli siiski kahtlasevõitu kuulsus, aitas see raamat paradoksaalselt tema mainet parandada: loogika on selline, et kui ikka N. Liidu eriteenistus kõigest hingest mõnd rahvuskaaslast ründab, ju ta siis ikka N. Liidu vaenlane on. Ning küllap ta siis, 1950-60. aastatel ka oli, tehes tõenäoliselt koostööd USA luurega.
Teisest küljest esindab see Pandi-Roolahe jälk raamat justkui klassikalist, juba 1920. aastate alguses alanud konflikti Eesti Moskva-meelsete kommunistide ja kosmopoliitidest vasaksotsialistide vahel. Esimesed olid pimedad stalinistid, teised tahtsid säilitada teatavat kasvõi näilist isemõtlemist. Pärast 1944. aastat said kommunistid Eestis võimule, endised vasaksotsialistid aga jagunesid, osa Eestisse jäänuid muutus samuti kommunistideks-stalinistideks, aga teine osa Lääne paguluses sotsiaaldemokraatideks. See jaotus võis isikuti kujuneda üsna juhuslikult.
Väli, kust nii ühele kui teisel poole siirduti, ei piirdunud ainult vasaksotsialistidega, vaid oli tegelikult veel laiem. Stalinistideks võisid muutuda mitte ainult Eesti vasaksotsialistid, vaid ka Eesti sotsialistid. Peaksin siin tegema möönduse – ma ei taha teha üldistust, et sotsialistide või sotsiaaldemokraatide tee totalitaarse ideoloogia rüppe oleks reeglipäraselt hõlbus. Tollal olid ikkagi spetsiifilised olud, eelkõige natsiideoloogia esiletõus, mis sundis otsima tuge mujalt ja võimaldas ühe toena näha ka Stalinit. Aga jah, iseasi, kuipalju tolleaegsetes Eesti sotsialistides ikka demokraatlikkust oli. Tõsi, kindlasti oli ka nende seas päris järjekindlaid demokraate, aga juhtkonnas mitte üleliia palju. Igatahes August Rei õhutas Pätsi-Laidoneri 1934. aasta riigipööret ning õigemini olekski seda täpsem nimetada Päts-Laidoner-Rei riigipöördeks. Hiljem võitles Rei kõigi vahenditega selle vastu, et Eestis enam vabu parlamendivalimisi ei korraldataks (kas nüüd Riigikogu Kantselei poolt väljaantav August Rei parlamendiuuringu stipendium ei mõju selle taustal natuke groteskselt?) ja Päts pakkus teda Ždanovile 1940. aastal Varese asemel juunipeaministriks. Sotsialistide teine juht Karl Ast, kes oli sarnaselt Reiga autoritaarrežiimi teenistuses, pakkus 1940. aasta suvel oma teeneid Varese ebavalitsuse välisministrile Nigol Andresenile, paludes end Rootsist okupeeritud Eestisse kutsuda. Ma ei tea, miks see teoks ei saanud. Küllap jäi siinsetel stalinistidel ainult natuke paindlikkusest puudu, et Reid ja Asti oma meeskonda möllida. Teisalt ei vajanudki nad Reid ja Asti ja paindlikkust, sest tuntud isikutest kaastöötajaid jätkus niigi.
Aga Valdo Panti peavad tänapäeva Eesti ajakirjanikud üheks oma eeskujuks, nagu temanimelise ajakirjanduspreemia järgi tuleb arvata. Ning 1993. aastal asutati Eestis Johannes Mihkelsoni keskus, mis tegeleb oma kodulehe kohaselt koolituse ja arendusega, et aidata kaasa Eesti tasakaalustatud ja demokraatlikule arengule. Võib-olla ongi see Eesti, kus me nüüd oleme, just Mihkelsoni mõistes tasakaalustatud ja demokraatlik. Küllap kirjutan sellest kunagi ühe tõsise essee.
Neid vasakharitlastest hilisemaid juunikommuniste uurides olen mõelnud, et on väga tähtis selgitada kollaboratsioonile viivaid psühholoogilisi mehhanisme. Aga kui mõtlen nendesamade kollaborantide mainele tänases Eestis, siis pole kindel, kas keegi seda üldse teada tahab. Aga ega ma ei kirjutagi tänasele Eestile ega selleks, et kellelegi meeldida.

Kommentaare ei ole: