11.12.10

Aarne Ruben. Vares-Barbaruse valitsus. Tallinnn, 2001.

Teadsin selle raamatu olemasolust küll ammu, aga polnud erilist motiivi ette võtta, sest suurt midagi ma temast ei lootnud. Aga osutus siiski palju huvitavamaks kui olin arvanud.
Kõigepealt on tegemist originaalse probleemipüstitusega: „... raamatu eesmärk on selgitada, millal tundsid 1940. aasta valitsuse liikmed /..../ end esmakordselt revolutsionääridena? Kuidas nad Vabariigi eksisteerimise jooksul kujutasid eesti revolutsiooni ja Eesti tulevikku selle valgusel? Millal sai otsa entusiasm ja algas pettumus? Missuguseid eneseõigustusmehhanisme kasutati? Ühelt poolt, tõepoolest, - vaenuväe satraabid. Teisalt siiski ka omamoodi päästekomitee. Need kolmteist saavad käesoleva raamatu selgrooks.“ Ning Ruben ongi edasi ükshaaval vaadanud Varese pseudovalitsuse liikmete elu- ja kujunemiskäiku, mõnele, nagu Andresen, Semper ja Vares, rohkem tähelepanu pöörates, mõnest peaaegu niisama üle libisedes.
Ruben on otsinud ja leidnud vägagi huvitavaid artikleid ning raamatuid (näiteks Henri Barbusse`i ja Lion Feuchtwangeri Stalinit ja N. Liitu ülistavad), töötanud ka arhiivis. Tulemuse kohta on aga raske midagi ühest öelda. Ajaloolase pilguga taustatundmist, allikakäsitlust, -kriitikat, -baasi, metoodikat ning tegelaste kokkuvõtvaid iseloomustusi hinnates ei oska nutta ega naerda - nagu oleks mõnele teise aasta andekale ja ambitsioonikale ajalootudengile antud hea idee, mõned allikavihjed ja selgelt ülejõukäiv ülesanne.
Ent niimoodi pole õige seda raamatut arvustada, sest Ruben on kirjanik, mitte ajaloolane, ehkki vihuti üritab allikatele tugineda. Just nimelt vihuti, sest alati pole aru saada, kus algab või saab otsa autori enda tekst. Pole põhjust osundada ka Rubeni ohtratele möödalaskmistele, mis tulenevad puudulikust allikakriitikast. Kirjanikustaatus lubab tal lahendada sõlmküsimusi fantaasiarikka esseisti lendava sulega, mitte argumentide põhiselt, ning luksust vaadelda nähtusi ja protsesse selgelt ühekülgselt ning väga ebasüsteemselt. Kui see oleks ajaloolase tekst, siis võiks öelda, et autor on kogu aeg vintis olnud. Aga seesama kirjanikustaatus ning eruditsioon on lubanud tal kirjutada väga nauditavaks raamatu need osad, kus analüüsitakse (anti)kangelaste kirjandusloomingut. „Tavaline“ ajaloolane selleks võimeline pole, kainelt, vindisena või ükspuha missuguses muus olekus. Selles ongi raamatu põhiväärtus.
Lisaks on raamat huvitav seepärast, et kajastab perfektselt vaadet, mille kohaselt autoritaarvõimu tõttu Eesti riigist võõrandunud haritlased läksid 1940. aasta juunis Varese valitsusse „Mongooliat tegema“, st päästma, mida päästa annab. Küllap hindab niimoodi oma kultuuriliidrite mõistetamatut käitumist raskel ajal suur osa Eesti ühiskonnast. Ruben märgib (lk 6), et Johannes Vares-Barbarus ja tema abi Hans Kruus kujutlesid end sellisesse rolli, milles 1904. aastal oli linnanõunik Päts või 1917. aastal linnapea Poska. „Suund võeti eesti ühiskonna säilitamisele võõraste võimude rüpes.“ Andresenit peab ta ehtsa boheemlasena sobivaks täpselt seltskonda, kes sattus teravalt opositsiooni vaikiva olekuga (lk 45). Minu arvates polnud see Andresen küll boheemlane midagi ning „opositsioon vaikiva olekuga“ mõjutas tema tegevust küll suht vähe, need olid hoopis teised mõjutegurid, millele Ruben pole pihta saanud. Samasuunalisi iseloomustusi jagab Ruben ka teistele juunikommunistidele, ja kohati tuleb välja teadetega, mille puhul ei oska aru saada, kas autor kinnitab seda surmtõsiselt või laseb välja paista oma väga omapärasel naljasoonel. Näiteks lk 105: „Kruus oli inimene ideaalidega, kes, kui ta oleks üle elanud stagnatsiooniperioodi, väljunuks sellest kindlasti puhaste kätega.“ Varese kohta teatab aga (lk 180): „Ent kunagi pole eestlaste passiivses, võõrvõimude poolt aktsepteerituna nn. sisemises ja pooleldi märkamatus vastupanus jõudnud kõrgetele võtmekohtadele nii nõrku isiksusi kui Johannes Vares-Barbarus...“ Saa nüüd aru, mida kirjanikuhärra sellise verbaalse kõrgpilotaažiga mõelda suvatseb.
Minu hüpotees erineb muidugi kardinaalselt Rubeni vaatest, aga eks näe, võib-olla pean uurimise käigus oma praegust vaadet kuigivõrd muutma, igatahes praegu tundub küll, et mitte palju.
Siinkohal on huvitav, et juunikommunistide „Mongoolia tegemise“ osas läheb mu vaade kokku Magnus Ilmjärvega. Ja muide, nüüd on lähenenud ka 1934. aasta riigipöörde osas. Mitte sellepärast, et mina oma seisukohti oleksin muutnud. Ilmus nimelt uus „Acta Historica Tallinnensia“(15, 2010), kus Ilmjärv kirjutab Nõukogude faktorist 1934. aasta riigipöördes, mis on ta monograafia uue versiooni vist mingil määral täiendatud osa. Tavaliselt nii ei tehta, et katkeid monograafiast publitseeritakse pärast seda, kui monograafia ise ilmunud on, aga see selleks, ju tal siis publikatsioonipunkte vaja. Sisu poolt on aga nii, et Ilmjärv kirjutab laialivalguvalt paljudest teemasse mittepuutuvatest küsimustest, kuid on loobunud pea kõigist oma varasematest nendest väidetest (nagu oleks Päts kooskõlastanud pöörde Moskvaga, nagu vabadussõjalased oleksid kohtunud N. Liidu saadikuga ja neile igasuguseid asju lubanud jne, jne), mida ma kritiseerisin ja mille kohta väitsin, et Ilmjärv tõestab neid allikate moonutamise abil. Ühesõnaga – ta on oma otsesed võltsingud likvideerinud. Mille üle tuleb ainult heameelt tunda. Ehkki teeb jätkuvalt päris palju vigu. Minuga on ta otsustanud nüüd polemiseerida ainult teemal, kas Eesti sisepoliitika oli Moskvale oluline või mitteoluline. Niimoodi on Ilmjärv I ja Ilmjärv II omavahel hoopis suuremas vastuolus kui mina ja Ilmjärv II. Aga kirjutan kindlasti sellel teemal hea meelega veel ühe artikli niipea kui saan, arvatavasti juba paari kuu pärast, kui teiste töödega vahe sisse teha õnnestub, ning seekord on võimalik Ilmjärvega diskuteerida tõesti akadeemilisemalt kui varem.

Kommentaare ei ole: