13.11.10

Ivan Maiski. Bernhard Shaw ja teised. Tallinn, 1979.

1884. aastal sündinud Ivan Maiski oli Nõukogude diplomaat, ka suursaadik Inglismaal aastatel 1932-1943, hiljem koguni N. Liidu välisasjade rahvakomissari asetäitja. Tema mälestused on vene keeles ilmunud 1967. aastal, see tähendab kirjutatud nn sulajal. Raamatuke on ortodoksse sovetliku ideoloogi vaade, kelle iseärasuseks võrreldes muude ortodoksete ideoloogidega oli vaadete kohandumine Nõukogude praktilise poliitika keerdkäikudega. Ortodoksne konjunkturist oli see Maiski niisiis, nii vastuoluline kui see iseloomustus ka ei tundu. Ortodokssus väljendus jäägitus truuduses Nõukogude juhtkonna marksistlikuks-leninlikuks nimetatud poliitikale, konjunkturism selles, et truudus säilis hoolimata sellest, missugune see poliitika parasjagu oli ning kas tal üldse marksismiga mingit puutumust oli.
See raamatuke on siis nn kasulikest idiootidest, nagu Vladimir Lenin, Jossif Stalin ja Karl Radek neid nimetasid, ehk siis eelkõige Bernhard Shaw'st ja Herbert Wells'ist või Maiski kokkupuuteist nendega. Tema ise neid kasulikeks idiootideks ei nimeta, küll aga osutab armastusväärse üleolekuga nende „vigadele“ ehk siis lahknevustele Nõukogude poliitikast. Raamatukesel oli sellisena kahtlemata tugev propagandistlik jõud – igaüks võis veenduda, kuidas geeniustest kirjanikud siiralt Moskvat ja tema kommunismiüritust toetasid. Seejuures ei usu ma, et Maiski oleks edasiantud poliitiliste vestluste sisu oluliselt moonutanud.
Shaw oli iirlane, ent juba noormehena Dublinist lahkunud. Niisiis mitte Iirimaa identiteediga, kuid ka mitte Inglismaa omaga. Ning ka tüüpiline kaasajooksik selles mõttes, et hoolimata oma sümpaatiast Nõukogude Liidu vastu poleks ta olnud nõus ise Venemaale elama asuma ja kommunismi ehitama. Vastupidi, ta elas ehtsa suurkodanlasena Londoni linnakorteris paari sammu kaugusel peaministri residentsist, ning nagu Maiski peab vajalikuks märkida, omas ka maamaja Ayotis Londoni lähedal.
Maiski märgib seoses Shaw`ga, et suured kirjanikud on individualistlikud, liiga emotsionaalsed ning nende intellekt on väga kapriisne. Küllap on see täpne. Aga kindlasti oli Shaw lisaks ka egotsentriline ja väga edev. Päris tore on Maiski edasiantud lugu sellest, et Shaw, vaieldes Maiskiga Pavlovi üle (kellele omistatud teadustulemuste autorsus on tõepoolest vaieldav), väitis: „Mis saavutused? Mis avastused?... Te liialdate alailma!... Kui juba tõtt teada tahate, siis need avastused olen ammuilma enne Pavlovit teinud mina ise, mina – Bernhard Shaw!...“
Ka võitlus sotsiaalse õigluse ja võrdsuse eest ei tundu veenvana sellist luksuslikku eluviisi harrastava isiku puhul. Trampliiniks sümpaatiale Nõukogude Liidu vastu oli pigem Inglismaa ja rahvusluse vihkamine. Shaw kõneles, et ta õppis innukalt tundma Wagnerit ja Marxi, ning Maiski imestuse peale märkis, et nende ühisomadusteks on see, et inglise viktoriaanlik ühiskond ei tunnustanud kumbagi. Sama mulje loob ka tema Mussolini-vaimustus. Pärast paarikuulist Itaalias viibimist deklareeris Shaw ühtäkki avalikult, et Mussolini diktatuur on palju parem niisugusest demokraatiast, mida rakendatakse Inglismaal. Nõrkusega demokraatia vastu Shaw üldse hiilata ei saa. Vaieldes Nõukogude üheparteimudeli üle „hüüatas Shaw välkuvi silmi: „Milleks neile veel teisi parteisid?... Ilma nendeta on parem! Mulle meeldib palju rohkem see, et Nõukogude Venemaal viib kaks miljonit kommunisti enese järel 120 miljonit ükskõikset või koguni vaenulikku inimest. Niimoodi jõuavad nad kiiremini sotsialismi.“
Halenaljakas on, et Bernhard Shaw tegi 1936. aastal „üldrahvalikuks aruteluks“ pakutud N. Liidu uue konstitutsiooni projekti eelnõule parandusettepanekuid. „Ma pole, tõsi küll, Nõukogude kodanik, kuid te olete ju internatsionalistid.“ Stalinlikud bürokraadid olid siiski nii jäigad, et ei osanud seda ära kasutada; oleksid nad mõne tühise pakutud paranduse sisse viinud, oleksid nad saanud Stalini konstitutsiooni Shaw' nimega siduda.
Shaw`d ei paista olevat häirinud (vähemalt Maiski ei maini seda kordagi) bolševike korraldatud näljahäda Ukrainas 1932. aastal ega ka massirepressioonid Nõukogude Liidus oma kodanike ning välismaa kommunistide vastu 1936-38. aastal. 1938. aasta detsembris avaldatud artiklis „Venemaa kaitseks“ väitis ta, et „...Venemaa vaenlased on inimsoo vaenlased“, sest „inimkonda võib päästa vaid seesuguse ühiskonna rajamine, kus kõik hüved ja rikkused jagatakse kõikide selle liikmete vahel võrdselt; NSV Liit on esialgu ainus maa, kes on asunud seda printsiipi ellu rakendama.“ Edasi kutsus Shaw üles Inglismaad ja Prantsusmaad paiskama kogu oma sõjalist võimsust ja moraalset toetust Venemaa kaalupoolelele, kuna Kesk-Euroopas kujunenud uus fašistlik raudvöö võib organiseerida sõjakäigu N. Liidu vastu ja seal kapitalismi taastamise, „mille tulemuseks oleks mitte ainult N. Liidu, vaid ka Briti impeeriumi tükeldamine.“ Siin oskab Shaw taas üllatada, sest olgu selle Nõukogude Liidu tükeldamise tagasihoidmisega kuidas oli, kõige eelneva põhjal ei tasugi selle üle imestada, kuid näib, et Shaw kartis ka Briti impeeriumi lagunemist ehk rahvaste vabadust. Pole teada, kuid pole ka võimatu, et põhjuseks oli see, et Shaw nägi ideaalina maailmariiki, millele üle minna oleks olnud palju kergem vähema hulga riikide st Briti impeeriumi kui paljude rahvusriikide baasilt.
1933. aastast PEN-klubide juhina maailma kirjanike seas institutsionaalselt kesksel kohal olnud Herbert Wells'i ideaaliks oli igatahes maailmariik. Nagu ta Maiskile 1927. aasta aprillis rääkis, jõudis 1900. aasta paiku järeldusele, et „inimkonda võib väljasuremisest ja hukkumisest päästa üksnes ülemaailmse riigi rajamine, kus kehtiks plaanimajandus“. Peamiseks eelduseks pidi olema rühmituse, eliidi kujundamine, kes suudaks niisuguse riigi rajada. Wells tuli järeldusele, et temal ja kommunistidel on üks ja sama eesmärk. Oma brošüüris „The Open Conspiracy, Blue Prints for a World Revolution“ nägi Wells Nõukogude Liidus oma maailmariigi eelkäijat ning möönis võimalust teatavel juhtudel astuda relvastatud võitlusse „reaktsioonijõudude vastu.“ Rahvusprintsiipi Wells ei respekteerinud - “....pole mingit põhjust taluda kahjulikke ja tagurlikke valitsusi üksnes seetõttu, et nad hoiavad enda käes üldinimliku territooriumi mõnda paikkonda.“ Vasakpoolsetele omaselt teades täpselt, mis on „progoressiivne“ ja mis „kahjulik ja tagurlik“. Maailmasõja ajal, kui juba paistis, et Hitler selle kaotab, prognoosis Wells, et maailmariik luuakse 1963. aastaks.
Ehkki ka Wells tundis loomulikult Nõukogude Liidu vastu tohutut sümpaatiat, märkides näiteks 1933. aastal, et ta on hakanud mõistma Lenini tähtsust ning kohtumine temaga 1920. aastal oli tema elu kõige toredam sündmus, üritas ta siiski 1936. aastal Maisklt pärida, et mis N. Liidus toimub. Tema suhted Maiskiga pingestusid, 1937. aastal ei tahtnud ta Maiskit kutsuda isegi Londoni PEN-klubi pidulikule lantšile. Alles pärast seda, kui N. Liit sekkus jõuliselt Hispaania kodusõtta, muutus tema suhtumine leebemaks. Maiski paneb seda Wells'i käitumist ühest küljest tüüpilise suurvene šovinistina pahaks („kirjaniku käitumine ei paistnud laitmatu“), teisest küljest aga möönab, et isikukultus tõi kahju nii Nõukogude Liidus kui Nõukogude Liidu mainele välismaal. See Nõukogude tippdiplomaadi hoiak sarnaneb Venemaa juhtkonna tänasele poliitilisele hoiakule: Stalini kuritegusid küll tunnistatakse ja taunitakse, kuid ei tunnustata ja peetakse veel taunitavamaks võitlust selle režiimi vastu teiste lippude all oma eluõiguse eest.
Wells oli niisiis selge kosmopoliitilise hoiakuga. Shaw puhul pole see nii kindel; seda tuleks veel uurida, kuid rahvuslusevastased olid nad mõlemad. Võib oletada, et Iirimaalt enne selle iseseisvumist igaveseks lahkunud Shaw oli säilitanud iirlase viha Inglismaa vastu, kuid mitte iirlase armastust Iirimaa vastu. Siis ongi ainsaks valikuks kosmopoliitiline hoiak. Siiski ei arva ma, et just rahvuslusevastasus muutis nad maailma kõige verisemat režiimi toetanud „kasulikeks idiootideks“. Iga kosmopoliit ning iga kommunist ei tunnusta vägivalda. Seal pidi olema veel midagi muud. Sotsiaalsed olud erinesid küll kindlasti kaasajast. Aga veel midagi, ma ei tea, mis.
Küll aga võisid nemad oma egotsentrilisuses eitada rahvuslaste eluõigust, minust erinevalt, kes ma küll kõiki kommuniste ja kosmopoliite vägivalla toetajateks ei pea ning tunnustan ka nende õigust oma vaatele. Ning see ei tulene isegi sellest, et Shaw ja Wells elasid ajal, mis fanatism oli lugupeetum kui praegu. Nende, vabandust, aga väga sallimatu hoiak tuli mulle väga tuttav ette, kui lugesin Euroopa Liidu presidendi Herman van Rompuy väljaütlemisi Berliinis 9. novembril. „Euroskeptitsism viib sõjani ja tõusev rahvusluse laine on Euroopa Liidu suurim vaenlane...Euroopa suurim vaenlane tänapäeval on hirm. Hirm viib egoismini, egoism viib natsionalismini ja natsionalism viib sõjani.” Vaheta lauses mõned poliitilised määratlused ära, ning polegi raske kujutleda, et kõne peeti Berliinis mitte käesoleval, vaid 1933. aastal. Või Moskvas näiteks 1938. aastal.

Kommentaare ei ole: