15.11.10

Frank Westerman. Inimhingede insenerid. Tallinn, 2006.

Autor on 1964. aastal sündinud mainekas Hollandi kirjanik, kes on elanud ja töötanud viis aastat ajakirjanikuna Moskvas. Venemaad seega tunneb, mitte nagu Simon Sebag Montefiore, kes vene keelt oskamata ja Venemaal arhiivides sisuliselt käimata on ometi kokku pannud bestsellerid Katariina Suurest, Potjomkinist ja Stalinist. Ning mis seal salata, Stalini raamat meeldis ka mulle kohe väga. Ehkki teadsin, et Montefiore suurt midagi juurde ega üle uurinud ei ole, jättis raamat lisaks sellele, et ta oli väga huvitavalt kirjutatud, ka usaldusväärse ja veenva mulje. Esitlus oli klassikaline ajaloolase sissevaade, viidetega ka mõningatele venekeelsetele allikatele (autori arhiiviskäikudest, mis olid pigem ekskursioonid kui uurimistöö, kõnelevad vene ajaloolased naljakaid jutte), kuid viidatud materjali usaldusväärsust polnud raamatus eriti analüüsitud ega saamislugu räägitud.
Montefiore võtsin jutuks sellepärast, et Westermani raamat on vähemalt vormilt just vastupidine; selles raamatus tegutseb autor ise ühe kangelasena, kirjeldatakse mitte ainult ajastusse sissevaatamise tulemust, nagu ajaloolased seda teevad, vaid ka protsessi, st seda, kuidas autor ühe või teise allika või teadmiseni jõudis. Niimoodi oli olevik ja minevik või siis mõne aasta tagune aeg ja 1920-30. aastad justkui segi. Pean jälle märkima, et see oli alguses võõrastav, tekkis sama tunne, mis Oskar Kruusi „Vabakäiguvangi“ puhul, et ma ei vaja taolisi kirjeldusi, nagu see, kuidas nägi välja ja mis teavet andis välja Moskva filmiarhiivi töötaja ning et arhiiv ise oli „tükike Nõukogude Liitu formaliinilahuses“, vaid hoopis viiteid allikatele, mis võimaldaksid autori vaate värskust ja usaldusväärust hinnata ja vajadusel kontrollida.
Hollandis on see raamat avaldatud 2002. aastal ja Vladimir Beekman on tema tõlkinud eesti keelde. Mulle muutus raamat peale esialgset võõrastust väga haaravaks. Ning kirjandusele iseloomulik on veel üks asi – nimelt alguses jutustusliinid hargnevad ning õhku jääb rida küsimusi kirjeldatud nähtustest, ning pole aru saada, kuidas nad seotud on, aga väga heale kirjandusele omaselt seotakse kõik paelad lõpuks kokku üpris ootamatul, kuid samas loogilisel ning ainuvõimalikul kombel. Ajaloo-uurijad seda võtet ei kasuta ning sagedasti on see ka võimatu, sest protsessi lõpptulemus on varem teada.
Raamatu kesksed kujud autori kõrval on Konstantin Paustovski ja Andrei Platonov, viimane on olnud mulle lähedane ja oma jõulise ning naturalistliku kujutlusviisi tõttu meelde jäänud ajast, mil lugesin valimatult ja väga palju. Ning veel on see raamat totratest Nõukogude suurehitustest. Või õigemini kogu Nõukogude süsteemist läbi nende kahe ja ka teiste kirjanike ellujäämispüüdluste nii kirjanike kui inimestena, ja suhte kaudu neisse tobedatesse suurehitustesse, mida Nõukogude süsteemi tõestamiseks ette võeti ning propagandana ära kasutati. Westerman pole huvitunud iseteadvatest ja iseloomuga vene mõtlejatest nagu Mihhail Bulgakov või Jossif Brodski, vaid kas täielikest või poolikutest kaasajooksikutest. „Ja korraga arvasin ma Paustovskit mõistvat; ta lihtsalt pidi kujutama Kaspia idakallast mingi Marsi maastikuna ning Kara Bogazi lahte surmapaigana. Teisiti poleks ta suutnud ennast ületada, esitamaks puutumatute alade industrialiseerimist õnnistusena. Paustovski, kelle jaoks „elav side loodusega“ on eelduseks tema kirjanduslikule loomingule, vormis oma mõtetes Kara Bogazi ümber äärmuslikuks „ebalooduse“ näiteks. Ta võttis kokku kogu oma märkimisväärse kujutlusvõime, sundimaks iseennast uskuma seda, mida ta oma lugejaile ette pidi maalima. Või ehk oli ta läinud kõrbetolmule ja väävlisveele niisuguse poeetilise jõuga kallale, et hakkas neis tõepoolest nägema looduse vaenlasi. Alles pärast seesuguse sisemise jõuvõtte teostamist suutis ta kaasa elada inseneridele, füüsikutele ja nende poolt ehitatavale keemiatehasele. „Kara Bogaz“ oli midagi enamat kui üksnes Paustovski kirjanduslik läbimurre; see oli kohanemisvõime musternäide. Autor oli läbinud initsiatsiooniriituse, mis avas talle pääsu Nõukogude kirjanike vennaskonda.“ Lenini lesk märkis: „Selliseid raamatuid me vajame.“
Kirjeldatud psühholoogiline mehhanism on veenev, ning mitte ainult veenev, vaid ka üldistusjõuline: kui kirjanik või ajaloolane või üldse analüütik on teadlik Nõukogude Armee metsikustest maailmasõjas või USA armee metsikustest Iraagis (õnneks pole nende mastaabid siiski võrreldavad), siis nende võitluse legitimeerimiseks vajab ta teadmist, et nende vastased on veelgi jõhkramad. Või siis „sisemist jõuvõtet“, et see teadmine luua.
Platonov – kas väiksema konjunkturismi, kujutlusvõime, tahtejõu või lihtsalt mittevedamise tõttu visati aga Nõukogude kirjanike vennaskonnast ajutiselt välja. Stalin, kõige kõrgem maitseinstants, kutsus 1931. aastal, pärast Platonovi jutustuse „Kasuks“ läbilugemist välja kirjanik Aleksandr Fadejevi, kes saab juhise Platonov pihtide vahele võtta. Fadejev nimetab Platonovit „Pravdas“ kuulekalt kulakuks, mis on tolleaegne kõige hävitavam iseloomustus. Nagu nats kaasajal Lääne kultuuriruumis. Nii nagu Solženitsõnile 1970. aastatel, kargab Platonovile kallale terve pugejatest kriitikute kanakari, ning tagasiulatuvalt mõistetakse hukka ka tema varasemaid teoseid.
Kollektiivse hüsteeria kirjeldused on üldse võimsad. Kirjanduse ühtne ideoloogia hakkas välja kujunema 1930. aastate algul, mil sotsialistlik realism astus avangardismi kohale. Ent mis see sotsialistlik realism on, seda ei teadnud esialgu isegi Nõukogude tsensuur ehk Glavlit. „Izvestija“ peatoimetaja pakkus: „Need on Rembrandt, Rubens ja Repin töötavate hulkade teenistuses“, aga ringi liikus veelgi ebamäärasemaid iseloomustusi. Et asjasse selgust tuua, kutsus Maksim Gorki 1934. aasta hilissuvel kõik tunnustatud Nõukogude kirjanikud ja nende Lääne sõbrad kokku Nõukogude Kirjanike Liidu asutamiskongressile. Välismaalased autribüünil olid tunnistajaks, „kuidas kongressil osalejad ikka ja jälle hampelmannidena püsti kargasid ja laulsid: „Nüüd üles, keda needus rõhub....“ Muide, „Internatsionaali“ põrutasid ka Eesti sotsialistid oma kongressidel ning see oli erakonna vähemuse kõige efektiivsem meetod töö blokeerimiseks, sest „Internatsionaal“ oli nii püha laul, et enamus ei tohtinud seda katkestada, vaid pidi kaasa laulma.
Aga jah, Stalini poolt oli kongressile saadetud poliitbüroo liige, hilisem Eesti juunipöörde projektijuht Andrei Ždanov ja tema defineeris ka sotsialistliku realismi mõiste – see oli „tegelikkuse tõepärane kujutamine Nõukogude Liidu revolutsioonilise arengu taustal.“
Ning kas need välismaalased autribüünidel nii väga imestasidki nende tobedate definitsioonide ja hampelmanliku püstikargamise üle? Ivan Maiski raamatust kirjutades arutlesin, et Nõukogude bürokraadid olid jäigad ega võtnud Shaw'd uue konstitutsiooni kaasautoriks. Noh, üks põhjus tuleb sellestsamast raamatust välja: neid, kes seda konstitutsiooni Läänes ülistasid, oli niigi küll. Westerman kirjeldab Louis Aragoni reaktsiooni: „Louis Aragon küsib endalt, kas ei asu „uus stalinlik põhiseadus esikohale inimkultuuri väärtuslikemate aarete seas, olles eespool Shakespeare'i, Rimbaud', Goethe ja Puškini kuninglikest teostest“ ja rääkis „hiilgavast leheküljest, mis jutustab 160 miljoni inimese tööst ja rõõmudest“. Oleks imelik kui Aragoni ning väga paljude teiste väljapaistvate intellektuaalide Nõukogude kommunismi toetav hoiak selliseid Eesti kaasajooksikuid nagu Semper, Vares, Sirge ja Andresen ning poolkaasajooksikuid nagu Tuglas ei oleks mõjutanud.
Aga raamat on võimas, pole ta neid kirjandusauhindu ilmaasjata saanud. Kirjeldasin ainult mu enda huviga seotud liine, aga neid liine on veel, ja mitte vähem võimsaid. Aga peale selle paneb raamat mõtlema kirjanduse ja ajalookäsitluse eristamiskriteeriumidele: kui aktsepteerida seda vormi ka ajalookäsitlusena, pole ajaloo-uurimisel ja kirjanduse tegemisel tõesti suurt vahet.

Kommentaare ei ole: