21.10.10

Oskar Kruus. Vabakäiguvang. Tallinn, 2004, 141 lk.

Jälle selle teema kohane raamat, millega töötan, ning ongi jälle raske öelda, kas mina seda lugesin või töötasin läbi. Pigem ikka lugesin.
Raamat on Eesti kommunistist Valter Kaaverist. Mulle oli Kaaver ajaloolise tegelasena tuttav, esimest korda hakkas silma vist 1986-87. aastal, kui ülikooli diplomitööd tegin ja Riigikogu protokolle lugesin. Panin siis tema sõjakaid parlamendikõnesid tähele ja mõtlesin, et noor, aktiivne, aga rumal mees; viimane näis mulle tollal kõigi temataoliste kommunistideks pöördumist põhjendavat. Nüüd näen asju muidugi teistmoodi, ning mida rohkem süvenen, seda keerulisemaks see kommunistiks saamise põhjus muutub. Kruusi raamatu üks võtmeküsimusi on seesama, ehkki ta seda niimoodi otse ei küsi ja jälgib pigem Kaaveri elukäiku kõigi sealt tulenevate küsimustega. Ning kuna Kaaveri elukäik on ülimalt muutlik, aga samas minu arvates ka Eesti kommunisti puhul klassikaline, siis on neid keerdküsimusi üsna palju.
Kruus on raamatu üles ehitanud Kaaveri päevikuna. Õieti seondub sellega üks naljakas lugu – nimelt kinnitab Berk Vaher oma retsensioonis Kruusi raamatule (Sirp, 11. 02. 2005), et tegemist pole kohe kindlasti romaaniga ja väidab, et kahtlemata on Oskar Kruusi arhivaaritöö ülimalt väärtuslik, ent kirjanduses kehtivad teised reeglid. „Kiretu faktijada mõjub ebatõelisemana, et tekita inimlikku empaatiat tegelaste suhtes ega vaimustust kompositsiooni keerdkäikude üle.“ „Kui „Vabakäiguvang“ olnuks läbinisti väljamõeldis, olnuks see hea romaan ning ebakirjanduslik vorm mõjunuks efektse miinusvõttena.“ Ning Vaher küsib lõpuks - mis kuri edevus on vanameistrile sisse pugenud, et ta „Vabakäiguvangi“ enda raamatuks nimetab, sest „tubli poole raamatust täidavad Kaaveri kursiivis päevikukatked, järelejäänust omakorda pool on lähikondsete mälestused ja veelgi järelejäänust kümme lehekülge ajaloodoktor Heino Arumäe järelsõna.“
Ka mina lugesin alguses seda raamatut, arvates, et tegemist on Kaaveri ehtsa päevikuga, millele on Kruus lisanud taustaosa ja kirusin endamisi, et Kruus pole viitsinud viiteid teha, kust oleks saanud mõnda asja põhjalikumalt järele vaadata. Paarikümne lehekülje pärast hakkas ikkagi tekkima kahtlus, et võib-olla on see päevikutekst Kruusi poolt välja mõeldud, aga väga hästi välja mõeldud. Lõplikult leidsin, et tegemist on Kruusi poolt välja mõeldud Kaaveri päevikuga siis, kui „päevikus“ kirjeldati Kaaveri GULAG-is viibimist ning seda, kuidas ta nägi Gorkit (Stalini sarnaste vuntsidega meest) ja teisi Nõukogude kirjanikke nende kurikuulsal ekskursioonil Belomorkanalile. Igaks juhuks küsisin veel Heino Arumäelt järgi. Võimalik, et seesama episood Nõukogude kirjanike eksursiooniga oligi vanameister Kruusi teadlikult pakutud võti, et juhtida tähelepanu, et tegemist on ikkagi tema, Kruusi raamatuga, mitte Kaaveri päevikuga. Millele siis Berk Vaher pihta ei saanud.
Aga jah, Eestit puutuvates osades oli ta hoolimata faktivigadest, mida ainult ajaloolane märkab, mu arvates saavutanud suurepärase ajastutruuduse. Kruus on selle raamatu jaoks taustamaterjali kogunud juba 1960. aastatest alates. Minul tekkis küll „inimlik empaatia tegelase suhtes ja vaimustus kompositsiooni keerdkäikude üle“. Kaaveri lugu oli minu jaoks just selliselt esitatuna väga põnev ja usutav, aga Berk Vaherile mitte. Kunagi rääkis Mait Raun, et ta oli oma novellikogus ühe teksti kirjutanud otse elust maha – nimelt ühe tüdruku jutustuse, mille too talle „Illegaardis“ rääkis – aga pärast kritiseeriti just seda teksti kui eluvõõrast.
Kaaveri, andeka, kirjanduslike aspiratsioonidega, aga vist natuke autistliku noormehe poliitilise kujunemise lugu on niisiis veenev, aga väga põnev. Õieti võib vist öelda, et ta oli kommunist peaaegu sündmisest saadik, tulenevalt oma vanematest, geenidest laiemas mõttes ja oludest, kuhu ta sündis. Parteipileti saamine oli vormistamise küsimus. Sünniaastaga 1904 Valter Kaaver õppis kirjutamist Võrusoo madalas osmikus pliiatsijupiga tapeedile. Vaesus, äärmine vaesus. Võru pastori eestkostel sai Valter õppemaksust vabaks, joonistamisõpetaja andis oma saapad, sest „vennakesel polnud kooli tulekuks jalanõusid“. Aga kui kui Valterilt kooli lõpupoole küsiti, mitu keelt ta oskab, ajas kümme näppu püsti. Käidi raudteeplatvormidele liiva laadimas, et raha teenida, nii et poisil peod verised. Mõlemad vanemad olid punakaartlased. Valter puutus varakult kokku vasakpoolsetega, sõbrunes Aleksander Antsoniga. Antson oli muide Rudolf Sirge N. Liidu reisiraamatu kaasautor.
Edasi läks väga põnevaks. Mees ei viibinud meie maailmas neljakümmet aastatki, aga sündmusi jätkus tal mõne meie aja mehe mitmekümne elu tarvis. Niisiis moosinäoga, aga kuidagi ka Mussolinit meenutav, prillidega väikest kasvu Kaaver elas Võrus, Tartus, Viljandis ja Tallinnas ning tegeles jõudumööda leivateenimise ja maailmaparandamisega ehk siis luuletas, kirjastas ning organiseeris.
Kaaveri saatus päädis ummikuga kõigis liinides – isiklikus, põrandaaluses, ideoloogilises ja poliitilises elus ning ta loogiline psühholoogiline kokkuvarisemine (mida Kruus oma raamatus ei kirjelda) justkui ainult ennetas ja samal ajal legitimeeris nendes oludes parima valiku - nimelt ka füüsilise surma. Sest raske oleks ette kujutada Kaaverit, Anveldit, Pöögelmanni või teisi rehabiliteerituna kusagil näiteks elektrikutena või lukkseppadena töötamas või taas poliitika juurde lastuna 1939. aastal üle elamas Molotov-Ribbentroppi pakti, mil Punaarmee orkester põrutab Saksa natside auks Moskva lennuväljal „Horst Wessel Liedi“. Ma arvan, et sama – ummikuga lõppenud maailmaparandamist võib täheldada ka nende kommunistide puhul, kes Stalini repressioonid tänu „kodanliku“ Eesti vanglale üle elasid. Üle kümne aasta ohverdust oma noorest elust vanglas kinnipeetuna, mille vältel kommunistlik Nõukogude Liit oli muutunud oma ja nende esialgsete ideede vastandiks. Alla suutsid nad selle neelata ehk ainult vihast ja kättemaksuhimust Eesti ja „kodanluse“ ning natside vastu ja psühholoogilise kaitsekilbi abil, mis ei lubanud neil nende varasemat võitlust ja ohverdusi asjatuks pidada. See tähendab, nad pidid arvama, et see, mida N. Liit ja Stalin teevad, on igal juhul õige ning sulgema meeled teiste loogiliste väidete ees. Mis on jälle justkui uskumatu, sest kommunistikes saamine pidi neilt ju eeldama nonkonformismi ja just iseseisvat kriitilist mõtlemist. Muidugi on need psühholoogilised mehhanismid tegelikult keerulisemad ning isikuti erinevad.
Aga erinevalt neist kohanejatest, kes Eestis heakodanliku elu hüvesid nautisid ning samal ajal teist rauda tules hoides N. Liidu saatkonnas Eesti riigi ja oma kolleegide peale kaebamas käisid ning 1940. aastal juunikommunistideks pöördununa jätkuvalt „eliidi“ hulka kuulusid, jäi Kaaver arvatavasti maailmaparandajaks kuni oma lühikese elu lõpuni. Antsoni lesk märkis muuhulgas Kruusile, et kui Antson 1934. aastal uuesti Moskvas käis, siis otsis ta üles Maksim Gorki ja rääkis Kaaverist, Gorki vahendusel olevat kergendatud Kaaveri olukorda Nõukogude vangilaagris. Mis tundub muidugi üsna uskumatuna.
Nii et tore raamat, mida oli huvitav lugeda ja mis kuulub kindlasti nö avatud tekstide hulka, st lasevad paljudel mõtteliinidel edasi hargneda. Mis minus mõnevõrra kaksipiditunnet tekitas, oli see, et ma ei kirjutanud sealt oma käsikirja jaoks välja ühtegi viidet, st sellel tekstil on siiski vähe eeldusi saada mõneks oluliseks ehituskiviks ajaloolise teadmise hoones. Aga võib-olla on see minu professionaalne kretinism, sest ilma kahtluseta on sellel raamatul mõju meie ajalooteadvusele, ent see on kaudsem, ega väljendu viidatud kordade arvus.

Kommentaare ei ole: