04.09.10

Sirje Kiin. Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt. Tänapäev, 2009, 864 lk.

Kuna tegelen Moskva-meelsete Andreseni, Semperi, Sirge ja Varesega – õigemini nende Moskva-meelseks kujunemisega, siis loen teemas olemiseks ka õhtuti ja üldse võimalusel teemaga haakuvat kirjandust.
Kiini raamat oli aga väga huvitav, mida lugesin mitte ainult puttöisel põhjusel. Sirje Kiin on tegelenud Underiga pikka aega ja raamatu doktoritööna kaitsnud. Ning on väga hea, et ta varem selle monograafiaga maha ei saanud: teema on niivõrd võimas, et küll oleks kahju, kui see oleks ebaküpse käsitlusega ära rikutud.
Igatahes Kiini käsitlus ebaküpsuse all küll ei kannata. Aga selle all mittekannatamine ei tee veel ühtegi raamatut iseenesest heaks. Peale selle peab raamatus olema veel seda jumalikku sädet, sõnulseletamatut essentsi, mis ühest teosest väga hea teose teeb ning mille raamatusse mahutamise võime loojat tavakirjutajast eraldab. Kiini raamatus seda sädet on. Väga ilusad, tabavad või vähemalt veenvad kujundid. Marie Underi luule(katked) mõjuvad Kiini jutustuse taustal kohati lausa vapustavalt.
„Elu, sa sädelev vale,
jälle mu sõrmes su sõrmus.“
Kirjandusteadlaste seas on raamat poleemikat tekitanud. Toomas Kall märgib Loomingus, küll ilmselt pilava alatooniga, et „nüüd, pärast seda, kui on ilmunud Sirje Kiini „Marie Under”, ei ole ka eesti kirjandusteadus enam endine. Ma ei ole seda disukussiooni eriti lugenud (välja arvatud Vilja Kiisleri minu arvates selgelt ülepingutatud arttikkel Sirbis), aga saan aru, et vaidlusaluseks küsimuseks on Underi eraelu senisest avameelsem käsitlemine.
Aga ega Underi eraelu ei ole puudutatud lihtsalt eraelu pärast, nagu kollases meedias. Kiini raamatut lugedes meenus mulle William Somerset Maughami „Kuu ja kuuepenniline“ - vist on just lähenemisnurk see, mis neid raamatuid ühendab ja miks mulle nüüd just Maughami raamat meelde tuli: mõlemad vaatavad loomingut koos looja isiksuse kujunemisega, tema eraeluga, kui nii öelda. Ei pea olema luule sõber, et seda raamatut nautida, nii nagu ei pea olema impressionismi sõber, et nautida „Kuu ja kuuepennilist“, aga mõlemal juhul võib luule või impressionismi sõbraks muutuda. Minu arvates on Kiin Underile pihta saanud, ning just niimoodi, läbi eraelu, Underi ka teistele mõistetavaks kirjutanud. Poeet peabki olema kurb, nagu Linnart Mäll kord kaatris, õlleraha norivale Lembit Kurvitsale ütles, aga selleks et tema loomingut mõista, peaksime tema kurbuse põhjust või teda ülespiitsutavaid kirgi teadma. Mu arvates on Kiin kõik vajaliku ära öelnud ja jäänud ikkagi hea maitse piiridesse. Või õigemini – mõnda kohta oleks mina ehk teiste sõnadega või üldistatumalt kirjutanud, aga ega ma mõni maitsepolitseinik pole. Ka raamatu struktuuri oleks mina ehk teisiti teinud, sellisena järgib ta küll teadusteose loogikat, aga tuleb ette venimisi ja kordusi, ent jälle – see on autori vabadus ja ega mina pole sel teemal mingi ütleja.
Mind huvitas selle raamatu juures muidugi eelkõige „oma“ probleemistik. Kiin märkas samu asju – näiteks Vares-Barbaruse poliitilisi ambitsioone juba 1920. aastate algul või paljude eesti kirjanike üldist pahempoolsust, mida mina olin näinud teiste allikate pealt. Aga mis põhiline - Kiini raamat aitab mul näha probleemi. Miks ikkagi kasvõi needsamad Siuru-kaaslased lahknesid – miks muutusid Under ja Adson poliitiliselt konservatiivseteks, rahvuslikeks, Semperi ja Varese opositsioonilisus aga süvenes (mis iseenesest on ju arusaadav ja mulle sümpaatnegi) aga vasakpoolsus (mis ei väljendunud tegelikult kuidagi isiklikus eluviisis) hakkas üha enam segunema Moskva-meelsusega, kuni neist said Nõukogude võimu tööriistad? Kustkohalt läheb joon, mil oma ühiskonda positiivses suunas muuta sooviv opositsionäär rakendab end üldse vaimselt oma ühiskonnast lahti? Mis võib olla sellise lahtirakendamise põhjuseks? Kui Semperi-Varese oma ühiskonnaks ei olnud Eesti, kas siis oli neil selleks N. Liidu oma või kogu maailma ühiskond või ei olnud neil seda üldse? Arvata, et nad tegutsesid pelgalt kibestumisetundest ajendatuna, või edevusest, võimuihast ja karjäärihimust, oleks lihtsustamine. Ning kindlasti ei olnud ka neil oma elu kerge elada.
Sellenädalases Ekspressis (sunnin end seda lehte lugema, et teada, mida ja kuidas meie peavoolumeedia kajastab. Postimehe-Päevalehe lugemine oleks veel vaevarikkam, sest need ilmuvad vist peaaegu iga päev) arutles riskikapitalist (see tähendab vist spekulant) ja arvamusliider Allan Martinson, kuidas Eesti ühiskonna omapära ehk siis Eestit ennast võimalikult efektiivselt, aga samas poliitikorrektsete vahenditega hävitada. Kuidas saaks Tallinna kujundada „sama kirju demograafilise seltskonna“ nagu Silicon Valleys USA-s. Küll midagi asjalikku välja mõtlemata, ent külvates rahvuslikku alaväärsust. Näiteks väites, et geneetiliselt pole eestlasi olemas, kuna "siit on kõik rahvad läbi kihutanud ja oma "töö teinud"". Andes sellele argumendile kaalu sellega, et keegi tema Ameerikas elav sõber on nii öelnud. Unustades, et ega sakslased või venelased või mõni muu Euroopa rahvus teistmoodi kujunenud pole. Ameeriklastest rääkimata. Rahvustunne on aga midagi muud kui sarnased geenid.
Kui Martinson vajab „mitteprovintslikku“ elu, siis on temal või kellel iganes võimalik see valik teha (erinevalt muide kosmopoliitilisest Varesest või internatsionalist Semperist) ja eladagi USA-s. Selleks ei pea ilmtingimata oma päritoluühiskonda purustama. Enamgi veel – kui Varesel oleks see õnnestunud ja Martinsonil see õnnestuks, siis oleks kogu maailm ühesugune, Varese ajal Nõukogude Liit, praeguse seisuga nagu USA, ehk kõik üks ühesugune provints, mis ju jälle Varesele-Martinsonile ei meeldiks. Maailma ja tema osad teebki avaraks, mitteprovintslikuks just see, et kõik tema osad on erinevad.
Aga jah, kui Martinsonil on võimalik oma soovitud elukeskkonnas elada ka Eestit hävitamata, siis minul ja minusugustel ei ole võimalik elada Eesti-keskset elu, kui Eesti on hävinenud. Eesti-keskset elu on võimalik elada ka mujal maailmas, ent mitte ilma Eesti olemasoluta, üksi.
Veel kümme aastat tagasi arvasin, et Varese ja Martinsoni sugused on omakasupüüdlikud või lihtsalt rumalad, et neid saaks viimasel juhul ümber veenda. Nüüd ma enam nii ei arva. Nad ongi teistmoodi, kindlasti osalt juba sündinud sellistena ja osalt kujunenud, aga igatahes on neid väga raske ümber veenda. Nemad, kosmopoliidid, või vähemalt osa neist tegutsevad samuti idee, mitte omakasu nimel. Ning küllap see meie ebatäiuslik maailm kujunebki minu- ja Martinsoni-suguste mõjutuste tulemusena. Kitsarinnalise rahvusluse domineerimise korral oleks tulemuseks ksenofoobne, suletud ja arenemisvõimetu ühiskond (ehkki mu arvates oleks altenatiiviks ka avar rahvuslus), täielikult kosmopoliitilise poliitika tulemuseks aga ühiskondade allakäik, ning meie, Lääne ühiskonnad käiksid tulenevalt meie demograafilisest olukorrast alla kõige varem.

Kommentaare ei ole: