19.09.10

Reigo Rosenthal. Marko Tamming. Sõda pärast rahu. Eesti eriteenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920-1924. 861 lk

Kahtlemata tähelepanuväärne raamat ning ilma kahtluseta on sellest lõviosa kirjutanud Reigo Rosenthal andekas ajaloolane. Küllap ka Marko Tamming. Rosenthal on oma võimekust igatahes juba varasemate käsitlustega tõestanud. Tema kirjutatud „Loodearmee“ lugesin huviga läbi, kunagi loen ka Laidoneri raamatu.
„Sõda pärast rahu“ oli mulle ka väga kasulik lugemine, sest sain mõned taustaküsimused oma praeguse uurimuse jaoks selgeks ilma ise algallikatesse süvenemata. Saab seda raamatut ka rohkelt viidatud. Usaldusväärne paistab ka olema, vähemalt pole täheldada autorite mingeid eelhoiakuid, mis allikaid kindlas suunas interpreteerima paneks. Tolle ülimalt kirgliku ajajärgu ja kirgliku teema puhul on autorite hoiak vägagi kiretu. Mõningaid allikakriitilisi küsimusi siiski tekitas, nimelt on kasutatud palju ka Nõukogude eriteenistuste ülekuulamistelt saadud teavet, ent alati pole tõestatud, miks autorid ühte või teist sealt saadud teabekildu usaldusväärseks peavad. Need materjalid sisaldavad teatavasti kohati kõige fantastilisemaid väiteid, mida valikuliselt kasutades saaks tarvitada kõikidele ideoloogiatele ja maitsetele vastavate luure-, poliitika- või ärijuttude kokkupanekuks. Noh, käsitluse mittekallutatud üldmulje suunab siiski arvama, et ka neil juhtudel, kui autorid pole oma valikuid põhjendanud, on nad teinud ise usaldusanalüüsi, mis aga raamatukaante vahele ei jõudnud. Mõnikord on Nõukogude eriteenistuste teave esitatud ka küsitavana, aga siis tekib omakorda küsimus, miks see üldse on esitatud. Teabe esitamine isegi kahtlusena paneb ikkagi kindlas suunas arvama ning kompromiteeriv teave jätab pleki külge nagu iga kuulujutt ikka. Ehkki meie kollane massimeedia niimoodi kogu aeg teeb. Aga massimeedia pole küll mingi võrdlusalus.
Mõned mu kolleegid, kelle arvamusest lugu pean, kinnitasid, et kogu seda pikka raamatut ei tasu küll läbi lugeda. Ega jah, professionaalsest seisukohast küll, näiteks Viktor Kingissepa leidmise ja arreteerimise lugu rääkis professor Jüri Ant meile seminaris juba karmil 1986. aastal. Kuid paljud neist arvukatest luuramise-paljastuste kirjeldustest andsid midagi juurde ka ajavaimu mõistmisele. Selles osas olid suureks abiks ka fotod. Lihtsalt ajaloohuvilisena oli seda ikkagi huvitav lugeda. Ning oli kindlasti ka küsimusi, mis said just selles käsitluses esmakordselt ajalookirjanduses täpsemaid vastused, nagu näiteks Johan Undi mõrvalugu.
Pikkus jah, pole muidugi voorus, nagu tavaliselt kiputakse arvama, vaid üldjuhul pigem miinus. Õigemini mitte kumbki, see sõltub teemast ja sellest, kas pikk tekst suudetakse arusaadavalt ning huvitavalt esitada. Pikki tekste tahavad kirjutada üldjuhul algajad või siis päris kõvad profid. Raamatu tekst oli ladus küll.
Aga mitte allikakäsitlus ega pikkus ei tekitanud selle raamatu puhul kõige suuremat tõrget. Selleks oli probleemipüstitus. Raamat libises toimikuid refreerides mööda kaitsepolitsei uurimisjuhtumeid. Muidugi võib ka nii teose üles ehitada ja raamatu pealkiri ju sellise lähenemise dikteeribki. Aga paljudel juhtudel ei jõutud neid juhtumeid refereerides kaugeltki põhjani (autoritele tuleb au anda, et nad sel juhul ise üleliia spekuleerima ei ole puhkenud) ning paljudel juhtudel polnud tegemist üldse oluliste juhtumitega. Nii arvan, et õigem oleks olnud, kui uurimus oleks keskendatud teistmoodi – kindlamatele ja olulistele küsimustele, mitte kogu KAPO töömaale, ning käsitlenud neid küsimusi siis süvendatult, loomulikult kogu allikakriitika arsenaliga ning kasutades mitte ainult Riigiarhiivis kergesti kättesaadavaid andmeid (ühes asjas tuleb jälle ikkagi autoritele au möönda - nimelt ehkki need allikad on kergesti kättesaadavad, ei ole neid varem palju kasutatud, st ka meie arhiivides peitub veel väga palju huvitavat ning välisarhiivide materjalid iseneesest ei tee mingit tööd heaks), vaid kogu küsimusteringi puutuvaid allikaid. Kui uurimus oleks keskendunud näiteks 1924. aasta riigipöödele ja selle eellugudele (nüüd jäi raamat pooleli kõige põnevamas kohas, nimelt keset 1924. aasta mässu, sest KAPO tegeles mässu küsimustega ju hiljem kui 1924), ning kasutanud kõiki teemakohaseid allikaid, siis oleks tulemus – arvestatades autorite töö- ja analüüsivõimet - olnud Eesti ajaloo mõistmise seisukohalt veel parem. Veel on kuidagi sümptomaatiline, et Johan Undi tapmise senisest põhjalikum selgitamine, mis on selle raamatu suurimaks väärtuseks, oli sündmus, mis toimus ju hoopis väljaspool selle raamatu ajaraame, hoopis 1930. aastal. Loomulikult on raamatul ka sellisena suur väärtus ja teda ei viita edaspidi ainult mina, vaid ka paljud teised, aga see väärtus on justkui baasina või käsiraamatuna – ei viidata niivõrd seisukohti, vaid üht või teist fakti, millest raamatus muuhulgas on juttu tehtud. Jah, ja loomulikult pole seegi halb. Aga autorid võiksid katsuda edaspidi ka teistsuguseid tekste luua.
Mis aga veel silma hakkas, osalt vist seetõttu, et lugesin paralleelselt 2009. ja 2010. aasta „Loominguid“, oli see, et raamatu autorite võime luua sõnadest teksti, ning seejuures kasutada palju erinevaid ja „õigeid“ sõnu, jääb ikka märkimisväärselt kirjandusinimeste omale alla. Ka see ei ole tegelikult üldse etteheide autoritele. Nende kirjaoskus on ajaloolaste üldisel taustal täitsa keskmine või isegi üle, st nende noorusest tulenevat arenemisvõimet arvestades isegi päris hea. Pigem eristab see ajaloolasi kirjandusinimestest. Ning paneb mind ohkama, sest tekst, mida ise katsun luua, on just kirjandusinimestest. Arvan, et nii nagu ajaloolased, suudan uurida-kirjutada küll. Aga tulemus peaks olema selline, et allikakasutus ja analüüs oleks nagu ajaloolasel, ent kirja pandud nagu kirjandusinimesel. Kurat teab, teisi on küll kerge kritiseerida, aga kas selleks ikka ise ka võimeline olen.

4 kommentaari:

ReigoRosenthal ütles ...

Ise küll pean oma raamatuosa kõige suuremaks väärtuseks 1. detsembri mässuga seonduva selgitamise ehk miks Eesti pool mässu "maha magas". Undi mõrv on siiski vaid põnev episood.

Jaak Valge ütles ...

Nojah, ma vist natuke kohmakalt väljendasin end küll. Pidasin silmas raamatu väärtust mõne olulise sündmuse kui terviku selgitamise seisukohalt. Kui uurimus on usaldusväärne, seal käsitletakse olulisi probleeme või kasutatakse värsket metoodikat või tuuakse sisse uusi allikaid, siis on tal alati palju väärtusi, ning tihti on neid keeruline sõnastada ja veel keerulisem tähtsuse järjekorda seada. Küllap on teie raamatuga samuti.

Anonüümne ütles ...

Raamat siiski liiga mahukas. Rosenthalil pole piisavat vilumust eristamaks olulist ebaolulisest. Ehk ya kunagi saab aru, et lehekülgede arv pole iseenesest veel mingi näitaja.

Anonüümne ütles ...

See, kas raamat on liiga mahukas või mitte, on ju maitseasi.

Mõnda isikut huvitav ka see, mida mõni peab ebaoluliseks.

Eesmärk oli anda põhjalik, süsteemne ja mitmekülgne ülevaade.

Vilumuseekspertide jaoks on raamatul lühike kokkuvõtte.

Reigo Rosenthal