18.08.10

Rudolf Sirge. „Rahu! Leiba! Maad!“ (kaks köidet, 414 ja 782 lk-d. Tartu, K.-Ü. „Loodus“/ „Tulukesed luhal.“ (Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus 1961).

1904. aastal sündinud Sirge kirjutab 1917. aasta sündmustest Tartus. Raamat ilmus 1929. aastal, auhinnati „Looduse“ romaanivõistlusel. 1957. aastal tehti Sirge väitel talle „mõne kolleegi poolt“ ettepanek raamat uustrükiks korda seada, „otsustasin teema teistkordselt käsile võtta“. Ühesõnaga, Sirge kirjutas raamatu ümber sovetlikele kaanonitele vastavaks. Nõnda valmis aastatel 1958-61 „Tulukesed luhal“. Nende kahe teksti põhjalikum võrdlus võiks anda vägagi huvitavaid teadmisi kirjandusliku ideoloogiatöö meetodist ja sellest, missugused nõuded olid ajalookäsitlusele 1950. aastate lõpul, 1960. aastate algul. Ning kuidas muutub autori suhe oma teksti. Aga võib-olla on niisugune analüüs juba kirjandusteadlaste poolt tehtud.
Kuna 1929. aastal ilmunud köiteid raamatukogust välja laenata ei saanud, lugesin kõigepealt „Tulukesi luhal“, teadvustades, et riskin mulje ärarikkumisega. Lugemine ise oli siiski meeldiv, raamat oli ladus, tundus isegi mitte üleliia ideologiseerituna, tegelastes oli liha ja verd ning kõige tugevama mulje jättis mulle vist 1917. aasta määratlemine suuresti pimeda massi mässuna. Emotsionaalne (ja kuidagi sarnane sellega, kuidas Gailit kirjeldab oma „Ekke Mooris“ pidustusi Peipsi äärses vanausuliste külas) oli pikk kirjeldus sellest, kuidas revolutsioonimeeleoludest desorganiseeritud vene sõjaväeosa Maali ärgitatuna mõisa piirituseladu rüüstab, nendega liituvad linnaelanikud jne: „Mitu tuhat eraisikut igast rahvusest trallis soldatitega kaasa. Lürbiti, taaruti ringi ja joristati mitmeid lauluviise korraga. Kellel mõõt täis, vajus sinnapaika maha ja magas. Ridamisi soldateid oli juba kuuseheki ääres siruli. Teine osa väntsutas purjus ja poolpurjus naisi. Igast sirelipõõsast, iga aia ja maja tagant võis leida paarikesi....“ (lk 214). jne, jne. Kohati oli küll aru saada, kuhu autor oli ideoloogiat juurde kirjutanud. Näiteks stseeni juurde hukatud punaste äratundmisest, mis oli masendav, sugestiivne ja naturalistlik, kajastades inimlikku tragöödiat (vanamees leiab oma poja surnukeha): „Võid tappa inimese, aga ei tapa tõde, ei tapa iialgi...„ „Ühed kuradid ikka on need sakslased ja valged kah“. Ning mõned poolkriipsujukutegelased elasid justkui kunstlikult oma iseseisvat elu, oletasin, et juurde kirjutatud. Aga kokkuvõttes leidsin siiski, et Sirge ei olnud suutnud oma head ehedat raamatut lõplikult ära rikkuda.
Nüüd, 1929. aastal ilmunud raamatut vaadates selgus, et oli ikka küll suutnud ära rikkuda, sest omaaegne raamat oli parem, kui olin osanud arvata. Uuemas väljaandes oli tugevasti naturalismi tagasi tõmmatud, mahlakat dialoogi ja ehedust üldse oli vähem, kirjutatud sisse uued kujud, toodud sisse näiteks Tõnissoni-Kingissepa ideoloogiline dialoog (tegelikult isegi suhteliselt veenev) enamlased tehtud loomulikult heroiliseks ja rahvuslased halvemateks. Algses väljaandes on enamlaste seas palju venelasi, lätlasi ja juute. Esimeses väljaandes oli rohkem surma ja vähem lootust. Maali tapab oma armukese, lükates ta solgikraavi. Kusti tapab nii Kõõtsa kui oma ema. Ülal uuest väljaandest toodud lõik piirituselao rüüstamisest on originaalväljaandes järgmine: „Pikutati, taaruti ja joristati igasuguseid lauluviise. Osa sõdureid oli juba niivõrd purjus, et magas larinal kuuseheki ääres, kuna teine osa oksendades ja avalikke naisterahvaid väntsutades, keda oli kusagilt ilmunud terve leegion kohale, viitsid aega. Igal pool – raagus põõsa kõrvalt, heki alt ja majade tagant võis leida meestesalku üksikute naiste ümber.“ (1. kd, lk. 297).
Arvan, et kui mõni kirjastus 1929. aasta raamatu uuesti välja annaks ja sellele korralikku reklaami teeks, võiks tal olla hea lugejamenu.
Aga veel hakkas mulle uues väljaandes silma üks lõik äärelinna inimeste kirjeldusest: „Politseipaberites nimetati äärelinna vahel seadusrikkujate pesaks, puhuti pandi mõnele perele silm peale, vajaduse korral tehti ka puistamisi. Kuid enamasti tulemusteta: asjaomased hoidsid kokku. Põhimõttest: õienda omavahel, aga ära mine laulma, peeti tõsiselt lugu, kas või kannatadeski. Nii nõudis vana tava. Ja kes selle hülgas, sel ka äärelinnas pikka pidu ei olnud“ (lk 27). Mõtlesin, et huvitav, kuidas see lõik 1929. aasta väljaandes oli, ning kas võis see Sirgele kuidagi meenuda, kui ta ise 1930. aastatel Nõukogude Liidu saatkonnas „laulmas“ käis. Aga 1929. aasta väljaandes seda lõiku üldse ei ole. Arvan, et 1950. aastate lõpus, kui ta selle lõigu kirjutas, ei pidanud ta oma „laulmist“ reetmiseks. Ilmselt ei tundnud ta Eesti ja eestlastega sidet, tema „äärelinn“ võis olla midagi muud kui Eesti. Kui tal seda üldse oli.

Kommentaare ei ole: