09.08.10

Ootamatu tunnustus

Eesti Vabariik mind autasustanud pole. Ning tõenäoliselt ka ei tee seda, vähemalt siis, kui ta on jätkuvalt selline eiteakelle riik nagu praegu. Pole mul ka alust seda tunnustust soovida. Sest ma ei pea sellest riigist lugu, ehkki ma ei ole temaga sõjas. Küll aga pean lugu Eesti ühiskonnast. Riik, mis peaks olema ühiskonna elujõu realiseerimise ja arengu tagamise vorm, ei ole seda mitte. Eesti riigiga teen mina koostööd ainult nendes valdkondades, kus ta sellist suunda omab.
Mu elulookirjelduse see lahter, kuhu märgitakse riiklikud tunnustused, on üsna tühi. Välja arvatud erialapreemiad artiklite ja raamatu eest. Nüüd tuli aga ootamatu abi Venemaalt. Nimelt tunnustati mind kui üht Venemaa olulisemat vaenlast. Venemaa riiklikus noortelaagris Seliger 2010 oli ka minu pähe pandud haakristimüts ning pea ise torgatud teiba otsa. Pea all tahvlil oli tsitaat minu 2007. aasta Sirbi artiklist Eesti meestest II ilmasõjas (artikkel siin kodulehel): „Niisiis andsid suurima panuse II maailmasõja võitlustes Eesti riigi ja rahva eest eesti mehed Saksa vormis. Teisiti ei saanudki see olla.”
Kokku oli neid „Venemaa vaenlasi“ umbes 40, Eestist peale minu Andrus Ansip, Mart Laar ja Tunne Kelam, Lätist Edvins Šnore ning tema filmis esinevad ajaloolastest eksperdid. Teisi oli üle maailma, ameeriklasi ja grusiinlasi, aga suurem osa venelased. Nende hulgas ka näiteks Valeria Novodvorskaja ja Vladimir Bukovsky.
Võib-olla oligi minu sellise tunnustuse saamise põhjuseks just seesama artikkel, kust tsitaat pärit, mida on Venemaal erinevates internetiportaalides palju kommenteeritud. Ühestki selle artikli sõnast taganeda ei näe ma küll põhjust, artikli idee oli selles, et pärast bolševike tegusid Eestis esimesel punasel aastal oleksid eesti mehed võidelnud sovettide vastu ükspuha kellega koos, kas vene valgekaartlaste, tšetšeenidega või Napoleoni suurarmeega. Aga tolles ajaloolises situatsioonis ei saanud teistmoodi olla, kui tuli võidelda koos sakslastega.
Võib-olla oli põhjuseks osalemine 21. mail konverentsil "II maailmasõda – tegemata järeldused". “Venemaa vaenlaste” hulgas oli kuus seal konverentsil osalenut – Kelam, Laar, mina ning Vene ajaloolased Victor Suvorov, Nikita Petrov ja Mark Solonin.
Ent küll kriitilisemalt ja rohkem kui Vene riigi kohta olen kirjutanud USA-st ning Eesti riigist. Mitte et Venemaa riiklik poliitika või siis ka Natsi-Saksamaa poliitika oleks mulle sümpaatsem kui USA või Eesti oma, seda küll mitte, aga Vene riigist ja Natsi-Saksamaast kirjutavad teised niigi ja paremini kui mina. Niimoodi oleks mind loogiliselt samahästi, või ehk formaalselt veel rohkemgi alust kuulutada ka USA ja Eesti riigi suurimaks vaenlaseks. See oleks iseenesest küll tore – meelde tulevad need N. Liidu 1937-38. aasta suurprotsessid, kus poliitiliselt ebameeldivaid isikuid süüdistati ühekorraga Saksamaa, Jaapani, USA, Inglismaa ja Prantsusmaa spiooniks olemises – mis siis, et need riigid, kelle kasuks nad olevat spioneerinud, üksteisega vaenujalal olid.
Aga tõsisemaks minnes - põhjuseks, miks just Venemaa vaenlase tiitli sain, võib olla see, et Vene juhtpoliitikud samastavad Venemaa endise Nõukogude Liiduga või siis see, et Venemaa juhtpoliitikud ei talu üldse kriitikat, isegi seda vähest mitte, mida ma olen Venemaa kohta teinud. Kinnitades veelkord, et USA ja Eesti on demokraatlikumad kui Vene riik. Aga eile meilis Aleksander Djukov oma uue fondi „Ajalooline mälu“ ajakirja, ning kinnitas, et ka minu kaastöö on sinna oodatud. Mine tea, võib-olla küsingi Djukovilt, kas ta ikka seda tõsiselt mõtles ning jaatava vastuse korral kohandan sellesama Eesti meeste essee vene lugeja tarvis. Ning polemiseerin selle ajakirja esimeses numbris ilmunud artikliga „Ajalooline mälu – lahinguväli“. Selleks läheks mul paar nädalat kuni kuu aega, ent mõju oleks taolisel esseel tuhat korda suurem, kui kõrvalistel teemadel kergesti koostatavatel/ilmutatavatel pisitrükistel, mille eest palju rohkem publikatsioonipunkte võiks saada.

5 kommentaari:

Kristjan ütles ...

Õnnesoovid tunnustuse puhul! Lisa ka blogi elavdamiseks oma teibas oleva näo pilt.

Pärnakas ütles ...

Ühinen samuti õnnesoovidega tunnustuse puhul Seligerist.

Sissekandest, kuidas Teile tundub, kas neid valdkondi riigis, millega koostööd teha annab jääb järjest vähemaks või on tegemist muu põhjusega(seotud inimestega, kes vastavaid valdkondi kureerivad ja juhivad)
Kas riigi kaugenemine ühiskonnast(rahvast) täna on Teie hinnangul kasvav tendents või vastupidi?
On mingeid positiivseid märke ka täheldada?

Jaak Valge ütles ...

Pärnakale. Head küsimused. Kindlasti on koostöövõimalused seotud nende inimestega, kes vastavaid valdkondi juhivad, ent teisalt pole valdkondade juhtideks sattumine juhuslik, vaid riigi masinavärk valib välja sellised, kes tema olemusele kõige paremini sobivad. Kas neid valdkondi jääb järjest vähemaks, kus riigiga koostööd teha - ma arvan, et vahetult iseseisvuse taastamise järel oli neid kokkupuutepunkte tunduvalt rohkem. Siis olid ka poliitikud rohkem visionäärid. Seejärel on riik ühiskonnast hiilivalt kaugenenud. Poliitikud on muutunud kusagil mujal tehtavate otsuste täitjateks-konjunkturistideks, kes otsustavad ainult pisiasju ning riigiaparaat bürokratiseerunud ja stagneerunud. Üha raskem on mõnes valdkonnas midagi tõeliselt olulist ja kasulikku läbi viia. Rahvastiku vananemine, emigreerumine, kihistumine, riigist võõrandumine ning kultuuriline allakäik jätkub ning meie poliitiline nn eliit vaatab sellest kõigest hoolsalt mööda ning tegeleb asendustegevusega. Mina ei oska mingeid positiivseid märke näha, aga kiiret halvenemist ka justkui enam ei toimu. Võib-olla pole enam halvenemisruumi, aga võib-olla on ka, eks pärast Keskerakonna võimuletulekut näe. Aga arvan, et kui tuleb kiirete muutuste ajajärk, mil on vaja ise olulisi otsuseid teha, siis osutub suurem osa praegusi riigitegelastesi kõlbmatuteks. Vaata või praeguse valitsuse liikmeid. Võta üks ja viska teist. Ning see on tõenäoliselt üks parimaid valitsusi, mida meie riigi poliitiliste jõudude jaotuse tänase seisu juures välja panna on. Sama presidendiga, kes on väga halb, kuid keda pole mõtet jõuliselt kritiseerida, sest tõenäoliselt oleksid teised veel halvemad. Mitte et Eestis oleks head riigimehed otsa saanud, nad on kindlasti olemas, aga praegune süsteem ei lase neil esile tõusta. Arvan, et ilma väliskeskkonna kardinaalse muutuseta mingit paranemist meie riigi ja ühiskonna suhetes ei toimu. Aga väliskeskkond muutub lähiaastatel küll, iseasi, kuhu.

Piret ütles ...

Oleksin samuti elevil Kristjani soovitatud illustratsioonist.
Tragikoomiline lugu igatahes selle Seligeriga.

Pärnakas ütles ...

Tänan hr. Valge et leidsite aega pikal ja põhjalikult vastata.
Et siis perspektiivid on keerulised - enne midagi ei muutu kui suurem kriis tuleb ja seda praeguses maailmasüsteemis? Deglobaliseerumise käigus?
Mõistan et Te ei usu muutustesse seestpoolt, kuigi kevadise poliitteatri menu näitas natuke et tahe on olemas.
Kuigi jah väga hästi on ühte lausesse mahutatud tänase Eesti valuprobleemid. Loodan et mõni positiivne valik ikka on, muidu perspektiiv suht revolutsiooniline mille hind on ettearvamatu.