29.08.10

Magnus Ilmjärv. Hääletu alistumine. Tallinn, Argo 2010, 927 lk-d.

Pean tunnistama, et läbi ma seda raamatut ei lugenud, vaatasin ainult neid kohti, mis mu nüüd koostatava artikli jaoks vajalikud olid ning neid, kus Ilmjärve järeldused ja allikakäsitluse vaidlustanud olin. Seega just neid, mis Ilmjärve raamatu puhul kõige suuremat tähelepanu on äratanud.
Pole ma ju väga hiljuti sündinud ega naiivne, aga ehmatasin ikka. Ilmjärve Acta Historica Tallinnensias avaldatud artikli põhjal arvasin nimelt, et Ilmjärv on oma võltsingud vaikselt likvideerinud ja rahu majas (vt ka minu Ajaloolises Ajakirjas ilmunud artiklit „Veel kord Pätsi suhetest Moskvaga“). Teiseks põhjuseks arvata, et ta oma moonutused kõrvaldab, oli see, et eelmisel suvel, kui Ilmjärve lubatud vastusest, kus ta pidi kõik etteheited ümber lükkama, veel mingit märki ei olnud, saatsin Mart Oravale Akadeemiasse nimekirja Ilmjärve nende võltsingute kohta, mida dokumendikoopiatega üheselt tõestada sain. Et kaaluda, kas need Akadeemaas avaldada. Need ei olnud mingid teisejärgulised, vaid Ilmjärve konstruktsiooni põhidokumendid – sellised, mida ajaloolased kontrollivad eriti hoolikalt. Orav aga teadis, et Ilmjärve raamatu uustrükk on tulemas ning arvas, et võiks selle nimekirja temale saata, millega mina nõus olin. Orav nii ka tegi, vähemalt sain üheselt nii tema kirjast aru. Nii pidi Ilmjärvel olema nimekiri nende dokumentide kohta ja teadmine, et mina saan nende võltsimist tõestada.
Mõne puhul see nii juhtuski nagu prognoosisin – näiteks võtmedokument, mille Ilmjärv oli toonud tõendiks selle kohta, nagu oleks Päts oma riigipöörde kavatsuse Moskvaga kooskõlastanud. Seda dokumenti ta enam ei kasuta ega väida nagu 2004. aastal, et Päts kooskõlastas riigipöörde ning veenis Moskvat, et seal nõustutaks Laidoneri riigipöördekaaslaseks võtmisega.
Ehmatama pani aga see, et suur osa selle nimekirja võltsitud dokumentidest on tal ikka raamatu uustrükis käibel, st ta jätkab võltsimist, hoolimata sellest, et teab, et ta võltsingud on tõestatavad. Näiteks Petrovski kiri Stomonjakovile 12. 04. 1928 (AVPRF 04-47-295-54291, 65). Ilmjärv kirjutab seda dokumenti tsiteerides: „Püüdsin ajada asja läbi Renningu. Nii nagu me M. M-iga (minu esiletõste JV) (joone all viide: Maksim Maksimovitś Litvinov (Poola juut Mejer Wallach, 1921-1930 välisasjade rahvakomissari asetäitja ja ühtlasi kolleegiumi liige. 1930-1939 välisasjade rahvakomissar) konfidentsiaalselt rääkisime, ei kõnelnud ma Renningule kogu tõtt, aga tegin just temale ettepaneku küsida minu nimel Pätsilt, keda ta siinsetest tegelastest kaasaks sellesse asja /neftjanomu/ ja kas ta ei arva, et osalemine selles võib kahjustada sellise tegelase poliitilist mõju.“ Välisasjade rahvakomissari asetäitjale Maksim Litvinovile viitavad nimetähed „M. M.“ on selles dokumendis välja mõeldud. Nende asemel on dokumendis nimi „Päts“. Dokumendi moonutamine tekitab hoopis uue infovälja, kallutades arvamusele, nagu oleks tegemist Moskva kõrgetasemelise afääriga Pätsi sissemässimiseks, samal ajal, kui selgub, et hoopis Päts ise organiseeris oma saamist segaaktsiaseltsi palgale. Mitte kuidagi ei saa siin tegemist olla kogemata eksimisega, sest nimetähed „M. M.“ ja nimi „Päts“ ei ole sarnased. Nagu öeldud, on niimoodi moonutatud dokumente hulgaviisi ning kõik moonutused on ühes suunas – Pätsi ja ka mitmeid teisi Eesti poliitikuid kompromiteerivad. Kui võtmedokumente otseselt võltsida ning teiste dokumentide informatsiooni kallutada ja meelevaldselt interpreteerida, nagu Ilmjärv teeb, on võimalik paberil mida tahes tõestada. Ajaloo-uurimine kaotab niimoodi aga hoopis mõtte.
Seda ei suuda ma küll välja mõelda, miks üks ajaloolane nii teeb. Ainult ebaprofessionaalsusega seda kindlasti põhjendada ei saa – see on kas ülim enesekindlus, või midagi hoopis muud, mis jääb väljapoole ratsionaalse mõtlemise raame.
Aga jah, mina olen oma ajaloolase kohusse täitnud ning nendele võltsingutele tähelepanu juhtinud. Massimeediasse ma sellest kirjutama ei hakka. Pealegi poleks sest kasu, sest Ilmjärv kirjutaks vastu, vassiks ja hurjutaks mind, nagu ta seni on teinud, ning ajalehed avaldaks seda suurima mõnuga, käsitledes teemat kahe ajaloolase tülina, sisusse üldse süvenemata. Kolleegid, kes vähegi nende probleemidega kursis on, saavad niigi aru, kellel õigus ja massiteadvuse arvamust ei pea ma oma kohuseks kujundada. Mul on palju muid huvitavaid ja olulisemaid teemasid, millega tegeleda. Kui Eestis ikka tulevikus ajalugu uuritakse, saab Ilmjärve töö hinnangu ka massiteadvuses nii ehk nii kunagi kätte.
Aga minu artikkel Pätsi suhetest N. Liidu saatkonna, kaubandusesinduse ning naftakompaniiga, kus tuginen ka seni kasutamata allikatele, on valmis ja läheb järgmisel nädalal pakkumisele mõjukasse ajakirja. Kahju, et ma seda enne seal ilmumist eesti keeles avaldada ei saa.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Aga, kust me teame, et teie ei vassi ja ei valeta ning ei teeni poliitikute valede huvi.
Fakt on ju see, et Eesti anti lahinguta ära poliiitikute vaheliste lpingutega !

Jaak Valge ütles ...

Ega muudmoodi ei saagi teada, kui teemasse ja diskussiooni süvenedes. Suurem osa valdlusalaste dokumentide koopiatest on mul olemas, küsige aga.