22.06.10

Robert Gellately. Lenin, Stalin ja Hitler. Sotsiaalse katastroofi ajastu. Tallinn, Varrak 2009.

Lubasin koduleheküljele kirjutada siis, kui järgmise raamatu läbi loen. Tegin seda juba ammu, aga tahtsin enne üht kohta originaalist kontrollida, ent ei saanud inglisekeelset väljaannet kohe kätte.
Autor on Florida Ülikooli ajalooprofessor, endine Oxfordi ülikooli 20. sajandi juudi poliitika ja ajaloo külalisprofessor, igati etableeritud ajaloolane. Raamat on 614 lehekülge paks ja lugesin mina seda padjaraamatuna õhtul enne magamaminekut, bussis, praamil ja lennukis ning neid oodates. Kuu aega kulus ära, st eriti kiiresti edasi ei läinud. Pärast esimest sadakonda lehekülge kaalusin isegi poolelijätmist, sest tegemist tundus olevat ühe järjekordse II maailmasõja võitjate stereotüüpe esindava teosega, milliseid niigi jalaga segada. Venemaa XX sajandi esimese poole ajalugu on meile, idaeurooplastele küllap paremini tuttav, kui inglise keelt kõnelevale maailmale, kellele see raamat ehk selles osas mõningat uut teavet pakkus. Selle Hruštšovi poolt käibele toodud ja perestroikajal taaselustatud teesi paikapidamatus, et halb Stalin rikkus ära hea Lenini õilsad kavatsused, mida autor kritiseerib ja oma uue lähenemisena esitleb, oli meile igatahes juba ammuilma selge. Pealegi näitas autor üles silmapaistvat nõrkust mõningate protsesside mõtestamisel, näiteks Saksamaa inflatsiooni ja majanduskriisi olemusele ja mõjudele pole ta üldse pihta saanud. Aga hiljem mulje paranes ja raamat keris paremini edasi. Sümpaatne on autori hoiak – see on pigem üldinimlik kui mõnd võitjariiki õigustav, erinedes selles osas Niall Fergusoni raamatust Maailmasõda, kus mind kõige enam häirisid tõenäoliselt müügiedu lootuses kokkukuhjatud põhinevad võikad stseenid, mis mu arvates ei toestanud käsitluse moraalset sõnumit ning lisaks tugines vähemalt osa sellest võikusest väga vähe usaldusväärsetele kuulujuttudele.
Ent pole mõtet õunapuult oodata, et ta banaane kasvatama hakkaks. Juba Gellately käsitluse proportsioonid kajastavad tema keskendatust: sisuliselt lõppeb raamat III Reichi kokkuvarisemisega, Stalini hilisemat tegevust käsitletakse põgusalt epiloogis ning nagu autor ise märgib, on selles raamatu keskmes sakslaste kätega sooritatud süstemaatilised massimõrvad juutide kallal (lk. 21), seega klassikaline peavooluline lähenemine viimase XX sajandi esimese poole ajaloole viimasel 20 aastal. Siiski astub Gellately ka ühe lisasammu, üritades tõsisemalt vastata küsimusele, miks natsism ja eriti antisemitism just Saksamaal tekkisid, vaadeldes seejuures ka Saksamaa kommunistide tegevust. Ka paljusid teisi nähtusi seletades on Gellately veenvam kui enamik peavoolu üldkäsitluste autoreid.
Paljudes kohtades aga mitte. Ta mainib lääneliitlaste Saksa tsiviilelanikke hävitavat terroripommitamist ning ka Hirošima ja Nagasaki hävitamist vaid paaril korral pooleldi möödaminnes, analüüsimata nende tegude põhjusi, põhjendusi, tagajärgi või moraalsust. Kirjutan siia ühe lõigu Churcilli ja Stalini kohtumise kirjeldusest 1942. aasta augustis(lk 443): "Churchill proovis selgitada, kui lootusetu on üritada sissetungi läänes, ja andis mõista, et see võib tulla järgmisel aastal. Seniks, selgitas ta, koondavad britid peatähelepanu Saksamaa pommitamisele. Ta kirjeldas Saksamaa tsiviilelanike meeleolu kui "sõjalist sihtmärki" Me ei oota mingit halastust, ega ka ilmuta mingit halastust." Kuninglikud õhujõud võtvat eesmärgiks teha maatasa kakskümmend Saksamaa linna. "Kui vaja, lootsime sõja jätkumise korral", ütleb Churchill oma mälestustes, "purustada peaaegu kõik hooned peaaegu kõikides Saksamaa linnades." Stalin naeratas ja kostis, et "see poleks üldse paha"." Gellately ei kommenteeri seda lõiku ei enne ega pärast.
Gellately ei ole ka täpne sovettide ja natside repressioonide ulatust kirjeldades. Mina ei hakanud näpuga järge vedama, aga silma jäi igatahes seegi, et sovettide repressioonide ulatus Eestis oli esitatud märksa suuremana, kui seda tõendavad meie endi uurimused. Võib-olla ei saa üldkäsitluse autorilt nõuda, et ta alati ainult usaldusväärsetele käsitlustele tugineks, küll aga tuleks veaks pidada seda, kui autori enda käsitlus seesmiselt loogikavastane on. Minule näiteks lausa virutas oma loogikavabadusega silma üks lõik, kus Gellately kirjeldab Serbia juutide hävitamist Semlini koonduslaagris (lk 358): „Juudi naised ja lapsed viidi Semlini koonduslaagrisse Belgradi lähedal teisel pool Saava jõge. 11. aprillil 1942 saadeti Himmlerile esimene taotlus saata sinna gaasiauto, et nad kõik tappa, ja varsti jõudiski see kohale. Auto igaks surmasõiduks topiti sinna kuni sada naist ja last. Auto sõitis läbi Belgradi, ohvritele sai aga osaks tõeline õudusunenägu ja kui auto jõudis linnast viieteistkümne kilomeetri kaugusel asuvasse Avalasse, olid kõik agoonias karjudes surnud. Auto sõitis seda teed kahe kuu jooksul mitu korda päevas (välja arvatud pühapäevad ja riigipühad). 10. maiks oli töö tehtud ja tapetud seitsekümmend viis tuhat inimest.“
Väga kahtlane on 100 inimest mahutav auto. Ei ole võimalik, et 11. aprillil saadeti taotlus Himmlerile saata gaasiauto ning pärast seda sõidab auto 10. maini kahe kuu (!) jooksul nimetatud teed, sest 11. aprillist 10. maini on vähem kui üks kuu. Kui isegi uskuda, et auto mahutab 100 inimest, ei ole kuidagi võimalik, et ühe või isegi kahe kuu jooksul suudaks see auto on teha niipalju surmasõite, et tappa 75 tuhat inimest. Kui arvestada need pühapäevad ning riigipühad välja, jääb umbes 50 päeva ning 75 tuhat jagatud viiekümnega on 1500 inimest ehk 15 surmareisi päevas, aga juba kirjeldusest endast selgub, et see on võimatu isegi siis, kui auto oleks sõitnud 24 tundi ööpäevas (auto pidi sõitma läbi Belgradi ja veel 15 kilomeetri kaugusele, ning loomulikult tagasi ka, lisaks seisuajad).
Kontrollisin selle lõigu originaalist üle, ja selgus, et tõlkija Tõnis Värnik või toimetaja Sander Liivak või keegi muu mulle tundmatu isik olid püüdnud ebaloogilisust siluda, moonutades originaalteksti. Nimelt on originaaltekstis kirjas, et taotlus Himmlerile gaasiauto saamiseks tehti 11. aprillil ja märtsi alguses (!) see saabuski. Muus osas oli tekst täpselt tõlgitud.
See lõik oli Gellately poolt ka korrektselt viidatud (Raul Hilberg jt). Asi hakkas huvitama ja otsisin edasi materjali Semlini koonduslaagri kohta. Intenetist leidsin Semlini laagri kodulehekülje, mis oli loodud Briti Akadeemia poolt finantseeritud teadusprojekti raamides. See tähendab, igati „ametlik“, mitte mingite holokaustieitajate oma. http://www.open.ac.uk/socialsciences/semlin/en/semlin-judenlager.php Seal oli Semlini kohta kirjas, et koonduslaagrisse oli interneeritud 7000 inimest ja tapetuid oli 6300.
See kõik poleks ju hoopiski oluline, ning natside kuritegelikkus ei vähene sellest karvavõrdki, kas nad tapsid Semlinis 75 tuhat või 6300. Hirmutav on ikka hoopis muu. Ega neid raamatuid ei kirjutata üksi. Sellega on tegev terve meeskond. Nagu Fergusoni puhul, kes kirjutas Saksa sõdurite tarbeks Ravensbrücki vangidelt amputeeritud jäsemeist (mis on võimatu, sest meditsiin tollal elundite siirdamist ei võimaldanud), pole keegi selle raamatu meeskonnast, toimetajatest, paljudesse keeltesse tõlkijatest ja tõenäoliselt ka lugejatest sellele tähelepanu pööranud. Või kui on, siis häbelikult vaikinud. Või nii, nagu Varrakus tehti, et teksti moonutades püüti ebaloogilisust siluda. Ka meil Sirbis seda raamatut arvustanud Andres Kasekamp kiidab raamatut ning märgib, et lõikudes, kus käsitletakse Balti riike, esinevad mõned ebatäpsused. Kuid nii paljude inimeste möödavaatamine selgest absurdsusest ei saa olla juhus, see on enesetsensuur. Või siis miski, mida kirjeldab Stephen Jay Gould – kuidas teadusinimesed, kes ise millessegi väga uskuda tahavad, eksivad kogu aeg ühele poole. Tegelikult on hirmus, kui mõjutatavad me oleme.
Gellately raamatu tugevamaks küljeks on erksate ja nauditavate kujunditega ajastu hõngu lahtirullimine lugeja silmade ette. Tabeleid ja arve oskame me, ajaloolased niikuinii kõik vähemalt mingil määral analüüsida ja järeldusi teha, aga seda, headele kirjanikele sarnast võimet pole antud kaugeltki kõigile. Ilma selleta, või siis higirikka teadliku tööta lugemisladususe tagamiseks pole aga mõtet üldse pikki tekste kirjutama hakata. Nii et lõppkokkuvõttes - kui jätta arvandmed ja abitud majandusprotsesside analüüsid välja, mis on täielik katastroof (nendesse kohtadesse oleks kirjastus pidanud panema hüümärgid ja hoiatuse: ärge tsiteerige!) - on Gellately raamatu tekstiosa ka minu arvates pigem õnnestunud, arvestades seda peavoolu, kust me keegi välja ei saa. Ehkki peaksime vähemalt püüdma.
Kõrvale esseede hulka seadsin nüüd oma arhiivikonverentsil peetud ja Horisondis (nr 2, 2010) avaldatud loo. Paraku ei saa ma ka ise mingi täpsuse etaloniks olemisega eputada: seal on vähemalt üks oluline viga, millele Marek Tamm kollegiaalselt mu tähelepanu juhtis (ning mille eest väga tänulik olen) – Blois` apelli toetajate hulgas on ka silmapaistvaid postmoderniste. Mina ei leidnud neid, kuna otsisin allakirjutanute seast, algatusgrupi nimed olid aga eraldi.
Ning veel lõpetuseks. Eile sain Vene Föderatsiooni Siseministeeriumist kirja, kus teatati, et minu taotlus Jaan Tõnissoni ning Jaan Teemanti surma koha, aja ja asjaolude selgitamiseks on tähelepanelikult läbi vaadatud, kuid Siseministeerium ja tema koosseisu kuuluv Siseminsteeriumi arhiiv neid andmeid ei oma. Olin alguses teinud taotluse FSB-le nende veebilehelt, sealt saadud vastuses soovitati pöörduda Vene Siseministeeriumi poole. Noh, nagu klassikud ütlevad, kui loteriipiletit ei osta, pole kohe kindlasti mingit lootust võita. Nüüd on vähemalt keegi üritanud.

Kommentaare ei ole: