29.04.10

Pangamehed ja ajaloolased

Ehh, sain siis jälle kodulehele kirjutama. Otsustasin, et edaspidi mingitki kindlamat rütmi hoida, hakkan just läbiloetuid raamatuid kommenteerima. Loen mälestusi ning ajalooraamatud, seega põhiliselt erialast kirjandust, st seeläbi on justkui töö ja vaba aja tegevus ühendatud. Peaksin vist õnnelik olema, et see võimalik on.
Olen näiteks alati mõelnud, et pangameeste töö on vajalik, aga ülimalt igav. Inimest, kes tegeleb finantsasjadega vabal ajal meelelahutuseks või ka maailma parandamiseks, on raske ette kujutada. Selleks, et finantstegelasi üldse oleks, peab ühiskond andma neile võimaluse rohkem teenida kui ajaloolasele, ehitusmehele või õpetajale. Seega finantsvaldkonda kogunevad inimesed, kes huvituvad vähem oma tegevuse tulemusest kui ajaloolased, õpetajad või ehitusmehed, rohkem aga selle tegevuse eest saadavast tasust. See on mitte ainult loogiline, vaid kui järele mõelda, seletab osalt ka nüüdse majanduskriisi põhjusi. Sest eks eelnevast ju tuleneb, et rahamaailma liidrite otsuseid ei kontrolli just ülemäära palju vastutus ühiskonna pärast.
Neil, kes on motiveeritud siiski eelkõige oma tegevuse tulemustest, mitte niivõrd tasust selle eest, ning on suuremal või vähemal määral oma töövalikutes vabad, tekib aeg-ajalt vajadus oma tegemised tähtsuse järjekorda seada. Konkreetselt meile, st kirjutavatele ajaloolastele on teaduse administreerijad selleks sättinud süsteemi, mis hindab meie edukust samal alusel, kui pangameeste oma, st raha alusel. Mitte nii otse, aga ikka. Meid hinnatakse küll publikatsioonipunktide alusel, aga nende põhjal arvestatakse meie sobivus järgmise finantseerimise taotlejatena. Süsteem isegi natuke saatanlik, sest loobudes neid punkte kokku ajamast, ning kirjutades mõne suure mõtleja kombel mitu aastat ühte raamatut, vead justkui alt ka oma meeskonnakaaslasi, kellega koos järgmist teemarahastamist taotled. Ning tugevamad punktid on võimalik saada nn rahvusvaheliste publikatsioonide eest. Nagu neid ajalootekste, mida valdavalt just Eestist kirjutame, oleks kellelegi teisele rohkem vaja kui meile, eestlastele endile.
See eestikeelsest keeleruumist välja suunatus läheb kokku üldise suunaga teaduse ja kogu ühiskonna rahvusvahelistumiseks või globaliseerimiseks. Näiteks ETF-i granditaotlused eraldatakse uute teadusideede aprobeerimiseks, teadlaste järelkasvu toetamiseks ja rahvusvahelise koostöö arendamiseks. Niisiis on eesmärk (uued teadustulemused) samavõrra oluline kui rahvusvaheline koostöö, mis tegelikult peaks olema uute teadustulemuste saavutamise vahendiks. Muidugi, tegelikult on nüüd juba vististi nii, et rahvusvaheline koostöö pole enam vahend, vaid samuti eesmärk. Ma ei tea küll, kes temast eesmärgi tegi. Aga igatahes see nn rahvusvaheline koostöö, mis on tegelikult valdavalt teadusturism, segab teadustööd selle klassikalises mõttes, st uute tulemuste saavutamist. Nii, nagu tudengite välisvahetusprogrammid sellises ulatuses ja vormis, nagu praegu, segavad hariduse omandamist. Nad globaliseerivad tudengite väärtushinnanguid ja on asjaosalistele igati meeldivad, aga hariduse andmisega klassikalises mõttes pole sellel suurt pistmist. Nii nagu sel tervel „üldise kõrghariduse“ suunalgi.
Arvan, et see süsteem ei ole õiglane ega jätkusuutlik (ma tegelikult ei armasta seda eurobürokraatide klišeeväljendit). Ma ei usu, et oleks eetiline maksta teaduse või õpingute ettekäändel kokkuvõttes tohutuid summasid hariduse omandamist ja teaduse tegemist segavaks turismiks, samal ajal kui suur(em) osa maailma lastest jääb rahapuudusel korralikust üldharidusestki ilma. Rääkimata avastamata jäänud annetest. Küll aga on „üldine kõrgharidus“ kasulik kõrgkoolidele, kes tudengikohti müüvad. Selline tegevus on aga ka meie enda ühiskonna seisukohalt ülimalt problemaatiline. Kavatseme sunnitult pensioniiga tõsta, aga samal ajal võimaldame suurele osale noortest lihtsalt mugava kõrghariduseks nimetatud keskkooli jätku. Ühiskonna vajadused ja erialade ettevalmistus ei ole kuigivõrd seotud. Tudengikohti müües petame lisaks ka neid noori nimesi, kes arvavad end peale diplomi saamist professionaalideks, keda ühiskond vajab.
Väike aga kujukas näide. Tegime just nüüd kolleegiga testi meie ainekursuse kuulajatele. Pooled kukkusid läbi. Nende lähiajaloole spetsialiseerunud tudengite hulgas ei olnud mitte vähe neid, kes arvasid, et Saksamaa liidukantsler aastal 1954 oli Kurt Vonnegut või et kommunistliku Rumeenia julgeolekuteenistus oli Mossad. Iseloomulikult aga uskus seda, et Eestis said naised valimisõiguse varem kui Prantsusmaal või Šveitsis, alla poole testi teinutest. Massimeedia õhutab ju kogu aeg meie mannetust, mida just nn rahvusvahelistumine ongi ravima kutsutud. Aga veel kujukam oli see, et ca 80% tudengitest vastas vabaküsimusele – missugune raamat nende ajalooteadvust kõige rohkem mõjutanud on – meie aine või eelmise aine kohustusliku kirjanduse hulka kuuluva raamatuga (ülejäänud 20% jätsid vastamata või tegid pulli). See tähendab, et suurem osa tudengitest huvitub õppeainetest niipalju, kui see eksamite läbimiseks vajalik on.
Teine põhjus, miks „rahvusvahelistumise“ vastu olla, on ideoloogiline. Mulle tundub küll, et kultuuri (ja teadust) rahvusvahelistades ja globaliseerides ühtlasi nivelleerime ja labastame teda. Nii nagu võimalikult paljudele meeldima määratud eurovisiooni laulud ei meeldi tegelikult kellelegi. Ma ei oska ikkagi muud arvata, kui kultuur ja humanitaarteadus saavad sündida eelkõige sellest eripärast, mille igale inimesele annab tema taust. Kui meil on maaillmale midagi pakkuda, siis ikkagi eestlastena, ameeriklasi ja mingeid müstilisi „eurooplasi“, kelleks meie president end nimetab ning kelleks saama meid kogu aeg noomitakse, on ilmas ilma „meietagi“ küll.
Kui inimesed mingi asja mõistuspärasusse enam ei usu, ei täida nad seda või muudavad karikatuuriks. Mingisugune mõõtkava uurimistöö edukuse määramiseks on tõepoolest vajalik, ning publikatsioonipunktide idee on olnud ilmselt selles, et rahvusvahelistes ajakirjades avaldatud tööd läbivad tiheda professionaalse filtri ning tulemused jõuavad laia maailma. Aga rakendamise käigus on see idee muutunud paroodiaks, sest näiteks isegi paar pooleleheküljelist retsensiooni kusagil nurgataguses, aga rahvusvaheliseks peetud ajakirjas, mida mitte keegi ei loe, annab kaks korda rohkem punkte, kui mitmeaastase töö viljana valminud artikkel tõesti mõjukas rahvusvahelises ajakirjas. Rääkimata võrdlusest eestikeelse raamatuga, mille kirjutamisele keskendumine on kehtiva mõõtkava kohaselt teaduskarjääri umbtee ning kaudselt pidulik finantsiline enesetapp.
Sisuline rahvusvaheline koostöö ideede vahetuse näol on loomulikult vajalik. Inglise keeles avaldada on iseenesestki mõista vajalik siis, kui sõnum on üldistav. Aga ka Eestist on rahvusvahelistes erialaajakirjades mõtet kirjutada. Rein Taagepera on öelnud kuidagi nii, et rahvusvahelistes akadeemilistes ajakirjades Eesti teemaliste artiklite avaldamine tähendab ühtlasi tõestada Eesti õigust olemasolule ning oma ajaloole. Nõus, võiksin lisada, et Eestil on omapära tõttu ka kohustus – selle omapära kaudu saame näidata maailma kogu tema värvikuses, ning ma ei saa aru neist, kes väidavad, et mis me sellest oma ajaloost ikka esile tõstame, maailmas meid niikuinii ei mõisteta.
Tiit meilis üle pika aja, vahetasime paar kirja, kus ta nimetas mind, seejuures õelutsemata, „süsteemisiseseks“. Jah, mulle oli see natuke ootamatu, aga juhul kui kõik inimesed jagada „süsteemisisesteks“ ja „-välisteks“, küllap olen ma siis tõepoolest pigem sisene. Kuid see ei tähenda siiski süsteemiga üheselt kaasa minemist. Kunagi Nõukogude ajal kutsus Aleksander Solženitsõn üles vaiksele vastupanule, st mitte osalema vabatahtlikel demonstratsioonidel, propagandakoosolekutel jms üritustel, mille eesmärke ei kiideta heaks. See olnuks Solženitsõni loogika järgi ohutum, kui aktiivne vastupanu, kuid kui kõik seda järgiksid, variseks valele üles ehitatud vägivallasüsteem ikkagi kokku.
Arvan, et isegi kui see üleskutse oleks laialt levinud, poleks ta tulemusi andnud, sest Nõukogude süsteem ei sallinud ka oma valede mittetunnustamist, käsitledes seega vaikset ja aktiivset vastupanu peaaegu võrdsena. Sovetimaal süsteemisisene olla tähendas kõik valedki tingimusteta heaks kiita. Lääne neoliberalism – ehkki paljuski sama šovinistlik, sallimatu ja jätkusuutmatu kui Nõukogude režiim, ei kvalifitseeri praegu siiski kõiki oma kriitikuid ja neid, kes temaga kaasa ei mängi, oma vaenlasteks. Ma võin õppejõuna töötada ning väljendada oma arvamust selle süsteemi kohta, ma võin ka suurema osa teemade puhul kirjutada nii, nagu allikad ja nende seostamise loogika mulle ette ütlevad, ilma, et mind ähvardaks otseselt süsteemist väljaviskamine ja paariaks kuulutamine. Niisiis võiks Solženitsõni sovetisüsteemis mittetoimiv üleskutse siin töötada – kui kõik loobuksid kaasa mängimast, mida ju otse ei karistata, variseks süsteem kokku. Aga neoliberalism on rafineeritum – ta sunnib endaga kaasa mängima vabatahtlikult, raha pärast. Sul on kaks võimalust – kas loobuda tarbimisest, ja teha, mida õigeks pead, riskides muidugi sellega, et sind tõsiselt ei võeta, või teha seda, mida õigeks pead siis, kui oled süsteemi seatud tingimused täitnud. Ühesõnaga oma ülejäänud ajast. Tõsi, mõnikord on nii, et süsteem aktsepteerib seda, mida ka sinu arvates on oluline teha, st selle eest ka makstakse.
Mõnikord täheldan teatud murega tõesti ka ise süsteemiga kaasaminekut, st tarbijalikkuse kasvu. Vahetan asju välja, ilma, et selleks otsest vajadust oleks. Välislähetused ja -reisid on justkui märkamatult sagenenud. Põhjuse leiab alati. Ma ei tea, kas see on seesama asi, mille pärast omaaegse süsteemi vastased Eesti vasakharitlased meeletult reisihimulised olid, st pingete maandamine. Küllap jah - reisimine paneb teistele asjadele mõtlema, toodab rahulolu ja leevendab teravust, mis muidu oleks süsteemi vastu suunatud. Ning mingi õigustus on veel see, et keegi ei saa öelda, et olen neoliberalismi vastu sellepärast, et ma isiklikult selles süsteemis hakkama ei saa. Aga järgmine või ülejärgmine samm olekski võib-olla see, et teha ainult seda, mis süsteem soovitab, st mis raha sisse toob. Ehk muutuda süsteemi siseseks nii nõukogude kui neoliberalismi mõistes, ja leevendada oma südametunnitust üha tarbides ning reisides, et vähem mõelda sellele, kas tegevusest sisuliselt kasu on. Aga siis polekski enam mõtet olla ajaloolane, vaid juba parem täiega pangamees.

Kommentaare ei ole: