16.12.09

Moskva, Sirk ja vasakintellektuaalid

Vahepeal käisin kaks korda Kulka stipendiumiga Moskvas Eesti kirjanike ja loovharitlaste hoiakute kohta andmeid kogumas. Suudan Venemaal käia küll, inimesed nagu inimesed ikka ja mõned ajaloolased on kohe väga toredad, kelle seas see allikajagamise ideoloogia, mis mullegi meeldib, on võib-olla levinumgi kui meie ajaloolaste seas. Ning see „angry guy Misha“, nagu mu soomlasest kolleeg parteiarhiivi klienditeenindajat kutsub, kelle paukuva kõne ees Lääne-Euroopa doktoranditüdrukud värisevad, on tegelikult heasüdamlik abivalmis paksuke, lihtsalt üsna omapärase suhtlemisviisiga. Kriisist puretud suurlinnal on ka mitu head omadust – järjekorrad kauplustes ning söögikohtades on kadunud või järsult vähenenud, ning hotellihinnad langenud. Aga ma ei tea, kas see on rohkem majanduslik või moraalne kriis, kui metroojaamades löövad laulu ja mängivad kitarri Tśetśeeni sõdade veteranid, kogudes oma vigastatud kamraadidele raha, ja ilmselt võimude toel ka lisaväärtusena patriotismi. Üsna groteskne pilt, mõnel neist raudkonks jala asemel kaastunnet tekitamas, lood on midagi blatnoi- ja halenaiivsete emakesksete vene sõdurilaulude vahepealset, mis kõik kokku manab – kujutledes nende tegevust Tśetśeenias – esile üsna võika tunde, ja ehh, ühest küljest on küll hea meel, et meie avalik ruum on taolise vene śovinismiga risustamata, teisalt aga tekib tahtmatu paralleel ja ka vastutuse mõte meie sinimustvalgete embleemidega võitlejate tegevuse eest Afganistanis, see on jah erinev, aga kuipalju...
Magnus Ilmjärv sai peale kaht ja poolt aastat hakkama kirjatööga, mida ta ilmselt loeb ühtlasi oma lubatud vastuseks minule. Arvan, et see Acta Historica Tallinensia`s ilmunud artikkel on ka tema raamatu uustrüki üks peatükk. Kahe asja pärast on mul hea meel – esiteks nüüd lõpetan oma artikli Pätsist ja Nõukogude naftakompaniist, mis pool aastat seisnud ja pakun mingisse suht kõrge mõjufaktoriga ajakirja, ja teiseks saan nüüd Ilmjärvele akadeemilises vormis vastata. Lisaks võin end tegelikult juba praegu õnnitleda selle eest, et olen selles poleemikas võidu saanud. Ehkki Ilmjärv seda loomulikult ei tunnista, on see sisuliselt kindlasti nii, sest ta on suurema osa neist dokumentide moonutamise abil saadud oma varasematest põhiseisukohtadest, mida ma kritiseerisin, ära parandanud. Igal ajaloolasel on kindlasti oma tõlgendus, mis kasvab välja tema isikupärast, aga kui kasutada Natalie Zemon Davis´e mõtet, siis „hääled minevikust“ (st allikad), peavad seda tõlgendust kontrolli all hoidma. Ma ei tea, mis hääled Ilmjärve esimest käsitlust kontrollisid. Aga vigu, ja palju, sh ränki vigu, mis üldsegi ei puutu tõlgendusse, on veel selleski tema tekstis ning hakkan selle teemaga tegelema kohe, kui olen kirjanike artikli ja veel mõned asjad lõpetanud. Ilmjärv teeks õieti, kui ta ootaks enne uustrüki ilmutamist ka selle kriitika ära ja viiks siis uued parandused sisse, aga eks ta ise tea.
Nagu arvata võiski, ei saanud see Artur Sirgu surma küsimus ikkagi mingit vastust, vaid tõestust leidis klassikaline väide, et kõige huvitavamate probleemide kohta on kõige vähem allikaid. Luksemburgi riigiarhiivist vastati, et ainus Luksemburgi viisat küsinud Eesti kodanik on keegi Mr de la Harpe Marcel, ning temagi 1939. aastal. Kui jätta isegi võimalikud poplpoli ametnikud ja teised kõrvale, siis Artur Sirk ju ise viibis küll Luksemburgis, ning on ülimalt väheusutav, et illegaalselt. Niisiis on kaks võimalust – esiteks, kas ei ole vastavad dokumendid säilinud, või teiseks, Luksemburgi võis siseneda ka mingi teise riigi (Prantsusmaa, Hollandi, Belgia) viisaga. Niipea kui aega saan, võtan seda uurida ja viimasel juhul katsun organiseerida päringu vastavasse riiki.
Küll aga esitasin FSB arhiivi nende „veebi vastuvõtutoa“ kaudu päringu Jaan Tõnissoni ja Jaan Teemanti surma aja, koha ja asjaolude kohta. Nemad ei keela välismaalastel päringut esitada, ent veebilehel nõutavale formaadile vastab ainult Vene telefoninumber. Lahendasin selle Vene kõnekaardi ostmisega. Eks näe, kas jätavad vastamata, leiavad ikkagi mõne teise formaalse põhjuse mittevastamiseks või vastavadki.
Vasakintellektuaalide teema on igatahes pakkunud suurt uurijanaudingut. Kirjanikud on huvitav uurimisobjekt kasvõi seetõttu, et 53-st Eesti Kirjanike Liidu liikmest läks Nõukogude reźiimi esimesel aastal uue võimuga koostööle ligikaudu paarkümmend. Kindlasti esindavad nad mingil määral ühiskonna üldisi hoiakuid, ja väljendavad neid väga reljeefselt. Nad on endast järele jätnud tänuväärselt palju mälestusi ja mahuka kirjavahetuse, kus nad – erinevalt näiteks äriinimestest ja poliitikutest – oma hoiakuid ausamalt, emotsionaalselt ja selgelt väljendavad. Niimoodi on nende side tänapäevaga justkui tihedam kui „puhaste“ poliitikute puhul. Vares-Barbarus kirjutas Johannes Semperile oma vajadusest sallivuse järele - väga sarnaselt ju tänapäeva (vasak)intellektuaalidega - ent mõistis seda sallivust oma vaadete domineerimisena. Kõik me arvame, ka mina, et me oleme sallivad, aga kuidas see meie sallivus piirsituatsioonides vastu peab? Varese tee vasakintellektuaalist Stalini reśiimi teostajaks oli hirmuäratavalt lühike. Ning teine küsimus on see, millal muutub positiivne sallivus läbi ebaõigluse sallimise iseenda vastandiks, st ei aita enam kaasa parema maailma kujunemisele, vaid vastupidi? Eesti vasakintellektuaalide tõmme N. Liidu poole (või sealse hirmureźiimi sallimine) ei olnud ju mingi erand, vaid paljude Lääne vasakintellektuaalide olemuslik joon. Eesti kirjanikel tuli lihtsalt 1940. aastal ka otseses tegutsemises pool valida – dilemma, mille ees nood lääneeurooplastest ja ameeriklastest Nõukogude reźiimi kaasajooksikud kunagi ei seisnud.
Esimese teemakohase ettekande pidasin 3. detsembril kirjandusteadlaste konverentsil (ettekanne ka „töökojas“ üleval). Sain seal ja hilisemal jutuajamisel palju kasulikke teadmisi – ikkagi teise eriala inimesed ja minul esimene luureretk sellele „eikellegimaale“, kus kirjanikud poliitikat tegid. 6. jaanuaril pean Tartus loengu, kus neidsamu küsimusi pikemalt käsitleda saan. Töövorm on hea ja siin Saaremaal lõpuks maha tulnud lumi võimendab seda helge meeleolutausta hoidmisega.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kuidas selle kirjaliku tunnistusega jääb, mis pidavat varsti avalikustatama ja kus tunnistab üks endine politseinik, et Päts lasi Sirki äta tappa?

Jaak Valge ütles ...

Anonüümsele: Ei tea jah, pole avaldatud. Kui eelmise aasta 2. veebruaril sellekohase sissekande tegin, jäi mulje, et need tõendid avaldatakse suht ruttu, no nii poole aasta või äärmiselt aasta jooksul. Nagu sellest sissekandest lugeda võib, üleäranis entusiastlikult ma kogu sellesse versiooni ei uskunud. Ning ega see usk ei suurene, kui neid materjale ei ilmutata. Isikule, kes seda rääkis ja materjalid avaldama pidi, lubasin, et tema nime selle teemaga seoses avalikult ei häälda ega kirjuta.

point of view ütles ...

Miks sa nii laisalt oma blogi täidad? Ammu uus aasta! Huvitav lugemine, eriti Moskva-kirjeldus.

Anonüümne ütles ...

Jaak! Mõnusad lugemised. Aitüma! Ja hilinenud õnnitlused sünnipäevaks ka muidugi! Ole tubli ja terve ja ikka ladusat sulge Sulle! Marike Võime
PS. See minu ajaloolasest pooleldi piirivalvur erukolonelelitnant laseb samuti käele suud anda ja soovib jõudu ja jaksu. Eks temagi loeb Su kirjatükke mõnuga.