20.02.09

Artur Sirgu surm

Artur Sirgu surm on üks kõige enam spekuleeritumaid teemasid Eesti sisepoliitika ajaloos. Moskvas lugesin N. Liidu saadiku Ustinovi 1935. aasta ettekandest Päevalehe toimetajalt Tammerilt pärineva teate. et Artur Sirk põeb jälitusmaaniat ning on füüsiliselt haige (NB - 1935. aasta!). Kui see info oleks tulnud peale tema surma, oleks tulnud kahtlustada teadlikku või ebateadlikku konstrueerimist, aga nüüd on see usutav. Jah, see jälitamissmaania leiab ka mujal kajastamist. Sirk võis 1937. aastal olla depressioonis sündmuste pärast Eestis, vaevatud seljavaludest, oma perest eemal jne. Raamatu kirjastamisläbirääkimised ei läinud edukalt. Lisaks pidi ta end tundma üsna tagaaetuna, sest oli Soomest pidanud põgenema, aga Rootsi, Saksamaa ja Itaalia talle elamisluba ei andnud. Saksamaa ei andnud talle isegi transiitviisat sõiduks Šveitsi - sinna, kus Eesti poliitilised pagulased olid tsaariajal olnud. Psühholoogiliselt on usutav, et see kõik pidi tema kalduvust jälitusmaaniale kõvasti soodustama; seega tundub tõesti loogiline, et ta kujuteldavate vaenlaste eest põgenedes ise aknast alla hüppas. Lisaks oleks raske uskuda, et Päts oleks 1937. aastal enam tahtnud Sirku hävitada; Päts oli väga ratsionaalne ja konjunkturistlik poliitik, kes võis kellega iganes leppida ja kellele polnud omane oma vana viha väljaelamine, nagu Stalinile, kes laskis oma vaenlasi ka siis läänes taga ajada ja tappa, kui nood enam mingit poliitilist rolli ei mänginud, lihtsalt kättemaksuhimust. Pealegi oli see tollal ka tehniliselt tülikas, sest Eestist saadetud isikute liikumisest oleks piiriületusel igal juhul jälg järgi jäänud.
Laidoner oli küll vihapidaja. Tõsi, Artur Sirgu raamatu käskirja kaotsiminek äratab teisalt jälle kahtlust.
Olin just mõtisklenud selle üle, et kaldun ikkagi pigem ühinema nende autorite arvamusega, kes ei pea eriti tõeonäoliseks Sirgu mõrvamist Pätsi käsul, kui minuga võttis sidet üks isik, kes väitis, et ta tegi 1988. aastal intervjuu ühe Pätsi aegse tippametnikuga, kes väitis talle, et Sirk siiski likvideeriti Pätsi korraldusel või vähemalt kavandati tema likvideerimist. Too ametnik võis tõesti põhimõtteliselt taolisi asjaolusid teada ning minu küsimustele mälestuste sisu kohta sain ka vastuseid, kus mingeid loogilisi või faktilisi vigu ei täheldanud. Intervjuu olevat dokumenteeritud, iga lehekülg mälestuste autori allkirjaga kinnitatud. Isik, kes 1988. aastal neid küsimusi küsis ja kelle käes need allkirjastatud mälestused või intervjuu praegu on, lubas lähiajal need dokumendid avaldada. Eks siis näe. Ühe mehe mälestused ei loe muidugi isenesest veel midagi; inimesed teatavasti liialdavad või mäletavadki ausalt valesti. Kui need avaldatud on, eks siis on kõik detailid näha ja on võimalik täpsemalt analüüsida. Esialgu pole põhjust oma arvamust muuta.

2 kommentaari:

Kamikaze ütles ...

1935...nii kiiresti ei teki kellegil jälitusmaaniat, eriti veel Soomes redutades.

Sirku rünnati juba Inglismaal, hiljem Hollandis.

Ja kuidas seletada seda, et Hildale kirjutatud kirjades avaldas ta palju lootust, et pärast 1938 a amnestiat saab ta taas Eestisse tulla. Vat see ongi see, mida Päts ja Laidoner kartsid. Laidoner olla kohe pärast 14. märtsi tulnud lagedale nõudmisega, et välikohtud tuleks tööle panna ja vabadussõjalasi hukkama hakata. Hiljem, kui Sirk vanglas juba oli, olla Lidoner plaaninud aidata Sirk põgenema ja siis seljatagant ta maha lasta.

Teades Lidoneri julmust ja andestamatust )ta lasi kergekäeliselt mehi hukata, nii Vabadussõjas, 1924 a mässu ajal jne=, ja Pätsi võimuiha, on täiesti usutav, et p-politsei ta hukkas.

Miks Soome IKL-i uurimisrühmale tehti nii palju takistusi ja saadeti lõpuks maalt välja? Miks nii kergelt kohalikud võimud nõustusid sellega, et tegu on enesetapuga? Miks ei tehtud lahkamist? Kuhu kadusid Hilda kirjad, miks ei teatatud Hildale, kuigi iga kirja taga oli aadress? Kuhu kadus Sirki 400 lk käsikiri eesti poliitikast ja Pätsi-Laidoneri võimust?

Kui Sirk-i laip kuid hiljem Soome jõudis, miks ei täheldatud luumurde, mida kohalik L. arst ja politsei tuvastas?

Muide on ju paguluses välja käidud ka oletatavate mõrvarite nimed, kes olid Sirk-i surma ajal Luxemburgis.


Enne, kui pole usutavaid vastuseid eelpool käsitletud küsimustes, ei saa kunagi kindlalt väita, et tegu oli enesetapuga.

Sirkil oli naine ja laps, ta oli noor mees, ees ootas amnestia. Ei enesetapp see ei olnud ehk tõesti ebaõnnestunud põgenemine mõrtsukate eest. Ehk-ehk---Me ei tea.

Aga kust venelased teadsid midagi Sirki seisukorrast? Ja eesti võimud ja Sirki kaaslased ei teadnud midagi sellest? Kahtlane...


Aga ootame need dokumendid ka ära, siis asi veidi jälle edasi arenenud.

Kamikaze ütles ...

Ma lasid silmist mööda. Ah venelaste andmed pärinevad Päevalehe toimetajalt. Paraku seda ei kinnita ükski teine Sirki tundnud inimene ega loom.

Et ta mõtles oma surmale, seda võib kaudselt toimikust lugeda (1936), kus ta Soomes ühe tuttava küsimusele, et kas sa oma elu pärsat muretsed, vastas, et "No sina kui minu vana sõber, tood ikka mõne lille mu hauale". See on küll läbi nalja õeldud, kuid midagi see näitab. Pealegi on ju teada, et eesti polpoli agendid teda Soomes pidevalt jälgisid. Ka ähvardusi oli talle palju tehtud. Nii, et..

Aga jälitusmaania väljakujunemise protsessi mõistmiseks, oleks pigem arsti abi vaja. Meditsiinilist seletust. Täitsa huvitav kohe, mida nad sellest kirjutavad...